Friday, August 7, 2020

Esimesed korrad

Ma olen püsivalt erialasel tööl käinud alates 2011 aasta märtsist. Täna oli esimene kord, kui ma sõitsin tööle maakonna liinibussiga. Ma saan aru küll, et ma olen alles viimased 2,5 kuud töötanud Tartust kaugemal, et ühest Tartu otsast teise liinibussiga ei sõida, aga siiski tundus mulle, et see on justkui midagi teistsugust. 

Ma olen üsna kindel, et olen lapsepõlves tuharasse süsti saanud, aga täna oli esimene kord, kui ma ise seda teadlikult küsisin. Ja seda tegin sellepärast, et olin tööl ja ühel hetkel ei saanud enam toolilt püsti.

Pühapäeva hommikul hiilis ligi seljavalu, millega olen tegelenud erinevat pidi. Oli momente, kui see oli juba kadunud, aga siis tuli uue hooga. Ja täna tahtis päris maha niita. Samas on see teistsugune seljavalu kui need, mis varem on olnud, ei löö kuskile jalga ja on kohe eriti alaseljas. Kusjuures täna hommikul vingerdasin vodis ühtepidi ja teistpidi ja mõtlesin, et päris hea on olla... seda hetkeni, kuni ma pidin voodist välja tulema :) 

Ja homme on jälle üks esimene kord - selline esimene kord, et ma ei saa osaleda tõukeratta Salamaa krossil. Siiani olen võistlustel alati kohal käinud. Reganud olen end ka homseks, aga annan endale aru, et ... ma ei saa hetkel isegi asfaldil tõukamisega hakkama, kõndimine on ka valus ja ebameeldiv... mida ma siis seal Taevaskojas teekisin? Autosõit (st istumine) ei sobi ka eriti. 

Esimesed korrad, kuid ma täiskasvanuna vette minnes kohe ujuma hakkas. Isegi kui naba juures on natukene külm ja kõdi... Esimene suvi, kui ma olen nii palju ujumas käinud. (ja samas ka esimen suvi, kui mul on nii vähe tõukerattakilomeetreid). 

Oli ka esimene kord, kui ma märkasin autol vasakul ühte halli nuppu "-" ja paremal "+" nuppu ning küsisin Abikaasalt, mis asi see veel on. No ma ei arvanud ära..

Aga ma rõõmustasin, et suudan Abikaasalt küsida küsimusi, mis teda hämmelduma paneb.. ;) (Tema küsis vastu, et kui kaua ma selle autoga siis nüüd sõitnud olen...)

Esimene tööinimese suvi, kui ma käin tööl, aga ometi tunnen, et ma ka puhkan ja mul on aega. 

Vahepeal oli ka esimene kord, kui ma leidsin autolkojamehe vahelt hoiatuse, mida ütles, et ma enam nii ei pargiks. Nimelt ei tohi siin justkui autorattaid kõnniteele panna, jalakäijatel peab olema 1,5m ruumi (olen sellega nõus). Aga olete Karlovas ringi liikunud? Mul tekkis küsimus, miks ei rakendata seda Kesk tänaval? Miks ei ole seda hoiatust ühelgi teisel autol näinud, mis samal tänaval argib ja pidevalt on rattad kõnniteel... (Siin on kõnnitee lai, aga kuna tee kipub kitsaks minema, siis olemegi nii parkinud.. mina suurem osa ajast alates jaanuarist... märkuse sain nüüd... )

August 2020 oli esimene kord, kui ma tegin väärtpaberite tehingu ehk ostsin aktsiaid. (See oleks rohkem sobinud mu 2019 a rahajuttudesse... aga siis ma selleni ei jõudnud). 

Esimene kord kui käisin Kaagjärvel (sest et kollane aken). 

Wednesday, August 5, 2020

Raamatud juuli 2020

Vahepeal lõppes jälle üks kuu ja kuigi mul kuu keskel oli tunne, et tuleb eriti väikese lugemusega kuu, siis kuu lõpuks lugesin hooga mõne raamatu ikka läbi. 
Juulis lugesin kokku 7 raamatut (sh üks luulekogu, sh üks enesearengu raamat). 
Väga meeldis raamat "Brockwelli ujula", väga hea soovius Tikri poolt. Mõnus lugemine, oli rõõmus, oli ka kurb, erinevad sündmusid. Mõnus. Põnevik "Petlik tõde" oli selline põnev, kaasahaarav ja ootamatu... mul peas keerles küll, et seal peab veel miskit olema, aga päris seda ma ei oodanud... samas.. kas oli siis nii või oli naa? 
Raamat  "Terapeut", mida justkui nii väga kiideti ja soovitati, oli okei.. aga erilist muljet ei jätnud. Ma ei tea, kas ma siis ootasin midagi muud selle kiidulaulu peale või sel momendil polnud lihtsalt päris see. "Veel üheks päevaks" on üsna sama lugu... see oli nagu põnev, aga minu jaoks see kadunud hingede teema kuidagi ei olnud päris see. "Punane päevik" sai loetud, oli OK, algus venis, siis hakkas jooksma. 
Napoleon Hill'i raamatuid soovitaksin kõigil lugeda. Kui ma ise alustaksin uuesti ja mul poleks neid teadmisi, mis on hetkel, siis "Saladus" ja "Maagia" asemel ma alustaksin ehk "Saatanat paljastades" raamatust... samas, kas ma mõistaksin seda nii?! Ei tea. Selline raamat, mida loeks veel ja võiks kodus olemas olla.
Ja Kristiina Ehina luulekogu lugesin ka. Selline mõnus.


  • "Punane päevik" Elo Selirand; 248lk; 10.07.2020
  • "Terapeut" Helene Flood; 336lk; 11.07.2020
  • "Saatanat paljastades" Napoleon Hill; 216lk; 20.07.2020
  • "Aga armastusel on metsalinnu süda" (luulekogu) Kristiina Ehin; 88lk; 21.07.2020
  • "Veel üheks päevaks" Kelly Simmons; 320lk; 25.07.2020
  • "Brockwelli ujula" Libby Page; 368lk; 25.07.2020
  • "Petlik tõde" Colleen Hoover; 311lk; 30.07.2020

Tikri postitusest sain inspiratsiooni ja püüan Goodreadsis oma hindamissüsteemi muuta. Olen üsna lahkesti hindeid jaganud. Mis lemmikud -  5 tärni, selline hea - 4 tärni, selline okei - 3 tärni, ei meeldinud 2 tärni, üldse ei meeldinud -1 tärn. 
Aga nüüd kõnetas mind pigem Tikri uus süsteem.
5 – it was amazing
4 – really liked it
3 – liked it
2 – it was ok
1 – did not like it
Ehk proovin tagant järgi ka miskit nn ümberhinnata, aga vaatan, kas mäletan raamatuid selleks piisavalt hästi.. 5 tärniga pole probleemi olnud, sest neid olen jaganud tõesti vaid siis, kui väga-väga meeldib.

Augustis jõuab minuni "Päikeseõde". Juhuu! Ma ei tea, kas see jõuab minuni Tartus või teisest raamatukogust... Tartu Lutsus kasutan seda, et ester süsteemis tellin endale raamatuid ja panen järjekorda, aga seal saab järjekorda panna end kindlale raamatule. Samal ajal, kui paned end järjekorda raamatukogus, siis sind pannakse üldisesse järjekorda. Ühel päeval seal jutustasin ja küsisin, et kui kaugel ma olen ja selgus hoopis see, et näiteks noorteosakonna töötajad tõstavad siis järjekorrad ümber - ei ole ühele kindlale eksemplarile järjekord, vaid kõik on üks suur. No tol korral oli sellele raamatule järjekorras üle 60 inimese. Ja ester süsteem seda ju ei näita. 
Ja kuna ma tööpäevadel veedan päevad teises asulas, siis astusin lõpuks ka sinna raamatukokku ja tegin end lugejaks. Küsiti küll, mis seos mul selle asulaga, sest aadress ju Tartu oma, aga selgitus oli piisav. Seal olen ma raamatule esimene järjekorras :) niisiis ootan, et praegune lugeja selle tagasi viiks ja saangi. Ja eks vaikselt tutvun seal teiste raamtutega ka. Suvel on kellaajad sellised, et kogu aeg ei ole võimalik minna (nagu Lutsuski). Hetkel ootab Lutsus mind "Laboritüdruk", aga ma üldse ei tea, kas sel nädalal sellele järgi jõuaksin...
Muidu on loetud 70 raamatut. 

Sunday, July 26, 2020

24072020

Reedel jõudsin oma toimetuste ja tööga niimoodi valmis, et olin kell 16 kodus. Täitsa mõnus. Olin jõudnud käia ka raamatukogus ja saanud kaks uut raamatut, viisin lõpuks kuldketi parandusse, olin käinud ujumas. Ja kodus olin täitsa omaette (st koos kasside, kalade ja krevettidega). 
Mina olen seda tüüpi inimene, et mingi aja möödudes on mul väga vaja seda omaette olemist. Iseenesest ei tee ma mitte midagi sellist, mida ei saaks teha, kui keegi veel kodus on, aga mulle meeldib olla vaikuses, kulgeda tasapisi, teada, et nt kui ma meditatsiooni kuulan, teen, siis keegi ei sega mind. Kui ma tean, et keegi kodus on, siis olen ma ikkagi kuidagi valvel, et äkki keegi ikkagi tuleb tuppa (isegi kui olen öelnud, et ärge segage) või tulevad kassid uksele kraapima ehk ma ei suuda ennast täiesti vabaks lasta ja siis ei ole asjasse 100% pühendunud. Samas see kohal olek, hetkes olek, on väga oluline, kui on soov positiivse energiaga tegeleda. Ja eks omaette kodus olen ma ju varemgi olnud, aga samas ei ole siis ma kunagi teadnud, kui kaua see omaette kestab ehk ikkagi on valvel olek. Niisiis oli sel reedel teistmoodi, ma jäin üksi ja teadsin, et olen vähemalt 24h omaette, kui mitte lausa peaaegu 48h. 
Ma juba mõtlesin, et mida kõike ma jõuan reede õhtul ära teha (see üldiselt tähendab, et võtan oma märmikud välja, loen midagi harivat, teen harjutusi, olen vaikuses iseendaga...) ja et äkki joon isegi veini. 
Mida ma siis tegin?! 
- käisin kiisudega õues. 
- andsin kaladele süüa.
- tegin tassi kohvi.
- avastasin, et mul on päris mitu Blacklisti osa vaatamata ja vaatasin neid kolm tükki järjest ära.
- aga ühel hetkel panin valge pesu pesema.
- ja tegin veel ühe tassi kohvi.
- panin pesu kuivama, kolm osa oli vaadatud, tegin süüa (praetult noor kartul ja kurk, no mida veel tahta?).
- kiisudele andsin ka süüa.
- tegin natukene kirjutamist ja harjutusi.
- vaatasin veel ühe osa Blacklisti.
- kirjutasin ära päeva tänulikkuse.
- hakkasin lugema raamatut "Veel üheks päevaks".
- sain aru, et olen väsinud ja mõtlesin, et puhkan 15 minutit.
- mõistsin, et olen ikka väga väsinud, pesin näo, pesin hambad ja ronisin teki alla.
- panin tööle une-eelse audio ja jäin magama. 


Ärkasin 11h hiljem :) 
Arvasin, et kui nii vara magama jään, siis ärkan varem ja olen hommikul toimekas. Ei olnud. Tegin mõnusalt pika hommiku. Andsin kiisudele süüa. Tegin kohvi. Hakkasin raamatut lugema... ja nii kaua olingi voodis, kuni see raamat läbi sai. Õues oli ilm nii muutlik, et ei tahtnudki sinna minna. 
Tegin natukene kirjatööd ja harjutusi.
Ja siis tuli tuhin koristada - võtsin tolnu, pesin põrandaid, koristasin mõned kapid ära. 
Õhtupoolikul tegin uuesti praekartulit, mida sõin värske kurgiga (ma olen niiiiii suur värkse kurgi fänn! Ma üldse ei saa aru, miks peab nii palju tegema mingit soolakurki sellest, kui võiks lihtsalt niisama juba kurki süüa?!). Ja keeksi tegin ka :)
Ja siis käisin ujumas - läksin kuskil kella 19 paiku, olin terve päev olnud toas, mul oli veel välisuks isegi lukus, sest ma polnud isegi kiisudega õues käinud. Läksin Rahingele, sest see oli minu jaoks kõige lähemalasuv, kust saan purdelt redeli kaudu vette minna ja ujuda. Mõnus, ujusin kuskil kilomeetri.
Kodus lasin kiisud ka õue, aga Draakon polnud eriti rõõmus, et ta seal väga pikalt olla ei saa... ja sai minu peale kurjaks :( pärast andsin talle vorsti ja otsisin lepitust. 
Ja siis ma hakkasin raamatut lugema ("Brockwelli ujula" - nii mõnus lugemine oli, aitäh Tikker!). Tänulikkuse kirjutasin ka ära ja jõin isegi klaasi veini ja lõpetasin raamatut kell 23.59, panin kõrvadesse mängima uneeelse audio ja jäin magama. 

Eh, nüüd tuli siit lihtsalt üks ülevaade, kuidas reede õhtupoolik ja laupäev olid. Tegelikult tulin siia mõttega, et kirjutada, mida kõike tahtsin ma reedel teha (st kogu see koristamine, mida tegin laupäeval, kui hoog peale tuli), aga mida ma ei teinud.
Ma lihtsalt olin reedel. Nautisin seda omaette kassidega olemist. Nautisin seda, et vaatasin suurelt ekraanilt sarja (kusjuures ma ei mäletagi, millal ma viimati telerit vaatasin... äkki enne jaanipäeva? sest kui "Kirgede torm" läks suvepuhkusele, siis pärast seda ma ei olegi vaadanud.. Netflixi poole pole ma isegi piilunud, seal on kindlasti sarju, mida vaadata, aga ma lihtsalt eelistan teha midagi muud). 
Ja see on täiesti okei. Võtta aega enda jaoks. Ja teha just seda, mida sa sel hetkel tahad teha. Need nõud saab ära pesta ka järgmisel päeval, samuti ei kao see tolmurull kuskile. 



Kas olete olnud kunagi kellelgi külas ja märganud siis, et kuskil on mingid tolmurullid või miskit on pesemata või on kardsin korstsus või seinal olev maal viltu....?
Ja see häirib teid. 
Aga teate mis. Kui see teid häirib, siis vaadake enda sisse, miks see teid häirib. Ei ole vaja kontrollida :) See, et miskit on segamine, kortsus, see on ainult teie enda TUNNE. Ja enda tunnet ei ole vaja teistele inimesele ette heita. Enda tundega tuleb ise tegeleda.
Kui see majarahvast ei häiri, kui neil on seal hea olla, siis on kõik väga chill. Ükskõik mis teistes silma jääb häirivalt, alati tuleb vaadata enda sisse. Põhjus, miks see häirib, on enda sees. 
Ja laske lastel ka ise teha. Koristada. Ja kui ei olegi päris nii korras nagu ise tahaks, siis las ta olla. Las lapsed teevad ise. Pole vaja kontrollida. Keelamine võtab lastelt selle rõõmu ära. Jätab lastele uskumuse, et nad ei ole piisavad. Kui laps tahab, et mängumaja on segamini, las see olla, kui ta tahab oma nukul juukseid lõigata, sodida, siis las ta teeb seda, see on tema nukk ja tema õppetunnid. Äkki ta õpib juuksuriks :) 

Üks päev avastasin Instagramis sellise lehe nagu Jesslapsed. Soovitan vaadata. Kahjuks ma ei saa siin neid insta pilte jagada niimoodi.





Thursday, July 23, 2020

Tõuks

Praegu blogima tulek ei olnud mu esimene valik, aga kuna ma tunnen, et ma olen mõttetöö jaoks liiga väsinud ja füüsiliselt ka liiga väsinud, siis oleks õige hetk vahepeal midagi kirja ka panna. Peab tõdema, et see on mu selle suve kolmas postitus... noh. :)
Ma tahtsin öelda, et vahepeal ma ikka sõidan tõuksiga ka. Näiteks Endomondo ütleb, et ma olen sel aastal sõitnud 279km (ja praegu on suve keskpaik ehk hooaja keskpaik juba möödas). Ma toon mõned näited eelmiste aastate kilomeetritest (endomondo andmetel):
2014 - 121 km (tõuksi ostsin vahetult enne talve..)
2015 - 849 km
2016 - 1965 km
2017 - 1148 km
2018 - 2080 km
2019 - 1231 km

Täna käisin Pühajärvel matkamaratoni sõitmas, see oli juba viies kord, aga sel aastal siis virtuaalsõit. Tegelikult oli kahel laupäeval ka ühisstart, aga olemuselt ikka virtuaal, aga kuna ka ühisstardi ajal polnud rada turvatud... siis ma leidsin, et mul on parem, kui ma pärast tööpäeva lähen sõitma, tahtsin sellist päeva, et inimesi rannas ole, sest sellel väikesel rannaribal on ka muidu inimesed.. ja ilusa ilmaga on ka tervisesportijaid rohkem. Tänast ilma nägite ikka?! Sain, mis tahtsin ilmselt. 

Kui selgus, et on virtuaalsõit, siis ma mõtlesin, et äkki jõuan isegi mitu korda sõitma ja ehk sõidan ringi kasvõi mõlemat pidi. Hetkel küll sellist tunnet pole, et ma veel sõitma läheksin... sest ma lihtsalt olen nii vähe sõitnud, et ei kipu. Prioriteedid on teistele asjadele liikunud (ja see on täiesti okei). Samas ma tahaksin rohkem tõuksida, aga ilmselt tahan ma neid teisi asju siis rohkem teha (ja tunnen, et hetkel on need olulisemad). Ja sellisel juhul tundub vihmane või liiga tuuline ilm, suurepärase põhjusena miks mitte minna. Või see, et siit on nii raske kuskile heale rajale saada ja linnast läbiminek on tüütu. 
Aga see on ka okei, et ma hetkel nii mõtlen. Tõuksin siis, kui päriselt tahan. 

Juuni alguses (?) käisid Abikaasa kolleegid Võhandu avatud rada sõitmas (kas ma kirjutasin seda siin? Või panin pilti vaid Instagrami?) ja kuna mina olin end kaasa lubanud, siis pakkisime ka tõuksi kaasa. Hommikul sadas vihma ja ma mõtlesin, et millesse ma end küll segasin... Teiste stardipunkti jõudes sadas ka vihma.. ootasin saju ära ja läksin ka ise tõuksima. Natukene sain vihma ka, aga iga peatusega läks aina palavamaks ja ilm ilusamaks. Sildade juures lehvitasin teistele ja siis läksin jälle järgmisse kohta edasi. Ma sain kokku 40km :) Päris korralik trenn oli (ja olin täitsa läbi). Õhtul saime veel sauna ja ujuma. Päev oli väga väsitav, aga imetore.

Idüll

Kui Tartusse jõudsime...



Siis enne jaanipäeva toimus meil Pärlijõe tõukerattamaraton. Sel aastal oli see eraldistardis ja vastavalt reeglitele, et ei tohinud liigvara võistluskeskussse minna ega sinna liiga pikaks ajaks jääda. Läksime emaga. Laenasin sõbrannalt enda tõuksi tagasi, millel maastikurehvid all (aga panin madalaks, sest teadsin, et sellel rajal juurikaid pole). Ja ma sõitsin lühikest rada (nii nagu esimesel aastal). Esimene mägi oli ikkagi killer. Ja esimene pooltund oli üldse väga raske... siis said vist jalad soojaks ja asi hakkas paremini minema ning teist pooltundi ma juba nautisin. Sõitsin aga päris kaua. 


Pärlijõel


Ja siis ma käisin ehk mõne üksiku korra sõitmas. 
Sel aastal ei kannatanud ka neid palavaid ilmasid... (mida 2018 nii nautisin ja muudkui kilomeetreid kogusin). Pigi jäi jalanõude ja tallalaua külge kinni. 

Aga vahepeal sai Taevaskojas valmis orienteerumisrada - lisainfo siin. Sinna ei tahtnud väga üksi minna. Linnulennult pidi see u 20km olema, otsisin siis Tartust kaaslasi ja sobivat aega. Hea, et me nendel päris palavatel päevadel ei läinud, sest meie sõit oli oodatust pikem. Läksime ühe autoga, aga oli vaja ju kolme tõuksi. Minul teoorias olemas maastiku oma, aga laenutatud välja ja samas ei viitsinud jantida sellega, et Taevaskoja jaoks tuleb see tallalaud kõrgemaks seada. Kuna kolm tõuksi kuidagi autole mahtunud ei oleks, siis laenasin kaks. Aga laenasime need Mammaste spordikeskuse lähedalt ehk jätsime auto sinna, siis tõuksisime ise Salamaale, kust algas rada (ja hiljem siis tagasi ka eks). Õnneks leidsime ühe tee, kust veidi lõigata. Aga peab ütlema, et ma väsisin juba enne ära, kui me alustada jõudsime. Need maastikutõuksid on ju niiiiiiiii kõrge tallalauaga, lenks oli ka minu jaoks kõrge ja ebamugav, aga niii hea, et võsin tõuksi, millel oli pudelihoidja. 
Ka tol hommikul sadas vihma ja ma mõtlesin, et pidime siis ikka selle päeva valima :D  Aga etteruttavalt võib öelda, et lõpus tuli veidi seenekat, aga muidu oli ilm imeilus. Ja noh, me olime ju metsas. 
Kuna kaart oli mobiilirakenduses, siis tuli pidevalt oma nutiteleofni vaadata, aga tõuksiga ei saa nii sõita, et sul see käes oleks... ja kui suurendad ja vähendad, siis mõõtkava läheb ka paigast.
Algus meil läks hästi, aga siis sõitsime me kaardilt välja (millefi tõttu arvasime, et üks tee on kruusatee ja miks minna läbi metsa, kui saame mööda kruusateed... halloo... Salamaa rada teades ei saadetaks meid never kruusateele, kui saab olla metsateel :D ). Meil läks tohutu aeg, et oma veast aru saada ja uuesti rajale saada. Eks see võttis ka motivatsiooni maha. Ja vahepeal polud mobiililevi. Ja need juurikad.. oeh. No vahepeal läks päris hästi. Metsas sõit sobis mulle paremini, et teised ei kiirustanud ka väga ja ma püsisin kannul. Kui pool oli läbi, siis tahtsime tegelikult valida teise tee, et mitte seal matkateel olla... teate seda matkateed seal? üles-alla-üles-alla... ja niimoodi üles ja alla, et rattaga seal sõita ei anna, kui ei taha peaga kuskile vastu kukkuda. Ehk oli päris palju kõndimist. Aga teeotsa me ei leidnud ja nii me seal jõekaldal siis matkasime (kergelt öeldes oli kopp ees). 
Tegelikult oleks päris okei aeg tulnud, kui meie esimese ja teise punkti vahe ei oleks olnud pea tund aega, aga noh. :) Saime tehtud ja mõtlesime, et ehk lähme enne septembri lõppu ühe korra veel, et siis oskame natukene targemad olla (seda võib läbida nii mitu korda kui süda lustib). 
Ma läksin toopäev sportima mõttega, et no üle 2h me seal rahal ikka ei ole ja kuskil kell 14 oleme Tartus tagasi. Juhtus nii, et kodu poole asusime päris mitu tundi hiljem...

Kui prillid läksid liiga uduseks..

Kusjuures Endomond ütleb, et tegelikult sõitsime me üle 23km. Ja see on loogilisem, sest pidime rohkem kilomeetreid saama, kui kaardilt välja läksime..
Aga miks kell nii vähe näitab?! 

Lisaks + 2x5km.

Ja siis tänane Pühajärve.
Pakkisin hommikul asjad kaasa. Ja kui töö lõpetasin, siis vaatasin aknast välja ja mõtlesin et äkki Pühajärvel on veidi parem ilm. Ma olin sõitu niigi kaugele lükanud ja kui mõtlen järgmisele kaheksale päevale, siis ei leia väga seda aega, et sinna sõitma minna (ja samas miski ei kinnita, et ilm parem oleks). Pidasin Abikaasgaa nõu ja sõitsin ikka sinna ära. Istusin üsna pikalt autos ja ootasin, et ilm paremaks läheks. Lõpuks tundus, et on küll selgem, tegin taimeriga mõne pildi ja tahtsin teele asuda. Küll aga hakkas kohe külm ja läksin auto juurde tagasi ja tõmbasin teise särgi peale. Auto näitas, et sooja on 11-12 kraadi, lisaks vihm, niiskus... Ei arvanud, et kesksuvel sellise ilmaga spordin, aga noh... ise soovisin, et rannast keegi ette ei jookseks. 
Telefoni panin kotti, mis ratta küljes, nii et Endomondo läks suts varem tööle, siis kell tööle ja hakkasin minema. Alguses oli ikka väga külm ja niiske. Jalad olid kanged ja ei liikunud ka (viimasest sõidust ka vist taas 2 nädalat möödas.. või rohkemgi). Tõuse on sellel rajal ikka omajagu (ja samuti laskumisi). Ühest küljest on üksi hea rahulik sõita, aga samal ajal eks pingutad ikka rohkem, kui keda ees näed või kohe enda taga tajud. Tõusud võtsin rahulikult ja kogusin samme ka ikka (ei näinud nagu mõtet kogu aeg 180 pulsiga kuskilt mäest end üles pressida, sest kõndides üles oli ka pulss kõrge). Laskumised olid päris mõnusad. Läbimärg olin ma üsna kohe, sest rattad pritsivad vett üles. Ma ei ole seda rada varem vihmaga (ja üksi ja turvamata) sõitnud, ma tean, et see kõik mõjutab ka kiirust, aga kui palju.. seda ma täpselt ei tea, sest eelmistel aastatel olen enne seda tunduvalt rohkem kilomeetreid läbinud, kaalunumber on väiksem olnud, ilm on ilusam olnud ning ma olen sõitnud kolm ringi. Täna sõitsin kaks ringi ehk piirdusin matkasõiduga. Juba hooaja alguses otsustasin, et ma ei rapsi maratoni distantse ja sõidan poolikuid või matkasõite.
Esimese ringi lõpuks oli olemine soe ja teisele ringile läksin üsna rõõmsalt. Siis tuli metsas paduvihm ja rahe ning mul hakkas jälle külm. Vihm läks ruttu üle ja sai edasi sõita, prillid tuli ära võtta. Muidu oli samm päris hea (ja tõusudel ikka kõndisin), aga lihtsalt märg ja niiske). 
Lõpetasin 22km kuskil 1h12min.

kolme ringi ajad eelmistel aastatel: 
2016 - 1h29min (punane ratas, 30km)
2017 - 1h36min (hall väike race max)
2018 - 1h34min (valge suur race max)
2019 - 1h35min (valge suur race max)

Pildistas Taimer (5sek :D)

Ma olen viimastel nädalatel ujumas käinud - enne tööd või pärast tööd. Täna tahtsi pärast sõitu minna. Olemine oli soe ja vesi sealsamas (vesi kindlasti soojem kui õhk). Aga hetk hiljem oli mul nii külm, et istusin autosse, panin +26,5 C (et ikka suvesoe oleks), istemsoojenduse ja roolisoojenduse ning hakkasin koju sõitma. Abikaasale helistasin, et palun kerget sauna. Jõudsin Otepääle kui sain aru, et märgade riietega autos istumine ei ole kuidagi hea mõte.. sõitsin asulast välja, jäin seisma, ukerdasin kuidagi riided seljast ja teised selga. Hakkas parem küll. Aga külmavärdinad ja kananahk käisid Tartuni ja pulss oli esialgu seal sutsu alla 100, mis minu jaoks on ikka päris palju. Kodus sain mõnusasse sauna ja siis hakkas soe. :) 
Mul on hea meel, et sõitmas käisin. Kiidan ennast.

... sest pärast vihma tuleb alati päike. Tuleb uskuda. 

Ilus oli. 




Saturday, July 4, 2020

Raamatud juuni 2020

Heihoo, pool aastat ongi läbi. Ja loetud on 62 raamatut. Mõned on kirjutanud, et juuni läks mööda nagu lennuk. Minu meelest oli paraja pikkusega kuu, sest kui ma vaatasin, mis raamatuid ma kuu alguses lugesin, siis oli see nii ammu, et ei oskagi midagi öelda-mõelda. Vaheeal oli minu jaoks ka kaks päris pikka auku (kuus päeva ja üheksa päeva). 

Juuni kaheksa raamatud:

  • "Tüdrukune" Eia Uus; 272lk; 04.06.2020
  • "Roositüdrukud" Victoria Connelly; 312lk; 07.06.2020
  • "Positiivne salenemine" Kevin Laye; 108lk; 09.06.2020
  • "Vihmaste ilmade õed" Kate Hewitt; 328lk; 15.06.2020
  • "Saveli päevad" Grigori Služitel; 256lk; 24.06.2020
  • "Õhku haitunud" Ann Cleeves; 304lk; 26.06.2020
  • "Suve lõpp" Anders de la Motte; 318lk; 27.06.2020
  • "Raamatukoguhoidja Amy Byleri tagastamistähtaja ületanud elu" Kelly Arms; 304k; 30.06.2020
Eia Uus raamatut "Tüdrukune" ootasin päris mitu kuud ja lugesin ka kiiresti läbi. Aga mu ootused olid vist teised. Ma arvasin, et see meeldib mulle rohkem. Oli okei, aga midagi jäi puudu, kas oli seal liiga palju kogu seda ahistamisteemat või olid teised läbivad teemad, mis jäid kuidagi poolikuks... enam ei teagi. 
(ma just avastasin, et mul on üks raamat lisamata jäänud, parandan kohe selle vea ("Suve lõpp")).
Sellised ajaviite ja tassi täitmise lugemiseks olid mõnudad "Roositüdrukud" ja "Vihmaste ilmade õed". Põnevik "Õhku haitunud" oli selline okei, aga olen põnevamaid raamatuid lugenud. Krimka "Suve lõpp" oli tõesti igavam kui "Sügisroim" (mida lugesin varem, aga mis on samast sarjast), aga oli piisavalt põnev, et ma selle ühe päevaga läbi loeksin (või oli mul lihtsalt aega). Raamatukoguhoidja Amy oli viimane raamat, mille lugesin ja lõpetasin selle keskööl. Hindeks panin sellele kolm, (väiksema hinde puhul oleks ma raamatu vist pooleli jätnud)... ma ei oskagi selle kohta midagi öelda. Oli vist ka ajaviiteromaan, romantikat ja suhteid, aga minu jaoks jäi see sel hetkel kuidagi pinnapealseks ja erilisi emotsioone ei tekitanudki.
"Saveli päevikud" - ma arvan, et loen nüüd teisi vene autoreid ka. Ühe vahva kassi seiklused. 

Ma arvasin, et lugesin juunis väga vähe, sest #uustöö ja #kuumalaine ja #summermode, aga tegelikult on kaheksa raamatu väga okei (isegi kui see üks raamat oli sutsu üle 100lk) . 

Raamatukogu on nüüd laupäeviti suletud. Sõbranna sealt on puhkusel. Tuleb vist ise leida endale raamatuid, mida lugeda... ja need kuidagi ka raamatukogust kätte saada. Vaikselt vaatan ka sinnapoole, et lugejaks selle asula raamatukogus käia, kus ma nüüd igal tööpäeval olen. 

Ja raamatupoodides on vist juba olemas "Päikeseõde" Lucinda Riley.  Oh...
Goodreads'is tahaks lemmikute riiuli teha... no siis, kui kunagi mahti saan. 

Monday, June 29, 2020

Käime katuseid mööda...

Korralike summer mode on peal. Kuigi sel suvel ma ei puhka, siis on ikka selline trill-trall tunne. Kuumalaine tegi ka oma töö. Kui ma pärast Pärlijõed mõtlesin, et nüüd saan kenasti tõuksimas käia, siis kuumalaine pani selle asja pausile. Lihtsalt ei jaksa selle kuumaga. Meenutasin veel 2018 suve kuumalainet, mul oli sel ajal puhkus ja alguses käisin ikka päris mitmeid kordi tõuksimas (ja hüppasin ujuma), lõpu poole hakkasin varahommikuti sõitmas käima. Nüüd on aga tunne teine ja ei taha endale kuidagi liiga teha. 
Ja see jaanipäev. Milline SUVI! Ma mäletan, et neli aastat tagasi oli ka väga ilus ilm jaanipäeval. Ma käisin õe juures, käisin ka metsas maasikal, kohtusin põdraga ja pimedas tõuksisin tagasi linna. Ja siis mäletan veel ühte ilusat jaanipäeva, kui olin tööl ning viienda korruse aknast puges sisse sume suveöö ja grill. Samuti on meeles neid jaanipäevasid, mis ei olnud nii soojad ja sumedad.. aga need on on häguselt ühesuguseks vajunud. Tegelikult meenus, et kui Lihulas Terminaator esines, siis oli ka mõnus sume see jaanipäev... natuke jahe ainult. 
Ja kuumalaine tõi tõelise suve. Mulle meeldib soe. Ilmselt ka kuum. Natukene segab tõuksimist ja natukene segab, et majas pole kohta, kus end jahutada... Aga see on ju suvi. :) Kui polnud väga talve (mis minu jaoks okei) ja kevad jäi nõnda venima, siis üks soe suvi on väga mõnus. Tuleb juua piisavalt vett ja hoida ennast. Mul on hea meel, et olen ise ujuma jõudnud ja natukene ka päikest nautinud (ehk raamatut lugenud). Üldiselt on täiesti okei, kui päike hakkab peale sporti tehes, tööd tehes või lihtsalt õues liikudes. Samas päikese kätte unustada ka ei taha... Enne pühasid pühapäeval pidasime sõbrannadega piknikku. See oli üks üsna tuuline päev, sooja oli 18-20 C, ma võtsin veel õhukese jakikese kaasa, sest kohati oli tuul jahe. Linnas sõitsin rattaga ja jõudsin üsna varakult Raadile. Seal oli kuidagi tuulevaiksem, pikutasin ja lasin päikest ligi... Ja nii üsna mitu tundi. Kes oli õhtuks osaliselt punane kui tomat, kes ei saanud öösel eriti magada ega kehale kreemigi määrida, kellel kestis see päris mitu päeva? Nii et kui päev hiljem sõpradega jaanipäeva pidasime, siis sauna (ja leili) peale ei julgenud mõeldagi. Kreemi on kulunud hulganisti ja poest juurdegi toonud. 

Kiisudel on ka suvi. Tahavad õues olla rohkem kui kunagi varem... Kas see soov tuli neil lihtsalt uue ajutise koduga või sellega, et siin liigub nii palju võõraid kasse? Ma ei tea. Aga vahepeal on natukene raske ka. Kuuri ja aia vahele on tehtud barrikaad, sest see oli põhikoht, kust Draakon naaberaeda kihutas. Aga pole viga, ta leidis teise tee ka. Ja Pisike on endiselt terrassi all, kui vähegi tahab eest ära joosta. Samas ma olen hakanud nendega päevas 2-3x õues käima. Käigud on väga erineva pikkusega (sõltub natukene ka sellest, kas nad püsivad koos või jooksevad eri suundades laiali). Mõlemad on uudishimulikud. Draakonile meeldib ümber naabermaja tiir teha. Pisike jahib putukaid ja vaatab linde. Vahepeal hüppab aiale naabri kass ja siis tahab Draakon talle seltsi minna ning otsib kohti, kust üle hüpata (ja siis torman mina kohale, et ei lähe sa kuskile). Naabrite punane kass on vist väga hästi õpetatud, sest ma pole teda kordagi oma aiast väljaspool näinud (küll aga kutsub teisi oma aeda). Teiste naabrite Juss on meil igapäevane külaline, kui talle avaneb võimalus, siis jalutab ta saba püsti ka tuppa ja sööb krõbinatest kõhu täis, teistel päevadel peesitab terrassil. Kõik need kinnistud kuuluvad on tema jaoks osa tema kodust. Tema perenaisega jutustasin ühel õhtul, tal on kolm kassi ja üks koer. Ühtegi kassi pole ta ise võtnud, Juss tuli ise, teine kass tuli nii, et naabrid kolisid ära ja jätsid kassi maha (kes teeb nii?!?!) ja siis veel üks kassike. Nüüd on kassid rõõmsad, nad on hoitud ja hoolitsetud. 
Viimasel nädalal ärkasin kahel hommikul ehmatusega. Nädal tagasi oli hommikul I korrusele minnes maja kuidagi nii jahe (kui on püsivalt 29-30 C, siis 25 C tundus ilmselt jahe), et miski tundus kahtlane. Ja nii oligi. Elutoas oli aken keset ööd palavuse tõttu lahti tehtud (kuigi oli korduvalt juttu, et me ei tee aknaid lahti, kui järelvalvet pole) ja kas ma nägin kuskil mõnda kassi?! Ei. Ajasin Abikaasa üles, otsisime maja läbi, aga ei midagi. Kes see ikka palavas majas on, kui sul on aken lahti ja saad maailma uudistama minna? Esimese tiiru tegin hommikumantlis. Siis läksin panin riidesse midagi, otsisin veel. Pisike oli kuskil läheduses ja tuli täitsa vabatahtlikult peidust välja ja tuppa. Aga Draakonit ei olnud näha. Polnud ka aimu, kuhu ta minna võis. Kuna mina pidin end ka tööle sättima, siis sättisin end nii korda, et olen valmis minema, aga miekuni kõndisin naaberkrunte läbi, samuti tänavaid. Liikusega tänavad on ju vaid murulapi taga. Ja meil on kassid, kes ei tea autode liikumisest suurt midagi. Kutsumise peale nägin vaid hulganisti Karlova teisi kasse. Kell oli varajane, paljudel oli pühade-eelne päev vaba, nii et polnud ka kellegi käest küsida. Ja lõpuks polnudki ka kuskilt otsida. Ümberringi palju põõsaid, kuure, varjualuseid... Tegin kõiksugu imetrikke. Ja kui olin teel autosse, et tööle sõita, siis jalutas Draakon terrassile. Meel oli tal rõõmus ja käpad porised. Mul oli veel mõni minut aega ning võtsin kassi kaenlassi ja pesime käpakesed puhtaks (ehk suurde kaussi vesi ja kiisu käpakestega sisse... ta ei ole meil eriline veelembeline). Ülejäänud päeva olevat ta maganud. 
Minul tekitas see erinevaid emotsioone väga erinevatel põhjustel. Aga need on ühe teise positituse teema. 
Ja siis tuli üks järgmine hommik. Abikaasa ärkas varem. Ükski karvapall meid äratama polnud tulnud. Asi tundus kahtlane. Juba öösel olin märganud, et teise magamistoa uks on lahti ja mõtlesin, et ju kassid seal aknalaual vaadaet ja õhku naudivad. Läksin piiluma ning Draakon istuski seal. Aken oli küllaltki lahti ning pikem otsing näitas, et Pisikest ei ole kuskil. Niisiis... käime katuseid mööda ...
Aknavahe oli selline, et ju Pisike puges sealt läbi (ei ole see nurgaline vahe, kuhu kassid kinni võivad jääda), ronis katusele ja vaatas edasi, mis saab. Jälle õue minek ja otsimine ja hüüdmine. Hüüa kassi, kes tuleb nime ja kss-kss peale vaid siis, kui tal tuju on. Ei näinud teda kuskil... Ja läksin taaskord riideid vahetama, et paremini otsida. Uuesti õue minnes oli ta ukse ees, tormas tuppa ja otse liivakasti. Preili ei tea, et õues on muld ja liiv, mida teised kassid kasutavad suure liivakastina. 
Vahepeal oli siis tunne, et ärka hommikul tund varem, et veenduda, kas kassid on olemas. 

Sellised jutud täna. Mul tuli uneaeg juba üle tunni tagasi, aga ju siis unegraafikus ka summer-mode peal. Oleme toatemperauuri hetkel 26 C peale saanud, nii et tuleb täitsa hea uni. Tuuletõmmet on siin II korrusel aga üsna raske teha, et korraga kõik ära jahutaks. 

Pisike ja korvid.

Kui see oli üks kõige jahedamaid kohtasid majas.
Vahepeal magas Draakon ka saunas lava peal, sest sealgi oli jahe. 


Thursday, June 11, 2020

1. vs 2877*. vs 1.

Ma ei ole päris kindel, kuidas peaksin seda blogipostitust alustama. Mõttes olen selle korduvalt valmis kirjutanud ja saanud kõik laused nii paika nagu soovin. Viimane, parim versioon, sündis eile õhtul enne magama jäämist, aga olin liiga väsinud, et enda juttu lindistama või kirjutama hakata. Niisiis alustan ja jätkan teisiti, kui olen üldse planeerinud. 
Ma tegi (lõpuks) seda, mida olen mitu (väga mitu?) aastat soovinud. Ja ma olen selle otsusega niii rahul. 
Mul on uus töökoht!

Kui palju nüüd ajas tagasi minna, et kuidagi kirja panna, mis mind praegusesse hetke on toonud. Ma natukene sirvisin isegi vana blogi sissekandeid, et aimu saada, mida ma 2012 aastal mõtlesin, kui sinna asutusse tööle läksin, otsisin, millal ma seal töötamisest ära väsisin, millal ma hakkasi otsima väljapääsu, aga samas ei olnud selleks üldse valmis. Ei ole olnud töökoht, mida kuskil lahata, niisiis ma suurt midagi ei leidnudki. Ma olin vist vaevu päeva või kaks tööl käinud (tol ajal töötasin seal 0,5 koormusega ja hoopis teisel ametikohal), kui kirjutasin, et mulle meeldib see koht, sest töö on stabiilne, tööülesanded on kindlad, on kindel aeg lõunaks ja koju minemiseks, nädalavahetusel saab isegi varem koju, kuus vaid üks nv tööl, kindel töötasu, tööriietus, jõusaali kasutus, tore kollektiiv. Miinusteks leidsin ka, et kindla töötasuga ei ole võimalust ületundideks, kui juhe kokku jookseb, siis on raske uuesti järele saada ja vene keele oskus. Sel hetkel ma ei teadnud, et minu ajutine 0,5koormusega asendusametikoht võtab sellise suuna, et lähen sinna täisaajaga tööle, loodakse uus ametikoht, mida mina hakkan nn ülesehitama. Sel hetkel olin ma sellega väga rahul, sest öövalved olid mulle üha rohkem vastumeelsed, tahtsin päevast tööst, kolleegidega klappisin ja töö oli huvitav ja väljakutset pakkuv. Ma ei teadnud, mida puhkuste asendamine tegelikult tähendab, ma ei teadnud, kui töömaht ei kasva mitte aastate vaid lausa kuudega, ma ei teadnud vahepeal enam ise ka, mis mu tööülesanded on, sest polnud saada sellist tuge nagu vajasin (ma ei ole kindel, mida ma vajasin, aga tundsin, et ma ei saa seda). Ma olin rahul, et lõin ise oma süsteemid, sain käia nendel koolitustel, mida ise valisin, mu silmaring laienes tohutult, osalesin erinevates projektides, mille raames oli ka välislähetusi, oli teemasid, mida kooliajal olime puudutanud vaid põgusalt, aga kolleegidele pidasin sellealaseid loenguid. Neid päevi, kui ma reaalselt istusin seal üle oma tööaja, oli väga vähe, aga tulid ajad, kui ma ei käinud enam puhkeruumis lõunat söömas, vaid sõin kabinetis, sest ma tahtsin nii väga vaikust ja omaette olemist. Ja tulid need ajad, kuid lõunasöögiks polnud aegagi, sest tahtsin õigeaegselt koju minna... ja olin haavunud, sest tundsin, et keegi ei märka, et mina teen seal tööd edasi, kui suurem osa teisi lähevad sööklasse sööma ja istuvad veel hiljem puhkeruumis (miks ma ei öelnud endale stop! paus, puhkus! ... ma ei tea. Teistele ütlesin küll, et ega töö jänesena eest ära jookse, aga ise tegin risti vastu) Olid päris pikad perioodid, kui ainus aeg, mida ma ootasin oli nädalavahetus... ja puhkus. Ma lugesin päevi, kriipustasin mahagi... et saaks sealt korraks ära, aga samas ma teadsin, et pärast puhkust on vaja asjadega järele jõuda. Olid sellised aastad, kui ma olin väga vastutulelik puhkuste osas ja mõtlesin, et küll ma hakkama saan, (ning sain aru, et ikka ei saa küll), ning tulid need aastad, kui hakkasin ütlema "ei" ja seisin enda eest. Aga oli ka see aasta, kui järgmise aasta märtsis tegin möödunud aasta suviseid pabereid korda.. sest enne ei jõudnud. Olid ajad, kui ma puhkusele minnes ja tulles lihtsalt ütlesin, et lähen ja tulen, aga olid need ajad, kui küpsetasin enne miskit lauale ja tegin puhkeruumi pidu. Toredad õnnesoovid ja ilusad lilled olid kõikide kolleegide sünnipäevade puhul ja see on traditsioon, mida ma väga hindan. Olid sellised päevad ja nädalad, kui puhkeruumi laud oli vist kogu aeg lookas, sest kellelgi oli sünnipäev, keegi läks puhkusele, keegi tuli puhkuselt, keegi tundis, et tahab kolleegidele midagi valmistada... Mul olid seal kolleegid, siis kolleegid, kellest said tuttavad, tulid ka kolleegid, kellest said sõbrad... inimesed, kes rikastavad mu elu ja ma olen nii tänulik. (Ja mis seal salata, kaugemate kolleegide seast tuli ka abikaasa). Inimesed, keda kannan oma südames, inimesed, kellega jätkan suhtlust. 
Mul olid seal tõsiselt õnnelikud, naeratavad päevad. Need on need, mida ma meenutama jään, ühes vahvate kolleegidega. Aga oli ka palju päevi, kui ma olin lihtsalt masendunud ja ei leidnud endas mingit rõõmu sinna minna...
... aga probleem ei olnud selles töökohas. Jah, tööd jagus, puhkuste ajad olid keerulised, ma tegin siis asju (referendi tööd), mida tegelikult eriti ei osanud (ja see tegi mu ebakindlaks), ma ei kannatanud infosulgu ja õpitud abitust, ma tahtsin, et kõik oleks päriselt võrdselt. 
... aga kõik algab meie seest. Minul oli enda sees vaja muutust. Mida rahulolematum ma olin, seda rohkem ilmus seda kõike ka mu igapäevaellu ja tööle. Ma ei saanud olla seal õnnelik, sest ma sisemiselt ei olnud õnnelik. Jah, ma olin ka väsinud ja katki, aga ma ei olnud see, kes ma olen päriselt, ma ei saanud teha tööd, mida ma päriselt tahan teha... Ma seadsin endale pidevalt piire. Ma kogu aeg ootasin midagi. Ma ei elanud üldse hetkes. Nüüd, siin ja praegu, saan ma nendest õppetundidest aru ja olen nende kõige eest nii tänulik. Ära õppisin! (olen uhke ka enda üle). Ja ma tegin selle muutuse, mida mu hing vajas. 
Kurb oli ikka. Täiesti normaalsed tunded, kui mõelda, et pea kaheksa aastat oli see mu igapäev. Need inimesed mu ümber. Need tohtud kogemused ja õppetunnid. Minu isiklik areng. Ja minu tööalane areng (see oli küll üsna spetsiifiline, aga sellel ajal olin ma seal spetsialist ja ma nautisin oma töö tegemist. Ma nautisin oma tabeleid ja dokumente. Mul oli kõik paigas. (aga mind ärritas, kui miskit selle segamini ajas, kui tulid planeerimata asjad, kui ma pidin tegema asju, milleks mul ei olnud pädevust.. ega tuge). Õpptunnid suhetes. Abikaasa. Parim sõbranna. Need, kellega jagada veel kassipilte ja raamatuid. Minu inimesed. Abi ja tugi näiteks tervisemuredes, alati oli keegi, kelle käest ksüdai. Kõik need ühised aastapäevad, suvepäevad, istumised. Seda kõike mahtus nende aastate jooksul sinna nii palju... et tohutult raske oli osakonnale kirjutada kirja, et ma nüüd lähengi. Ja päriselt minna. 

Ma olen siingi korduvalt kirjutanud, et ma tahtsin uut tööd... aga samas ei otsinud ma seda nii, et ma oleksin selle varem saanud. Ma ei olnud valmis. Ei olnud kasvanud veel sinna, et oleksin selleks valmis. Minus oli tohutult süütunnet, kui ma teadsin, et ma nüüd peangi ütlema, et ma lähen ära. Kuidas ma seda ütlen?! Kuidas ma enne suve ära lähen? Mis siis saab? Kes mu tabelid ja süsteemid üle võtab, kes neist aru saab, kas need kaovad ära? Mul ei olegi siis ju enam neid kolleege? Aga ma ei saa ju ära minna, ma peaksin siin olema kuni rasedana koju saan jääda ja siis pidin ju mõtlema, mida ma edasi teen? 
Neid küsimusi oli tohutult. 
Ma tegin endaga väga palju tööd. Ma ei tea, kas ma sain aru, miks minus selline süütunne oli, miks ma kartsin nii väga muutusi... Ma tulin sealt läbi. Süda ja hääl küll värisesid, kui ma märtsi keskel otsesele ülemusele ütlesin, et ma lähen ära... Aga nii oligi. 

Ma ei kamminud töökuulutusi läbi, sest mõtlesin, et kuna meil korter sai müüdud ja maja tahame, siis ei ole hetkel kõige sobivam aeg töökohta vahetada (vabandused, vabandused). Ma olin ennast saanud ikka sellesse seisu, et ma läksin täiesti okeit tööle ja tööga sain endiselt hakkama. Ma olin endaga väga palju tööd teinud ma sain öösel magada, ka pühapäev vastu esmaspäeva). Aga ma ei teadnud, kui palju seda pinget ja stressi minu sees veel on (nt need +10kg). Veebruaris hakkasin kolleegi asendama, kes läks puhkama... ja kes hiljem jäi karantiini... ja kummaline töökorraldus oli siis mai lõpuni välja. Ma ei arvanud, et ma sellisel ajal lahkun. Aga ma saan aru, miks asjad läksid nii nagu läksid...
Oli ju 2019 kevad, kui ma enda meelest tõsiselt vaatasin töökuulutusi, aga miski ei kõnetanud. Ma olin katki ja ei tahtnud üldse tööd teha. Sel ajal tuli mulle uus otsene ülemus, sest eelmine oli jäänud beebiga koju. Ma vaatasin teda ikka eemalt ja ei teadnud, mida temast arvata (aastatele tagasi vaadates, on mul alati nii olnud, et ei võta eriti ruttu omaks... vaatan, mõtlen, seedin ja siis.. kui on tunnen, et energiad sobivad)... mõned kuud läksid mööda ja sain aru, et täiega vahva ja chill inimene, klappisime hästi. Sel ajal jäi koju Sõbrants ja tuli tema asendaja (jällegi imeline inimene! nii tänulik selle aja eest, mis saime koos töötada... ma ei tea, mis seisus ma temata oleks teinud).  Minu ks suur tugi kadus, aga sain kaks inimest asemele. Ülemus oli asendusametikohal ja sügiskuudega tema leping lõppes. Aga tema kaudu sain ma lisatöö, mida ma siis korra või paar nädalas teen (see on ka töö, millele oleksin valmis 1.0 kohale minema, aga... tööd ei teki nii palju). Veebruari keskel rääkisin temaga telefonis ja oli temalt küsitud, kas tema ei tea kedagi tööle soovitada. Küsis, mis ma arvan. Ma leidsin kohe 110 põhjust, miks on praegu tohutult halb aeg (no jälle see kodulaen jne), aga lubasin vähemalt mõelda ja Abikaasaga arutada. Abikaasale jõudsin paar lauset selle kohta öelda, kui tema ütles, et muidugi mine. Ta reaalselt ütles kohe, et mine, kui saad, sest ma olen ju nii kaua ära tahtnud, praegune koht ei tee mulle rõõmu. Ma vist vaatasin teda suurte silmadega, sest kui tema oleks ei öelnud, siis oleksin mina leidnud vabandusi, miks pole ikka hea aeg. Kui inimene alateadlikult kardab muutusi, siis on iga muutus hirmus.
Seedisin seda ka ise ja sain aru, et see on tegelikult töö, millele olen mitmed aastad mõelnud, aga ei ole pidanud ennast piisavalt heaks, lisaks see, et Tartus töötades võiks vene keele oskus ikka parem olla. Uurisin maad, võtsin ühendust sealse töötajaga, et rohkem teada saada, keda nad otsivad. Saime jutu hästi jooksma. Ja vist samal õhtul rääkisime telefonis juba juhatajaga ja leppisime kokku, et kohtume ka reaalses elus. Kuskil nädal hiljem kohtusime, küsiti kas tulen, ma ütlesin jaa, kui nad mu võtavad, juhataja ütles, jaa, et telefonivestluse ajal sai aru, et sobin. Põhimõtteliselt nii oligi. Oli veebruari teine pool ja uus töökoht, kuhu pidin asuma hiljemalt juunis. Kuna lepingut ei olnud sel hetkel veel võimalik teha, siis mul endal tekkisid ikka mõtted, et äkki nad mõtlevad ümber, äkki ma ikka ei sobi neile, äkki... äkki.  Tahtsi kindlustunnet, sest kuidas ma muidu enda töökohas ütles, et ma lähen ära. Aga kõik oli hästi. Mina tegelesin enda stressi ja hirmudega. Vaikselt lähenes Eestile koroona. Märtsi keskel olin valmis ütlema, et ma lähen töölt ära, pidin jääma nädalasele puhkusele (aga läks ju väheke teisiti #karantiinipäevik), otsene ülemus arvas, et ehk ma mõtlen ikka ümber veel, et puhkan (sel hetkel oli stress ka laes, sest olin neli nädalat kahe inimese tööd teinud), aga kui aprilli alguses tööle läksin, siis ütlesin, et muudaksin oma puhkuse ümber, siis lähen mai keskel puhkama ja lõpetan lepingu 31.05.20. Ma ei teadnud, kuidas seda öelda oma kolleegile, kellega olin need seitse aastat ühes kabinetis töötanud, üldiselt kenasti läbi saanud üksteist toetanud, asendanud... Niisiis ma lihtsalt ütlesin. Hakati otsima uut inimest, dokumendid andsin töösse paar nädalat hiljem, oli lahkumisvestlus, viimaste nädalate töötempoks pole sõnu... Mai keskel tõmbasin otsad kokku ja enne puhkuse lõppu läksin veel päriselt head aeg ütlema ja pidu tegema. Uue lepingu allkirjastasin alles 01.06.20, aga aprilli alguses tellisime vormiriided, tellisime jalanõud (mõtlesin, et ju nad mind siis ikka tööle tahavad), allkirjastasin Terviseametile dokumendi, mais käisin avamispeol. 
Ma ei tööta enam Tartus. Hetkel käin tööle autoga, suvel tahaks vahel ka tõukerattaga sõita... sest kahel päeval nädalas alustan kell 10 ja siis jõuab küll. 
Ja juunikuus kõik on uus. 
Ja mis ma mõtlesin enda esimesel päeval... et nii äge on, et nii kerge on (vaimses mõttes) ja et on niiii palju õppida. 
Sõbrannadele oli see justkui koroonaüllatus. Hoidsin seda uudist üsna oma teada ja kuna sõbrannasid ei näinud vahepeal kaks kuud, siis neile sai ka alles mai lõpus öeldud. :) Nii hea oli toetust ja häid sõnu kogeda. Mina naeratasin ja silmad särasid. See on suurepärane otsus, mis ma tegin.

Ilusad mälestused jäävad eelmisest töökohast.. raskused ununevad.. ja on inimesed, kellega edasi suhelda. Sest ei ole nemad kuskile kadunud, ei ole mina kuskile kadunud. 
Kohe eriti südamesse läks mul ühe kolleegi žest, kui tema ja ta abikaasa mulle viimasel reaalsel tööpäeval lilled tõid ja kallistasid. Tema, kes ta ei ole väga sotsiaalne, keda ma ei olnud kunagi kedagi kallistasmas näinud. Kordas ta seda, kui ma läksin kaks nädalat hiljem pidu tegema. Me saime kenasti läbi, mul ei olnud kunagi hrmu tema käest midagi küsima minna, kui ta midagi ütles, siis midagi põhjapanevat, ta palus aeg-ajalt tenikaga abi, ma aitasin alati rõõmuga... selline kindel tunne oli temaga. Tegi ikka silma märjaks ja läks otse südamesse. Puhkeruumi peost ta osa ei võtnud, kuid ütles "Käi siis kiiresti ära"... ta sai aru küll, miks ma lähen, olime sellel teemal vestelnud... 
Kabinetikaaslast tänasin veel tema asendamise eest neli aastat tagasi. Kuigi ma ei armastanud neid aegasid, siis tagantjärgi on siingi tarkust - põrkasin uksel kokku inimesega, kellele täna öelda Abikaasa. 


Üks lõpp on millegi muu algus.

*16.07.2012 kuni 31.05.2020
2877 kalendripäeva ehk 7 aastat 10 kuud ja 16 päeva.