Wednesday, October 13, 2021

Kodu, armas kodu.

 Kodu.

Lühike kokkuvõtte esimesest aastast maal.

Tänaseks oleme üle aasta maal elanud. Ja ma nii naudin seda, et saab olla looduse keskel. Samal ajal on Tartu meile väga lähedal (kuigi teisele poole Tartut minek võtab juba omajagu aega).
Mälestustes on pilt sellest, milline maja oli, ähmane, kui me siia tulime. Esimesed nädalad said pigem kastide otsas veedetud, vaikselt asju sättides, kuid korralagedus püsis (ja eks on siiani). Esialgu oli tunne võõras, sest lõhn oli võõras, asjad olid võõrad, aga vaikselt sai kõik omaks. Ma mäletan, kuidas esimesel nädalal kolleegidele päevastest sammudest pilte saatsin, et "ma enam ei jaksa, jalad valutavad", kuigi ma liikusin vaid ühest toast teise ja õue ei jõudnudki. 
Tänaseks on pooltes tubades pigem meie oma mööbel, kuid köögis-söögitoas ja elutoas on veel osaliselt vana mööblit. 

Tartus elades kasutasin viimastel aastatel pidevalt kõrvatroppe ja öösel silmaklappe. Püüdsin ümbritsevat vaigistida ka päevasel ajal, kui tahtsin raamatut lugeda või midagi sellist teha, mis nõudis rohkem keskendumist. Kusjuures olid isegi päevad, kui ma kasutasin neid tööl, sest minu jaoks oli ümberringi liiga palju.. kisa/lärmi. Ma vajasin uinumiseks vaikust. Mind häiris raadio ja teler, kõvasti rääkimine, müra. Lisaks tahtsin, et magamiseks oleks toas pime. 
Ja siis kolisime maale. Kõik vanad kardinad kiskusin eest. Ja uusi niipea ei leidnud. Lisaks valisime magamistoaks sellise toa, et hommikused päikesekiired paistavad aknast sissse.
Kolimise ja pakkimisega kaotasin vist kõrvatropid ära. Silmaklapid niisamuti. 
Ja neid ei lähegi vaja. Kodus on teistmoodi.
Looduses on teistmoodi. Päikesekiired paitavad. Helid loodusest teevad kõrvadele pai. Rõõm on ärgata, kui väljas siristavad linnud. Õhk on teine ja uni on parem. 
Jah, ma kuuln õhtuti ka palju meditatsioone või miskit muud sellist, mis lõõgastab (kohe nii väga, et jään magama), aga see mängib mul kõrvas nii vaikselt, et kuulen kõiki helisid ka väljaspoolt. 
Ma endiselt väldin raadiot, telerit ja lärmi rikkaid kohti. (Ausalt öeldes on ka praegusel tööl päevad, kui ma tahaks kuskile mujale minna, sest #lärm. Telefonitundide ajal hoian telefoni hääletuna (aga silma all, ma näen, kui see heliseb), sest ma ei kannata seda helinat välja (või see heliseb liiga palju). Eks see kuulmistundlikkusega on mul ilmselt veel mingi teema). 
Talveks tulid meile ka kardinad (teiselt ringilt), aga rohkem sellepärast, et kuigi on plastikaknad, siis juba üsna vanad. Ning enne vahetati aknad, siis lisati välja soojustus, mis tähendab, et aknad on natukene vale koha peal ja tekib külmasild. Niisiis on talvel kardinad ikka vajalikud ja hoiavad natukene rohkem sooja.
Esialgu oli mõte magamistuppa pimendavad rulood osta, aga hetel ei pea seda isegi vajalikuks.
Ma nii nautisin seda, kui tegin silmad päikesekiirte soojuse peale lahti.
Ja kuidas avatud aknast linnulaul sisse kostis.
Meel puhkab.
Oled hetkes.

Oktoobri alguses kolimine tähendas seda, et õhtud olid juba lühemad ja hommikudki pimedad.
Abikaasa sõitis pimedas tööle ja tuli pimedas koju.
Aias oli sügis. Kolimisjärgne nädal oli nii soe. Ma olin tänulik, et sain majas aknad pärani teha ja uue hingamise, uue õhu sisse lasta. Nädal edasi ja siis läks juba külmaks. 
Polnud aimugi, mis kasvab aias. Kõik jäi ootama kevadet. Lehti riisusin alles kevadel.

Ma olen selle aasta jooksul näinud nii palju imelisi päikeseloojanguid ja päikesetõuse. Seda nii kodutrepilt kui ka autoga sõites, kui vaatan lummatult taevasse ja olen nii tänulik, et saan seda kogeda. On olnud päevad, kui lolen auto seisma jätnud ja püüdnud selle hetke telefoniga pildile püüda, aga ükski pilt ei andnud seda ilu ja hetke edasi. Loodus on imeline. 
Seda kogeda ja selles hetkes olla on imeline. 
Mugav on ärgata keskküttega kodus,
aga mina armastan siiski seda värskust, seda vabamat õhku ja seda, kui lähed õue (või väga külma ilma puhul pistad nina ukse vahelt välja) ja hingad seda värskust. 
Ma armastan, et õhk on piisava niiskusega, limaskestad ei kuiva, hingata on hea.

Jõulude ajal tõi Abikaasa kuuse. Ehtisime koos, lisaks panime tulukesed akendele. 
Kõikide alumiste okste pealt läksid ehted aina kõrgemale, sest meie armsad karvakerad virutasid käpaga ja mängisid rõõmuga. 
Pimedal ajal armastan ka küünalde põletamist. Annab kohe teistsuguse tunde. Alles jäänud küünlavahast ja papist munakarpidest tegin süüteroose. Puupliidil on neid hulga parem teha, kuigi kui küünlavaha rauale läheb, siis on kõik tossu täis (ja see tossab päris pikalt). 
Kas teate, kui imeline on suure puupliidi peal süüa teha?! Tuba saab soojaks ja kõik toit saab korraga valmis. Minu jaoks on oluline, et toit valmib ühel ajal (mitte nii, et liha saab valmis ja siis paned alles kartuli keema...). Ja piparkoogitaigna jaoks oli suhkrut ka super hea kõrvetada! Elektripliit on siin üsna vana, aga ajab asja ära. Ahjus tunnen puudust pöördõhust ja pliidiraual häirib see, et see on ju nii kaua kuum, kuigi olen tule ehk ammu ära keeranud (sp armastan induktsioonpliiti). 

Kassid on rõõmsad ja naudivad, et saavad õues käia. Ideaalis võiks neil olla kogu aeg vaba voli tulla ja minna, selleks oleks vaja ilmselt uksele luuki ja kassidele kaelarihma, mis selle avab. Aga nagu pildilt näha, siis armastavad nad rohkem akna kaudu tulla ja minna. Üldiselt pean ma seda väga nunnuks, aga mite siis, kui käpad on porised. Vahel nad ei tea, mis toas keegi neid ootab või hüavad aknalauale, kus akent ei saagi avada. Öösel on nad toas, kuigi suvel olin mõned ööd magamata, kui Draakon oma käikudel oli - kutsumise peale ei tulnud (kass ei kuule, kui ta jahil on), vahepeal tõi mõne hiire ukse ette, aga ise kadus uuesti, vahel tuli akna alla mjäu tegema. Just praegu naudivad mõlemad kassid sooja kodu, nad on ennast kerra tõmmanud ja magavad. Hommikul olid nad aga pöörased ja ma saatsin nad lihtsalt õue. Poolteist tundi hiljem tulid nad rahulikumana tuppa tagasi.
Kui kassid tahaksid vaid toas olla, siis ma neid õue ei ajaks. Aga nad tahavad ka õues olla, näidata seda, kui hästi nad hiiri püüavad, ronida puude otsas, ajada taga putukaid. See teeb nad rõõmsaks. Ja ma ei taha neile seda keelata. Aga ööseks tahan neid turvaliselt tuppa. 

Esimene talv maal oli küllaltki lumerohke ja külm. Rõõmustasime, et meil on kuurides piisavalt küttepuid. Maja on ehitatud 1939, hiljem natukene remonditud (näiteks see akende vahetus ja soojustus, originaal põrandale on pandud peale peno ja siis laminaat), aga tegelikult on maja ju üsna vana. Aga meie meelest pidas täitsa hästi sooja. Tegin ahju tuld ja pliidi alla rohkem, sest et köök on kodu süda ja see läks nii mõnusalt kiirelt soojaks. Söögitoas olev ahi hakkas natukene jamamam märtsis, järsku ei olnud tõmmet ja aknad tuli lahti teha, kinni sai panna alles siis, kui tuli korralikult põles. Aga kui sa teed tule selleks, et tuba soojaks saada, siis ei tundunud see akende avamine väga hea mõte (lisaks panevad siis kassid ka jooksu). Samuti oli mõlemal ahjul uks väsinud ja ei saanud korralikult kinni panna ehk tuli oodata, et sütt ka enam ei ole, sest muidu tekkis vingugaas (andur teeb päris korralikku lärmi). Meil tuli lihtsalt veidi rohkem kütta. Tänaseks päevaks on söögitoas olev ahi saanud õhuavad (? ma ei  kuidas neid asju nimetatakse, aga pottsepp tegi), samuti said mõlemad ahjud uue ukse. 

Pisike mõnglike püüab hiiri, aga ei söö neid. Erinevalt putukatest, liblikad tundusid erilised lemmikud, kärbestest tüdines ära. Herilaste/mesilaste/vapsikute püüdmist heaks ei kiitnud, aga oma sutsud sai ta kätte. Linde tahaks ta ka püüda (aga mina üldse ei taha, et ta neid püüda tahab). Puude otsas ronib nii kaugele kui vähegi annab. Endiselt hüppab turjale ja õlale. Tahab olla kõrgustes. Ja põõsa all. Magamistoas meeldib magad lae all, aga alla tuleb sealt sellise kolinaga, et ajab mu keset ööd üles. Kui vahepeal oli ka õu tale liivakasti eest, siis nüüd on ta enamasti jälle tubaste liivakastide peal. Sööb krõbinaid, harva pehmet toitu, aeg-ajalt tahab hapukoort. Maiused meeldivad talle ka ning värske liha, aga ainult väikeste tükkidega ja esialgu tuleb sõrmede vahelt anda. Tal on väga tervaad küüned ja väledad jalad, aga tema karv on nii pehme. 
Ja küll ta on meil alles ilusake. Ja varsti meiega olnud juba kolm aastat (05.11.2018)!


Draakon mu armsake. Hoopis teistsugune. Täna, ühel oktoobri kuu päeval, on mul hea meel öelda, et Draakon on kosunud ja kaalus juurde võtnud. Ilmselt vahepealne aasta tekitas talle stressi, aeg-ajalt olid tal mingid kõhuhädad või sõi õues midagi, mida poleks pidanud sööma (kuigi toas on üsna pirts). Viimastel kuudel on ta rohkem krõbinaid söönud, konservist suurt ei hooli, aga pehme toit sõltub firmast. Vahepeal tekitas talle miskit stressi ja ta lakkus endal kõhu alt väga palju karva ära, siis sai ta endale no stress kaelarihma ja olukord rahunes, aga hiljuti avastaisn, et ta on jälle üsna paljas nii hakkab ju talvel külm!) ja ta sai uue kaelarihma kuuri. Aga varsti lähme arstile ka ja räägime siis jutud ära. 
Draakoniga oleme arsti juures päris mitu korda käinud. Detsembris ta oksendas ühel päeval nii palju, et tahtsin teda arstile näidata. Vahepeal sõi ta ravitoitu (rohkem sõi küll Pisike, sest Draakonil polnud selleks tahtmist), aga talvel veetis ta rohkem aega toas ning minu kasvatatud muru ta ei soovi. Talvisel ajal oli rohkem karvapallide oksendamist, aga praegu (vähemalt toas) mitte. Samas olen neile ka teist toitu andnud, mis peaks aitama. Vahepeal käis Draakon vaktsineerimas. Ja esimene aprill oli ta hommikul nii loid, kuri, korduvalt oksendanud, kõht lahti, et viisin ta arstile (enne üritasin ka toita ja andsin süstlaga vett). Tibukeselt võeti verd, aga kõik analüüsid olid korras. Oksendamine ja kõhulahtisus möödusid. Õhtul kodus hakkas sööma, meelitasin tema lemmiktoitudega ja igaks juhuks andsin süstlaga vett. Tol korral saingi teada, et Draakon on kaalu kaotanud- 3,6kg, kui mõni kuu varem oli 3,9kg (ja ühel Tartu aastal oli lausa 4,1kg). Tänaseks näitab kodune kaal, et ta on kosunud (teda sülle võttes on seda tunda ka). 
Tema püüab hiiri ja aeg-ajalt sööb ka neid. Toob näidata ja tahab kiitust, vahel lihtsalt ampsab enne.. (mina päästaks ikka kõik hiired ära). Temagi vaatab huviga linde. Putukates hoolib vähem. Ta ronib puude otsas. Öösel eelistab magada minu jalgade juures, aga vahel jääb ka aknal olevasse pessa. Väikelapsi ta pelgab ja kaob kõige kaugemasse nurka, endiselt kardab ta tolmuimejat ja teisi masinaid, mis teevad sarnaseid hääli. Autoga sõita ei taha, aga kui autol on mõni uks lahti, siis uudistamas ja magamas käib küll. 
Nurrub kõvasti. Ja on väga armsake. 
Vähemalt kuue aastane, aga võib-olla ka juba seitse. Minuga on ta olnud juba üle viia aasta (01.10.2016).

Praegu möödunud talvele tagasi mõeldes on mul tunne, et see oli esimene talv, kui väljas oli külm, aga minul ei olnud külm. Süda oli soe ja hing rõkkas rõõmust, kui nägi neid ilusaid värve. Ja see sügis/talisuplus on organismi natukene teistmoodi tööle pannud. Ja mõned muud asjad ka. Olid ajad, kui ma kandsin kogu aeg sokke, talvel vähemalt kaks paari, sest varbad olid nii külmad (sõrmed ka), praegusel ajal hakkavad sõrmed ja varbad vees külmetama, aga mujal mitte. Veri voolab vabalt. Ja kuigi kodus tatsan üsna palju sokkide ja sussidega ringi (põrandad ei ole ju soojad), siis magama jõudes on varvastel palav ja tuleb sokid jalast ära võtta. 

Mulle on alati meeldinud sügis selle värvide mängu tõttu ja samal ajal ka see, et hakkas pimedaks minema. Selles ajas oli midagi sellist müstilist, mis lasi rohkem endasse vaadata. Ma arvan seda siiani, kuid praeguseelulaadi juures vtab suurem osa ajast ära tööl (ja tööl käimine), et ma ei ole osanud enda prioriteete nii seada, et saaksin elada teistmoodi ja rohkem seda pimedat aega ära kasutada, et tegeleda selle teise poolega. 
Aga selle piemda ajaga on veel see, et kui see juba mõnda aega on kestnud, siis varsti ootad jälle valget aega. Eriti juhul, kui oled mingil ajal ärganud, toimetanud, tööle läinud pimedas ja koju jõudnud pimedas. Et sel ajal, kui väljas on valge ja helge, oled pidanud olema tööl. Siis tekibki igatsus valge aja järgi, valguse ja päikese järgi. Ja siis tulevad need veebruari hommikud, kui päike tõuseb juba varem. Ja saad kodus lahkuda päikesetõusu saatel. 
See oli üks külm ka karge hommik.
(praegu, peaaegu oktoobri keskpaigas, tõuseb ka päike pärast kella 7).

Ma teadsin, et kui saan maale elama, siis hakkan ka linnukestele süüa andma. Esialgu oli raske leida linnukesi, kes sööma tuleks, sest nad ei olnud harjunud. Ja lõpuks tuli neid rohkem küll. Eelkõige varblased, sekka mõni tihane. Pildi järgi saab aru, et kassid olid ka fännid. Tänase seisuga saavad linnukesed igapäevaselt süüa.. aga sellest veidi hiljem. Rõõmuga sõid nad ära ka kõik toompihlakad ja äkki ka pirnid, aga punased sõstrad ja arooniad kadusid vaid osaliselt. 

Veebruaris tulid esimesed kevade tunded. Järsku kadus kogu lumi. Iseenesest on lumi väga vahva, kui seda väga pikalt ei ole. Esimesel talvel saime seda piisavalt lükata. Tuulisematel päevadel, kui oli tuisku, siis olid vallid ikka täpselt nende kohtade ees, kus tahtsime pidevalt liikuda. Kassid tahtsid ka siis õue, aga Draakon eelistas käia mööda lükatud radu, Pisike, tema aga tuiskas lihtsalt lume sisse.
Avalduse alusel lükkab vald ka teed lahti. Sellega oli alguses natukene probleeme. Saatsin avalduse enne esimest lund, aga kui jõulude ajal lumi maha tuli, siis meie teed lahti ei lükatud. Helistasin ka firmale, kes lükkab (see info oli valla lehes olemas), sain vastuseks, et kui oleme nimekirjas, siis lükatakse. Kuna ei lükatud, siis ei olnud nimekirjas? Tol hetkel sai mõeldud, et äkki saatsin avalduse nii hilja tulid pühad peale (tegelikult oli u 2 nädalat vahet) ja ei jõutud, et no ootame veel. Esimese lume lükkasimegi ise ära (uh, see ei olnud lihtne) ja eks sõitsime ka autoga kinni. Aga siis tuli uus lumesadu ja uus püha. Pidin 2. jaanuar Tartusse tööle sõitma ja ei olnud väga lõbus. Tegelikult ei arvanud, et nii vara hommikul keegi eratee ära lükkab aga maanteed olid ka lund täis. Pangodis tegi auto teel ühe pirueti, aga jäin teele. Kodutee oli juba lihtsam. Aga meie tee ikka kinni. Ootasin esimest tööpäeva ja võtsin vallaga ühendust. Nemad olid ka segaduses. Selgus, et olime küll kirjas, aga meie teed ei leitud üles. Ma ei tea, kust nad seda teed siis otsisid... või äkki nad ei vaadanud eriti täpselt, kas üldse on mõni uus tee lisandunud, sest kui vaadata kaardilt meie kinnistut, siis näeb, kust tuleb tee ja kui lükata küla vahel teisi kohti lahti, siis ju näeb, et seda teed on ka sõidetud? No see selleks. Lubati, et õhtuks lükatakse ära, aga koju jõudes olid kõik teised kohad lükatud, aga mitte meie tee. Tegin siis uue kõne ja läksin maanteele taskulambiga vastu. Tee sai lahti lükatud ja järgmiste lumesadude järgselt probleeme polnud. Lükkaja ütles, et tal polnud aimugi, et siin mingi tee on, mida lükkama peab. 
Loodame, et uuel talvel on sama lükkaja või kui uus, siis ta vaatab üle, kus mingid teed on. 

Pärast veebruari kevadet tuli uuesti talv. Uuesti päris palju lund. Ilus oli.

Veebruari lõpus panin esimesed seemned mulda. Paprikad, kurgid ja äkki ka tomatid.
Nii läks söögitoas laud akna alla ja on seal siiani. Seal on kõige rohkem päevavalgust ja päike tuleb mitmest aknast. Esialgu olid mul sildid ka, aga Pisike pätik arvas, et neid oleks tore närida ja tirias neid välja. Hiljem polnud mul aimugi, kuhu mingi sort jäi. Hiljem olin natukene targem lõikasin pudingu pakendist kolmnurgad välja ja kirjutasin nende peale. Natukene hiljem olin veel targem ja kirjutasin veekindlamarkergiga.
Üks kurgike hakkas juba toas õitsema. 

Ma armastan kevadet!
Imeline on vaadata, kuidas loodus ärkab, tärkab ja läheb uuele ringile. 
Ja õues oli nii palju avastada. Polnud ju aimugi, kas kuskil tuleb mõni lilleke (ja kui tuleb, siis mis lill see on?).
Kevadega sai hakata aias tööd tegema, kõik see, mis sügisel tegemata jäi.
Samal ajal oli see kevad natukene keeruline - tööl oli kiire, kohati väga pikad päevad, lisaks farmakoloogia koolitus. Ma väsisin ära.

Aga need hommikud. 

Meil ei ole metsa või võsa. Tegelikult on krunt üsna väike (aga oleneb, millega võrrelda). Aga see vastas tingimustele - piisavalt suur ja lisaks on kõrghaljastust! Meil on ilus toomingas, suur saar, kaks suuremat vahtra puud ja mõned kased (lisaks ka piisavalt kuuski ja toompihlakaid ja tavalist pihlakat..). Vahtramahl on minu jaoks natukene liiga magus. Seetõttu hakkasime püüdma kasemahla. 

Aga mõned hommikud olid veel nii külmad, et kõik oli härmas.
Vana väsinud käru ka. Nostalgia käru. See oli Läänemaal vanavanemate juures ka. Kas käru on lihtsam lükata või tõmmata?
Seda käru ei ole vanarauda viinud. Seisab. Aga üsna ruttu tuli meile koju korralik aiakäru, sest iganädalaselt on midagi tassida või vedada.

Ja kevad tuli. Vaikselt. Ehk liigagi.

Viljapuud ootasid isa külastust.

Ja vikerkaar tähistab alati midagi ilusat.

Ja kevad tuli. Need kannikesed (?) lõhnasid imeliselt.
Ja iga päev oli õues midagi uut vaadata. Ainult järves tundus vesi külm. 
Farmakoloogia sai läbi ja justkui sai rahulikumalt hingata, aga tööl olid mõned ootamatused... ja väsisin hoopis rohkem ära. Sellest on päris mitmed kuud möödas, aga mul on endiselt tunne, et ma ei ole sellelt rattalt maha saanud. Ma tahaksin hoopis rohkem aega kodus veeta. Ja siis veel natukene.

Toomingas hakkas lehte minema. Iga päev oli see üha rohelisem. Kased niisamuti. Saar seal kõrval aga püsis raagus. Õunapuud läksid õitsema, kõik oli sumisejaid täis. Mina kaevasin aiamaad ja silusin kasvuhoonet. Tundus, et kõike on nii palju teha, aga hästi ei jõua, enne läks pimedaks ja väsisin ära. 

Muru muudkui kasvas. Ja Abikaasa läks poodi ja ostsi meie muruniiduki, kogujaga, et õuelt oleks hea kõik kinni püüda (ja vähem tuppa tassida).

Mu lemmikrohelised on kevade rohelised.
Sinililli ma meie maalt ei leidnud, aga kaevas Virumaalt ja saatis. Järgmine aasta õitsevad mul ka sinililled.

Päike hakkas jälle sinna loojuma. 
Linnukesed ei käinud enam söömas.
Koju jõudsin juba valges.

Kui toomingas hakkas õitsema, siis panin kartuli maha. Eesmärk oli saada lihtsalt värsket kartulit, sest ega see maa-ala eriti suur ei olnud. Ja see maha panek oli ka raske, sest kaevasin labidaga... Õnneks järgmiseks aastaks leidsin adra ka üles. 
Maa kaevamine ei olnud ka kõige lihtsam, kui vihma ei ole tulnud, siis on maa savi tõttu üsna kõva. 

Raber kasvas jõudsalt. Kõrval läks tikker roheliseks (tänaseks on need tikrid välja kaevatud). Raberikooki sai tehtud rohkem kui korra ja sõpradele sai ka jagatud. 

Päikese nautleja.

Kui lisaks toomingale oli ka kõik muu (peale saare) roheline, toompihlakas ka juba õitses. Muru tuli juba niita.

Mais oli üks väga soe nädal (mitte siis kui ma puhkasin vaid enne seda. Minu puhkuse ajal oli üks päev, kui vihma ei sadanud). Sellel soojal nädalal istutasin ära olemasolevad tomatitaimed ja kurgid ja parpikad. Sest toas äks neil kitsaks, nad tahtsid ruumi. Ja oli ju soe.
Nädal hiljem ei olnud soe. Lisaks tean edaspidi arvestada sellega, et me elame natukene madalama koha pea, mis tähendab, et meil on siin külmem/jahedam kui mujal. Sügisel oli meil maa valge, kui mujal ei olnud. Kevadel oli külmel, kui mujal oli plussis. Mingitel päevadel katsin taimekesed kinni, aga natukene külma nad said. Tomatid jäid seda üsna pikalt põdema. 

Ilus vaher. 

Ja tulpe kasvas kõikjalt. Eks rohkem ikka peenra peal, aga oli ka keset õue ja seal, kus varem oli viirpuu hekk. Kui punased olid ära õitsenud, siis tulid ka tumeroosad. 
Mulle meeldivad lilled. Aga hetkel ei ole minus seda külge, et ma tahaksin kevadel lilli istutada/külvata, peenraid teha. Minu poolest võiks nad lihtsalt olla ja kasvada, ilusad olla. Kukehari on praegu muide väga ilus punane. 

Ka suvel läks taevas nii ilusaks. 

Need hommikud, kui võtsin tassi (mutsikakisseliga) ja läksin õue.
Draakon juba istus ja ootas. Nii ilus roheline. Omaette.

Esimene kurk rõõmustas mind juba mai lõpus. Ma armastan kurki!
Ja just seda, et lähed ja võtad ja sööd ära. Soolakurk on ka aeg-ajalt okei, aga mina eelistan lihstalt niisama kurki süüa. Ja ma tõesti söön seda palju (olugi, et kui näiteks kurgist mahal teha, siis see mahl maitseb ikka hoopis teisiti ja mulle ei meeldinud).
Ja eriline rõõm on süüa kurki enda kasvuhoonest, mille oled ise talvel seemnest mulda idanema pannud, hiljem ümberistutanud ja poputanud. 

Aasta jooksul on meil olnud mõned töisemad päevad, kuid abilisi on rohkem olnud. Ja ma olen nii tänulik neile, et nad on tulnud, teinud ja olnud. Ja on tahtnud veel tulla. Sügisel alustasime sellega, et võtsime viirpuuheki (ja võrkaia) maha, mis meie mõistes keset krunti oli (aga omal ajal hoovi muust eraldas). See hekk oli vana, kõrge, lai. Ja (teadagi) väga teravate okastega. Veidi hiljem tuli õepere uuesti ja tõi meile ilusa välikäimla (seoses vannitoa sooviga tuli majast kuivkäimla ju eemaldada). Tänaseks kasutame juba majas olevat wc-d, aga kui õues olla, siis on palju mugavam seal käia. Isa on käinud mõlemal sügisel hekke lõikamas ja kevadel said õunapuud üle mitme mitme aasta pügatud. Kevadel oli samuti talgupäev, aga vanem vend käis enne seda - võtsime kuuri maha, saagisime, viisime vanaraua ära. Kui teised tulid, siis said kõrvalhooned katuseharja plekid (kiitus õemehele), samuti sai veel saetud, lammutatud ning vana laut sai hoopis uue ilme (ehk tühjaks!). Ja sügisel tegime veel koristustöid, nii et üks kuur sai lõpuks tühjaks ja ilusaks. Oleme saanud palju lõket teha, et põletada asju, mida pole mõtet saagida või jäätmejaama viia. Taaskord sai üks koorem vanarauda minema viidud. Abikaasa kasuisa on aidanud meid ka väga paljude asjadega, sest jagab elektri ja ehitusasju. Abikaasaga koos ehitasime kanamaja ja aia. Möödunud sügisel aitas ema kasvuhooned ära kaevata ja kuumutas õunamahla ka. 
Kogu aeg on midagi teha. On sellised asjad, mida saab teha jookasvalt ja vaikselt ja siis sellised asjad, mis võtavad veidi rohkem aega ja resursse.
Peab tõdema, et ma siiani ei kannata silmaotsaski, kui keegi tuleb küsimustega, et noh, mis me siis nüüd vahepeal teinud oleme ja kas remont käib täie hooga. Ei käi. Ei hakka nii pea käima. 
Kevadel oli päris tore 16m kõrgusel olla ja ringi vaadata. Natukene võttis jala ikka värisema ka. Teoreetiliselt oleks saanud katuseharjaplekid ka teisiti paigaldada, aga need olid aastad ilma, sealt oli nii palju vett sisse tulnud, et see kõik võis üsna mäda olla. Kohe kuidagi ei olnud mõeldav, et keegi hakkab mööda katust ronima. Nii saigi see abivahend renditud. 

Paremal on näha, et õunapuu viskas õued mu kartulimaale. 

Ja hiireked on endiselt nii armsad. Toas meil hiiri pole, sest meil on kassid. Õues ja ümbruseis neid ikka on. Kui on vähegi võimalik (ehk kui hiireke elus on), siis ma päästan ta ära. Vahel nad ei saa sellest aru ja jooksevad uuesti kassi käpa alla. 
Aga minu meelest on nad nunnud. 
Draakon on sisalike ka toonud. Neid ei ole ta hammustanud, lihtsalt hoiab suus ja toob (okei, vähemalt üks on saba lahti lasknud). Ma ei tea, mis ta nendest toob.. Pisike jälle on üritanud konnasid püüda. Aga ei usu, et talle meeldib see maitse, mis hiljem suus on, kui ta on üritanud konnast kinni võtta.

Rohi kasvas ja teerada oli sees. Ja see parem pool oligi pikalt selline ja kõrgemgi. Seal õitses metsmaasikas, mida tahtsin süüa, kui marjad valmisid. See aga tähendas seda, et õisi ei saanud maha niita. Hiljem ei saanud niita, sest liiga kuiv oli.
Lisaks sai vahepeal ostetud trimmer/võsalõikur. Mina õppisin ka trimmerdamise ära. Uh, no üle 30minuti järjest seda teha ei taha, sest käed väisisid nii ära sellest vibratsioonist. Aga muidu väga hea. 
Tehnika asjade koosseis kasvas ka talvel, kui vannitoa ehitusega oli üht ja teist vaja ning Abikaasa leidis, et mõned asjad võiks pigem juba osta, kui et hakata laenutama. Ei mäleta, mis asjad need olid, aga kuna eelnevad olid Makitad, siis akude kasutamise tõttu said sama firma tooted. Vast on head ka. Õemees andis ühe vana mootorsae ka meile, mis hetkel küll tas hooldust vajab, aga hea, et muidu kodus olemas on. 
Turvalisuse huvides on ostetud ka üks pikem redel ja üks väike redel. Varsemast olid siin puidust redelid ja ma vist pigistasin silmad kinni, kui Abikaasa nendega turnis. 

Temale meeldib mulla sees ka püherdada. Või parklas kruusa peal.
Mida tolmusem seda mõnusam. 

Suvised loojangud. 
Kui päike hakkas nii hilja loojuma, et minul tuli enne uni peale.

Kassid, kes tahtsid kõikjale ronida. 

Üks tuli ja juulikuu öö.
Soe ja mõnus.

Suvi. 
Saunas läks boiler katki. Niisiis tuli teha kausipesu. Kerise küljes oli ka veepaak, aga seal ei läinud vesi eriti soojaks (liiga kaugel oli), lisaks juhtus selline asi, et mingi aeg lasin voolikuga sinna paaki vett ja see paiskas põhjast sadet üles.. ja väikestest aukudest hakkas vesi välja voolama. Edaspidi kasutasimegi siis boilerit, kuigi päris mitu korda oli olukord, kui me polnud seda sisse lülitanud. Saunas oli boiler üsna väike ja ka usu sai väike - 45liitrit äkki? Minul ei ole sealt soe vesi otsa saanud. Vannituppa ostsime suurema muidugi. Lisaks oli saunas see värk, et keris oli vana ja väsinud. Ootamatult sai see väljavahetatud - tuleb inimestega rääkida. Valmistati otse meile, korralikust metallist ja kütab hästi. Tulevikus on plaan sauna ka remontida ning pesuruum leiliruumist veidi lahku lüüa, kasvõi mingi kergseinaga. Mina ei tahagi väga kuuma sauna, aga kui mul saunas juba 60 C,siis on raske pesta, sest kiiresti hakkab kehal väga palav. Ja hetkel kütame ka palju suuremat ruumi seetõttu, et need kuidagi eraldatud pole. Aga ei kurda. Saunas on mõnus! Ja talvel saunast lumme joosta on ka väga mõnus! 
Saunas veel sellised lood, et mustad sipelgas otsustasid sinna seina sisse kolida. Nendega oli raske. Üritasime nendest lahti saada. Suve lõpus neid enam polnud, aga kohati olid nad päris palju seina ära söönud. 

Ema käis juulis külas, siis tegime kurke. Pigem küll tema tegi ja mina vaatasin ja õppisin.
Teooria oli mul teada, aga hea oli praktikas kõike näha ja ise ka natukene teha. 
Nädal hiljem tegin ise ka. Ja kõik sai keldrisse. Kelder meil muidu tubli, aga kui mingi aeg päevade viisi vihma sadas, siis muutus niiskeks. Aga see selleks. Kui ma mingi aeg kruke uudistamas käisin, siis selgus, et kõik tahavad kaane pealt lüüa. Mitte ainult need, mis ma ise tegin (sellest veel saaks aru), aga ka need, mis ema tegi. See jäi arusamaatuks. Ja tegi päris kurvaks. Ei julgenud kohe uuesti ka proovida. Ei usu, et kaanetamisega midagi valesti läks. Üks kolleeg ütles, et tema ei saanud kodus kaevuveest hoidiseid teha, kõik läks metsa. Minu meelest on meil vesi okei (proove pole teinud), aga eks katlakivi ikka on, samas Virumaaga võrreldes ei ole see mingi katlakivi... Aga igaks juhuks proovisin järgmised kurgid poeveega. Tegin ka viiludega versiooni ja mõned purgid tulid hoopis sidrunhappe ja aspiriiniga. Eks näis. Pole veel ühtegi lahti võtnud. (13.10 edit: eile võtsin ja täitsa hea oli!)
Lisaks tegin maasikamoosi ja natukene segumahla (punane- ja mustsõstar, tikker). 
Vaarikaid sai natukene külma, samuti mustikaid. Maasikaid sai veidi rohkem. Pohli vist ei saanudki juurde.. aga vast ma ei plaani sünnipäevaks kolme napoleoni teha, siis jagub.

Juuli lõpus hakati vilja võtma. Ja päevaga oli plats tühi.
Oi kuidas tolmutas.
Ja kui palju ilusaid toonekurgi oli uudistamas.

Vahepeal valmisid juba pihlakad. Ja suvest sai sügis. 
Suvekuumuse ajal juhtus selline asi, et kaevust sai vesi otsa. Täspemalt öeldes ei saanud pump enam vett kätte, sest torud ei ulatunud vette. Esimest korda juhtus see enne jaanipäeva, kui meil oli juba pikalt kuiv olnud, aga taimed tahtsid kastmist. Kuna kõik uivas, siis kastsin ka kartulit ja maasikaid. Läksin natukene hoogu. 
Teistkorda juhtus see siis, kui juuli lõpus pumplaga septiku ja imbväljaku saime. Septik oli vaja ju ära täita (nope, enne sai vesi otsa). Peab mainima, et siis ma olin kaasa peale natukene pahane, miks ta lasi seda meie kaevust täita, kui ta teadis, et vesi otsa saab (see oli enne vihmasid), sest vett saab ka mujalt tuua. 

Siilike. 
Mul on viimasel suvel päris palju kassikrõbinaid kulunud, sest neid on söönud meie kassid, külakass ja siilikesed. Pisike siil käis pikemalt söömas ja kosus ikka korralikult. Suve esimeses pooles oli ka suurem siil, aga ei tea, kuhu ta end siis sättis, et hiljem ei tulnud. Suvel hoolitsesin igal õhtul selle eest, et siilikestel (ja äkki ka teistel) oleks vett (ja siis said nad juba krõbinaid ka). Facebooki aiagrupist sain teda, et siilid söövad ka kõike muud... ehk sinna võisid kaduda need hiirekesed, kelle kassid hilisõhtul trepi juurde tõid. (Varem olen kirjutanud meie allüürnikust, keda pole õnnestunud tabada ega identifitseerida, aga kui ta ei olnud näiteks tuhkus (kes tahab värsket verd), siis äkki viis ka tema hiiri minema? Suve alguses jäi üks kord trepi esimesele astmele 2 hiirt, kassid tõid nii hilja, et ei jõudnud ära viia. Hommikuks oli plats tühi. Ma ei usu, et siil oleks üles roninud ja jõudnud kaks hiirt ära süüa. Kes veel? Allüürnik kolistas katuse all pool juunit, siis kolis ka keldri katuse alla (ilmselt majas hakkas liiga palav) ja siis ei kuulnud temast rohkem. Ei tea, kas tuleb talveks tagasi või kolis mujale.)
See väike siilike isegi urises mu peale. Tahtsin temaga sõbraks saada, aga tema arvas teisiti. Suurem siilike oli vähe sõbralikum. 
Suve alguses oli meil ka üks viga saanud siil, kelle tahtsin arstile viia (ilmselt eutaniseerisemiseks), aga ta sai kuidagi jooksu. Ta oli nii pikalt liikumatult, et arvasin, et ta on lännu. Ja kast oli mul külili. Ta pani jooksu. Ma otsisin teda väga pikalt (naabrinaine aitas). Aga ei leidnud. Ja rohkem ei näinud ka. 

Ma armastan vikerkaari.
Ma armastan loodust.

Draakonipuu. See on meie pirnipuu. Pigem juba põlispuu, sest on omal ajal lõigatud nagu on, niimoodi naljakalt ta kasvab. Seoses septiku ja imbväljakuga oli vaja mõned madalamad oksad ära saagida, sest kopp oleks need lihtsalt ära lõhkunud. Vana kompostihunnik läks ka minema. Ja mõned sirelid tuli välja võtta. Aga lisaks võeti ka vana võrkaed koos postidega ära, see hoidis küll meie tööd kokku. Nende töödega oli üldse nii, et kunagi suve lõpus pidid nad tulema, aga siis tekkis neil järsku auk ja järgmisel äeval kell 8 olid nad platsis ja kell 18 lõpetasid. Korralik tööpäev (lõunat pidasid ka) ja kõik sai valmis. Ma tean, et arvamusi on mitmeid, paljud eelistavad raha kokkuhoiu mõttes septiku ise paigaldada ja imbväljaku ka teha. Meie alustasime ju vallalt toetuse küsimist, aga seda nad meile ei andnud, kuigi kitsas koht oli suur, siis meil ei ole ju lapsi ja seetõttu tuleb selle hind kahe inimese kohta nii kõrge ... ja nagu misasja?! Teate kaks noort inimest kolivad maale ja tahavad talu korda teha ja arvate, et nad ei taha lapsi? Tuleviku peale ei mõtle? Et toetaks neid inimesi siis veidi? See otsus ärritas ja tegi kurvaks. Olin eelnevate kuude jooksul korduvalt vallaametnikega suhelnud ja nad ju teadsid, et elame siin kahekesi. Keegi oleks võinud siis öelda, et kuulge teil ei ole mõtet seda taotlust teha, sest te niikuinii ei saa. Oleks aega ja närve kokku hoidnud. Kui otsustasime selle ise siis teha (st rahastada), siis ei näinud keegi enam ka probleemi, et kaevust 50m saab täis vaid ühes kohas ja see selline nibin nabin tuleb ehk imbväljak pidi päris mitmenurkne olema. Vallast said paberid korda enne, et võime teha, pärast sai ka esitatud, et kõik ametlikult korras oleks. Lisaks maksan hea meelega headele tegijatele, kes teavad, mis nad teevad, kui saan sellega kindlustunde ja garantii ka, lisaks saab töö kiiremini tehtud. Jah, sa võid mõelda, et hoiad kokku tööraha, aga aeg, närvid, teadmiste puudused maksavad ka midagi. Maapinnast lähtuvalt oli vaja paigaldada pumplaga septik. Firma kaudu ei pidanud me mõtlema, kust tuleb kruus, liiv, septik (või mis maksab nende asjade kohale toomine!), kopp (või kaevad ise labidaga? :D), kas kõik saab ikka õigesti ja korralikult ühendatud ja paigaldatud. Ja siis närvid ja aeg. Ei kujuta ette ka, kui kaua ise neid asju oleks teinud. Lisaks aitasid nad kogu paberimajanduse korda ajada. Minu jaoks 5+ ja igati rahul. Torude süsteem on veidi vajunud ja eks vajub veel kevadini, mõnda kohta ma juba viisin pinnast peale. Aga kevadel saab korralikult tasandada ja külvata muru. 

Ma olen päris pikalt väljendanud soovi, et tahan, et mul oleks kanad. Vahepeal oli see väga popp teema ja osad arvasid, et tahan ka popp olla. Tegelikult on seal taga palju muud. Seal taga on see #koduperenaine. Minu esimese aasta eesmärgiks olid kanad! Ja meil on nad täitsa olemas! Tulid küll arvatust veidi hiljem, aga kõik võttis natukene aega. Esimene plaan oli kanad kohe lauta panna ja et saavad kanaluugist välja käia. Paraku on kanaluuk hoones teisele poole, mis tähendaks, et maja juurest ei näeks üldse, mida nad korraldavad. Lisaks tahavad kanad päikest ja sooja, aga sinna paistab päikest palju-palju vähem kui mujale. Niisiis tuli kanaaed hoone ette, sinna kus varem oli üks lisakuur. Lisakuuri aitas lammutada vend, laut sai puhtaks nädal hiljem. Aga lauta need kanakesed siiski ei saanud, sest see oli tühi. Abikaasaga ehitasime väikese kanamaja. Eesmärk oli kasutada olemasolevaid materjale, kuigi nipet-näpet oli vaja ka osta. Teooria oli mul selge, aga töö käigus selgus, et kõik ei olegi nii lihtne. Laudsid päris niisama kokku ei löönud, soojustuseks läks ikka peno ka. Ja lõpuks sai see majake päris raske. Hetkel on see lauda ees, aga talveks on vaja see sisse saada, et oleks juba natukene soojem (lisaks tuleb kanakestele soojendav lamp). Kanamaja sai enne valmis kui aed. Aiaga läks nii, et materjal ei jõudnud kevadise puhkuse ajaks kohale (lisaks sadas kogu aeg ka vihma), aga kuidas sa ehitad, kui materjale pole? Juuni oli tööalalselt väga kiire, aga vahepeal nokitsesime majakese kallal. Pruunid kanakesed tulid mul sõbranna juurest. Tema poeg ostis talumaja, kus oli ka neli kana, sellised penionärid, aga väga armsad. Nemad tulid enne juuli keskpaika minuga koju. Siis tuli ruttu aed valmis saada. Aed on hetkel paraku selline, et seal ei ole ühtegi põõsast, kõik varjualused on tehismaterjalidest. Aga okei. Mõned nädalad hiljem sõitsin Valgamaale kanafarmi ja tulin sealt viie valge kanaga koju. Seal käik oli natukene hirmus.. Aga sain päästa viis kana. Kokku siis üheksa. Ja seejärel tuli Siim - ilus noor kukk! Siimuke on väle, tema tuli sõbranna poolt, ajasime teda kolmekesti taga, et ta kätte saada ja uude koju tuua. Ja vahepeal on ta veel väledamaks kasvanud. Kuna üks kanaaed tundus väike, siis tegin teise aia neile juurde, aga madalama ja mitte nii turvalise st võrk ei ole maa sees. Aga sinna lubasin linnud vaid siis, kui ise kodus olin. Kuni juhtus selline asi, et ühte kanakest hakati kiusama või pigem jäi ta lihtsalt ühest küünest kuidagi ilma - kõik oli verine ja kanake õnnetu. Tõstsin kanakese eraldi ja hakkasin toherdama, ta sai endale rohelised jalad. Tema pesaks sai küülikupuur. Jalg paranes ära, aga kui ta teiste kanadega kokku sai, siis hakati jälle kiusama. Mingi õhtu olin enda peale väga pahane, et olin ta teistega kokku jätnud, sest tal oli jälle üks varvas nii verine, aga siis oli näha, et oli nokitud. Kanad on väga suured kiusajad, neil on väga tugerv hierarhia, kui kellelgi on kuskil veri väljas, siis hakatakse nokkima. Natukene lootsin, et minu kanad ei ole sellised. Eriti suured kiusajad on valged kanad, mingi hommik jooksid nad mu jalgade juurest läbi otse Pruunikese jalgade juurde ja kohe lõid nokaga (Pruunikesel olid kõik jalad terved!). Kui kodus olen, siis lasen kanad ja Siimu ka õue jalutama. Valged panevad kohe heki poole ja sealt edasi naabrinaise maalapi poole, sest seal on hea siblida. Pruunid ja kukk hoiavad silmapeal hoovil, käivad kasvuhoones püherdamas, ükskord nautisid nad mustikapeenart. Ja Pruunike on ka siis nendega koos, aga mitte nii seltsiv, teised pruunid teda vähemalt ei kiusa. Aega-ajalt on ta ise varem magam roninud ja alguses ronis ta siis suuremasse majja, aga mõned korrad on isegi enda väikesesse majja läinud. Õpib ;) Munemisega on nii, et muneb ilmselt kaks pruuni kana, aga mitte igapäevaselt. Nad on siiski pensionärid. Valgetega oli nii, et alguses munesid kõik, siis ei munenud mitte keegi ja siis hakkas keegi jälle munema. Viimasel ajal on selliseid päevi, kui on vahel 2-3 muna, aga on ka 6 muna. Oleneb täiesti. Täna näiteks ei olnud mitte ühtegi! Kõik otsustasid vist puhata. Kümnele kanale peaks jaguma ühest pesast, meil siin on 9 kana. Ja ometi tahavad nad vahepeal neljakesi pesal olla (ja siis istuvadki seal üksteise otsas, päris naljakas vaatepilt). Üks valge kana on mind korduvalt hammustanud ja urisenud on ka (sest segasin tema munemist). Õhtuti on nii tore vaadata, kuidas nad kõik õrrel istuvad-seisava-kükitavad, kuid kui Pruunike sinna läks, siis tema eelistas pesal olla. Tavaliselt on nad õrrel nii, et näitavad mulle saba. Hommikuti kuke kiremine meid üles ei aja. Kui ta väljas kireb, siis ta väga ei kuule. Aga ärkavad nad küll enne päikest. Nädalavahetustel ma päris esimese päikesekiirega pole neid väljas lasknud ja siis on küll kisa kuulda. Valged ronivad veel pimedaski õue. Kunagi tulevikus võiks olla mingi lihtsam viis nende sisse ja välja saamiseks, aga ikkagi turvaline. Praegune eesmörk on saada kanamajke lauda sisse ja neile seal kohake teha, aga et saavad ka väljas käia - natukene rohkem peavad nad kõndima (ja kõrgemale ka), aga vast saavad hakkama. Järgmine aasta tahaks väikese aia ka teisele poole hoonet teha, et nad saaksid kanaluuki ka kasutada. Loodan, et seal on neid aiapostide auke lihtsam kaevata. 
Aga kanakesed on väga vahvad. Pruunike on vahepeal sülekana. 

Valgeid pole piltidel, sest nad siblisid kuskil kaugemal (nagu ikka).
(Pildil ka Siim ja Pisike)
Üllatusliku teemana tuli sel aastal katus. Maja on aastast 1939 ja kivikatuski sama. Suvel selgus, et kuskil on mingi auk, sest söögitoas tilkus vett. Ja tol ajal sadas vihma rohkem kui küll. Katusel käies avastasimegi mõned katkised kivid (ja rohkem kui ühe augu), vesi sai sealt sisse ja voolas allapoole, lõpuks tilkus läbi. Üritasime teiselt korruselt ligipääseda, et mis olukord on, aga too osa oli nii korraliku palkseinaga ümbritsetud, et ei pääsenud ligi. Äkki oli väljas vanasti luuk? Esialgu sai katusele mingi kile, sest vihmad jätkusid. Minu katusel käimisega läksid veel mõned kivid katki. Uusi kive otsisime facebooki Vanade talumajde grupist ja leidsime ka. Mõned pevad hiiljem käisime järgi (tõime neid veidi rohkem) ja said ka ära vahetatud. Tõsiasi oli aga see, et katus tuleb vahetada varem kui esialgu planeerisime. Lihtsalt selline asi, mis tuleb ära teha. Korralikult ja täiskomplekt, et korstnapühkijal oleks turvaline katusele minna, et vesi kuskilt sisse ei sajaks.. ja mis olukord seal üldse on? Nii palju kui konkudes näinud oleme, siis pole viga, aga eks lõplik olukord selgub siis, kui vana katus on maas. Katuse võtame plaani järgmisel aastal, sest sügisel ei taha väga katust vahetada ja ressurssid. Lisaks lükkas see ka uute korstnapitside tegemise edasi. Need pdid tulema suve lõpus või sügise alguses, aga kuidagi juhtus nii, et me jäime plaani kirja panemata. See selgus, kui pottsepaga ühendust võtsin, aga siis oli selgunud ka katuse olukord, mis tähendas seda, et kohe kuidagi ei taha, et keegi praegu olulise põhjuseta katusele roniks. Niisiis tundus igati mõistlik korstnapitside tegemine lükata uude aastasse. Esilagu oli teise ahjuukse vahetus ka sinna arvestatud, aga seda käis pottsepp siis eraldi tegema. Kuna järgmine aasta on korstnapitsid ja katus, siis uus puupliit ja soojamüür lükkub edasi. Korstnapühkija ametlik paber on eelmisest aastast olemas, aga ise me neid siin korrektselt ei pühi, niisiis tuleb ka korstnapühkija veel. Järjekorrad olid pikad, ootame teda novembris. Sellised lood. Kõiki asju teema me jooksvalt palga eest. Esialgu oli suurem summa kõrvale pandud, aga see läks vannitoa ehitusega ringlusesse. Kodu sai siiski pangalaenuga ostetud ja kuigi ma tegelikult ei pea seda summat eriti suureks ja laenumakse on ka täiesti okei (võrdsete tagasimaksetega), siis ikkagi tuleb kalkuleerida ja mõelda. Samas ei soovi me tervet oma ülejäänud elu seisma panna, et nüüd ja kohe kõike teha ja ehitada. Elada tuleb ja nautida tuleb. Teeme jooksvalt. Siis saab ka plaan pika kuidas on parem. Ja oluline, et meie oleme rahul.  

Kassid oma hommikusel tiirul. Kiisukestega on endiselt nii, et kui me tööle lähme, siis jätame nad tuppa. Aga nad väga tahavad hommikuti ka õues käia. Vahel on hommikud, kui mina lähen hiljem tööle, siis saavad nad korraliku pika ringi teha. Antud pildil istusin nad kanamaja katusel ja mõtlesin, et äkki saavad kuskilt mõne linnu. Noo... kanadel on võrk ka peal, et mõni kanakull neid minema ei viiks. Võrkaed on selline, et hetkel mahuvad varblased sealt veel läbi, kui nad sama palju seal edasi käivad, siis ühel hetkel võib-olla enam ei mahu..

Seal ees on kodu.

Ja saabus värviline sügis. Olen tänulik, et see nõndanimetatud vananaiste suvi tuli. Tänulik, et oktoobris olid mõned väga ilusad ilmad. Ja tänulik, et nägi seda sügist siin kodus. 
Seoses sellega, et meil on siin mõned puud, siis on sügisel ka langenud lehti. Reha pole ma veel kätte võtnud, sest Abikaasa ostis lehepuhuri. Sarnaselt eelmistele kordadele läks ta ostma ühte versiooni, aga koju tuli natukene teisega. Puhub küll! Suurem osa vahtralehti said kokku aetud ja ära viidud. Saare juures on madalam maa, mida täidame. 
Kui keegi veel aiamaa ka ära kaevaks ja uue kasvuhoone kokku paneks. Esialgne plaan ei näinud ette, et me kohe uue kasvuhoone ostame, aga mina nägin selleks vajadust. Maja ees on kilekas, seal olid suuremalt jaolt kurgid ja natukene tomatit. Tagumine oli suurem ja klaasiga, kus eelkõige olid tomatid (nagu eelmisel perenaisel), aga lisasin ka kurke, sest ruumi jäi üle. Paraku see tagumine on ikkagi veidi varjus, osad klaasid väga ära vsinud, kreekide võsud tahavad võimust võtta... No ei tahtnud seal need asjad väga kasvada. Niisiis ostsin uue kasvuhoone ja vahetan veidi ka asukohta. Vana juures jätan mulla ikka alles ja proovin vast midagi muud kasvatada. Uus kasvuhoone seisab meil juba nädalaid parklas ja ootab, et keegi hakkaks toimetama. Vaimu ei ole peale tulnud ja teiselt saadud info kohaselt ei olegi see nii lihtne. 

Tule.




Kõik olulisemad teemad said nüüd puudutatud. Küsimuste korral on kommentaarid avatud.