Tuesday, October 27, 2020

27102020

 Juba augustis on õhtud pimedad, aga ometi tuleb see igal aastal üllatusena, kui ruttu läheb pimedaks. Mulle meeldib sügis, üks mu lemmikaastaaegadest siiski (sest kõik need värvilised lehed). Ja nii tore on näha seda looduse muutumist. Väga paljud said kevadel looduse tärkamist nautida (eriolukorra tõttu oli elutempo teine), aga mina tundsin, et mina seda linnas ei näe.. sest kiirustasin ja polnud aega. Hetkel on ka väga kiired ajad ja viimaste nädalate sebimine ja toimetamine on minu tassi tühjaks teinud. Aga ma juba tegelen sellega ja täidan seda. 

Vahepeal keerasime kella ka. Noorena ma ei tundnud, et see mind mõjutaks... kui siis nii palju, et multikaid polnud nii vara telekast vaadata. Viimastel aastatel läheb aga kehal aega, et rütm tagasi saada. Selle ühe pikema ööune eest olin aga väga tänulik. Ja selle eest, et veel sel ja järgmisel nädalal on hommikud valged, kui tuleb tööle minna. Mis tähendab seda, et saan ka ujumas käia... aga see pealamp on ikkagi vaja üles leida.

Kella keeramine oli kohe nii tore, et eile oli kell vaevu üheksa läbi, kui Abikaasa ütles, et aeg magama minna. Tavaliselt olen mina see, kes enne 10 juba voodis on, aga eile hakkasin ma sel ajal juba kaasat togima, et norin võiks veidi vaiksem olla. Aga see tähendas ka seda, et hommikul tegi ta kell 6 põlks silmad lahti, et uni sai täis. Kuidas?! Okei, minul oli ka ärkamine palju kergem, sest õues oli valge ja meil ei ole kardinaid ega ruloosid... ja kassidki olid end juba mujale viinud.. aga kuidas ta ärkab ka vabal päeval plaksust nii vara üles?!


Pisike ei saa ka aru..


Friday, October 16, 2020

Septembri ujumine

Heihei!

Juba pool oktoobrit läbi.. aga siin on postitus septembri ujumisest. 

Juhtus nii, et käisingi ka septembris igapäevaselt ujumas. Minimaalselt 5minutit, aga oli nii palju ilusaid ilmasid, et see aeg oli ka palju pikem. Põhilised järved olid ikka Elva kandis, sest nendest lihtsalt möödun. Aga nädalavahetuste lemmik oli Rahinge. 

Iga päev tegin ka privaatsesse instagrami story ujumise kohta ja tegelikult üritasingi sealt need fotod kätte saada, et siia lisada... vahepeal oli natukene problemaatiline, aga ajalises järjestuses need fotod tulevad.. lihtsalt liigume kuu lõpust ettepoole. 

(See uus blogger... kuidas ma piltidele all-teksti lisan? Ma ei ole seda väljamõelnud)


30.09.2020

Nii mõnusalt soe oli. Ja puudel lehedki veel küljes.

29.09.2020
Üks natukene erilisem päev. :)
Ja tähistamine ei pea olema alati millegi ostmine (või alkoholi tarbimine), tee neid asju, mis meele rõõmsaks teevad. Näiteks mine ujuma.

28.09.2020
Vees hakkas temperatuur vaikselt langema.

27.09.2020
Üks vahva pühapäev. Sain ühe sõbrannaga päris mitu tundi kvaliteetaega veeta, keset ilusat päeva saime ujuma. Ja õhtul istusin teiste sõbrannadega kohvikus. 

27.09.2002

Laupäeva õhtu, kui käisin üksi ujumas.



26.09.2020

Vahel sattusin ka Verevi äärde. Vaatasin parte, ujusin. 


25.09.2020 - oli boomerangi video Instas ja seda ei hakanud lisama :)


24.09.2020



23.09.2020
See oli üks eriti soe ja päikseline päev.

23.09.2020 hommik.
Päike oli nii ilus ja andis sügisvärve.

22.09.2020
Septembris supluse peale üle ei läinud, vesi oli piisavalt soe.
Kalendrisuve* viimane ujumine. 
Lähtel. 
Kui pidime hambaarstil käima, 
saatsin mehe toolile ja ise sõitsin ujuma. 
Ise toolile ei jõudnud, 
sest tool oli katki ja visiit jäi ära. 
Aga ujumas sai käidud.

21.09.2020



20.09.2020

Ujusin sõbranna juures tiigis. Tegin muudkui ringikesi.

19.09.2020
Laupäev Rahingel.

18.09.2020
Kui ilm jahedam, siis müts pähe. 
See müts paraku ei aktsepteeri mu ujumissoengud :)
Ja jätab seetõttu kõrvad külmaks.




18.09.2020

17.09.2020

17.09.2020 lisasin tuule puhuma..

Vahepeal olid mõned päris jahedad päevad ka... siis läks uuesti soojaks.

16.09.2020

Üks eriti soe ujumine. 

15.09.2020
Üks kiire hommikune ujumine.

14.09.2020
Mets veel nii roheline.
Septembris käisin ka üsna tihti enne või pärast ujumist metsas kõndimas.
Ja puid kallistamas.

13.09.2020
Nii tore, et sain aru, et vesi on jahedamaks läinud.
Sest noh.. ma arvan, et et tegelikult oli see ikka päris soe.
Rahingel.

12.09.2020
Abikaasa viis ujuma.
11.09.2020

11.09.2020


10.09.2020

Tundub, et siis muutus ka ilm üsna järsku. 

Nüüd enam ei mäletagi.

Riideid vahetan tööl, kui ujun pärast tööd.
Ja kodus, kui ujun enne tööd.
Hea lihtne. Ja kiire.
Ainult et teatud spordipüksid kipuvad siis alla vajuma, 
sest trikoo on libe.


09.09.2020
Ja need ujumissoengud on mu lemmikud.



08.09.2020
Verevi.

07.09.2020
Huvitav, kas siis oli vesi veel +16? 

06.09.2020



05.09.2020




04.09.2020

04.09.2020


04.09.2020
Üks hommikune ujumine. Vesi oli hea. 
Aga hommikune päike veel parem.


03.09.2020 Verevi?


02.09.2020


02.09.2020
Ilus Lähte.

01.09.2020
Nii alustasin septembrit :)



Ja hetkel siis oktoobri keskpaik juba möödas. Võite ise pakkuda, kas käin veel vees või mitte.







Wednesday, October 7, 2020

Raamatud september 2020

Oktoober kestab juba seitse päeva, aga mina jõuan alles nüüd raamatutest kirjutada.. ja üleüldse kirjutada. Selleks on väga head põhjused ka, aga hetkel kirjutame ikkagi raamatutest. Samas peab tõdema, et viimase nädala jooksul ei ole ma ka midagi lugenud. Täna viisin tagasi ühe raamatu, mille tähtaeg oli juba esmaspäev (mulle ei meeldi, kui ma raamatud täthajast hilisemalt tagastan), tegelikult oli see ühe õhtu raamat, aga mul lihtsalt ei olnud selleks aega ega jõudu (prioriteedid). 

September 2020 loetud raamatud: 

  • "Loomise õpetus" Mai Agate Väljataga; 375lk; 06.09.2020 ⭐️⭐️⭐️
  • "Mademoiselle Coco ja armastuse parfüüm" Michelle Marly432lk; 10.09.2020 ⭐️⭐️
  • "Kadunud kiri" Jillian Cantor; 304lk; 11.11.2020 ⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Paigad, kus olen avalikult nutnud" Holly Bourne; 332lk; 12.09.2020 ⭐️⭐️⭐️
  • "Alustava investori käsiraamat: täiesti algusest reaalsete tehinguteni" Taavi Pertman; 184lk; 16.09.2020 ⭐️⭐️⭐️
  • "Ühe mehe naised" Tarryn Fisher; 272lk; 19.09.2020 ⭐️⭐️⭐️
  • "Kellasepa tütar" Kate Morton; 504lk; 27.09.2020 ⭐️⭐️
  • "Kus laulavad langustid" Delia Owens; 392lk; 30.09.2020 ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️
Taas kaheksa raamatut. :) Kui oktoobris ka sama soovin, siis oleks vaja lugema hakata. 
Kõige vähem tärne sai raamat "Kellasepa tütar". Iseenesest oli lugu huvitav, tegevus toimus mitmes ajahetkes.. aga minu jaoks jäi midagi puudu, sest üks osa sai justkui lahendatud, aga lõpp jäi minu jaoks lahtiseks, et kuidas siis lahenesid need teised teemad, mis olid raamatus samuti aktuaalsed. Kaks tärni sai ka ka Coco raamat. See jäi kuidagi nõrgaks, ma ootasin midagi sügavamat. Iseenesest oli üsna kokkuvõtlik ja sõbranna just soovitas ühte filmi selles vallas. 
Mitte ilukirjandusliku poole pealt lugesin uuesti Mai Agate Väljataga raamatut "Loomise õpetus", mis meeldis (nagu ikka) ning investeerimisalast raamatut, mis oli väga kokkuvõtlik ja lihtne. 
Kolme täriga hindasin veel noortekat "Paigad, kus olen avalikult nutnud" ja "Ühe mehe naised". Esimene nendest algas justkui tavaline noortekas õnnetu armastusega, aga mida rohkem ma lugesin, seda sügavam see raamat tegelikult oli ja puudutakas vajalikke teemasid. Vga mitmetahuline ja mõtlema panev, ei olnud üldse tavaline noortekas. Alguses oli mul veidi raske jälgida, siis räkis olevikust ja minevikust. Teine oli romaan, mis ajas isegi minu segadusse, et mis on siis päriselt ja kuidas need asjad siis loogiliselt oleks olnud... vast raamatu lõpp ütles kõik, mis pidi.
Nelja tärniga hindasin romaani "Kadunud kiri", mis oli väga mõnus lugemine. Raamatus oli ka II maailmasõjaaegset eluolu, aga see polnud hirmus. 
Ja minu lemmik oli "Kus laulavad langustid". Olin seda raamatut juba ammu märganud ja ilmselt olen ka järjekorras üsna pikalt, aga lõpuks jõudis see minuni. Alguses ei saanud ma hästi minema... aga ma arvan, et pigem olid mul mõtted ka mujal. Tikker ütles, et algus ongi selline, aga siis läheb ludinal ja ilmselt see raamat mulle meeldib. Meeldis, väga meeldis. Kas see polnudki päris?! Mul tekkis tunne, et tahaksin tema raamatuid loodusest lugeda.. ja see elu looduses tundus nii idülliline (oma varjukülgedega). Ja lõpp, see päris lõpp, oli ikka väga ootamatu. Ma mõtlesin kõike muud kui seda.






⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️5 – it was amazing
⭐️⭐️⭐️⭐️4 – really liked it
⭐️⭐️⭐️3 – liked it
⭐️⭐️2 – it was ok
⭐️1 – did not like it

Sunday, September 20, 2020

Kummikud ja javerid

 Mina olen suurem osa oma elust nimetanud kummikuid säärikuteks. Üldiselt olid need ka sellised maahngulised ja tumedat värvi ning olidki mõeldud maal tööde tegemiseks või metsas käimiseks. Ühel hetkel tulid moodi uhked värvilised või mustrilised kummikud (mis tundusid ka palju maksvat), aga sel momendil ei olnud ma väga kummikute poolt.. aga ma veetsin ka suurema osa ajast linnas. 

Aga nüüd mõtlen ma jlle kummikutest ja mida värvilisem, seda rohkem need mu silmad särama paneb. Mulle niii meeldivad värvid! Kui ma riietuse poole pealt olen pükste/seelikute osas kippunud pigem tumedate toonide juurde jääma (sest need teevad visuaalselt saledamaks) ja aeg-ajalt nii ka pluusidega, siis ikka hüppab mul neid värve sisse. Sest värvid on ilusad, panevad särama, loovad kontrasti, toovad esile. 

Mõned aastad kasutasin õe käest saadud kummikuid, üldiselt käisin nendega metsas mustikal. Aga paksem sokk sisse ei läinud ja säärest oli ka selline kitsam.. muidu olid täitsa mustriga, aga ei midagi kriiskavat. 

Ja siis ma planeerisin minna augusti viimasel pühapäeval rappa. Fotograaf oleks ehk eelistanud, et ma panen selga heleda lendleva kleidi ja seisan seal keset raba... aga ei (lendlev kleit nagu klaasikalistel raba-suitsu-piltidel oleks olnud täiesti mõeldav, kui mul endal või mõnel sõbrannal oleks selline kleit olnud, aga ei olnud ja ühe kandmise pärast osta? eip). Tulin hoopis mina ja tahtsin kontraste ja värve. Midagi tumedat ja siis heledat. Ma ei tea, mida ta mõtles, aga mina jäin enda juurde. Tahan kummikuid! 

Ja kummikud ostsin enne Magazinist. Teadsin, et seal võiks olla värve ja normaalsed hinnad. Ja eks neid ju niikuinii vaja. Esimesel korral lahkusin seal kõrgema sääreosaga ning kummikud olid punased! Oleksin kollaseid ka tahtnud, aga polnud kõrge säärega.. Ja siis läksin tagasi ja ostsin ühed klassikalisemad ja viisakamad mustad ka, mis lühikese säärega ja sobivad minu meelest ideaalselt praegu tööl käimiseks (või linnas käimiseks) kui on vihmasem ilm (sest kuiva ailmaga pistan ikka need Javerid jala otsa).

Ja kui ma juba nendest Javereid mainisin, siis mainin paar lauset veel. Mul on mitu aastat olnud selline probleem, et mis jalanõusid suvel kanda. Üldiselt olen palju jala kõndinud ja seetõttu mingid kingakesed ei sobinud, kui on soe suvi, siis väga kinnised ka mitte, baleriinadega pole mu jalad eriti õnnelikud olnud (mul on üsna lai jalg ja kannad ei kannata mingit pitsimist). Kui me märtsis veel reisile pidime minema, siis soovitas sõbranna mulle Javereid... ma olin üsna skeptiline, aga läksin neid proovima. Wow, kui mugavad. Võtsin küll number suuremad, kui muidu kannan (ehk nr 42 tuli minuga koju), aga mõnusad kerged, võtavad kiiresti jala kuju, lihtne jalga panna ja ära võtta. Nendest saidki mu suvejalanõud. Märtsis ostsin hallid, mis praeguseks on rohkem sellised... (või võiksid olla) kodu-jalanõud, sest kõiksugu plekke täis (kes ronis nendega maasikavagude vahele ja värskelt niidetud muru sisse? isegi sapiseep ei aidanud), aga ma kannan neid ikka. Hiljem ostsin juurde mustad, aga kuna õele oli nr 42 väikesed, siis sain ka tema tellitud roosad endale. Ja need roosad on ka ühed mu lemmikud, sest need annavad värvi juurde! Nii naudin neid. 

Aga tagasi kummikute juurde. Minu meelest on täiesti okei kummikuid kanda.. kodus, maal, linnas.. metsas, kus aga ise tahad. sest et why not? Möödunud nädalal olid mul need jalad, kui tööl sõbrannaga kokku jooksin ja korraks tema kõrvale istusin. Ta vaatas mu kummikuid ja küsis, kuhu ma nendega lähen, et metsa või... Nope, tegelikult läksin Tartus linna peale... Ja täna käisin sünnipäeval ja olin ka kummikutega, sest olime õues, muru sees ja võis niiskeks minna. Küsiti taas, et kas mul jalas kummikud ja nagu itsitati. On jaa kummikud! So.. why?! 


Mustad lühikese säärega.
Ja need punased!
Ma kollase kleidi ja punaste kummikutega pildini ei jõudnudki :)

(Kolm ülemist fotot tegi Sulev Lange)


Ja need roosad Javerid.


Milliseid kummikuid teie kannate?




Sunday, September 13, 2020

Update: Draakon ja Pisike

 Vaatasin ja lugesin, et ma pole ammu kiisudest pikemalt kirjutanud. Ning tahaksin seda teha. Hetkel magab Pisike minu lähedal ehk kummuti peal oma pesas, mida ta vahepeal kuid ei kasutanud (ju oli liiga palav?) ja Draakon on alumisel korrusel (aknalaual, kus on tema päevane pesa). Nii et oleme kõik rõõmsalt ikka veel siin, aga see ei tähenda, et vahepeal ei oleks olnud hetki ja päevi, mis ei olnud nii rõõmsad. 

- Nädala alguses oli Draakon üksi ja märkamatult majast välja saanud. Keegi ei teadnud, mis kell täpselt. Mina olin just tööpäeva lõpetanud ja sõitsin Tartu poole, kui Abikaasa ütles, et ta Draakonit otsib. 35minutit hiljem ei olnud ta teda leidnud. Mina panin enda meeled ja muud salapärased trikid tööle ja olin loetud minutite pärast Draakoniga kodus. Jooksis ta ikka aia alt läbi Lootuse tänava poole kuskile aeda... Võõraste suhtes ikka kartlik ja hirmunud oli ka, kui ta leidsin. Aga eks talle see ringi jooksmine meeldib. 

- Augusti alguses istusime naabrite aias ja pidasime ühte sünnipäeva. Ühel hetkel käis üks põnts ja vaatasime meie maja poole... Kass lendas taevast alla. Või noh hüppas ülemise korruse aknast välja, ÕNNEKS maandus täpselt jalgratta ette, mis oli akna alla seisma pandud. See andis kinnitust, et ta tõesti hüppabki niimoodi aknast alla. Ta oli teiste magamistuppa kinni jäänud... ja kuna aken oli natukene lahti, siis ta lükkas selle rohkem lahti ja hüppas alla.

- Ühel õhtul, kui pimedaks läks veel kella 22 ajal, läks Pisike terrassi alla. See on tema peidukas, sest ta teab, et teda ei saa sealt kätte. Muul ajal ju istuks ja ootaks, sest ta tuleb välja, aga kui endal on juba uneaeg, siis tahaks ta sealt ära võtta ja magama minna. Tegime kõiksugu imetrikke.... algsues meelitasime maiusega, meelitasime nööriga... hiljem kallasime vett mõne laua vahelt sisse. Lõpuks ta kätte saime, aga ei teagi kuidas. Peitu püüab ta sinna ka hiljem minna ja aeg-ajalt ka õnnestub, aga siis oleme lihtsalt oodanud... peaasi, et ta teisele poole ei lähe ehk naabrite aiast ei välja ja seal jooksu ei pane. 

Aga üldiselt käime kassidega väljas välisukse kaudu (mitte terrassiukse kaudu nagu alguses) just sellepärast, et nad nii ruttu plehku ei paneks või peitu ei läheks. 

- Aeg-ajalt käib meil ikka naabrite Juss ka, kes ilmselt lihtsalt moe pärast süüa tahab. Tegelikult on ta hoitud ja toidetud, aga ju tahab teiste krõbinate maitset. Pisike endiselt uriseb ta peale ja hoiab eemale. Draakon nuusutab ja uudistab, ükskord pani ka käpaga... Vahepeal kippus terrassile ka üks teine kass, paraku palju kurjema iseloomuga, tahtis meie õuele kakleme tulla. Meie seda meelt ei olnud. Viimane kord ajas Abikaasa ta ära ja rohkem ma teda näinud ei ole.

Aeg-ajalt üritab Draakon üle aia saada, sest seal on nn pruut (ma tegelikult ei tea, kas on üldse emane kass aga minu meelest emase nägu küll), ilus punane kass, selline pikakarvaline. 

- Pisike sai herilase/mesilase käest nõelata naabrite maja juures. Ise ta suskis... nõela sai kõrva, selle sain alles hiljem ära. Ta hiljem kippus ka sinna pesa lähedale, aga kui nägi siis sumisemist, siis tegi end väga madalaks, ajas kõrvad longu ja põgenes. Tore, et ta natukene õppis. Paraku maamesilaste vastu tunnevad nad mõlemad veel liialt suurt huvi. 

- Eile oli üks juhus, kui süda korra löögi vahele jättis. Olin kiisudega õues olnud ja ajasin neid toa poole. Uks oli pärani lahti tehtud. Pisike jooksiski tuppa (mis oli nagu wow, sest tema on see, kes hakkab naabrite aias jänesehaake tegema ja mina teda siis taga ajan...) ja siis jooksis Draakon ka, aga millimeeter enne tema sisenemist lõi tuul pauguga ukse kinni. See oli lihtsalt niiii napikas. Ja korralik ehmatus meile mõlemale. Välisuks ju küllaltki raske ja tuul oli tugev...

- Pisike joob endiselt palju vett. Kaussidest, kraanist, tassist, akvaariumitest. Kraanist joob vähem kui alguses, nüüd tahab ta, et kraanist jookseks vesi klaasi/tassi ja tema jooks siis tassist. Vahel teeb akvaariumis pättust ka ja üks päev ülemise korruse fuajee ujus, sest nina oli filtri paigast ära nihutanud. Joomas kib ta õnneks nendest akvaariumitest, kus on vihmavesi. Toiduga on ta endiselt selline, et tahab krõbinaid ja värsket liha. Kui mazooplusist toitu tellin, siis tellin talle maiust ka... (siis saab ta katuselt tagasi meelitada). Ja kuigi need maiused on ammu otsas ning Eestis müüdavad talle väga ei meeldi, siis ometi on nii, et kui miskit ülemisel korrusel krabiseb, siis on ta kohe kohal, sest äkki nüüd on see tema maius. Varsti ongi, sest kõrbinad ja konservid on otsa saamas ja tuleb juurde tellida. 

- Draakon. Vahepeal oli keerulisemaid aegu, ilmselt oli see siis juuli. Draakon oli stressi, ta oli tige, kuri, ta sõi küll ja magas ka, aga ta oli kuidagi õnnetu. Siis hakkasingi nendega mitmeidkordi väljas käima, mis alguses tundus, et aitas, aga ta oli ikka kuri. Iga kord kui oli aeg tuppa tulla, siis ta urises, tahtis mind ka hammustada ja käpaga lüüa. Mingil hetkel pissis ta kord päevas terrassiukse ette vaibale. Nunutamisest, kaisutamisest ei hoolinud. Teisel korrusel praktiliselt ei käinud, teise korruse liivakasti ei astunud üldse. Oli Pisikese peale kuri. Ma alguses ootasin, et see läheb mööda, aga ... kurb oli vaadata. Alustuseks ostsin talle No stress kaelarihma ja No stress maiused. Ja tõesti - muutused tulid väga ruttu. Ta muutus ise rahulikumaks, ta tahtis pige Pisikesega mängida, kui käpaga virutada, õues oli temaga hea rahulik käia, ta tahtis ise rohkem paisid. Vaibale pissimist ka ei esinenud. Nüüd möödunud nädalal märkasin, et hakkab jälle rohkem stressi minema ja meenus, et tal on see kaelarihm juba tükk aega ju olnud ja ilmselt ei toimi enam.Kõik tuleb ikka kalendrisse kirja panna. Ja mis veel vahva on - juba mitu nädalat käib ta taas minu jalgade juures magamas. Vahel magab kogu öö, vahel poolikult. Aga nii tore, et ta tunneb end nüüd jälle terves majas turvaliselt, ta käib liivakastis nii üleval kui ka all, sööb hästi. Kui tuju tuleb, siis tahab paisid ka. Pisikesega mängivad, aga vahel on suhted ka tervamad, samas ega ei saa aru, kumb seda siis alustab... kord ajab üks üte taga ja siis non vastupidi. 

Hiljuti oli aeg ussirohuks ja kirburohuks. On ka lihtsamalt läinud. Pisike on väga osav tableti väljasülitaja. Draakon jättis mulle korralikult kriimud. Kirburohtu tujrale panna oli aga hulga lihtsam.


Need harvad korrad, kui saab kuskile kõrgele...

- Jtin vahepeal ootele, et telefonist pildid pilvesse läheks. Ja pidin õues käima. Ja Draakon jooksis õue. Mõtlesin, et okei, oleme siis natukene... ta hakkas juba über naabrite maja jooksma, kui järsku läks hoopis aia tagant läbi ja oli järgmises aias. Nende naabrite aias, keda ma teretan kül, aga kellest ma suurt midgai ei tea. Nende aias, kellel on koer... Jooksis natukene ringi, tahtsin värava kaudu nende aeda minna, ags eal oli koer. Aga siis lähedasem naabrinaine nägi mu jooksmist, tuli õe, andis mulle tooli, hüppasin üle aia, Draakon sülle ei tulnud, vaid pani uuesti jooksu (aga õiges suunas), hüppasin uuesti üle aia. Sain Draakoni enne kätte, kui ta terrassi poolt püüdis jooksu saada. No on alles kassike. Naabrinaine arvas, et paneb mingi laua sinna ette, et kassid sealt teise aeda ei saaks..



Mul on eilsest õhtust terve seeria fotosid. 
Kuidas kassid näevad ja tajuvad rohkem kui nn tavainimesed. Draakon oli 50minutit ametis vaadates seda, mida mina ei näinud...


Tuesday, September 1, 2020

Suveujumine

Sel aastal oli suvi minu jaoks mitmeski mõttes teistsugune. Mitte ainult sellepärast, et ma tõuksimise korrad saan äkki isegi ainult kahe käe sõrmedel kokku lugeda (vo on mõnda varvast ka vaja) ja ka mitte ainult sellepärast, et ma tegin tööd rõõmsalt, aga tunduvalt vähem kui eelmistel suvedel...
... vaid ma käisin ujumas rohkem kui viimastel aastatel kokku.

Algas sellest, et juunis olid mõnusad soojad ilmad. Tööpäevad olid lühemad kui muidu. Ja igapäevaselt jäid mu teele järved. Miks mitte siis aega ka vee ääres veeta?! 
Päris igapäevaselt ma end siiski ujumast ei leidnud. Kuid järsku käis mingi klõps ja mõte, et miks mitte igapäevaselt hakata ujumas käima. 
Mõte tundus hea ja nii ma peale hakkasin. Ma ei mäleta täpselt kas see oli juuni lõpp või juuli algus. Ja ega see väga oluline polegi. 

kuskil Jaanipäeva paiku Rahingel.

Kabinas üks päikeseloojang.
Ikka see mõnus soojalaine juunis.

Vahepeal sai soe otsa. Ilm oli pilves. Vesi ei tundnud siis veel soe..
hetk hiljem olin vees ja ujusin.
Elvas.

Ma olen sel suvel päris palju Elvasse sattunud, sest siin on päris toredad järves, kus ujuda.
Ja möödunud aastal tehti kesklinn ja Arbi järve ümbrus korda.
Kõik, kellele mainin, et Elvasse ujuma satun, räägivad kui ilusaks on Elva muutunud.
Minul puuduvad varasemad kogemused, sest Elvas olin kunagi käinud suve alguse peol (esines Terminaator ja väga külm oli), üks kord ammu ujumas (ilmselt Arbi järve ääres, sest Verev see polnud) ja möödunud suvel jooksmas ja siis sõitnud läbi, et jõuda sinna terviosespordikeskusesse.
A ja seoses Tartu Rattaralliga olin ka sõitnud.

Kui mõnusad olid hommikud, kui päike oli kõrgel ning sai enne tööpäeva ujuma minna.
Ühel hetkel rääkisid mulle Elva sõbrad, et metsas on ka järv.
Ja miksma seal ujumas ei käi.
Nad näitasid mulle koha ära. :)
Ja läksin ise ka sinna mõned korrad. Esimesel korral keerasin kaks korda mööda ja kolmanda korraga jõudsin kohale.
Sain teada, et seal ujuvad ainult kohalikud.
Kohalik ma pole, aga ujumist ja metsa nautisin.

Arbi järv.

Juulis käisime Abikaasaga Virumaal.
Esimene peatus oli Äntu Sinijärv, et mina ujuma saaksin.
See oli selle suve Top 1 vee jaheduse poolest.
Seal vees ei olnud ma ilmselt viit minutit, sest lihtsalt niiii külm oli.
Nagu sajad nõelad korraga torgiks..
Järv ise oli väga ilus. Ja vesi paistis läbi nagu ikka.
Mõnus hommikune värskendus.


Samal päeval käisime Eru lahes ujumas.
Samal ajal, kui suurem osa põhjarannikust olid juba sinivetikaid täis, oli Eru rand puhas ja mõnus.
Merevesi oli soe ja soolane.
See oli ka ainus suveujumine meres.

Järgmisel päeval läksime Tartusse tagasi ja peatus oli Äntu Valgejärve ääres.
Vesi oli soojem.
Ujumine mõnus.
Ilm imeline.

Tööpäevadel jätkasin ikka kuskil nende järvede ääres, mis teele jäid...
Arbi järve ääres sai minu lemmikohaks mitte rannapoolne osa vaid laululava juures olen puure. Mõnusalt privaatne, purdelt hea vette minna. Lisaks sai ka jalutada. 

Jahedam ilm.
Aga vesi soe.

Üks päev oli ka hetk, kui ma ujuma ei läinud. See oli päev, kui läksin Pühajärvele tõukerattatiiru tegema. Väljas sadas vihma. Temperatuur oli 12-14 kraadi. Ja niii külm hakkas. Ei olnud mul veekindlat riietust... ja ega tõuksimisel see väga ei aita ka. :) vesi pritsib ju üles. 
Kui raja lõpetasin, siis ühel momendil oleksin tahtnud minna ujuma, aga jäin liiga hiljaks... ja siis hakkas mul külm. Võtsin suuna koju. Tol päeval jäi ujumiseks, siis vihmas sõitmine. 

Ma vaatan seda pilti ja mõtlen, mis järve ääres ma käisin..
Oli ehk Rahinge? Tartu lähiümbruses on see minu lemmik. 

Juuli lõpus ja augusti alguses oli sõpradele koduhoidja.
Tööalaselt oli kiire, nii jäid minu ujumised päris õhtusse.

Tegelikult esimesel õhtul, kui Elvasse jõudsin, siis käisin ujumas Verevis ja ei saanud aru, miks see nii populaarne on.
Ilm oli jahe, vihmane, vesi soe.
Vette läksin, aga taimed olid kogu aeg kõhu all.
See oli mu esimene ujumine Verevis. Ja mõtlesin, et rohkem ei lähegi...
sest ei taha ujuda taimed kõhu all. EI näinud ma selles midagi erilist.

See  õhtu, kui käisin Kiivitaja talus Terminaatorit kuulamas sõbrannaga. Aga olin endiselt Elvas.
Päeval oli tööalaselt kiire, sest asendasin kolleege teises kohas ja sõitsin päris mitu tundi autoga.
Vahepeal said ka mustikad sügavkülma.
Ja kanad tahtsid süüa. Ja jänes. Ja kass.
Ja siis mõnus muusika Kiivitaja talus, mida kuulasin istudes (vana)talvejopega.
Õhk oli jahe..
aga see vesi, see vesi oli niii mõnus.
(ainult pärast hakkas autosse kiire)

Veel üks päev, kui asendasin kolleege ja lõpetasin oma ringi kuskil Raadil.
Tahtsin ujuma ka minna ja võtsin suuna Kõrvekülla.
Seal oli ka rohi kõhu all, aga vähem kui Verevis.

Vihmaga on tegelikult väga mõnus ujuda.
Ainult seda peab vaatama, et vahetusriided ja rätik võiksid kuskil varjus olla.

Need päevad ja hetked, kui olin ainus ujuja. 

Üritasin praegu välja mõelda, et kuidas ma sinna Pangodisse ujuma sain.
Ja tuli meelde ka :)

Käisime Valgas ja KaagJärvel ja Sangastes.. ja siis oli vaja mul kuskile ujuma ka minna.
teele jäi Pangodi.
Vesi oli hea.

Enne tööpäeva paus Elvas.

Minu lemmik Elva kandis.
Vaikne.
Näete kui ilus?


Arbi järv.

Augusti keskel käisin Virumaal.

Mõlemal päeval ujusin Äntu Valgejärves.

Üks päev sõitsin hoopis Külitsesse ujuma.
Rahvast oli.
Ilm oli augusti lõpu kohta mõnusalt soe ja päikseline.

Kõrvekülla sattusin veel.
Jäin tukkuma ka.
Päike oli soe.

Ühe nädalavahetuse õhtu, kui päeval sadas vihma ja sadas veel vihma.

Õhtul viis Abikaasa mind ujuma.

Me ei olnud sugugi ainsad.

Vesi oli niii mõnus.


Ja vaikselt tutvusin uuesti Vereviga.
Olen tänulik ja rõõmus, et andsin teise võimaluse.
Sest kui ujuma minna hüppetorni poolelt, siis on palju mõnusam - pole mingeid taimi kõhu all, vesi mõnusalt sügav.

Ja ujuda sai üksi.

verevis käik on minu jaoks üks kiiremaid ujumisi, sest jätad auto tee äärde, jooksed vee juurde, lähed ujuma, vahetad riided ja hüppad autosse.
Kui ma mujale satun, siis on need teest eemal ja tahaks seal kohe rohkem aega veeta. 

Kui vihma sadas, siis vihmavari kaitses mu kuivi riideid.

Möödunud nädala neljapäeval olin Äksi kandis.
Mulle näidati Saadjärve ääres ühte mõnusat kohta, kus saab üksi ujuma minna.

Saadjärves läks tasapisi sügavaks... aga kuna ilm oli üsna jahe ja tuuline, siis hakkasin ruttu ujuma.

Lainetas ka. 



Ilmselt oleks see pilt ilusam, kui poleks seda üleliigset tausta.
Aga kuna kõik pildid on mul võetud Instagrammist.. siis ongi kõik sellised.

Üks ilus (karge) hommik sooja veega Verevi ääres.
28.08.2020


Ja tegin endast ka pilti, et käisin ikka ujumas.

Kusjuures suve alguses tellisin ühed ujumisriided endale.
Ma ei ole neid veel kätte saanud.
Nii et ehk tuleb ujumisega jätkata.
Üks päev jõudsin Vasulasse. 
Olin päeval sõbranna pool Luunja vallas ja hiljem oli asja Vasulasse. 
Tegelikult oli ujumine plaanis Kõrvekülas, aga oli rulluisumaraton ja ma ei tahtnud sõita Kõrvekülla ja siis tagasi Vasulasse, et võtta suund Jõgeva mnt poole ja Tartusse pääseda. 
Parem variant tundus minna Vasulasse Amme jõkke ujuma.

Viimati ujusin seal 2016, kui deitsime Abikaasaga.
Juhtus vihmane päev.
Ja ilm oli tegelikult täiega külm... vesi vist külmemgi.

Aga ilus koht ja mõnus ujumine.
Taimi oli ka.

29.08.20
Pangodi
Abikaasa tõi.
Ujusin üksi.
Möödunud nädal.

30.08.2020
Ainus ujumine Tartus.
Hommikul pool 9. Ootasin, et turule saaks.
Hommikul käisin rabas, aga Valgesoos pole laukaid...

Vesi oli... no mitte just nii puhas.
ja vool oli ka.
Läksin ühest kohast vette ja ujusin justkui edasi, aga liikusin linna poole.
Edasi püüdsin lihtsalt ühel kohal püsida.

Aga ujumine Tartus sai linnukese kirja.

31.08.2020
Augusti viimane ujumine.
Üksi.
Vesi oli +18.


Ja täna on 1. september 2020. Kas ma plaanin veel ujuda? Kalendrisuvi alles kestab ju. Tegelikult plaanin küll, aga ma ei ütle, et igapäevaselt. Oleneb sellest, kuidas ma oma aega planeerin ja millised toimetusi veel teen. Kui ma kolm eelmist kuud töötasin E ja K kella 18ni, siis nüüd septembris olen T ja N 18ni. Võtab natukene harjumist. 
Ujusmiriided on mul kaasas, rätik samuti. Miks mitte esimesel septembril üks kiire ujumine teha. 

Ma olen teada saanud, et mulle tõsiselt meeldib vees. Ma ujun sellist konna ja koera vahepealset asja, üldiselt püüan hoida end nii, et juuksed väga märjaks ei saaks (ja krunni teen võimalikult kõrgele). Ma ei lähe vette sporti tegema. Ma lähen naudin seda momenti seal. Veel juunis oli mul raske esimese hooga kohe vette minna ja ujuma hakata, sest no nii külm oli, kui vesi kuskile nabani jõudis. Nüüd lähen sups vette ja ujun (seetõttu eelistan ka purdelt minekut). Kui vesi on oodatudst jahedam, siis tuleb hingamine paika saada ja muutudki rahulikuks. Keha harjub, meel harjub. Keskendud muule. 

Ma tahaksin väga sellise aeg-ajalt ujumise jätkata ja teha seda terve talv ka. Aga eks paistab. Praegu, kui ilmad on juba jahedamad, siis on mul probleemiks see, et kuidas ma enda keha kiiresti ja korralikult kuivaks saan ja uued riided selga, et kui autos istmesoojenduse tööle panen, siis hakkab päriselt soe. Tunduvalt mugavam oleks ujuda kuskil täiesti privaatses kohas, siis lähedki näkina vette. 

V-o kolme kuu pärast teen postituse sügisujumine