Saturday, September 17, 2022

August 2022

See postitus on mustandites hea mitu päeva olnud. Või pigem juba nädalat, sest kalendrist vaatab vastu juba 17.september. Mõned päevad mööduvad nagu silma pilgutus, kuigi võib olla mõni hetk, kui tundub, et aeg seisab. Endal on küll kohati selline tunne, et paneks aja seisma. 

Ilmselt üks unine hommik. See oli ainus pilt, mis ma endast üksi leidsin.
Endast pilte on niigi väga vähe. Suurem osa on kõik nüüd pojast ja kassidest, kui nad end näitavad.
Unine sellepärast, et hommikuti olengi unine, ükskõik, kas ma olen maganud 6h või 9h. 

Kuu alguses oli pojal juba esimene minisünnipäev!
Päev hiljem käisime perearstil ja pikkus oli 54cm ja kaal 4800gr.
Terve too nädal oli abikaasa hommikust õhtuni tööl ja jõudis koju, kui poja juba magas
või jäi kohe magama, aga gaasid vaevasid. 
Gaasivalud päris mööda tast ei läinud, aga samas midagi hullu ei olnud ka. 
Ööd möödusid ikka magades, kui luksumine tuli peale, Kui gaasid tulid, siis algas siputamine,
aga üldiselt läbi une. 
Pea hoidmine läks iga päevaga aina paremaks. Ja oi kuidas armastas juba siis
kõhuli olla (ikka järelvalve all).
Kuumalaine tõttu olid pea kõik uned toas, vankris magas vähe ja kuidagi halvasti.
Ehk näiteks 20minuti kaupa. Kuu lõpus, kui ilmad jahedaks läksid, siis see muutus. 
22.08 satuusime perearsti juurde, siis oli kaal 5590grammi.
Külalisi käis ka, kes veel polnud käinud.. ja kes tulid juba mitmendat korda.
Juulis jäi see mul üldse mainimata, et Tikker jõudis ka meile külla.


Augustis toimetasin õues väga minimaalselt.
Kuu alguses tegin ilmselt veel segumahla (ja mõned marjad on alles sügavkülmas, et ma need mahlaks teeksin).
Käisin kurke korjamas, vahepeal ka tomateid
ja kui hästi läks, siis kastsin ka neid. Kuu esimesel poolel ei julgenud väga midagi teha, sest tegemisega 
tegin endale liiga ja pea nädal oli armi piirkonnas valu.
Pildil on aga kuu õpp, kui ma kurgid välja rohisin (peenardes pole umbrohtu, küll aga lid peenra ümbrused seda täis). Kurkidele väga meeldis. 

 Lugesin läbi kuus raamatut (mitte neid, mis pildil). Ühe jätsin ka pooleli. 
Pilt on tehtud üsna kuu lõpus, kui sattusin raamatukokku.
Üks nendest raamatutest siiani lugemata..

Kärutamised. 
Ainult et kuuma ilmaga ei tahtnud ja ei jõudnud. 
Mäletan, et mingi päev oli tunne, et ma ei jõuagi koju, sest 
oli nii palav ja nii raske. Koju pidin paraku jõudma. 
Pikemaid kärutamisi hakkasin tegema pärast seda, kui
olin ise naistearstil kontrollis ära käinud. Emal oli arm "ilus", niisiis võis vaikselt koormust tõsta, jälle sauna minna jne.


Mõnglikesed päikeselaigus.


Esimeses kasvuhoones on palju tomateid. Abikaasa arvas, et järgmine aasta võiks isegi kollaseid veidi vähem istutada...  
Mina olen saanud neid ka kolleegidele jagada. 
Järgmise aastaga on nii, et ikka ju igaks juhuks panen mõne seemne rohkem mulda ja kui 
sealt taim tuleb,
siis kuidas ma seda kasvuhoonesse ei pane?

Veel kärutamisi. 
Pärast naistearsti külastust mõtlesin alustada vaikselt.
Ilmselt alustasin ka. 
Mul on siin võimalik niisama edasi-tagasi kõndida.
Üks on 5km ring, osa siis selline põllutee nagu pildil.
Ja üks 6km ring, mida tahtsin kord teha, aga üks koer tuli ühe maja juures vastu
ja ma keerasin otsa ringi. 
Ja üks 1,7km ring. 
Ja teed on ikka üles ja alla, üles ja alla.
Ei ole päikese eest varju, ei ole tuule ega vihma eest varju.

Pääsud.
Teine psakond pääsusid kosus kenasti ja lendasid pesast välja. Viis imeilusat noort pääsukest!
Ma oleksin väga tahtnud neid rohkem jälgida,
aga kuna nad olid meil laudas ja minu laudas käimised olid limiteeritud,
siis nägin neid vähem kui tahaks.
Sest et Siim. Meie kukeke Siim 
võttis nõuks, et mind võiks rünnata. Ja see ei ole just
eriti tore olnud. Ma olen muidugi jooksu pannud. 
Ja ta on mind taga ajanud. 
Lisaks on ta leidnud mooduse, kuidas aiast välja saada
ja on mind ka maja ees varitsenud. 
Vahepeal oli ka rahulikumat perioodi, kui tundus, et saame jälle hakkama,
aga järgmisel päeval olin talle taas sihtmärgiks.
Miks? Ma ei tea. Muutunud on vaid see,
et pärast poja sündi käin ma vähem laudas.
Aga ikka viin ju neile süüa. Ja tahaks kanakestega juttu rääkida.
Oma kanakestega on ta väga kaitsev. 
Niisiis on minu kaiaaia ja lauda külastused olnud kas koos Abikaasa või naabrinaisega.
Lisaks hakkasid kanad sellist pulli tegema, et nad ei läinud ööseks kuuti vaid egid kuskil külakuhja. 
Vist üks pruun läks ise kuuti. Kukk teiste pruunidega oli laudas akna all (ka siis kui ma sealt heina ära võtsin) ja valged siis külakuhjas mujal. Nii et igal õhtul algas meil trall, kuidas me nad kuuti saame. 
Siis oli veel piisavalt valge, et nad jooksid õue. 
Üks õhtu ei tahtnud Siim kuidagi kuuti minna ja Abikaasa ajas teda mööda lauta taga, kuni sai kätte.
Ma ei teadnudki, et kuked võivad sellist kisa teha. 
Kuu lõpuks olukord normaliseerus ja nad leidsid jälle kuudi üles. 
Üks pensionärist prunike seadis end veel tükk aega kuudi ja seina vahele,
aga õnneks pimedas sai ta sealt kergesti kätte ja teiste sekka.
Kuu alguses kuulsime siin rebase haukumist. Päris omamoodi hääl! 
See ehmatas ühel hilisõhtul väga ära. 
Aga seda enam peavad linnukesed ööseks kuuti saama. Laudas ei ole nii turvaline.
Isegi kui meil on seal laudakass.
Munadega on peitusmängu mängitud. 


Pisike.
Tundub, et viimaks lasi suuremalt jaol 
oma talvekarval minna.
Meie pisikene preili valab ka kodu ja lööb vajadusel küüned välja (ja sisse).
Üks hommik tuli nii mudase ja liivasena tuppa,
et viisime ta duši alla. 
St et abikaasa hoidis teda paigal ja mina dušitasin.


Nuikapsas.
Mõned said ikka keldrisse.


Vähem kui 24h söödi ära kapsalehed, kaalikalt lehelt ja nuikapsa lehed ka..

Ma tean, et kapsast ei ole mõtet ise kasvatada
ja see peaks kogu aeg loori all olema,
aga näed, ikka proovisin.
Tegelikult kasvatasin kanadele.
Tõmbasin need siis maa seest välja ja viisin kanadele.


Mustikad. 
Ma ei ole mitu aastat metsa mustikale saanud.
Äkki järgmisel aastal. 
Kui teada saan, kuhu kanti siin minna võiks..
sest Pala metsad jäävad nüüd natukene kaugele.
See on aga rabast ja kultuurmustikad Ilmatsalu kandis.
Ei plaaninud minna, sest pole nii suur kultuurmustika sõber. 
Ehk söön küll hea meelega, aga ainult värskest peast. 
Aga üel viimastest päevadest, kui põld oli avatud, siis läksime.
Terve perega, aga korjasin mina. 
Abikaasa kärutas vankrit.
Soovitati minna väikseid marju korjama, sest suurt ei olevat enam eriti.. 
ja läkinsgi, aga väga tüütu oli.
Lõpuks läksin ikkagi suure marja poole ja mida kaugemale metsa poole, seda rohkem oli korjamata põõsaid... Jap, oleks võinud kohe nii teha. 


Draakon tundub ikka pisike.

Pisike, kas solvusid?


See oli peenar, kus peaks kasvama nii salat, hernes, porgand..
võib-olla midagi veel. Paraku külvas salat end ise.
Kanad olid rõõmsad, sest head phmed salatilehed.
Ja ega seda peenart eriti kastma jõudnudki. 
Samuti hakkas mingi aeg ka pump veidrat häält tegema, et tõmbasime pindurit.


Draakoni kuu oli natukene keerulisem ja tema oli taas tubasel režiimil. 11.08 hommikul märkasin, et Draakon on teistsugune, muuhulgas oli ta ka kuri, kuskil kõrgemal olla ei tahtnud ja kraadides näitas kraadiklaas hetkega kõrget palavikku. Draakon läks kliinikusse. Aitäh loomaarstile, kes ta mul bussipeatusest kaasa võttis, sest mul endal oleks keeruline olnud teda transportida. Kliinikus näitas ta jätkuvalt hambaid, niisiis tulid protseduurid teha narkoosiga. Kanüüli paigaldades leidis arst kassi paremalt esikäpalt tohutu hematoomi, mis viis välja abtsessiauguni ja seal lähedal oli kaks väikest hambajälge. Kõik viitas, et meie Draakon on kohtunud rästikuga. Statsionaaris sai ta tilka, valuravi, alustati Ab raviga, küüed lõigati ka ära, sest ta puikles vastu. Järgi minnes küsiti, kuidas me kodus temaga hakkama saame.. aga tõde on see, et ta on täitsa rahulik, ilmselt oli tal lihtsalt nii halb olla, et see tegi kurjaks. No päris korralik hulk mäda väljus ka. Eelmise kuu postituses mainisin, et Draakon oli haige - kõik viitab sellele, et rästikuga kohtus ta juba siis, aga asi läks hapuks kaks nädalat hiljem. Arsti sõnul vedas, et sain kiiresti jaole, et märkasin ja olin kodus.  Väga tänulik Elva Paarisjalga loomakliinikule ja dr Hille Laosele.
Kodus sai ta kõige pealt süüa, sest oli päev otsa söömata (hommikul ka ei söönud). Narkoosist oli ta väga uimane, aga paigal ka ei püsinud. Üritas korduvalt aknalauale minna, aga noh.. kukkus. Muidugi sai proovitud teda peatada, aga ta oli kuri. Süüa ta sai, juua ka ning läks transportpuuri puhkama. 
Hommikuks oli olukord tunduvalt parem. Kuri olek oli kadunud. Söögiisu oli hea. Tuli veel ainult ravimeid manustada. NSAID talle vist isegi maitses, aga see AB. Uh. Ja veel 10päeva 2x päevas. Saime hakkama. Aga ta oli vahapeal ikka üsna solvunud. 
Tänaseks on karva ka juba üsna palju tagasi kasvanud ja umbes 1,5 kuu pärast peaks kõik karvaga normis olema.
Küll aga tekitas talle see toas olemine stressi ning ta on kõhult end taas veidi paljaks lakkunud.
Mitte küll nii suures ulatuses kui oli kevadel.
Ehk läks nüüd mööda.
Ja ehk hoiab rästikutest ka eemale.

Vahel on veel seda rõõmu, et Pisike hüppab õlale.
Naistearstilt küsisin, millised on võimalused, et järgmine kord 
saaks siiski ise sünnitada. Ega vastust ei saanudki. Vaatas
uuesti sünnitusepikriisi, nentis, et keisrini viisidi väga erinevad asjad
ja ega ei teagi. Kõik ju sõltub - lapse suurusest, enda tervisest, kus asetseks platsenta, kas on veel mingeid tegureid.
Lapse suurusest... nojah, aga ultraheli valetab ikka üsna korralikult.
Aga hea, et olen opist taastunud. 
Huvitav, kui kiiresti unustab selle,
kuidas ei saanud voodist väljagi. 


Ilusad augusti loojangud. 

Saigi pildimaterjal otsa. Ehk ülejäänud pildid olid lapsest või kassidest. 
Juba avastasin, et mul on endast ja lapsest koos ülivähe pilte ja needki on selfid. 
Augusti lõpus ostsin kiirpildikaamera. Mõtte sain sõbrannalt. Sellega on tore mõnda hetke tabada ning kohe beebiraamatusse kleepida. Esialgu oli valikus ka selline, et saab valida, millise foto lasen printida,
siis aga mõtlesin, et kiirpildikaamera mõte ongi see, et sa ei tea täpselt, milline see foto tuleb. Niisiis võtsin selle variandi. Peaks olema üsna ajatu aparaat, lihtsalt pildipaberit tuleb osta. Vahepeal leidsingi seda 1a.ee-st soodsama hinnaga, kui muidu (tavahind on ca 1 eur foto).
Augustis pidin käima erakorraliset hambaarstil. Nimelt tuli viimasest hambast tükk välja, kõiksugu toit hakkas kohe kahe hamba vahele kinni jääma, see pani selle koha valutama.. ja varasemalt oli ka seda hammast parandatud. Kohe ei saanud enda arsti kätte (suvi ja puhkused!), aga kuna kohe ka hammas ei valutanud, siis ootasin paar päeva. Ja sain aja järgmiseks tööpäevaks. Sõbranna tuli appi, et keegi sel momendil lapsega oleks, sest Abikaasa oli teise autoga kuskil remondis, mis võttis terve päeva. Poja oli väga tubli. Kuigi uni oli väga lünklik. See, et kui auto seisma jääb, siis silmad lahti tulevad, on tal hetkel ka. Talle meeldivad pikemad sõidud. Ja et keegi vahepeal teda lõbustab või luti tagasi suhu paneb. Hammas sai ruttu korda. Nii tänulik enda hambaarstile, kes nii kiiresti vahele võttis. Ja üleüldse nii tore on. Ma käin hambaarstil paljude jaoks üsna kaugel - 45km, ajaliselt veidi kehv see, et on vaja Tartust läbi saada. Aga ei plaanigi enda arsti vahetada. 
Just tuli meelde, et tahaksin enda jaoks kirja panna ka selle, kui drastiliselt ilm muutus. Augusti viimaselesmespäeval käisin kärutamas, päike säras, sooja oli +18, tuult ei olnud. Pärastlõunal pidin komposrtile järgi minema ja mõtlesin, et äkki saan veel pojaga ujuma minna - et jõuaks sel suvel veel ära käia. Loetud tundide pärast olid ilm pilves, vihmane ja temperatuur muudkui langes. Me ei läinud randa. Komposrti sain vallalt kätte, aga tööle pole seda veel saanud.




Thursday, September 1, 2022

Raamatud august 2022

Augustis oleks peaaegu lugenud kaheksa raamatut, aga ühe jätsin pooleli ja üks läks napilt septembrisse. Aga selline kuu, et ükski raamat ei saanud kolme tärni, pigem oli ikka rohkem. Mingi osa ajast ei olnud mul midagi lugeda, raamatukokku kogu aeg ei pääsenud ja varasemalt järjekorraga tellitud raamatuid lihtsalt ei olnud. Mõnel päeval tegin lugemise asemel uinaku, mõnel õhtul jäin enne magama, kui jõudsin raamatu haarata. Aga tore, et vleian ja võtan ikka aja lugemiseks (mitte ei jookse kohe koristama või teisi majapidamis-aiatöid tegema, kui poeg magab. Koristada ja toimetada jõuab ka hiljem. Oma tassi täitmine ja täis hoidmine on väga oluline.


Augustis lugesin läbi 6 raamatut:
  • "Pariisi raamatukogu" Janet Skeslien Charles; 400lk; 05.08.2022 ⭐️⭐️
  • "Valguse kiirusel" Elissa Grossell Dickey; 319lk; 09.08.2022 ⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Haritud" Tara Westover; 424lk, 13.08.2022 ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Elu ilmaveerel" Lenna Kuurmaa; 224lk; 16.08.2022 ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Kogu tõde" Cara Hunter; 448lk; 22.08.2022 ⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Nähtamatu tüdruk" Lisa Jewell; 320lk; 25.08.2022 ⭐️⭐️⭐️⭐️
Esimese raamat, "Pariisi raamatukogu", kohta pole mul suurt midagi öelda, ei sujunud eriti (kuigi lugesin läbi kahe päevaga) ja midagi erilist meelde ei jäänudki. "Valgus kiirusel" nüüd mõtlen, miks ma sellele neli tärni andsin, aga ju sel momendil tundus õige. Iseenesest oli sisu täiesti okei, lugemine läks kiirelt, aga lõpus jäi mind häirima, et mingi osa jäi väga poolikuks või vähemalt mina lugejana oleksin soovinud teada saada selle ülikooli tulistamise tagamaid. 
"Haritud" oli suurepärane raamat, mida sõbrannad soovitasid ja soovitan edasi. Tõestisündinud elu põhjal. 
Väga kiirelt lugesin läbi Lenna "Elu ilmaveerel" - nii toredad lood olid maaelust ja olust. Sai natukene nutta ja veidi rohkem naerda. 
"Kogu tõde" oli üks krimka sarja päris mitmes raamat. Vaatasin Goodreadsist, et olin ka vist sarja esimese raamatu läbi lugenud, aga vist ca 2 aastat tagasi, midagi tuttavat küll ei olnud. Raamat läks ladusalt ja oli küllaltki huvitav. "Nähtamatu tüdruk" sai ka täitsa neli tärni, sest oli piisavalt huvitavaid pöördeid, kuid nüüd jälle mõtlen, et mõni asi oli ka ikka imelik - tüdruk peidab end täiskasvanu (psühholoogi!) juures, kui politsei arvab, et ta on röövitud-mõrvatud... ?!

Täpselt nii lühidalt ma iga raamatu kohta kirjutangi. 


Ilusat uut kooliaastat!

Monday, August 1, 2022

#tb 9 kuud



24.11.2021
7+5
Väike süda teeb tuks-tuks ja mind valdab tänutunne. Mõnel hetkel võtavad iivelduhood võimu, aga ikkagi on imeline tunne ja imeline teadmine, et keegi kasvab minu sees. Ma olen lihtsalt nii üllatunud, et hetkel kuulun ma nende naiste alla, kellel iiveldab kogu aeg. See tähendab hommikul ärgates, päeval, õhtul ja öösel ka. Viimastel nädalatel on olnud mõned hetked, kui ei iivelda. Samas olen tänulik, et ei oksenda, kuigi aeg-ajalt öögin. Siis võiks arvata, et toit püsib sees ja kõik on hästi. Ma arvasin ka, aga päris nii lihtne see ei ole. Mida päev edasi, seda raskem on leida midagi, mis üldse süüa kõlbaks. Esialgu tundusid õunad väga hea ideena, aga isu sai täis, vaikselt saab täis ka teiste puuviljade isu. Ja ainult puuviljad eriti pikaks ajaks kõhtu ei täida. Liha poole ei suuda vaadatagi, lõhna ka ei kannata. Küll aga on mõned korrad Tartusse jõudes kõht nii meeletult tühi olnud, et Sirius on kositatnud kanawrapiga kaks korda ja ühe korrda kanaburgeriga. Ehk olen kiirtoitu rohkem söönud, kui viimase aasta jooksul kokku. Samas on täiskõhu iiveldustunnet tunduvalt kergem taluda, kui tühja kõhu oma, sest sellega kaasneb nõrkus ja jõuetus. Isegi vesi ei ole kogu aeg maitsev, aga midagi muud ka ei sobi. Kohv kadus mõne nädala eest, vererõhk on tavalisest veidi madalam, aeg-ajalt tõusen liiga kähku ja silmade eest kipub mustaks minema. Päev korraga. Pikali on hea olla ja seetõttu veedan ma kodus olles suurema osa ajast voodis ja tihtilugu jään juba kella 8 aeg magama.

13.02.2022
19+5
Esimene trimester tundus nii pikk, kui oli 24/7 halb olla. Praeguseks tundub see aga üsna kauge aeg. Nii nagu ma tolkorral novembris kirjutasin, nii see enesetunne ka jaanuari alguseni oli. Mul oli väga raskeid päevi ja raskeid päevi ja mõni rahuldav päev. Veresuhkrud olid paigast, mis viis mind rasedusdiabeedi diagnoosini ja nüüd külastangi iga kuu ka diabeediämmaemandat ning ülepäeva mõõdan hommikuti ja õhtuti veresuhkrut. See teeb minust riskiraseda, mis viib ka arsti vastuvõttudele tihedamalt. Veresuhkrud said üsna kiiresti normi (kuigi tegelikult mu toitumises miski ei muutunud... vahepeal ma sõin väga minimaalselt, sest kõik ajas veel hullemini iiveldama. Minu meelest oli päris õudne öösel silmad avada ja tunda, et jälle või ikka veel iiveldab.) Siriust külastasin ma õnneks vaid kahe nädala jooksul ja siis läks see üle (ja isu sai täis), edaspidi olin ikka koduse toidu peal. Liha oli mõnda aega üsna out, aga viimased nädalad on hakkliha ja kodused šnitslid täitsa head olnud, kana ei kõlba aga kuskile. Umbes kaks nädalat olen joonud ka hommikuti tassi lahja kohvi, õhtuti olen teinud kohvikakaod. Kui lihapoolise ja salati kõrvale midagi soovin, siis on see kartul, kodus ei sobi üldse tatar-riis-makaron-vms. Puuviljadest ise ostan õuna, banaani saan panna smuuti sisse, kui seda niisama söönud olen, siis on hakanud iiveldama, sest see on läägelt magus. Vahepeal tahab magusaisu hakata tulema.. aga see võib olla seotud ka tööstressi ja -pingega. Sest tööl on viimased nädalad ikka päris keerulised olnud.Kaal on üsna pikalt stabiilne ja siis tõusis järsku 2kg. Ühel esmaspäeval tööl läks jakk kenasti selga, aga reedeks oli see ebamugav. Nädalaga kasvas kõht ette. Nüüd kannangi juba rasedate teksaseid ja tööl hoian jaki eest lahti. Eks see jakk veel mahuks kinni, aga on ebamugav. Vahepeal kontrollisin kilpnäärme verd, mis vastas kenasti II trimestri näidule, hemoglobiin oli 124 ja ferritiin 11, mistõttu mõtlesin, et ülepäeva võiks natukene Nõgelit võtta. Mõte oli hea, aga ma ei teadnud, et see mu seedimise täitsa kinni paneb. Vett joon ma piisavalt, söön ka kiudaineterikast toitu, aga liikumist on väga vähe (pime aeg, töö, töö, libedus, väsimus). Jõudsin vist kolm tabletti võtta, kui otsustasin, et enne ei jätka, kui liikumine pole tagasi. Praeguseks olen jalutama jõudnud vaid nädalavahetustel, sest tööpäevad on tõsiselt pikaks veninud ja kuigi valget aega on rohkem, siis mina jõuan koju ikka pimedas ja tühja kõhuga. Aga tuleb ka see päev.
Vahepeal olen kõiksugu enda riideid sorteerinud ja ära pakkinud, osad ka ära andnud, aga ühel päeval võib olla huvitav vaadata, mis sai ära pakitud, sest neid kaste tuli päris palju. Ootan aga sooja kevadet, sest nii palju õhulisi rasedariideid ootab kandmist.
Beebile on olemas korralik mähkmeparkla, vanker, BB lamamistool, beebimonitorid, kandmiskott, tarvikuid esimesteks elunädalaks nii endale kui beebile. Sõprade juures ootab nii võrevoodi, kui kummut mähkimislauaga, turvatool, rinnapump. Isofix alus ootab veel ostmist ja vaikselt riiete vaatamine ka. Üldiselt on meil teiseringi kaup, mis minu meelest on väga okei ja hea. Riiete osas tahetakse asju anda,aga kuna sugu pole teada, siis veel ei jagata.
Mina jätaks endiselt soo üllatuseks, aga abikaasa tahab teada saada. Kahe päeva pärast ongi looteanatoomia. Aga äkki beebike ei näita. =) Vahepeal kuulen ikka kommentaare ja küsimusi, miks ma ei taha teada, et nii hea oleks ju teada. Mida see muudab? Täna alles taas küsiti, kas teame, ütlesin, et ei, aga siis öeldi, et tahaks et kingitus teha, aga on vaja sugu teada saada. Mind häirib, et teised tungivad sellesse, et ütlevad mida peaks või ei peaks.Asjad ei pea olema roosad või sinised. Mina eelistaks nii ehk naa neutraalses värvis asju. Ja esialgu ei hakka ju niikuinii kellelegi kleidikesi selga panema, kui ta nii pisi on.Ootan kevadet. Ootan, et enam tööl ei käi. Aga ei oska veel öelda, millal see päev on. Seadus muutub ja ma pole suutnud välja mõelda ega arvutada millal oleks hea aeg koju jääda.
Beebi liigitusi tunnen ka, aga ei oskagi päris täpselt öelda mis asjast. Arvan, et ma kohe alguses ei saanud aru, et see on beebi. Nüüd on rahuolekus väga hästi aru saada, et keegi seal kõhus askeldab. Nii vahva tunne.

31.03.2022
26+2
Enesetunne on üldiselt hea. Unevajadus varieerub. Eile näitaks jõuan 18 paiku koju ja kell 19 tahtsin juba silmad kinni panna, aga sain kuidagi ikka nii pingutatud, et abikaasa ka koju jõudis ja isegi lugesin veidi. Kell 21 aga magasin ja olin valmis ärkama 10,5h hiljem. Mõnel teisel päeval on ka 8h täiesti piisav. Natukene igatsen juba kõhuli magamist, sest külje keeramine ajab öösel ikka üles. Või siis tualetis käimine. Aeg-ajalt ei taha siis uni uuesti tulla, aga tavaliselt lõpuks ikka uinun. Täna käisin esimest korda füsioterapeudi juures (küsisin perearstilt saatekirja). Probleemiks istmikunärv. Esialgu arvasin, et saan sellega ise hakkama või kannatan ära, aga kui nädalavahetustel ei saa poolest päevast korralikult liikuda (jalutama ei ole saanud üldse), siis tuli seda kuskilt otsast arutama hakata. Valu jookseb mööda vasakut jalga alla, lööb piirkonna krampi - ei saa liikuma, ei saa voodist püsti. Nimmevalu ei ole. Piirkond korralikult pinges. Täna sai see lahti muditud ja näis kuidas edasi, järgmine nädal lähen jälle. Varsti olen koju jäämas ja tahaksin siis rohkem jalutada. Viimane kord oli kaalu juures +3kg. Kuigi see kaalumine on selline... noh. Kõht kipub kinni olema ja siis ei saa iga päev sealt adekvaatset kaalunumbrit. Seetõttu ootan ka väga kodus olemist ja rohkem liikumist. Viimased kuud on olnud väga istuv - istun tööl, istun roolis, pikutan kodus... Enesetunne on halb, kui söön liiga palju (ja ruttu) korraga. Hommikuti on kõht tühi, söön ruttu ära, aga siis selgub, et see ei taha enam makku ära mahtuda. Püüan süüa vähem korraga (ja siis tihedamalt). Hetkel on hommikusöök müsli keefiri ja jahvatatud linaseemnetega. Kohvi joon hommikul tassi ja õhtul ka.Veresuhkrud on ilusasti normis. Üks õhtu ei olnud, aga sellele oli eelnenud kolmekäiguline õhtusöök restoranis ja magustoit oli tõesti magus (ja maitsev), aga lihtsalt söömine oli selline 2h jooksul. Beebi on eriti aktiivne õhtuti ja öösel. Võib-olla ei tule öösel hoopis sellepärast uuesti und, et keegi trallib ringi. Vahepeal oli ta sügaval vaagnas peaga. Aga hetkel ei ole kindel, mis asendis ta on. Liigutused on üsna madalal, nii et on vist uuesti end tuharseisu keeranud. Vahepeal on kogunenud korralik ports riideid ja õde alles ütles, et sai mõned hõlmikbodid juurde. Nii tore! Käis külas ja siis sai kõik ära sorteeritud, suuruste järgi paika pandud ja päris palju läks uuesti ringile. Ise tahaks juba kergemaid riideid kanda, aga ilm arvab teisiti (eile hommikul oli meil -15 C ja uus lumi). Tööl hoian kitli eest lahti, pikakäistega pluus (suurema osa ajast olen niikuinii pikakäisega pluusi all kandnud, suvel oli ehk T-särk või maika, aga üldiselt puhus kuskilt konditsioneer) ja rasedateksad. Koduvisiite teen ilmselt nende teksastega edasi, sest pole selliseid mugavaid retuuse leidnud, mis ka üleval püsiks. Paksem jope läheb küll vaevu eest kinni (kui KÕ pusa seljas, siis eriti), ühtegi kevadist jopet pole veel leidnud.. aga varsti on rohkem aega Tartus kuskil secondhand poes käia. Tipptunni ajal ei ole tahtmist kuskil kesklinnas seigelda ja ummikutes istuda.

26.06.2022
38+5
Lõpurase ja olen eelnevalt vaid kolm korda siia oma mõtteid kirja pannud. Rõõm on öelda, et enesetunne on hea, olemine helge ja kerge. Miskit, mida ma enne maikuud tunda ei saanud. Põhikohast jäin koju paar päeva enne aprilli keskpaika (võtsin puhkuse välja) ja koduõendusest siis hiljem. Esimesed vabad nädalad möödusid sõrmenipsuga ja tegelikult on see olnud nii siiani. Kuivõrd koduvisiite tegin edasi, siis käisin tol ajal ikka 3x nädalas Tartu vahet ja mõni päev venis ikka pikaks. Niisama ma linnas kolada (sh secondhandides käia) ei viitsinud. Ja kuna viimased patsiendid olid Elvas, siis nii oligi. Füüsilise poole pealt polnud hea olla, sest istmikunärvivalu, mis lõi varem vasaku jala alt, siis läks pingesse ka parem istmikunärv ja uh.. kuidas sa liigud või kõnnid siis? Käisin füsioterapeudi juures kord nädalas, sain kodused harjutused.. ja ühel hetkel see kadus (maikuus). Nüüd jaanipäeva paiku siiberdasin vist nii palju ringi, et kahel päeval lõi taas vasaku jala alt, aga võrreldes kevadise vaevaga ei olnud see midagi. Seda valu on täitsa võimatu kirjeldada. Aga toimetamine oli raske, tihti olin poolest päevast siruli... Ometi oli aprill väga tegus. Lisaks selgus aprillis, et hemoglobiin on päris madalale kukkunud -104. Uh. Oli küll halb olla, pea käis ringi, jõudu polnud, lisaks oli vererõhk madal (80-90/50-60 mmHg). Ega ma muidu ka mingi kõrge vererõhuga pole, aga ülemine võiks ikka seal 105 juures olla. Hakkasin üsna kiiresti rauda krõbistama, kuna enne oli nõgel kõhu kinni pannud, siis alustasin laste nõgeliga (siirup) ja soovitati hommikuti kiivit süüa. Kiivi suhtes olin skeptiline, sest eelnevad toidusoovitused ei olnud tulemust andnud. Aga see aitas. Siiani on kiivi see, mida igal hommikul söön (vahepeal on kilohind rohkem kui 2x kallinenud). Mais, ca 3n hiljem, andsin vereproovi perearsti juures ja kuigi Hgb oli 102, siis ferritiin oli kõrgem kui jaanuaris (enesetunne oli juba paranenud, vererõhk normaliseerunud). Vahepeal hakkasin ka nõgeli tablette võtma, mida võtan siiani. Mai lõpus oli Hgb juba 111. Super. Mingil arsti visiidil oli aga vererõhk oli 140/80 mmHg, mõõdeti vist 3x, aga tee siis arstile selgeks, et ausõna, kodus on 105/65 mmHg. Sain siis korralduse kodus jälgida ja siiani olen aeg-ajalt neid väärtusi vererõhupäevikusse kandnud. Kui palju olen siiberdanud, siis on isegi 120/75 mmHg, aga kui tunnen, et halvem on olla, siis on alla 100.Mai lõpus arvas UH beebi kaaluks juba 2700gr (+/- ei olnud kirjas) ja arst juba rääkis, et ilmselt ei lase lõpuni kanda. Polnud päris see, mida ma kuulda oleks tahtnud. Aga järgmine ultraheli oli 17.06 ja seal arvati 3600gr +/-500gr (see 500gr on tohutu vahe ju!). Diabeediämmakas andis täpselt tähtajaks haigla saatekirja sünnieelsesse (KTG ja UH, aga vajadusel siis kohe ka esilekutsumine). Mina pean nüüd pojakesega läbirääkimisi, et juuli alguses on hea aeg sündida (st enne 05.07) ja Abikaasa on sama meelt. Pea on kenasti vaagnas, aga nädala alguses polnud veel fikseerunud. Ja kas kõht on või ei ole alla vajunud.. ma ei tea? Kõhus tundub ruumi olevat, sest tamburai ikka käib. Kuu alguses olid esimesed soojad ilmad ja siis läksid jalad turse. Harjumatu. Javerite kandmise periood jäi väga lühikeseks. Vahepeal oli jahedam ja turseid polnud, kaal normaliseerus, aga nüüd on see kuumalaine ja jalad õhtuks taas turses.. võinoh ega nad hommikulgi väga turse vabad pole. Teen jahutavaid vanne. Viimastel päevadel on ka sõrmeliigesed valutanud ja veidi turses, aga pole viga. See ei muuda seda, et mul on hea olla. Toimetan, tegutsen, puhkan ja naudin.Musta bemmi rooli ei taha ma küll juba mai algusest saati istuda, kuigi vahepeal on siiski vaja. Aga teen vaid lühemaid sõite. Ega see iste varemgi mu lemmik polnud, minu meelest tagumik liiga madal.. aga kui oled rasedakõhuga, siis surub see isteasend kõhu kokku ja no ei saa seal istuda.. Patja ei saa alla panna,sest muidu liiga kõrge jälle. Uh. Halli bemmiga on kõik vinksvonks, aga too on ka veidi mugavam.
Mais oli füüsiliste kaebuste poolt veel valu paremas küljes, kohe rinna all, roiete vahel.. see tekkis sinna märtsis, aga vaikselt läks tugevamaks ja intensiivsemaks. Ja siis ühel hetkel oli see kadunud.


30.07.2022
Istun voodil ja rinnal nohiseb armas pojake. Homme on ta juba neli nädalat vana. Juba nii palju kasvanud ja nii asjalik.
Viimased mõtted jäid mul veidi poolikuks ja tagantjärgi ei oska ka midagi lisada.Lühidalt oli nii, et 1. juuli vastu 2. magasime telgis, kui mina kell 2 esimeste kokkutõmmete peale üles ärkasin (või siis läksin pissile ja siis tulid kokkutõmbed). Rohkem magama ei jäänudki, kuigi hommikul sain veidi pikutada. Päeva jooksul olid perioodid, kui kokkutõmbed kadusid ja siis uuesti ilmusid. Kuni enam ei kadunud. Abikaasa läks hilisõhtul telki magama ja oli veidi pettunud, et ta uni nii lühikeseks jäi, aga kell 2 öösel ei suutnud ma enam kodus olla ja läksime haiglasse. Kaks magamata ööd. Hommikul poole 7 või 7 ajal sain epiduraali, mis aitas veidi magada ja jõudu koguda. Looteveed avati pärast keskpäeva. Poeg sündis 03.07.2022 kell 17.37 operatsiooniblokis. Kaal oli 3770gr, pikkus 51cm ja Apgar 9/9. Rinnale saades hakkas kohe imema ja oli lihtsalt täiuslik.
Koju lubati meid 06.07 ennelõunat, siis oli kaal 3510gr. Aga kaks päeva hiljem oli juba 80gr kosunud. Ja kodus oli nii hea. Ja on siiani.




Sünniloo panin ka eraldi kirja, aga seda siin avalikult ei jaga. Kel huvi, siis võib küsida.

#tb pildid
Kui kunagi oli mõte, et vöiks igal nädalal pildi teha, siis see mõte kadus. Lisaks pole meil kodus ka suurt peeglit. 

Novembri keskpaik. 
Sõbrannadega pildistamas. 
Õues oli enesetunne okei, ingveritbalett aitas, aga
hiljem kohvitades (ise ei kohvitanud) oli nii halb..
ja hakkas nii külm. Ja ei saanudki sooja sisse.
Et sel päeval ma enam suplema ei läinudki.
Hiljem selgus, et kilpnääre oli ka paigast.

Siriuse burger. 
Siis kui olin esimesel arsti visiidil ära käinud või alles minemas.

Detsember. 
Kui väljas oli -19.

Veebruari algus.

Märtsi lõpp tööl.

Aprilli algus tööl.

Äkki aprilli lõpp või keskpaik.

Aprillis.
Ilmselt SA TÜKi Naistekliiniku tualetis,
kui mulle mu juuksed niii meeldisid.

Mai alguses. 

Mai keskpaik Mandri-Eesti keskpaik.
Siis kui sotsiaalmeediasse panin ka kollase aknaga pildi, aga endal oli jope käes, mis varjas kõhukest.

Mai lõpp.
Ilmselt läksime Virumaale.


04.06 sõbrannadega väike beebipidu.

Juunis.
Siis kui kuumalaine oli puhkusel.
Murutrimmer meil ca 3,5kg. 

Siis kui sorteerisin riideid...

Üks pilt sünnitustoast ka. 
13-14h enne poja sündi.

Raamatud juuli 2022

Ma ise olen juulis loetud raamatute arvuga täitsa rahul. Esimese raamatu läbi saamine võttis kõige rohkem aega. See oli mul haiglas kaasas, aga ma ei leidnud head asendit, milles lugeda. Ja nii ta mul venis. Magama jäin ka paar korda. Ja muidu olen lugenud siis, kui laps sööb või süles magab või õhtul, kui ta juba ööunes. Hetkel on veel paar raamatut käes, mida plaanin lugeda ja eks vaikselt otsin ka uusi. Ise ostsin hiljuti "Imelised nädalad", aga seda tausb lugeda lapse kasvamisega samas tempos ehk raamat saab läbi ca 1,5 aasta pärast. 

Juulis lugesin 9 raamatut:
"Juureravi" Miika Nousiainen; 372lk; 09.07.2022 ⭐️⭐️⭐️⭐️
"Kastanimunamees" Søren Sveistrup; 442lk; 12.07.2022⭐️⭐️⭐️
"Lilledele värsket vett" Valérie Perrin; 492lk; 14.07.2022 ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️
"Äng ja õndsus" Meg Mason; 333lk; 17.07.2022 ⭐️⭐️⭐️
"Ajalehetüdrukud" Alex Smith; 267lk; 21.07.2022 ⭐️⭐️⭐️⭐️
"Kahetsuse värv" Colleen Hoover; 381lk; 24.07.2022 ⭐️⭐️⭐️
"Valede võrgus" Paula Treick DeBoard; 328lk, 27.07.2022 ⭐️⭐️⭐️
"Suhtesõltlasest õnnelikuks abielunaiseks" Jaanika Elias; 110lk; 28.07.2022  ⭐️⭐️⭐️⭐️
"Tüdruk, keda ta kunagi tundis" Tracey Garvis Graves; 304lk; 31.07.2022  ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️


"Juureravi" raamatut soovitas raamatukogus töötav sõbranna. Ma olin vist kolmveerand raamatut läbi lugenud, kui sain pealkirja teisest mõttest aru... (a ma lükkan selle juba #mombrain asja alla). Hea raamat, soovitan! "Lilledele vrsket vett" soovitas üks endine kolleeg lugeda. Ma soovitan edasi. Oli ilus ja oli kurb ka. Väga meeldis. 
Colleen Hooveri eelmised raamatud on mulle väga meeldinud (olen vaid neid lugenud, mis on tõlgitud). "Kahetsuse värv" oli lihtsalt okei, ei midagi erilist. Võib-olla oli miskit nagu "liiga ameerikalik" (või "ainult seebikates võimalik"). Ja osad asjad jäeti lugeja jaoks ikka väha lahtiseks (ok, tegelaskujude jaoks ka).
Jaanika/Printsessi raamat sattus minuni läbi Instagrami - vastasin tal mingile küsimusele ja võitsin. See oli väga kiire lugemine. Alustasid ja juba sai läbi. Kuna olen tema blogi jälgija olnud juba väga kaua, siis oli üsna palju tuttavat, aga tore, et oli ka uusi asju lugeda. Hüüumärke oli vähem kui blogis! :D 
Viimased kaks päeva (st üks õhtu ja üks hommik) lugesin "Tüdruk, keda ta kunagi tundis". See oli selle kuu lemmik. Viimase leheküljed olid veidi ootamatud.

Sunday, July 31, 2022

31072022

Miks on tunne, et kui juuli saab läbi, siis on suvi ka läbi. Et nii vähe seda suve siis oligi. Minu jaoks on juuli läinud sõrmenipsuga. Kuigi kõik päevad on olnud ilusad ja head. Juuli esimesed ööd olid meil veel soojad ja sumedad, kuid kui kuumalaine kadus, ilm muutus, saabusid madalrõhkkonnad, siis tuli niiskus, rõskus ja jahedad või isegi külmad ööd. Varah    ommikutel on termomeetrid näidanud 4-6 kraadi sooja (kesksuvel..). 

Lühike pildipostitus, et mõned märksõnad saaks endalegi kirja..

Ma olen varemgi kirjutanud võõrastest kassidest, kes meie õuel käivad. Kõige rohkem vast ühest mustast kõutsist. Nüüd ei ole teda ca nädal näinud, aga juuli keskel oli ta igapäevane külaline.. ainult et ta ei tahtnud süüa, vaid lonkis Draakonil järel. Kui Draakon oli toas, siis istus ukse juures või akna all ja mjäugus. Kui Draakon oli õues, siis oli tema lähedal või kõrval. Kui Draakon kuskile liikus, siis läks järgi. Varasemalt on nad ka karvupidi kokku läinud, aga sel ajal mitte. Pigem olid sõbralikud. Kuigi tundus, et Draakon on vahepeal temast tüdinenud. 
Nüüd on Draakon ca nädal meil tubasel režiimil olnud ja pole ka musta kassi näinud.
Pikemalt Draakonist ühe teise pildi all.

Juuli alguses oli üks peenar selline. Kes leiab porgandi ja herned?
Siis on veel redist, mis läks vaid õitsema (pikal päeval istutatud... nüüd võiks vast uuesti külvata).
Ja siis salatit. Natukene seda, mille ise külvasin.. ja siis see, mis end ise külvas.

Ja eelmise peenra pilt päev või kaks tagasi.
Ei kommenteeri

Ja teised peenrad õhtupäikeses.
Tundub, et mõnest nuikapsast ja kaalikast saab asja.
Herneid saab süüa.
Porgandit on vähe.
Salatit jagub.
Tilli on ka, sest kasvuhoones on till kõik ära õitsenud (ja külvab end taas).


See on ilmselt eilne pilt. 
Draakon on siingi juba väga rõõmus. 
Draakoni jaoks läks juuli nagu eelmine kuu. Veetis suurem osa päevast õues ja tuli ööseks tuppa magama.
Oli hilisõhtuid, kui teda pidi kaua kutsuma. 
Üks kuni kolm ööd kui ta ei tulnudki.
Üks öö, kui ta kella 2 aeg uksest välja sai ja jooksu pani. 
Nädala alguses, esmaspäeval, tuli ta ise enne kella 21 tuppa ja läks kohe pessa magama. Ei lasknud ennast häirida, kui tema aseme lähedla oli vaja tegutseda. Mul oli hea meel, et ta toas on. Midagi kahtlast ei märganud.
Aga tuli hommik ja ta ei tahtnudki õue. Loobus söögist. Otsis uue koha magamiseks. Lasksime tal olla. Sööma ei sundinud, aga süstlaga andsin vtt.
Kolmapäevaks oli seis sama. Magas, ei söönud, loid... Oli aeg loomaarsti poole pöörduda. Palavik.
Vett andsin jätkuvalt süstlaga, samuti segasin konservi sooja veega, tõmbasin seda süstlasse ja andsin ka seda. Ravina sai peale antibiootikumi ja NSAIDi. Viimase vastu polnud tal suurt midagi (ikka süstlaga), aga AB mõru maitse talle ei meeldinud ja esimese hooga oksendas selle välja. Õhtul käis 1x ise joomas. 
Neljapäeval ei tundunud olukord veel eriti parem. AB manustamist jätkasin2x päevas ja seda rohkem välja ei oksendanud. Küll aga solvus ja pani alati jooksu. Jätkasin vee ja konservi-vee sisse andmist. Magas jätkuvalt. Vahepeal tundus juba rõõmsam. Üritas põgeneda ka (Abikaasa oli korra ukse lahti unustanud), aga saime kätte. Õhtul käis ise joomas.
Reedel tundus ta juba veidi kobedam. Julgesime ise veidi kodust ära olla ja tagasi jõudes tatsas ta juba mööda elamist ringi, oli ka ise söönud ja joonud. Juhuu. Kraadisin palavikku, mida enam polnud.
Ravimite manustamine veel jätkub. Tänaseks on nagu vana hea Draakon. Hoiab taas ligi. Ta tahaks ka väga õue, aga veel ei lase. Samas ta võtab üsna rahulikult seda toas olemist (ehk ei käi ukse juures mjäugumas ja kraapimas). 


Eile avastasime uue pesa ja viimaste päevade munad. Eelmistes pesades oli vaid 1- 2muna ja kahtlustasin, et nad munevad kuskile mujale. Tahtsin ka ühte kohta vaadata, aga ei jõudnud. Abikaasa jõudis ette.
Keegi valgetest (või mitu) sulib ja nad munevad vähe. 
Eile üritas Siim mind rünnata. Ma ei teinud tast väljagi, kui ta selja tagant lähenes. Kaks korda. 
Ma olen veidi ehmunud ja üllatunud. Abikaasa ütleb, et tee kaks sammu tema poole ja ei ründa ta midagi.
Hiljuti oli ema külas, kes ütles, et Siim tahtis ka teda rünnata. Siis ma ütlesin, et pole võimalik.
Naabrinaine ütleb, et kukk vaatab teda jah imelikult ja on sellise näoga, et muutub kurjaks...
Ma ei oska seisukohta võtta.
Päev korraga. 


Käisime Abikaasa vanavanemate juures. 
Kaevasime paar tamme välja, et vähemalt üks meile istutada... 

Elvas on selline tore kohvik nagu "Kooki tahad?".
Ja ühel hommikul ostsin sealt ahjukuumad kaneelikad.

Siis kui Abikaasa palus, et talle keedumuna teen, kui mul endal omeltt valmis on.
Ise läks ta poodi.
Võtsingi kapist kolm muna ja poti.
Koju jõudes ootas teda kolm muna potis ja ta asus keedumuna sööma...

Siis ta otsustas praemuna teha.

Preili Pisike ka pildil!
Mõnel päeval põõnab rohkem, mõnel päeval vähem.


Vahel olen jalutamas käinud. Suurematel teedel on nädalavahetusel nii palju liiklust, et tutvusin kruusateedega. 
Leidsin peaaegu 5km ringi. Kõik põldude vahel.
Natukene hakkasid kõrvad valutama, kuigi ilm oli praktiliselt tuulevaikne. 

Külmkapil on meenutus aastast 2016.
Kui 22. juulil käisime Tamulal sõitmas.
Väga vahva päev oli.
Meie olime ka tunduvalt nooremad.

Vahel peesitab Pisike niimoodi.
Teda ei häiri, et teisi see häirib..

Juuli alguse pilt minu kartulipõllust.

Juuli keskpaigaks olid meil uued korstnapitsid.
Tegelikult isegi veidi rohkem, sest mõlemad said katuse alt lammutatud ja lautod.
Pottsepa töid tellin ikka Kolded OÜ.

Juuli alguses tudus mulle, et kasvukas on džungel.
See polnud veel midagi.. 
Palun tuletage mulle  järgmine aasta meelde, et ma istutaksin kurgid ühte ritta.
Ja püüaksin neid ka suunata.
Sel aastal nad lihtsalt viskasin kasvu ajal, kui ma polnud kodus...
ja nüüd lasen ma neil olla.
Kuid ca nädal tagasi avastasin, et sea kasvukas on keldriklest.
Oeh. Uues kasvukas. Kust ta tuli?!
Võtsi lehti ära, aga kõikjale ligi ei pääse ja kõiki lehti ju ära ei võta.
Eks tuleb saak nagu tuleb. 
Nüüd saab avamaa kurki ka juba. 

Ema käis külas. Tegi kurke sisse ja mahla kuumutas ka. Nii tore. Nüüd on vähemalt midagi keldris olemas.
Mõlemad tahaksin ise ka teha. Mahla kuumutamiseks on vaja lihtsalt marjad ära korjata. Kurkide jaoks oleks ka kurke vaja... 

Üldiselt käis juulis väga palju külalisi. Kui kahe nädalaga saab pakk kohviube kokku, siis oli
kohvijoojaid tõesti palju.
Ise olime küllaltki kodused. Abikaasa sünnipäeval käisime Tartus pitsat söömas (kuskilt lähemalt ei saanud). Ostsime Siriuse pitsad ja sõime õues pitsapiknik. Mulle väga meeldib nende Caeseri pitsa.

Ühel hommikul kella 5 paiku. 

Maasikad.

Ja lilled.

1.juulil panime telgi püsti ja läksime sinna magama.
Viimati magasin ma telgis 2017 juuli alguses ühe öö. Teist ööd ei tulnud, sest niiiii külm oli.
Tegu oli asutuse suvepäevadega.
Kuumalaine ajal on telgi magamine aga hoopis midagi muud.
Et õhk läbi käiks, siis me ei pannud ka katet peale. 
Nii palju suminat ja hääli. Linnud ärkasid kella 3 paiku.
Ritsikate siristamine. 

Kuumalaine ajal on need soojad ööd minu lemmikud.
Päriselt soojad ööd.
Ja ühte päikesetõusu nägin ma ka.


Tollel ööl jäi minu uni vaid 2,5h pikkuseks
ja järgmisel ööl ei maganud ma üldse.
Abikaasa uni jäi samuti lühikeseks, sest ajasin ta kell 2 üles.
Ja sõitsime kodust ära.
Üle väga pika aja olin öö kodust eemal.
Tegelikult lausa kolm ööd.