Saturday, March 16, 2019

kui sa ootad.

Jälle on õhus kevadet. Vahepeal jõudis maa uuesti valgeks minna ja siis tabas mind jälle see lõputu tüdimus, et kaua ometi võib... Minu jaoks on see talv olnud kohe eriti pikk, see pime aeg nii raske ja sünge. Ja siis ma ootan kevadet. Igal talvel ootan seda aega, et päike oleks soojem, rohi muutuks rohelisemaks, puudele tekiksid pungad ja lehed, mets oleks täis sinililli... Muudkui ootan. Ja samas ei ole kevad ainus, mida ma ootan... ma ootan mingit imet, ma ootan suve, ma ootan puhkust, ma ootan mingit reisi, ma ootan uut tööd, ma ootan ja ootan. Kogu aeg ootan midagi. Aga elama peaks hetkes. Mitte minevikus. Mitte tulevikus. Unistuse ja soove peaks visualiseerima, võimalikult detailselt, neid joonistama, kirjutama, kirjeldama nii nagu see kõik oleks juba olemas. Ja olema tänulik. Teooria on nii lihtne. Aga praktikas olen ma hetkel kehv. Sest ikka ma ootan midagi, et umbes sõrmenipsuga võib kõik muutuda. Aga ilmselt ainult kodus istudes ja kõike kirjeldades need asjad siiski ei juhtu. Praktiseerima peaks ka muud. Aga ikka ma ootan, et ehk muutub miski ise. Üks valu on vaikselt väiksemaks ja tuimemaks muutunud, aga ikka meenutab ennast igapäevaselt ja ümberringi on kõike, mis meenutab. Tahaksn öelda, et sellega sai rahu tehtud, aga ilmselt päris sisemiselt veel ei ole, sest tegelikult ma ei ole aru saanud, miks anda... ja siis see ilus võtta. See on see, mida ei osanud oodata. Ja siis ootan jälle. Aga samal ajal peaks elama. Elus on nii palju pisikest ja head. Ja elu on nii habras ja õrn. Mõned päevad tagasi ütles ema mulle kurva uudise, et meie seast on lahkunud minu esimene klassijuhataja. Tol ajal, kooliteed alusades, ei tajunud üldse, et inimesed mu ümber vananevad. Täiskasvanud tundusid küll väga suured ja vanad, vanem õde tundus ka vana, aga kõik olid kogu aeg olemas, et sellist mõtet, et kedagi mingi hetk enam ei ole, seda ei olnud. Mul oli õnnelik lapsepõlv, et sain veeta seda kõigi oma nelja vanavanemaga. Ja tagasimõeldes on nii kahju, et ... ei osanud rääkida maailmaasjadest, sest ma olin alles laps. Täna jalutasin oma kilomeetreid ja nii suur igatsus tuli lahkunud vanavanematele mõeldes. Ikka Vanaisa oma hobusega, heinategu, vikatiga niitmine, Kalevi "merekivide" lugemine ja võrdselt jaotamine, peeglialused ja labida varred... Vanaema rääkimine loomadega, lavka peal käimine, igaastased sünnipäevakaardid ja kodust eemal elades ka jõulukaardid, tema täisterajahust pannkoogid, mida ma süüa ei tahtnud, lehma lüpsmise õpetus... Ja Taadi juures kooli mängimine, kabe mängimine, male käikude õpetamine, jõulude ajal pakkide jagaja, kui salm oli loetud, piibli lugemine... Mälestusi on palju, samas on hirm, et ühel hetkel need kaovad, et lihtsalt ei mäleta enam. Ja ometi tahaks, et enda lastel oleks enda vanavanematega samuti palju ühiseid hetki, et mõlemad saaksid nautida üksteise seltskonda... (ja siis jälle mõtled, et oled kuu pärast 30 ja sa tahaks, et sul oleks juba kolm last, aga hetkel on imeline mees ja kaks armsat kassi). Ja ikka tuleb kurbus peale. Ja siisolen otsustanud uut töökohta otsima hakata ehk olen tööturul vägagi avatud. Olen tegelenud enda CV täiendamisega (ja avastasin, et viimased (st viimaste aastate) koolitused olid kõik lisamata... esialgu lisasin need tavalisse CV-isse ja täna cvkeskuse omasse (see võttis 1,5h.. sealt olid kõik puudu)). Ja uue töökoha peale mõeldes tekib ka hirm, sest kõik oleks siis uus.. ja enne oleks vaja selle uueni jõuda. Ma sain aru, et olen siiani reaalselt käinud ühel korralikul töövestlusel, sest töökohad enne seda langesid justkui ise sülle. Kui ma sügisel supervisioonil käisin, siis oli veel juttu, et eks vaatab märtsini, mis saab ja kuidas saab ja seni leida põhjuseid, miks seal töökohal jätkata, et sinna minek ei oleks vastumeelne. Mõned asjad ma leidsin ja trennis ma ju käin... aga need teised põhjused kaovad vaikselt ja ma ei kujuta ette, et võiksin seal töötada, kui meeskonnast kaob mu sõber ja tugi, siis ei ole kedagi, kelle kabinetis vahepeal hingamas käia, elust ja olust rääkida, kedagi, kes päriselt on sõber (ja sõbraks jääb ta ka siis, kui me pole enam töökaaslased). Töökoht ei ole koht sõprussidete loomiseks ja leidmiseks, aga kui ühe tõelise sõbra leiad, siis tuleb sellest kinni hoida, mul on hea meel, et see töökoht meid sõpradeks tegi, niisamuti nagu leidsin ka Kaaslase. Aga ju siis ongi ring täis, asjad on paigas ja on aeg edasi liikuda, kuigi see on hirmutav, sest minu soov oli "puhkama" minna "kindlast" kohast ja nii ilus oli mõte, et see juhtub sõbraga üheaegselt. Ja siis tuli elu. Ja ma enam ei arva, et peaksin seda ootama, seal hambad ristis vastu pidama, sest see vastumeelsus kandub töösse üle, aga oma tööd tahan ma teha hästi, korrektselt, täpselt. Ma tahan seda nautida. Ma tean, et ma olen hea töötaja,  ma olen südamega asja juures ja ma olen kohusetundlik, ma võin alguses peljata muutusi, aga uuendustega lähen kaasa ja olen alati valmis õppima uusi asju ja end täiendama. Ja siis ma mõtlengi, et tegelikult võiks proovid ehk midagi muud... kus haridus tuleks kasuks, aga tegelikult pole minu erialaa nii vajalik? Aga mis see on? Kui ma tahan erialast tööd, siis tasub vaid haigla leht lahti teha ja kandideerida. Ja seda ma ei ole teinud. Jätan ka selle valiku lahtiseks. Aeg tiksub, aga kui tegeleda, siis sügiseni on veel natukene aeg. Ehk tuleb seda lihtsalt õigele inimesele mainida, et otsid tööd, olla ise avatud meelega ja mõni sobilik koht "kukubki sülle". Ja siis läheb aeg ikkagi ruttu. Eelmisel reedel käisime sõbrannadega Püssirohukeldris, oli naistepäev ja esines Terminaator. Meil oli juba enda tavapärane laud, saime küll osaks natukene kummalisele teenindamisele (ja hiljem summasid kokku lüües jäi mulle küll väga korralik kahtlus, et vennalt (maksis arve, kui õde oli nutikas) võeti rohkem raha, kui oleks pidanud). Ja see muusika on minu elus olnud juba üle 24 aasta... ma päris täpselt ei saa. Ja ikka ma lähen seda kuulama, kui on võimalus. Ümisen vaikselt laule kaasa. Kui tuleb uus lugu, siis kodus kuulan ja kuulan seda. Leian ikka ja jälle neid lugusid, mis sobivad just sellesse päeva. Jah, ma ei avasta eriti uut muusikat, ma ei tunne, et seda vajaksin, küll vajalikud lood leiavad tee ise minuni. Ja siis olid seal minu sõbrannad, meie viiene punt, mul on tunne nagu nad oleksid seal olnud terve minu nn Tartu aja (üle 10 aasta), aga varsti saab tihedast suhtlusest (alles) kolm. Nad tulid rohkem minu ellu just siis, kui seda oli kõige rohkem vaja (rohkem st olime aeg-ajalt kohtunud Sõbrantsi pool) ja kõik oligi järsku nii loomulik. Meil on ühised õhtusöögid, raamatuklubi, kokkamine, väljas käimine, tekkinud traditsioonid, kaaslased klapivad omavahel ja teame, et oleme üksteisele olemas. See on hea tunne. Ja siis on ka need inimesed, kellega jätkad sealt, kust möödunud korral pooleli jäi...




*sellistes postitustes kirjutangi kõik ühes jutis ja hüppan ühelt teemalt teisele. Selline ma olen.

Sunday, March 10, 2019

Trennipäevik - 10. nädal 2019

10. nädal

Sammudega olen rahul, ainult tänasest normist on veel natukene puudu ja peaks vist hüppama hakkama. See oli natukene ehvasti, et kolm trennipäeva tuli järjest ja reede hommikuks oli olemine üsna väss. Alustsin uuesti kuputamist, et lihased kiiremini ja paremini taastuks. Lisaks mõtlen, et oleks vaja ilmselt mingit käsirulli/massaažirull - midagi sellist.

Esmaspäev - plaan oli kõndida tööle ja koju, aga sain tööle ja natukene koju - kokku 6,6km

Teisipäev - kõnd 5km + 4km + 1km. 

Kolmapäev - hommikune trenn 50min, tegin tervele kehale miskit, plaan oli jalapäev teha, aga kuna hommikul jäime veidi hilja peale, siis vaatasin, et teine trenn sobiks paremini. 
Õhtul kõndisin 5km. 

Neljapäev - jalad ja tuhar oli hellad, aga ometi oli jalapäev, trenn kokku 55min. 
Õhtul kõnd 5km. Väljas oli mõnusalt +8 C ja ma olin riides nagu oleks -20 C.

Reede - hommikul kolmandale korrusele jõusaali minna oli juba üsna raske.. jalad olid nagu pakud all ja lihtsalt nii väsinud. Tegin ülakehale trenni 50min,.. sest rohkem ei viitsinud ja ei jõudnud. Pulsivöö ei teinud koostööd, randmelt ei leidnud ka pulssi... nii et oli pulsita trenn. 
Õhtul kõndisin ikka 5km

Laupäev - üldiselt puhkus, ärkasin 10 paiku (magama sain pärast 2), käisin linna tiiru - 4,2km ja pärastlõunal jäin väimusets magama ja ärgates tegin väikese tiiru veel (samme oli puudu) 2,7km. 

Pühapäev - puhkus, uni oli pikem, sõbrannad käisid kasse nunnutamas, tegime poetiiru ja turul käigu ja natukene jalutasin ka - 2,75km




Homme lähen ilmselt autoga tööle, sest teisiti ma ei saa 6.45 trenni. Kolmapäeval on äkki meespere kodus ja saab mu ära viia... sest kui homme autoga lähen, siis pean koju ka sellega tulema, kuid ma hea meelega jalutaksin. Aga plaan siis hommikused trennid teha esmaspäev, kolmapäev, reede, sest nii on puhkust ka. Õhtuti siis lihashooldus ja ehk nädalavahetusel saab lõpuks tõuksima minna. 

Veebruari raamatud


Veebruaris oli neli nädalat, aga raamatuid tuli natukene rohkem. 
Kõige rohkem keskendumist nõudis järgmine "Kalendritüdruk'u" osa. Minu jaoks end ammendanud, aga samas taan sarja lõpuni lugeda, niisiis üks raamat veel jäänud. 
Kõige rohkem hinge läks Tomi ja Ani Rahula "Tule meie juurde". 
"Ööõde" oli vahepeal väga hirmus, kokkuvõtlikult hea raamat. 
Mõnus oli lugeda Tammerti märkide märkamisest, mulle oli vaja seda meelde tuletada.


Märtsin jätkan nii nagu ikka. Raamatukogust tuleb ikka teateid, et mingi raamat mind taas järjekorrariiulil ootab. Kõige rohkem ootan praegu, et minuni jõuaks "Kuuõde", mis on sarja "Seitse õde" järgmine raamat. Kodus on oma järge ootamas ka kolm eneseabi raamatut, millest tarkust koguda, aga hetkel kisub rohkem ilukirjanduse poole. Mõni päev tagasi otsisin Rahva Raamatu kodulehelt mingit infot ja jäid silma uued põnevikud... ja siis ma seal surfasin ja salvestasin endale ramatuid, mida lugeda. Ja nüüd on mul seal kaustas 34 raamatut, suurem osa ilmelt põnevikud, kui ma midagi tellim asun, siis ehk midagi langeb ära kuskilt (st sisututvustus ei tundu nii hea enam). Kodus lugemist ootab kuus raamatut. Ja järjekorras olen seitsemele raamatule. 

Kui keegi küsib, mida ma soovitaksin... siis selleks on endiselt "Mees nimega Ove" Fredrik Backman

Saturday, March 9, 2019

Tõde ja õigus

Nädala alguses käisime sõpradega kinos filmi vaatamas. Ma ei vaata väga palju filme ja seetõttu on mul paljud Eesti filmidki nägemata. Mingi periood tundusid kõik tehtud filmid ühtemoodi depressiivsed... kui küsida, et mis filme ma silmas pean, siis ei oska ma midagi kosta, korraks meenub "Punne elavhõbe", aga mäletan sellest mõnd üksikut kohta. Komöödiate austaja ja ei ole ja kõik "Klassikokkutulek" osad on mul vaatamata. Aga helgimusega meenutab filmi "Lammas all paremas nurgas", see oli vahva. 

Aga "Tõde ja Õigus". Raamatut lugesin ma üle 10a tagasi, siis kui see oli koolis kohustuslik kirjandus ja pean ütlema, et kahjuks olen siiani läbi lugenud vaid esimese osa. (PS: on aeg see viga parandada). 
Kinno tahtsin ma kohe minna, minu jaoks on see Eesti klassika. 

Ja film oli ilus. Ma ei mõtle siin, et õnnelikult ilus. See oli väga kurb, masendav... aga see kõik oli ikkagi nii ilus. 

Eesti loodus on väga ilus. Silm puhkas nendel ilusatel vaadatel ja natukene võttis silma kissitama, kui oli maa valge. 

Mulle meeldis, et film on raamatu järgi. Nii nagu peab. Kuigi raaatu lugemisest on mul nii kaua möödas, siis neid kõiki pidepunkte ma mäletasin ja hea oli jälgida. Lühem ei oleks see film kuidagi saanud olla, pikem aga küll.. sest võtta see osa kokku nii lühikesse ajaperioodi on ka meistritegu.

Mulle väga meeldib milline muhe mees oli Andres, kui ta Vargamäele elama asus. Ja nii kurb oli vaadata seda kibestunud meest filmi lõpus. 

Pisarad tulid silma, kui Krõõt suri. Kui maad laastas haiguspuhang. Kui koerale liiga tehti. Kui tütrel enam kodu ei olnud. 

Ja selline elu oligi sel ajal. Valgets pimedani tööpõllul. Lapsed sündisid nii nagu tulid. Haigus võttis, kelle võttis. Kuidas peremehed ootasid poegi, aga olid pettunud, kui tuli aina tütreid... (ei teadnud sel ajal keegi, et lapse soo määrab siiski meesterahva seemnerakk ja on juhuse asi). Kuidas pandi mehele ja mindi mehele. Kuidas lapsed kasvasid paljugi ise. 

"Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus."
Aga alati ei tule. 


Mina läksin sealt kinosaalist ära selle mõttega, et .. kui teha sellist tööd, mis ei tee õnnelikuks ja näed, et see ei vii sind mitte kuskile... siis tee midagi muud. Tee seda, mis on hingele hea. Jaga armastust oma lähedastega. Kui on lapsed, siis ära unusta neid, nad tahavad tähelepanu, mõistmist, armastust, hoolivust, et sa näeksid, kuidas nad kasvavad ja kes neist sirguvad, et annaksid edais need õiged põhitõend. 
Ja kui teed midagi, tee armastusega. 


Ja filmi vaataks ma veel.

Mida kassid öösel teevad?

Muidugi  on perioode, kui ärkad öösel selle peale, et mööda elamis käib tagaajamine ja keegi jookseb ka üle voodi või kuuled, et kuskilt kukkus midagi maha. Ja hommikuti on vaibad rullis. Samas tahaksin öelda, et meie kassid magavad öösel. 

Pisike sätib end sisse diivani seljatoel olevas pesas (ei ole aru saanud, miks ta öösel seda kohta naudib, päevasel ajal on seal pigem Draakon) ja vahel harva näitab oma nägu magamistoas. 
Draakoni toon ma tavaliselt enda jalgade juurde ja on 95%, et ta paneb sealt jooksu, sest talle ei meeldi kuskile jääda, kui keegi sunnib. Kui ta on jooksu pannud, siis läheb natukene aega mööda, mina võtan enda magamajäämise asendi sisse ja varsti tunnen, kuidas käpakesed kõnnivad mööda voodit ja sõbrake seab end sisse minu jalgade vahel, sest see on otsekui pesa. Nii kaua kui ma veel teadvustan, et ta on seal, siis ma vajadusle pöörand end ka väga ettevaatlikult, et ta minema ei läheks. Ja kui on need ööd, kui ma öösel ärkan, siis ma tunnen, et kassike on õige koha peal. Ja hommikul niisamatu. Kuni tuleb äratus ja pannakse plehku...
Vahel teeb Pisike varasemat äratust ehk hakkab kell neli süüa nõudma, nurrub nii kõvasti kõrva juures, et peidame pea teki alla. Vahel jääb ta ka siis kuskile voodisse magama. 

Mina olen viimased nädalad olnud täiesti kindel, et Draakon magabki terve öö minu juures (va see üks öö, kui ta ahju otsas oli).
AGA...
... üks öö ärkasin millegi peale ja üritaisn uuesti uinuda, kuid kui pea padjale panin, siis oli mingi kummaline heli. Kassi polnud ka jalgade juures. Lõpuks hakkas see heli mind nii palju segama, et võtsin telefoni ja panin taskulambi põlema. 
Ja mida ma nägin? Voodi kõrval oli Draakon, kes näris telefonilaadija valget juhet. Ta oli seal üsna ennastunustavalt ja kui valguse temale suunasin, siis ta plehku ka ei pannud... Lihtsalt näris juhet.

Ja mina arvasin, et ta magab öösel minu juures.

Tegelikult ei ole neil lubatud laua peal olla. Ja draakons aab sellest aru ka, kui ta ronib sinna ja ma sellele reageerin. Aga täna tundus tal sellest ükskõik olevat. Tegin pildi ära ja ajasin ta ära. 



PS: mis tal selle valge juhtmega just on?! Pikal elades näris ta ühe valge juhtme väga mitmeks tükiks. 

Monday, March 4, 2019

Veebruar 2019

Jaanuari kokkuvõte on siin

Möödunud kuuga läks nii, et ... tore et see nii lühike oli ja läbi sai. 
Kui jaanuari palk laekus (palapäev on kuu viimane tööpäev, see meeldib mulle palju rohkem kui 10. kuupäev), siis olin mina haiguslehel ehk sain palka vaid töötatud päevade eest ja see summa, laekus .. üllatus-üllatus... oli ikka tunduvalt väiksem kui tavaline palk. Ja iseenesest oleks ma kuu lõpus kenasti nulli jäänud, aga siis viimastel päevadel olid mõned kulutused, mis tundusid mõistlikud kohe ära teha kui et need märtsi lükata, sest vajalikud olid need nii ehk naa. Kuu keskpaigas laekusid ka haiguspäevarahad (uskumatu, mis summa... ), aga kuna oli teada, et veebruari palk tuleb ka väiksem, siis otsustasin need kohe märtsi toiminguteks rakendada. Paraku oli kuu lõpp selline, et ühe summa võtsin sealt siiski kasutusse (ehk polnud vahet, kas kulutused olid siis või märtsis). Natukene segane jutt on, aga kuna ma täpseid summasid kuskile ei kirjuta, siis täpselt nii see ongi. 
Mulle meldib protsente vaadata ja toon need ka seekord välja (lähtuvalt palgast + osaliselt haiguspäevade hüvitisest), AGA jaanuariga neid protsente protsendina võrrelda ei saa, sest kontole laekunud rahad olid väga erinevad. 
Niisiis oli kuu alguses kontol summa X. 
Ma mõtlesin, et veebruaris peaks arved-laenud tulp olema rõõmsam kui jaanuaris. Natukene oligi, sest kulutusi oli kuskil 32 euro võrra vähem, aga tuli juurde üks teine arve. Elektri (sh võrguteenus) eest õnnestus kokku ehk 1-2 eurot vähem maksta (natuke alandati vist võrguteenuse hinda, aga tõesteti elektrihind?). Kokkuvõtlikult oli see rida 50,42% kuludest. Oeh. (Arvete osas tuleb meeles pidada, et suurem osa arved on ju möödunud kuu eest.. samal ajal kui teised kulutused peegeldavad seda kuud, millest kirjutan.)
Praegu vaatasin kulutabelis rida kassid ja ei leia sealt vaktsineerimist.. eriti tore on see, et see on ka jaanuaris jäänud märkimata. Järelikult ei maksnud ma kaardiga. Ouch. Mis seal ikka.
Trenn, sport või muu sellega seonduv 6,03%. Üldiselt on see talvisel perioodil üsna nulliring, aga selle alla läks siis liidu kalender (minu jaoks seostub spordiga) ja kuu lõpus sai lõpuks liidu spordiriided (ehk see kulutus, mida ei oodanud, aga mis oleks muidu märtsi tulnud). 
Ilu ja riided 7,50% ehk taaskord rohkem kui tavaliselt. Sealhulgas on tavaline kosmeetiku külastus , aga depilatsiooni hind tõusis 2 eurot; siis üks ost taaskasutuspoest; ja kvaliteetsed näohooldustooted (mis sai veebruaris ostetud ainult sellepärast, et üks päev oli tasuta transport).
Rida kütus, auto, transport 1,64% :) Seal sees siis Tallinna bussipilet ja päevapilet. Tartus pole uut kuukaarti ostnud hoian raha kokku.
Kingitused 3,47%.
Tervis (sh ravimid) 6,22% suurem osa nendest ravimid, siis uneteed, uus ninaloputuskann ja üks visiit+analüüs, millega ei osanud arvestada. Kui summat eurodes vaadata siis võrreldes jaanuari ja detsembriga oli see ikka väga väike :) 
Veebruaris sai raha vaid üks fond ja seda ka vaid 2,74%.. poleks ma seda ülekannet kuu alguses ära teinud, siis poleks seda sinna laekunud ka. 
Ja siis tulp muu oma 15,25%, kuhu alla läksid sellised kulutused, mida just igal kuul ei tule, aga samuti üks annetus. 
Lisaks on veel read toit, kassid, vabaaeg, pere/kodu, mis kokku moodustasid 5,81% (kõige rohkem siiski tulp toit, sest aeg-ajalt ma sattusin poodi, kui oli miskit kiiresti vaja) ja tegelikult natukene rohkem, sest need vaktsiinid...

Mida kokkuvõtlikult öelda? Tegelikult oleks saanud ainult selle palgaga hakkama, sest oli asju, mida oleks saanud edasi lükata... 
Ma ei tea, kas kulusid oleks olnud rohkem, kui ma oleksin terve kuu tööl käinud... kodus oli igal juhul palju lihtsam süüa leida ja siis oleks ehk ka bussipileteid ostnud?! Ei tea ja ei saagi teada. 
Natukene kahju, et fondid jäid sellisesse seisu, aga samas väga hea, et kuskilt fondist ei pidanud raha juurde võtma. 

Tasub veel öelda seda, et tegin konto LHVsse, aga hetkel ei ole sellega rohkem toimetanud, sest enne tahaksin sinna natukene raha koguda. 
Lõpetasin Jaak Roosaare raamatu "Rikkaks saamise õpik" lugemise.
Muutsin prügilepingut ehk nüüd käib prügiauto kahe nädala tagant ja arve on kohe väiksem.
Muutsin ka võrguteenuse paketti, aga see selgub märtsi arvega... kuigi väljas on ehk soojem ja valgem juba. 
Haiguslehe ajal lugesin ka foorumeid ja uurisin internetilehekülgi, et investeerimisvallas tarkust koguda. 

Ja nüüd on märts. Loodan, et muudetud lepingud aitavad veidi säästu. Küsisin minuteenus.ee lehelt ka Telia poolt pakkumist, aga seda ma ei saanud. Ma endiselt arvan, et telefoniarve pealt saaks ka mingid eurod kokku hoida.
Aga üldjoontes ei ole märts väga erinev möödunud kuudest. Haigusleht on veel oma jälje jätnud. Tuludeklaratsiooniga sai veidi raha tagasi, aga selle kandsin kohe teisele arvele ära.
Ja üldiselt tundub, et säästa tuleb rohkem ja elutoa-köögiremont muutub sel aastal unistuseks... (aga unistama peab ka).
Endiselt on laan ebavajalik ostmata jätta, minu arvates õnnestub see üsna hästi. 

Internetist


Sunday, March 3, 2019

Trennipäevik - 9. nädal 2019

9. nädal
Nädalas oli enam-vähem nii palju kõndimist nagu olin mõelnud (ehk mööda läks vaid tänane päev) ja keskmine sammude arv oli kenasti pea 13 000, mis minu kohta on väga hästi (eks eilne ja tänane viis seda keskmist korralikult alla). Küll aga juhtus midagi unega ja alates esmaspäevast vastu teisipäeva ärkaisn kõigil tööpäeva öödel varahommikul ja endale arusaamatutel põhjustel (okei, anaüüsides oli see asi üsna arusaadav, aga siiski häiriv), aga kuna nädalavahetusel see ei kordunud, siis sai asi ka selgeks. Taimetee aitab endiselt uinuda. Lihasvalu tuli, aga tunduvalt vähem kui nädal tagasi.


Esmaspäev - kõndidin hommikul tööle ja õhtul koju ehk kokku 10km

Teisipäev - hommikul jõusaalis jalapäev 55min. Üsna sarnane eelmisele nädalale, aga läks juba natukene sujuvalt ja miskit sain juurde teha. Vasak põlv ragiseb aga korralikult ja vahepeal tundub see natukene hirmus. Alustasin wattbike'il, lõpetasin venitustega. Jalad olid üsna läbi.
Õhtul kõndisin linna kaudu koju ehk 6,75km.

Kolmapäev - hommikul ülakehatrenn jõusaalis (55min). Selline okei, miskit erilist meeles ei olnud. Pool trenni tahtsid silmadk inni vajuda, sest .. noh ma vajan rokem und. 
Õhtul kõndisin koju ja siis veel linna ka - 6,3km. Pikk õhtu oli. 

Neljapäev - ei tahtnud kolme trennipäeva järjest teha. Niisiis kõndisin tööle ja koju - kokku 10km.

Reede - üldtreening jõusaalis 55min. Erinevatele lihasgruppidele siis harjutused ja minu meelest said kõik koormust. 
Õhtul kõndisin koju, aga marsruut oli teine ehk kokku vaid 4km. Ja õhtul tegime fkilmiõhtu.

Laupäev - puhkus. Linantiirul kõndisin 3,25km. 
Õhtu veetsime sõpradega. Kõigepealt põgenemiseme ja seejärel jutustasime ja sõime.

Pühapäev - ärkasin alles kell 11, uni oli hea. Lugesin, siis koristasime, siis olid tädi-ja-onu-minutidtunnid. Tegelikult oli plaan jooksma minna, sest päeval paistis päike ja ilm oli nii ilus... nüüd sajab lund ja peaks hoopis seda lükkama minema. Kõndimist oli nii palju, et tädikohustuste ajal sai kiikumas käidud. 

muidugi ronib kõikjale ja kui käe sisse pistad, siis paneb käpaga.


nautis päikest... ja siis hakkas palav.


Järgmine nädal algavad jõusaalitrennid alles kolmapäeval, sest selline on graafik, ju siis tuleb kol päeva järjest.
Ja edaspidi võiks nädalavahetuseks ka rütmi sisse saada...