Sunday, March 24, 2019

Trennipäevik 12. nädal 2019

12. nädal
Kõndimisega on täis 132km, see on 5,5km päevas ja mul ongi selline keskmine. Tõuksiga tööle minemist vaatan aprillis, hetkel on kevadtuuled ikka üsna tugevad ja teevad olemise külmaks. Ja jõusaaliga tahaks ikka mõned kuud veel jätkata...

Esmaspäev - hommikune trenn 50min, et kõik vajalikud lihasgrupid said tööd. Nädala alguses on see hommik ikka natukene raske. Harjutuste osas on mingi rutiin juba kujunenud.
Õhtul ips taps koju 5km

Teisipäev - kõnd tööle ja koju, kokku 10km.

Kolmapäev - samuti tööle 5km, siis sõbranna juurde 6km ja pärats kinost koju 1km - kokku viisakas 12km. 
Käisime üle hulga aja naistekal, film oli "Kiirperekond". Vahva film oli, pisaraid sai ka poetatud.

Neljapäev - jalapäev hommikul 50min. Järgmine päev andis miskit tunda ka.
Koju 5km. 

Reede - ülakehapäev 55min. Punased külalised tegid enesetunde juba kehvemaks ja trennis võtsin rahulikult. Päeva peale sain teda, et mu hemoglobiin on viimastel kuudel korralikult kukkunud ja hakksin taipma, mis mõned harjutused trennis alati nii rasked on...
Õhtul kõndisin koju 5km, tuul oli nii tugev, et päris raske oli.

Laupäev - lubas vihma, aga hommikul 08:15 kodust välja minnes oli mõnus päikseline ja tuulevaikne. Natuke üle tunni hiljem oli tuul juba kohal ja kella 11 ajal oli see üsna tugev. Kui hommikul kõndisin bussiga, siis kodutee oli jalgsi, sest tahtsin ilma nautida ja samme koguda. Aga kehas oli korralik nõrkus ja mingil hetkel isegi istusin pingile ja jäin ootama, et enesetunne paremaks läheks.
Kõndisin 6km. 
Kodus läksin õue riisuma ka, tuuleiilid olid veel suuremad ja lehed lendasid eest ära... 
Uurisin maad ja hemogobiini tõstmiseks hakkan nõgeli tablette võtma. Apteegis müüdavate tablettidega on mul alati olnud korralik kõrvaltoime kõhukinnisuse näol ja seetõttu välistan need. 

Pühapäev - puhkus.
Tahtsin tõuksida. Ilm on päikseline, kuid iilid veel tugevamad kui eile... Õues riisusin ja koristasin veidi, aga seegi oli minu jaoks juba väga kurnav, ei ole seda jõudu, pulss läheb kõrgeks... Nii et tõuks jäi kuuri ja tegin kerge jalutuskäigu, õhtul ehk veel mõned sammud, sest on vaja poes käia.


need värvid on mu kerge riisumine õues... ei olnud tore.

Draakon ärkas täna natukene paha tujuga ja oli terve hommikupooliku turris. Tahtsin neist pilti teha.. aga tabasin selle, kui tema käpaga lõi...

Pisike naudib kardinaid. 

Kuigi enesetunne ei ole nii kiita ja aeroobset trenni ei tee, siis homme loodan siiski midagi kerget jõusaalis teha. 

Saturday, March 23, 2019

Saan täiskasvanuks

Mulle on viimsed 12 aastat meeldinud mõelda, et ma saan endiselt 17. Ma ei tea enam, mis selles vanuses oli, aga 17 meeldib mulle arvuna ja ju meeldis vanus ka - polnud laps, polnud täiskasvanud. Aga üsna pea olen juba kolmakümmend. Küll vanasti tundusid kolmekünesid ikka suured ja täiskasvanud ja hoopis teistsugused inimesed... elukogenud ja targad... ja kuidagi suured. Aga ennast vaadates, ei tunne küll, et eriti miskit muutunud on, aga eks elukogemust ja -tarkust on ikka juurde tulnud, isiksusena väljakujunenud, tunnen end kindlasti paremini kui 12 aastat tagasi. 
Ja see viis mind selleni, et aeg oleks mitteametlikust emailist loobuda. Ma hakkasin gmaili kasutama vist 2006, siis kui alustasin esimese blogiga, kui oli veel kutsetega orkut, fotosid jagasin picasas... ja selle emaili juurde ma jäingi, eks kõik sõbrad ja lähemad tuttavad teadsid ka seda, sest see oli nii minulik. Kui aeg edasi läks ja tekkis mõni teine email, siis seadistasin nii, et kõik meilid tulid ikka selle esimese peale kokku. Selle kirjutamine oli nii käeses ja minu jaoks see olingi mina. Ajapikku kasutasin sama kasutaja nime pea kõikjal, kus vaja läks... 
... ja siis mingi aeg jõudsin selleni, et oleks aeg sellest loobuda. Võtsin oma teise emaili ette ja hakkasin asju sättima. 
- vaatasin postkasti üle (see oli aastast 2009, aga olin kasutanud ametlikumal eesmärgil) ja kustutasin kõik ebavajaliku. 
- sisestasin kontaktid, kellele aeg-ajalt kirjutan või kes mulle kirjutavad.
- saatsin kontaktidele kirja, et edaspidi kirjutada mulle sellele emailile :)
- Google Drive'i lisaisn vajalikud dokumendid (kulude tabel ja trennide tabel)
- esimeses emailis tegin seadistuse, mis kirjad edasi suuunab. 
- tegin eposti kujunduse meeldivaks, vaatasin seadistused veel üle, lisasin pildi
- logisin sisse kõikidele saitidele, mida tihedamalt kasutan või mis tähtsad on ja muutsin seal oma emaili ära (see nõudis päris palju tööd, sest tuli üsna palju kinnitusmeile, kas ma ikka päriselt tahan seda teha).
- kustutasin mõnelt saidilt konto, mille puhul teadsin, et ei vaja seda ja kui see oli võimalik
- vaatasin le esimese postkasti mjustandid ja vajalikud panin ümber teise emaili, teised aga saatsin kirjana, et jääks alles...
- ja siis üritasin välja mõelda, mis need kirjad, mis endale saatsin, jõudsid ka mu esimese postkasti sisendkausta (varem oli mul suunamine vastupidine... aga selleks ajaks olid kõik seadistused tehtud)... ei mõelnud välja. 
- importisin blogi.
- seadistasin telefonis konto ümber. 
- ja jätkama peaks veel nende kontodega mujal ja vaatama, kas on miskit vajalikku ja kui ei, siis kustutama. Olen mingi aeg teinud endale nimekirj, kus saitidel mul mingi konto on ja pannud endale ka märked, kuidas sisse logida. Ei saa just öelda, et see kõige puhul täppi oleks läinud. Kasutajanimede vahetamine on üldse väga raske. Ja kustutada ka kõike ei saa (siiani ajab veidi turri, et wordpressi ei saanud kuidagi kustutada... seal lõpuks tegin ajutiste emailide lehel emaili, vahetasin ära ja nii läks konto minu jaoks kinni... ometi see wordpress mäletab mu vana emaili ja kui kuskil kommentari tahan lisada, siis viskab selle ette). 
- kas midagi olulist veel, millele peaksin mõtlema?

Tore on see, et google kontos on nüüd rohkem ruumi. Eelmises hakkas see ikka otsa saama ja ma tegeleisn ka kustutamisega (sorteerisin fotod, hakkasin postkasti kustutama...), aga eks seeu 13 aastat oli oma töö teinud. Nüüd on jälle ruumi ja ehk oskan nüüd targemini käituda ja enam ei ole vajalik endale nii palju emaile tähtsa info/piltide/muusikaga saata, sest internet on palju kergemini kättesaadav ja info saab salvestada mujale. 


Nii et nüüd on mu teine email mu primaarne email. Blogi kirjad tulevad endiselt sjuteist'i kontole.

Wednesday, March 20, 2019

Tuesday, March 19, 2019

Trennipäevik - 11. nädal 2019


Märts on jätkunud täpselt nii nagu planeerisin - jõusaal 3x nädalas ja muidu kõndimine. Täna, 18.03.19, sai 100km täis, see on hea.


Esmaspäev - varahommikune trenn 50min (üldtreening)... esmaspäeva homikul on ikka see kuidagi raske, ei saa hästi vedama. Kuna pidin ise autoga tööle minema, et nii vara trenni jõuda, siis õhtul tegin lisajalutuse ja käisin raamatukogus (3,25km), siis sain sammud täis.

Teisipäev - hommikul tööle 5km ja õhtul koju 1,25km. Vahepeal oli kvaliteetne aeg sõbrannaga. 

Kolmapäev - jalapäev ehk trenn 55min, see läks juba paremini kui esmaspäeval.
Ja õhtul koju 5km.

Neljapäev - hommikul 5km tööle. 
Õhtul oli vaja autoga sõita, sest oli pidulik tänuõhtusöök Restoran Antoniuses. Enne sai kleit selga ja nägu pähe. 

Reede - uni oli kehv ja andis trennis tunda... ülakehapäev oli, kuidagi sai 50min tehtud. 
Õhtul kõnd koju 5km.

Laupäev - tiirutasin 6km.

Pühapäev - tiirutasin 5km. Ja siis hiljem tõuksisin 5km ehk avasin hooaja. Oi.. see oli raske, ilm ei olnud ka eriti hea, tuul oli ikka külm... aga oli üsna kuiv ja tänavapuhastus oli kõnniteed ja kergliiklusteed üle käinud.
Ja esmaspäevaks olid tõuksimisest reiesisemised valusad.. on ka täna. Vat sulle 5km tõuksimist.

Käesolev nädal möödub sama plaani kohaselt, nädalavahetus loodan kuiva ilma, et rohkem tõuksida. Kaaslane on alates reedest haige olnud, niisiis on ninaloputuskann minu suur sõber, et mingi nohu minu külge hüppeid ei teeks.  

Saturday, March 16, 2019

kui sa ootad.

Jälle on õhus kevadet. Vahepeal jõudis maa uuesti valgeks minna ja siis tabas mind jälle see lõputu tüdimus, et kaua ometi võib... Minu jaoks on see talv olnud kohe eriti pikk, see pime aeg nii raske ja sünge. Ja siis ma ootan kevadet. Igal talvel ootan seda aega, et päike oleks soojem, rohi muutuks rohelisemaks, puudele tekiksid pungad ja lehed, mets oleks täis sinililli... Muudkui ootan. Ja samas ei ole kevad ainus, mida ma ootan... ma ootan mingit imet, ma ootan suve, ma ootan puhkust, ma ootan mingit reisi, ma ootan uut tööd, ma ootan ja ootan. Kogu aeg ootan midagi. Aga elama peaks hetkes. Mitte minevikus. Mitte tulevikus. Unistuse ja soove peaks visualiseerima, võimalikult detailselt, neid joonistama, kirjutama, kirjeldama nii nagu see kõik oleks juba olemas. Ja olema tänulik. Teooria on nii lihtne. Aga praktikas olen ma hetkel kehv. Sest ikka ma ootan midagi, et umbes sõrmenipsuga võib kõik muutuda. Aga ilmselt ainult kodus istudes ja kõike kirjeldades need asjad siiski ei juhtu. Praktiseerima peaks ka muud. Aga ikka ma ootan, et ehk muutub miski ise. Üks valu on vaikselt väiksemaks ja tuimemaks muutunud, aga ikka meenutab ennast igapäevaselt ja ümberringi on kõike, mis meenutab. Tahaksn öelda, et sellega sai rahu tehtud, aga ilmselt päris sisemiselt veel ei ole, sest tegelikult ma ei ole aru saanud, miks anda... ja siis see ilus võtta. See on see, mida ei osanud oodata. Ja siis ootan jälle. Aga samal ajal peaks elama. Elus on nii palju pisikest ja head. Ja elu on nii habras ja õrn. Mõned päevad tagasi ütles ema mulle kurva uudise, et meie seast on lahkunud minu esimene klassijuhataja. Tol ajal, kooliteed alusades, ei tajunud üldse, et inimesed mu ümber vananevad. Täiskasvanud tundusid küll väga suured ja vanad, vanem õde tundus ka vana, aga kõik olid kogu aeg olemas, et sellist mõtet, et kedagi mingi hetk enam ei ole, seda ei olnud. Mul oli õnnelik lapsepõlv, et sain veeta seda kõigi oma nelja vanavanemaga. Ja tagasimõeldes on nii kahju, et ... ei osanud rääkida maailmaasjadest, sest ma olin alles laps. Täna jalutasin oma kilomeetreid ja nii suur igatsus tuli lahkunud vanavanematele mõeldes. Ikka Vanaisa oma hobusega, heinategu, vikatiga niitmine, Kalevi "merekivide" lugemine ja võrdselt jaotamine, peeglialused ja labida varred... Vanaema rääkimine loomadega, lavka peal käimine, igaastased sünnipäevakaardid ja kodust eemal elades ka jõulukaardid, tema täisterajahust pannkoogid, mida ma süüa ei tahtnud, lehma lüpsmise õpetus... Ja Taadi juures kooli mängimine, kabe mängimine, male käikude õpetamine, jõulude ajal pakkide jagaja, kui salm oli loetud, piibli lugemine... Mälestusi on palju, samas on hirm, et ühel hetkel need kaovad, et lihtsalt ei mäleta enam. Ja ometi tahaks, et enda lastel oleks enda vanavanematega samuti palju ühiseid hetki, et mõlemad saaksid nautida üksteise seltskonda... (ja siis jälle mõtled, et oled kuu pärast 30 ja sa tahaks, et sul oleks juba kolm last, aga hetkel on imeline mees ja kaks armsat kassi). Ja ikka tuleb kurbus peale. Ja siisolen otsustanud uut töökohta otsima hakata ehk olen tööturul vägagi avatud. Olen tegelenud enda CV täiendamisega (ja avastasin, et viimased (st viimaste aastate) koolitused olid kõik lisamata... esialgu lisasin need tavalisse CV-isse ja täna cvkeskuse omasse (see võttis 1,5h.. sealt olid kõik puudu)). Ja uue töökoha peale mõeldes tekib ka hirm, sest kõik oleks siis uus.. ja enne oleks vaja selle uueni jõuda. Ma sain aru, et olen siiani reaalselt käinud ühel korralikul töövestlusel, sest töökohad enne seda langesid justkui ise sülle. Kui ma sügisel supervisioonil käisin, siis oli veel juttu, et eks vaatab märtsini, mis saab ja kuidas saab ja seni leida põhjuseid, miks seal töökohal jätkata, et sinna minek ei oleks vastumeelne. Mõned asjad ma leidsin ja trennis ma ju käin... aga need teised põhjused kaovad vaikselt ja ma ei kujuta ette, et võiksin seal töötada, kui meeskonnast kaob mu sõber ja tugi, siis ei ole kedagi, kelle kabinetis vahepeal hingamas käia, elust ja olust rääkida, kedagi, kes päriselt on sõber (ja sõbraks jääb ta ka siis, kui me pole enam töökaaslased). Töökoht ei ole koht sõprussidete loomiseks ja leidmiseks, aga kui ühe tõelise sõbra leiad, siis tuleb sellest kinni hoida, mul on hea meel, et see töökoht meid sõpradeks tegi, niisamuti nagu leidsin ka Kaaslase. Aga ju siis ongi ring täis, asjad on paigas ja on aeg edasi liikuda, kuigi see on hirmutav, sest minu soov oli "puhkama" minna "kindlast" kohast ja nii ilus oli mõte, et see juhtub sõbraga üheaegselt. Ja siis tuli elu. Ja ma enam ei arva, et peaksin seda ootama, seal hambad ristis vastu pidama, sest see vastumeelsus kandub töösse üle, aga oma tööd tahan ma teha hästi, korrektselt, täpselt. Ma tahan seda nautida. Ma tean, et ma olen hea töötaja,  ma olen südamega asja juures ja ma olen kohusetundlik, ma võin alguses peljata muutusi, aga uuendustega lähen kaasa ja olen alati valmis õppima uusi asju ja end täiendama. Ja siis ma mõtlengi, et tegelikult võiks proovid ehk midagi muud... kus haridus tuleks kasuks, aga tegelikult pole minu erialaa nii vajalik? Aga mis see on? Kui ma tahan erialast tööd, siis tasub vaid haigla leht lahti teha ja kandideerida. Ja seda ma ei ole teinud. Jätan ka selle valiku lahtiseks. Aeg tiksub, aga kui tegeleda, siis sügiseni on veel natukene aeg. Ehk tuleb seda lihtsalt õigele inimesele mainida, et otsid tööd, olla ise avatud meelega ja mõni sobilik koht "kukubki sülle". Ja siis läheb aeg ikkagi ruttu. Eelmisel reedel käisime sõbrannadega Püssirohukeldris, oli naistepäev ja esines Terminaator. Meil oli juba enda tavapärane laud, saime küll osaks natukene kummalisele teenindamisele (ja hiljem summasid kokku lüües jäi mulle küll väga korralik kahtlus, et vennalt (maksis arve, kui õde oli nutikas) võeti rohkem raha, kui oleks pidanud). Ja see muusika on minu elus olnud juba üle 24 aasta... ma päris täpselt ei saa. Ja ikka ma lähen seda kuulama, kui on võimalus. Ümisen vaikselt laule kaasa. Kui tuleb uus lugu, siis kodus kuulan ja kuulan seda. Leian ikka ja jälle neid lugusid, mis sobivad just sellesse päeva. Jah, ma ei avasta eriti uut muusikat, ma ei tunne, et seda vajaksin, küll vajalikud lood leiavad tee ise minuni. Ja siis olid seal minu sõbrannad, meie viiene punt, mul on tunne nagu nad oleksid seal olnud terve minu nn Tartu aja (üle 10 aasta), aga varsti saab tihedast suhtlusest (alles) kolm. Nad tulid rohkem minu ellu just siis, kui seda oli kõige rohkem vaja (rohkem st olime aeg-ajalt kohtunud Sõbrantsi pool) ja kõik oligi järsku nii loomulik. Meil on ühised õhtusöögid, raamatuklubi, kokkamine, väljas käimine, tekkinud traditsioonid, kaaslased klapivad omavahel ja teame, et oleme üksteisele olemas. See on hea tunne. Ja siis on ka need inimesed, kellega jätkad sealt, kust möödunud korral pooleli jäi...




*sellistes postitustes kirjutangi kõik ühes jutis ja hüppan ühelt teemalt teisele. Selline ma olen.

Sunday, March 10, 2019

Trennipäevik - 10. nädal 2019

10. nädal

Sammudega olen rahul, ainult tänasest normist on veel natukene puudu ja peaks vist hüppama hakkama. See oli natukene ehvasti, et kolm trennipäeva tuli järjest ja reede hommikuks oli olemine üsna väss. Alustsin uuesti kuputamist, et lihased kiiremini ja paremini taastuks. Lisaks mõtlen, et oleks vaja ilmselt mingit käsirulli/massaažirull - midagi sellist.

Esmaspäev - plaan oli kõndida tööle ja koju, aga sain tööle ja natukene koju - kokku 6,6km

Teisipäev - kõnd 5km + 4km + 1km. 

Kolmapäev - hommikune trenn 50min, tegin tervele kehale miskit, plaan oli jalapäev teha, aga kuna hommikul jäime veidi hilja peale, siis vaatasin, et teine trenn sobiks paremini. 
Õhtul kõndisin 5km. 

Neljapäev - jalad ja tuhar oli hellad, aga ometi oli jalapäev, trenn kokku 55min. 
Õhtul kõnd 5km. Väljas oli mõnusalt +8 C ja ma olin riides nagu oleks -20 C.

Reede - hommikul kolmandale korrusele jõusaali minna oli juba üsna raske.. jalad olid nagu pakud all ja lihtsalt nii väsinud. Tegin ülakehale trenni 50min,.. sest rohkem ei viitsinud ja ei jõudnud. Pulsivöö ei teinud koostööd, randmelt ei leidnud ka pulssi... nii et oli pulsita trenn. 
Õhtul kõndisin ikka 5km

Laupäev - üldiselt puhkus, ärkasin 10 paiku (magama sain pärast 2), käisin linna tiiru - 4,2km ja pärastlõunal jäin väimusets magama ja ärgates tegin väikese tiiru veel (samme oli puudu) 2,7km. 

Pühapäev - puhkus, uni oli pikem, sõbrannad käisid kasse nunnutamas, tegime poetiiru ja turul käigu ja natukene jalutasin ka - 2,75km




Homme lähen ilmselt autoga tööle, sest teisiti ma ei saa 6.45 trenni. Kolmapäeval on äkki meespere kodus ja saab mu ära viia... sest kui homme autoga lähen, siis pean koju ka sellega tulema, kuid ma hea meelega jalutaksin. Aga plaan siis hommikused trennid teha esmaspäev, kolmapäev, reede, sest nii on puhkust ka. Õhtuti siis lihashooldus ja ehk nädalavahetusel saab lõpuks tõuksima minna. 

Veebruari raamatud


Veebruaris oli neli nädalat, aga raamatuid tuli natukene rohkem. 
Kõige rohkem keskendumist nõudis järgmine "Kalendritüdruk'u" osa. Minu jaoks end ammendanud, aga samas taan sarja lõpuni lugeda, niisiis üks raamat veel jäänud. 
Kõige rohkem hinge läks Tomi ja Ani Rahula "Tule meie juurde". 
"Ööõde" oli vahepeal väga hirmus, kokkuvõtlikult hea raamat. 
Mõnus oli lugeda Tammerti märkide märkamisest, mulle oli vaja seda meelde tuletada.


Märtsin jätkan nii nagu ikka. Raamatukogust tuleb ikka teateid, et mingi raamat mind taas järjekorrariiulil ootab. Kõige rohkem ootan praegu, et minuni jõuaks "Kuuõde", mis on sarja "Seitse õde" järgmine raamat. Kodus on oma järge ootamas ka kolm eneseabi raamatut, millest tarkust koguda, aga hetkel kisub rohkem ilukirjanduse poole. Mõni päev tagasi otsisin Rahva Raamatu kodulehelt mingit infot ja jäid silma uued põnevikud... ja siis ma seal surfasin ja salvestasin endale ramatuid, mida lugeda. Ja nüüd on mul seal kaustas 34 raamatut, suurem osa ilmelt põnevikud, kui ma midagi tellim asun, siis ehk midagi langeb ära kuskilt (st sisututvustus ei tundu nii hea enam). Kodus lugemist ootab kuus raamatut. Ja järjekorras olen seitsemele raamatule. 

Kui keegi küsib, mida ma soovitaksin... siis selleks on endiselt "Mees nimega Ove" Fredrik Backman