Thursday, July 18, 2019

Trennipäevik - 29. nädal 2019

29.nädal
Täisnädal tööl. Suveilm kadunud. Kehas väsimus. Jõusaalitrennid kadunud kuskile kaugusse. Selline suvi on olnud. Mul ei ole mahti olnud selle unevajaduse problemiga tegeleda. Olen selle paika pannud, et kui õhtul plaanin tõuksida, siis tööle-koju jalutamist ma eriti ei tee ja kasutanud rattaringlust (samme ikka koguneb, sest ega mul see rattaringlus kohe maja ees pole ja töökohast on ka kuskil 700-800m kaugusel esimene parkla). On üksikud hommikud, kui olen ärganud esimese äratusega, pigem olen hakanud seda edasi lükkama... Ja õhtuti pole saanud "õigeaegselt" magama ka, nüüd hakkan uskuma, et suvekuude tööpäevadel piisab ka kuuetunnisest ööunest.
Jõusaaliga on lihtsalt nii, et plaan oli mul hea (nagu eelmistel aastatel), aga tuleb see arusaam, et on vaja ja tahab rohkem tõuksida. Ja puhkepäevi on ka vaja. Aga vähem kui kuu pärast olen seal tagasi - 3,5 nädala pärast on tähtsad võistlused läbi.
 
Esmaspäev - kõnd 5km + kõnd + rattaringlus + kõnd.
Tõuks 13,06km, harjutasin vist korra tagasipöördega lõiku.
 
Teisipäev - kõnd tööle 5km.
Koju läksin autoga?!
 
Kolmapäev - kõnd + ratatringlus + kõnd + kõnd + rattaringlus + kõnd.
Tõuks 20,45km - läksin Räpina mnt mööda ja kaugemalt poolt Luunjasse, siis Tartu poole ja natukene ringitasin, et tagasi koju mööda Ihaste kergliiklusteed.
1h8min, avg 143x', 17,97km/h.
 
Neljapäev - kõnd + ratatringlus + kõnd + kõnd + rattaringlus + 3km.
Tõuks 12,11km - plaanis oli mõni lõik sõita ja natukene sõitsin ka, aga muul ajal kulgesin.
 
Ta oli oma vestikeses nii nunnu, et ei tahtnudki seda ära võtta... Aga nüüd jookseb ikka ilma selleta ringi ja rõõmus ja tubli!
 
 
Reede - tööle 5km + 2,5km. + rattaringlus.
 
Laupäev - üks-kaks päeva enne olin Abikaasa käest küsinud, et mis kellaks me Elvasse lähme (ta ütles, et kell 10 võiks startida :D), et mul oleks vaja pikk trenn teha. Ta leidis, et ma võiksin siis sinna tõuksida (olin sellele ise mõelnud küll) ja nii juhtuski. Natukene mööda läks see, et ma ei startinud kell 9 hommikul, sest ma ärkasin alles 9:45 ja Abikaasa veidi hiljem, aga kuskil 11:30 seadsin end minekule.
Kõige raskem oli see sõit linnas, Lõunaka ringini on viis kilomeetrit, aga aega kulus kuskil 21-22minutit (fooride juures panin niigi kella kinni), lihtsalt teised inimesed, liiklus, kõnniteede seisukord, võtad hoo üles ja tuleb foor... Edasi läks natukene paremini, sest tuli kergliiklustee, aga millegi tõttu ei ole see minu lemmik. Nõo ristini oli üsna halb sõita, kuigi ilm oli okei, tuul ei olnud eriti tugev (vastu oli küll) ja pärast seda läks palju paremini, järsku oli asfalt niii hea ja kiire, laskumisel sai puhata.. Mõnus! Liiklust oli palju (ralli? Elva? Valga?).
Abikaasa hakkas alles siis kodust sõitma, kui ma kohale jõudsin. Otsisin siis ühe kolleegi kohviku üles ja jäin ootama. Sel ajal, kui Elvas ringi kõndisime, oli tõuks kenasti auto peal. Esialgu oli ilm imeilus ja siis tuli korralik hoovihm.. ja varsti teine ka. Veetsime seal päris mitmeid tunde ja läksime veel sõprade juurest läbi, selle aja jooksul läks ilm jälle ilusaks ja ma otsustasin ikka koju ka tõuksida.
Olin kuskil 6-7km juba koduteel, kui võtsin ära geeli, mille olin taskusse pannud ja mul oli nii hea meel, et see oli mul. Energia sai kuidagi otsa, kõht oli tühi.. aga koduni oli veel aega. Nägin ees vihmapilvi ja läksin nende järgi. Kergliiklusteele jõudes hakkas sadama. Ja läks üle lausvihmaks. Kuskile peitu polnud mõtet minna, sest... kui tee on märg, siis saan nii ehk naa märjaks. tempo läks aeglasemaks, aga koju ma sain. Kõik lirtsus.
Tõuks 29,63km 1h46min avg 153x' 16,69km/h.
Tõuks 26,21km 1h29min avg 148, 17,63km/h.
Kõnd 4km.
 
Laupäev.
 
 
Pühapäev - puhkus! Eelmine päev oli väsitav olnud trenni suhtes ja muidu oli ka kiire olnud, ilm oli sombune (vähemalt hommikul). Käisime Rakveres sünnipäeval, enne seda lugesin raamatut ja lihtsalt olin. Õhtul sain kätte uue laptopi!
 
koduteel oli vikerkaar... Silmale oli palju ilusam kui läbi kaamera.

suvised lemmiklilled.
 

Saturday, July 13, 2019

Dilemma

Mitmeid aastaid arvasin, et ma ei jõua selle hetkeni, aga ikkagi jõudsin. 
Nimelt on blogi nimi "rohelise südamega tüdruk". Vahepeal on tüdrukust saanud naine ja abikaasa. Ja seoses selle viimasega ei ole kaelas enam seda rohelist süda, mille järgi mõned inimesed mind ära tundsid. Blogis keskendun oma (tõuksi)trennidele, aga samas ka kassidele ja igapäevaelule. Nii nagu olen alates aastast 2006 teinud. Ühel hetkel vajaks blogi ka muud uuendust, aga hetkel pole sellele mõelnud, mulle väga meeldib see oranžikas taust ja olen rahul bloggeri võimalustega. 
Blogiaadressi muuta ei plaani, sellega olen ma rahul, kuigi see ei ütle inimestele suurt midagi ja võib-olla ei jää meeldega. Aga just see nimi..
Minna (pajatused tõukerattaspordist ja elust; jutustab; ...?)
Minna või mitte minna? :D :D 
Sjuteist
Midagi seoses tõuksiga? 

Friday, July 12, 2019

Tartu Rattaringlus

Ma olin väga rõõmus, kui kevadel lugesin uudist Tartu Rattaringluse kohta. Ma lootsin, et süsteem saab olema sarnane Londoniga ja rattadki on sarnased (okei, minu Londoni kogemus on äkki viie aasta tagune, aga siiski on see mul meeles ja oli väga vahva). Ja siis sain teada, et suurem osa rattad on hoopis elektrilised ja olin natukene pettunud, sest see aitab küll kiiremini ja lihtsamini edasi liikuma, aga kuidas see inimesed rohkem liikuma suunab...?! Praeguseks on mu arvamus nii palju muutunud, et nende konkreetsete jalgrataste puhul on elektriline variant parem kui tavaline... aga eelistaksin tavalist linnaratast. 

London 2015 või 2014 veebruar. Okei, minu mälus olid need rattad veel rohkem linnarattad :D Aga seda ma mäletan küll, et nendega oli lihtne ja hea manööverdada, olid kerged ja süsteem oli ka lihtne (aga siis polnud see veel äpis, kahtlustan, et nüüd võib olla... nüüd rattad pigem punased). 
Miks mulle rattaringluse mõte meeldis oli see, et ehk inimesed liiguvad siis rohkem ja kui enda huvides vaadata, siis sellepärast, et vajadusel oleks tööle-koju liikumine lihtsam-kiirem. Lisaks pidi tulema ju uus ühistranspordisüsteem, mille aegadest ma just vaimustuses ei olnud. Ma endiselt mõtlesin, et ühe otsa võiks jala käia, aga teise vajadusel siis rattaga sõita (üldiselt koju tulles, sest õhtune aeg kodus on nii armas). Esimestel nädalatel tundus mulle, et pole lootustki...

Rattaringlus pandi tööle nädalavahetusel, siis ma selle poole ei vaadanudki, sest mul olid omad tegemised ja tõuksiga trennid. Ilm oli tol nädalavahetusel väga ilus ja ringi liikudes oli näha, kui palju rattureid linnas on. Uudistest sai aga lugeda, kuidas süsteem oli ülekoormatud, teised probleemid ja vandaalitsemised. 
Kasutaajks olin end aga ammu registreerinud (kolm kuud tasuta). Ja esimese katsetuse tahtsin teha esimesel tööpäeval koju minnes. See ebaõnnestus, sest rattaid ei olnud. Kuigi äpp näitas, et neid on... Ei olnud eriti tore. Ja nii oli seda korduvalt. Sel ajal sain aru, et ratta peale ei saa lootma jääda. Kindlasti oli asi selles, et kogu see süsteem alles tuli, ilmad olid ilusad, tasuta periood, rikked... aga ikkagi tuli tunne, et ma ei saa sellele kuidagi lootma jääda, et ma ei saa arvestada kellaajalisi kohtumisi mõeldes, et saan kohale rattaringluse rattaga. Praeguseks olen oma uskumused ümber teinud ja olen kindel, et kui mul on ratast vaja, siis vaba ja sõidukorras ratas ootab mind sobivas rattaparklas. 

Kui ma esimese sõiduni jõudsin, siis oli see väga võõras. Ma ei oleks tol korral elektrilist ratast tahtnud, aga muud valikut ei olnud. Viimased viis aastat olen põhiliselt sõitnud tõukerattaga ja siis järsku ronisin suure ratta otsa, mis veel ise kohe edasi kihutas, kui olin paar korda vändanud. Alguses tundus see ikka väga kiire ja kohmakas ja ebamugav. Esimene ja kolmas ilmselt põhjustatud sellest, et ma olen lihtsalt tõukerattaga harjunud, ma kontrollin ratast, mul ei ole sadulat ja seetõttu tunnen end turvalisemalt - saan kiiresti seisma jääda, jala vajadusel maha panna. Mida rohkem sõite ma tegin, seda rohkem ma sellega harjusin, aga endiselt on harjumatu. Ma ei ole rattaringlust kasutanud eriti tihti, aga natukene ikka (kui on rattaid saada.. esimestel nädalatel oli ikka palju pettumust, kui arvasin, et ratta saab, aga dokid olid tühjad, olid tühjad ka järgmises parklas ja järgmises... või kui oli mõni ratas, siis ei saanud seda kätte). 
Üksikud korrad olen sõitnud tavalise rattaga. Ja ma saan väga hästi aru, miks selliste rataste puhul eelistatkse elektrilist. Need rattad on lihtsalt niiiiiii rasked (35kg?) ja kohmakad. Ma ei ole eriti nõrguke, aga mul oli üks hommik tükk tegemist, et seda üle raudteerööbaste saada (elektriline ju sama raske). Ja kuskilt ülesmäkke sõita on üsna raske (ratas on ju raske!).. jah käigu võid panna kergemaks, aga siis tundub mulle, et jalad käivad ühe koha peal ringi (kui ma jalgrattaga veel sõitsin, siis üldiselt raskemate käikudega, isegi üelsmäge ei läinud ma kergetega). 
Ma olen harjunud sellega, et istun kuidagi kõrgel (sadula saab madalaks panna, mulle tundub ikka kõrge), aga ratas tundus ikka kuidagi kohmakas, manööverdada on kuidasgi raske ja kuna korv ei liigu esimese ratta suunaga kaasa, siis on vahel raske aru saada, kuidas see suund on. Esimese ratas on väiksem, mis on minu jaoks harjumatu (ja teeb ratta liikumiskiiruse aeglasemaks?). Olen üritanud võtta neid rattaid, kus sadul on juba sobival kõrgusel, aga kui seda muutma pean, siis see kiirkinnituse lõpp käib väga raskelt (või on mulle sellised rattad juhtunud), kogemata olen ka sadulatorust (?) kinni võtnud ja käed on kohe õlised (enda viga). Pidurid on head küll, aga ratta kaalu ja kohmakuse tõttu on see äkiline seisma jäämine kuidagi raske ja ebamugav. Mulle meeldib, et on korv, sest sinna on hea kott panna. Mulle meeldib, et liigub rohkem inimesi ratastel ja ehk muutub meie liikluskultuur ka paremaks, aga samal ajal  ei tohi ratturid unustada, mida ütleb liiklusseadus ja tuleks sellele kohaselt ka liikluses käituda (autoga liigeldes on piisavalt rattureid lihtsalt süüdimatult ette sõitnud... ja samas jalakäijana teevad autojuhid näo, et mind pole olemas). 

Kokkuvõtlikult on see tore asi. Mul on väga hea meel, et ühistranspordile on alternatiiv ja plaanin seda kasutada, kui on vajadust. Loodan, et tehnilised rikked saavad korda (asi on juba paremaks muutunud) ning et vandaalitsejad saavad oma trahvid ja üldiselt inimesed hoiavad neid rattaid ja käituvad heaperemehelikult. Et kuigi minu jaoks on paljud asjad harjumatud, siis kokkuvõtlikult olen positiivselt meelestatud ja rõõmus, et rattaringlus Tartusse tuli. 

Sunday, July 7, 2019

Trennipäevik - 28. nädal ja nägin teisi trenniblogijaid.

28. nädal
Nädal algas ilusa ilmaga, puhkus kestis, lõppes vihmaga. Trennid ei saanud päris sellised nagu olin planeerinud. Ma tunnen natukene puudust, et mul ei ole kellegi käest küsida, kuidas ma täpselt trenni peaksin tegema.. kui sõita lõike, siis milliseid?! kui teha tempotrenni, siis millist? kui teha pikka treni, siis kui pikka, mis tempoga? Aga mäkketõusud? Ja laskumised? Ja tehnika? Just see tehnika. meil kõik sõidavad vist tunde järgi...

Esmaspäev - puhkepäev. Käisime Abikaasaga natukene autoga sõitmas ja leidsime Luhasoo matkaraja. Ilm oli ilus, kuigi üsna tuuline. Käisin laukas ujumas. Hiljem ujusime kuskil järves ka, kui olime Karula rahvusparki jõudnud. 
Vahva oli.

see vesi kohe kutsus :)


Teisipäev - päeval kogusin natukene samme ja õhtul tegin tõuksiga natukene lõike. Natukene tähendab, et 3x1km. Miks? Sest juuli lõpus on Põlvas mingi üritus (vallamängud vms) ja seal on ka väike tõuksi võistlus. täpsemat infot ei ole ma leidnud, aga peaks olema 1km või 2km sprinti, eraldistart. Ja leidsin, et tuleks seda harjutada. Kõige pealt hakkasin mõtlema, kus ma seda sõitma peaksin, siis võistlus ise on sirgel ja tasasel teelõigul ehk pole mõtet kuskile künka jalamile minna. Otsisin lõiku, mis oleks kiire, üsna sirge ja kus ei liiguks väga rahvast. See viimane oleneb siis ilmast. Jäi kergliiklustee lõik enne Ihastet, sest see on piisavalt lähedal ja vastab suuremalt jaolt tingimustele. Luunja lõik oli ka idee, aga kuna seal tulevad erateed kergliiklusteele välja, siis välistasin selle - autojuhid ei märka alati ja nad ei taju, kui kiiresti tõukerattur võib liikuda.
Soojenduseks sõitsin viadukti alla ja tahtsin kella 4km peal kinni panna, aga oli kogemata juba 150m rohkem ehk esimene lõik tuli lühem. Võtsin uuesti suuna linna poole ja panin ajama. Arenguruumi ikka on. Esialgu saab tempo kenasti kuskil 25km/h peale või rohkemgi (kogu aeg pole aega kella vaadata), aga siis on see, et kui ma nüüd tõukan veel, siis see võib hoopis pidurdada... Esimesed 500m on ok, siis läheb ikka natukene raskeks. Kilomeeter läbi, siis sõitsin tagasi ja tegin uuesti. Just see kohalt minek peab olema kiire. Rapsida ei tohi. Korralik samm. Korralikult põlv üles, et tuleks tugev tõuge. Teine lõik oli kõige kiirem. Siis tagasi, aga tegin lisatiiru ehk 2km. Ja siis viimane lõik. Ja edasi koju. 
Kokku kergelt 13km, mingi lõigu ajal max pulss 182x'. Keskmine täitsa 148x', sest vahepealsed kilomeetrid olid kulgemised. 


Kolmapäev - ühistrenn Mammastes. Võtsin sõbranna kaasa, kes oli mu tõuksi proovinud, aga kilomeetreid sõitnud polnud. Sel korral olid trennis vaid naised ja väga palju meid ka polnud. Enne oli sadanud ja seetõttu välistati mets (libe). Võtsime kruusateed. Minu jaoks oli tempo rahulik, sest hoidsin sõbranna lähedale, aga trenn ikka, sest et hoopis teine ratas, teised tingimused ja kruusatee. Väsitas ikka.
Kokku 22,44km 1h33min, keskmine pulss 131x', max 169x' (mõni tõus oli ka ikka). Vihma ei saanudki.

Neljapäev - tahtsid uued lõigud sõita, sest vahepeal olin saanud infot, et ilmselt on rada ikka 2km (kui mitte rohkem), aga on tagasipööre! Kuivõrd rada kulgem kergliiklusteel, siis ei ole seal laiutada nagu lennuväljal ja pöörde ajaks tuleb hoog maha võtta ja siis uuesti kütma hakata. Ja sõita pikemalt. Lisaks on ju eelsõidud.. ja siis vist oleneb osalejate arvust, kui mitu sõitu peab kokku tegema. 
Plaan oli mul hea, aga trenni jätsin katki. Tunne oli raske, peavalu ei olnud kadunud... jalg ei liikunud. Esimest lõiku hakkasin sõitma ja poole peal sain aru, et täna pole see päev. Keha tahab puhata (tööl pidin ka olema üle mõne aja). Tõuks 7,5km.
Hommikul läksin jala tööle 5km, koju 2,5km jala, siis natukene rattaga, siis veel jala. 

Reede - suvepäevad Pühajärvel. Oli ilus suvine ilm.... nope. 
Ma tundsin mütsis puudust (miks ma küll ei vaadanud koti esitaskusse, kuhu selle pannd olin), aga mul olid kindad kaasas! Ja kihiline riietus. Me ei plaaninud ööbida ja seetõttu polnud tuba, kus vihma ja jaheda eest peidus olla või lihtsalt olla. Seminar toimus suures telgis, aga niiskus tegi olemise jahedaks. Vahepeal paistis päike ka. Täiskasvanutele oli tegevust natukene vähe (lastele ikka oli, aga seda rikkus ilm). Nii et erlisi emotsioone ei jäänud. Abikaasa oli aga väga rahul, sai jutustada ja niisama olla, näha inimesi, kellega tööl nii tihti või üldse ei näe. Minu osakonna inimesed vajusid pärast õhtusööki laiali. Ise jõudsime enne keskööd koju ja siis ka veel aina kallas. 
Aga kõndimas käisin ikka. Sõbrantsiga käisime ühel matkarajal ja õhtul tegin ise ka veel ühe tiiru. Kokku kuskil 7km ikka. Teine käik kadus kuidagi ära ja sisestasin selle niisama. 

Laupäev - tervise- ja trenniblogijatega Alatskivil. Kuigi ma kirjutan ka teisi teemasid, siis see osa minus, mis tõukerattasporti tahab reklaamida, ütleb mulle, et olen täitsa trenniblogija. Selline vaikne. Ma olin lugenud küll, et nad plaanivad kohtuda, aga mõtlesin, et mis ma seal ikka lähen... Ja siis kirjutas mulle Margit, et võiksin ju. Arutasin Abikaasaga laupäeva plaanide osas ja päeva esimeses pooles neid polnud, siis sobis see mulle. Võtsin grupis sõna, sain Katilt infot, et autos vaba koht ka olemas (aitäh!) ja nii sai plaan paika. 
Startisime kella 10 ajal Tartust. Olin vaadanud ilmateadet, mis ütles, et ei saja. Veekindel üleriie oli mul kaasas ja varupluss ja sokid ka, aga oleks võinud ka jalanõudele mõelda või keebi võtta. Ma ei mäleta, kas ma niisama olin varem Alatskivil käinud... ei meenu küll, aga võib-olla lapsena. Planeersime läbida matkaraja ja siis Kivi kõrtsi sööma minna. Mina olin väga rõõmus, et tuli võimalus ka üks kollase akna pilt saada (ja kodus oli Abikaasa rõõmus, et tema ei pea nüüd selle akna juurde minuga minema :D). Jalanõude osas oli kõige ettenägelikum Mariliis, sest tal olid kummikud. Tossud olid mul märjad esimese kümne minuti jooksul, aga ka sellega harjub, kui jalg jalanõu sees lirtsub. Kohati oli vihm matkaraja libedaks teinud, aga jäime kõik püsti. Seltskond oli tore, huvitav on inimesi ka ikka päris elus näha. Marliis ei ela minust väga kaugel, aga ikkagi olen teda Tartus näinud vaid üks kord ja see oli raamatukogu juures. Crissi nägin Elva Südaööjooksul (kui ta minust mööda jooksis) ja Katit nägin seal rahva seas. Kristel aga ütles, et alles oli mind näinud tõuksimas. Getter tuli mulle kohe tuttav eestiblogijate instragammi lehelt ette, sest enne ei olnud ma tema blogisse sattunud. Üllataval kombel oli kogu seltskond päris Tartu lähedalt, nii et teinekordki võib kohtuda nii, et ei pea väga pikalt ette planeerima, on palju toredaid matkarajasid ja kui ilm kuivem on, siis oleks piknik väga vahva. Koosveedetud tundide jooksul võttis grupipiltide tegemise enda peale Mariliis (aitäh!). Rada algas vihmaga, siis läks ilusaks ja lõppes jälle vihmaga. Aga kerge vihm trenniblogijaid ju sega. Kivi kõrtsis sõin ma kanasalatit. Aega oli meil veel üle ja siis sõitsime Alatskivilt Kolkjasse ja käisime vanausuliste majamuuseumis. Alguses ütles Getter, et ta ei mäleta suurt midagi, aga lõpuks viskas meile palju väga huvitavaid infokilde, tema ema samuti. Aitäh! Minu jaoks olid palju uut ja huvitavat. Samuti olin ma esimest korda Sibulateel ja kohvikutepäeval tahaks ka sinna minna (Mesi tarest meie tee veel ei möödunud, aga Varjasse jõudsime küll). Tartusse jõudes sadas vihma eriti kõvasti ja Getter tõi mind kodu juurde ära ja võtan seda komplendina, et ma üle 22 aasta vana ikka ei ole. :) 
Foto: Mariliis
Matkarada tuli mul 4,5km.

Õhtul läksin tõuksima. Tahtsin neid lõike sõita, mida neljapäeval ei sõitnud. Jõudsin õue, kui jälle sadas, aga ei hakanud tagasi ka minema. Ise jätsin hilja peale. Ja olin enne alles söönud. Tee oli libe, lombid, jalanõud olid head, aga tallalaud oli ikkagi libe. Niisiis erilisi lõike sellest ei tulnud, pigem vast sellised kiirendused. Vesi tegi ettevaatlikuks. Ma ei ole väga palju märja ilma ja vihmaga sõitnud, sest see ei ole eriti vahva (porilauda pole ja pritsib kohe märjaks), aga järele mõeldes ei tea ju kunagi, mis ilm võistlustel ootamas on (siiani on olnud üks võistlus, kui sadas terve aeg ja üldse neid soojakraade oli väga vähe. See oli 2016 juuni alguses (2.juuni?) ja Tõuka üles Põlvas). Sõitsin oma sõidud ära ja läksin koju.
Tõuks 12,13km. 

Sest pärast vihma tuleb ALATI päike. 

Pühapäev - päeval olid teised tegemised ja siis jäi trenn õhtupoolikusse. Ilm oli juba kuiv, tuult eriti ei olnud, minu torusall ja peapael olid täiesti üleliigsed (õnneks mõistsin seda juba ratast võttes ja jätsin need asjad kuuri). Mõtlesin ühe ringi teha, et sõita veidi üle 20km. Lihtsalt. Minek ei olnud väga hea, sest kuigi ma veel valuvaigisteid ei pidanud neelama, siis kõht oli hell, ebamugav ja mingil määral valutas ka (aga vähemalt mitte nii, et ma voodis oleksin pidanud olema). Sõitsin 10km ära ja siis tuli meelde, et vaataks oma tehnikat ka ja ma sain aru, mida A. mulle öelnud oli. Vasak jalg tüukas imeilusasti kohe tallalaua kõrvalt, v-o 2cm oli seda vahet. Parm aga elas oma elu, ka siis kui ma jälgisin ja proovisin selle suunata lähemale.. no ei läinud. Ilmselt olen seda tõesti palju ära löönud. Samal ajal jäi mulje, et kui proovisin tehnika paremaks saada, siis läks pöid hoopis viltu ja ei saanud tõugata nagu peaks... Jälgisin seda päris kaua ja niimoodi oli sõit ka üsna raske. Vahepeal tuli laskumine - tehnika vajab veel harjutamist... otsest juhendamist oleks vaja, endal pole ju peegleid ega filmilinti raja kõrval. Siis tuli mäkketõus, millest pool tegin jalavahetuse hüppega iga 3 tõuke järel ja teise poole siis iga 4 tõuke järel. Jalavahetus hüppega tuli välja. Siis oli suund kodu poole ja proovisin ikka seda paremat jalga vaadata. Teen asja korda. 
Koju jõudes oli kõhuvalu ikka selline, et võtsin valuvaigisti (alles teisel päeval!). 
Tõuks 25,5km 1h26min, pulss 142x', kiirus 17,59km/h. 


Thursday, July 4, 2019

Draakon & Pisike

Kassid on ikka rõõmsad. Võimalusel lipsavad ukse vahelt välja ja siis peab neid õues taga ajama. Pisikesele meeldib kuuse alla peitu minna ja sealt on teda üsna raske kätte saada. Draakon aga teeb hoovis jänesehaake ja õpib uusi trikke. Praegu on neil jälle periood, kui ajavad palju karva. Vahel õnnestu neid ka kammida, aga mitte nii, et nad pikali visakavad ja siis neid kammin, pigem ajan neid kammiga taga ja vahepeal saan paar korda tõmmata. Pisikesel tuleb veel seda pruuni karva ära ja vaikselt kaovad ka karupüksid. Draakon ei tundu üldse karva, aga karvu lendab. Karvapallikesi oksendavad ka mõlemad välja, Pisike hakkas seda alles hiljuti tegema.
Möödunud nädalal käis Pisike operatsioonil. Tahtsime selle küll sügisesse lükata, aga hormoonid ikka piinasid teda ja nii ma kliinikusse helistasin, kui mul puhkus algas ja üks ust karvapall kuidagi häälekam oli. Aeg sai muidugi nii, et jooksuaeg oleks läbi. Uute uuringute järgi ei tohi kassi näljas hoida, juua peab ka andma, lihtsalt krõbinaid ei tohi 6h enne oodatavat operatsiooni anda (sest need ju paisuvad maos). Tol hommikul panin siis endale ööseks äratuse, et krõbinad kiisudelt ära võtta ja panin neile hoopis konservi-pasteeti. Pisike on küll viimastel kuudel pigem krõbinate sõber, aga tol korral sõi ka pasteet. Viisime ta kella 10ks kliinikusse ja kuskil kella 15 ajal läksime järgi. Hommikul olime pleedi ka ikka kaasa võtnud, et tal tuttav lõhn oleks juures. 
Ja siis kui arst ta meie juurde tõi, väikese Pisikese, ta vist võttis kõik oma jõuvarud kokku, sest kohe kui ta Abikaasa lähedale sai, siis ta võttis kõik oma küüned ka appi ja haaras tast kinni, sai kohe õlale ja sinna ta jäi. Seda oli nii armas vaadata. :) Teab hästi, kelle kiisu ta on.
Lisaks opile sai Pisike ka kiibi ja registris sai Abikaasa nimele. 
... ja kodus ootas meid üllatus. Draakon tegi sellise näo, et näeb Pisikest esimest korda elus. Ehk siis mitte eriti hästi. Urises. Jooksis minema. Oli kuri. Oli pahur. Oli solvunud. Elas mitu tundi voodi all. 
Pisike oli väike ja väeti. Paigal eriti püsida ei tahtnud, aga tegi paar sammu ja kukkus jälle ümber (seda enam üllatas mind tema hüpe Abikaasa õlale). Tegime talle pesa. Ta toibus vaikselt. Sõi, jõi vett. Magas. Draakonist ei teinud suurt välja, ilmselt oli tal endaga tegemist. 
Mina püüdsin Draakoniga lepitust otsida. Ei tea, kas tõesti olid Pisikesel nii võõrad lõhnad või ajas see vestike Draakoni ärevaks... ? Seda ei osanud kuidagi ette näha. Õhtuks sain Draakoni voodi alt välja, aga kõndis siiski kaareg mööda, hoidis eemale, sises ja urises. Kuskil kolm päeva läks, et ta leebuks (ehk kogu protsess käis ikka kiiremini kui novembris), lõpuks aitas Pisikest natukene pesemisega ka. Ühes kohas neid magamas siiski näinud ei ole.
Ja Pisike on niii... rahulik. Ma ei tea, kas tal on vestikesega ebamugav, või mis.. aga ta on rahulik. Ei roni muudkui õlal ja seljal ja ei tee hüppeid. On kuskil pesas, vaatab aknast välja ja magab. Söömas käib ka tublisti ja juhuu, sest sööb ka pehmet toitu. Tubli on! Paar korda on vestikest veidi seljast ka ära saanud ja ühel korral olin ma üksi kodus ja see vesti selga saamine oli üsna raske. Aga sain hakkama. Ma ütlen, et ta on vestiga rahulik, ei siple, ei tiri seda. Vahepeal saab kuskilt midagi lahti, aga kuna ta ennast pesta tahab, siis on see täiesti arusaadav (umbsõlmesid pole peale teinud).
Draakon on öösiti jälle selline nunnukas... õhtuti ja hommikuti ka. Puhkuse ajal lugesime palju koos raamatut. :) (aga kui väga palavad ilmad olid, siis ta ei tahtnud kuskil tekil magada).
Pisike sai vahepeal vurrud ka valgeks. Jooksis rõõmuga vastu värvitud seina. Käpad said ikka puhtad pestud.
Akna peal vaatavad nad linde. Eriti vareseid või harakaid, kes meil siin ikka ringi liiguvad. Täna hommikul olid kajakad kuuri katusel. Õues käies jahivad ka vareseid ja siis ma pigem ajan kiisud toa poole, sest tundub, et linnud on nendest suuremad. 

Ja mõned pildid ka:
Tegime loomakliiniku ees aega parajaks. Pisike nägi koera.
Sel korral püsis ta auosõidu ajal väga tublisti õiges kohas, mõne mjäu ikka tegi, aga ei pistnud pealmisest luugist pead välja ega miskit.

Draakon vaatas Pisikest, kes sõi.


Käpp püsti.

.

Pikutas päikese käes.

Preili.

Esimesed päevad oli sellises pesas. Ilmselt tundis end seal kõige turvalisemalt. Lambanaha viskas välja.

öösel laiutab.

Täna öösel oli ta ii vahvas asendis, aga selleks ajaks, kui ma jõudsin pilti teha, oli ta end juba muutnud. Pilti tegin ikka.

Wednesday, July 3, 2019

Juuni 2019 raamatud


Mul endal oli tunne, et ma juunis eriti raamatuid ei lugenudki... aga tundub, et lugesin ikka. 
Väga tore ja mõnus lugemine oli "Väike Prantsuse külalismaja tagasitulek", seal oli kõike, mulle meeldis väga ka esimene osa, mis ma lugesin möödunud aastal. Lõpuks jõudis minuni ka raamat "Külm veri", mida ootasin päris mitu kuud ja oli hea nagu ikka. Raamat "Truudusetud" mulle väga ei meeldinud, samas ki raamatud "Täiesti tavaline perekond" ja "Ema saladus" olid väga kaasahaaravad ja oli raske neid käest panna. 
Kõige lemmikum oli aga"Britt-Marie oli siin" (Fredrik Backman) ja ei imesta,, sest "Mees nimega Ove" on sama autori raamat.
:)