Tuesday, April 13, 2021

Kassielu maal

Sain just aru, et me oleme juba üle poole aasta maal elanud. Ohoo! MIna julgen küll öelda, et kassid on oma eluga rahul... üldiselt, sest on hetked, kui nad tahaksid rohkem õues olla ja just siis, kui nemad tahavad. Meie olema aga sellised lemmikuomanikud, et ei soovi oma pereliikmeid õue jätta, kui ise tööle või mujale kauemaks ära lähme. Seetõttu ei saa kassid alati siis õue, kui nad soovivad. Näiteks täna hommikul olid mõlemad väga kärsitud, sest eile oli ju imeline ilm olnud. Aga õue ma neid ei lasknud, sest olin varsti tööle minemas ja kogemus on näidanud, et kuigi ma võin kassikesi kutsuda, siis tuppa tulevad nad siis, kui nemad seda tahavad. Vahel tulevad ka päris ukse või akna lähedale, aga kui käe välja sirutad, siis on juba jooksu pannud. 

Aga nad on vahvad! Pisike käis ka talvel väga rõõmsalt õues. Mõne krõbedama ilmaga olid tema käigud väga lühikesed, aga üldiselt on ta meil nii kohev ja rõõmus, et nautis väga talvel lumes hüppamist ja õues käimist. Kuna meil on kõrvalhooneid üsna palju, siis on kohti küll, kus peidus olla. Kui vannituba veel plaatimata oli, siis meeldis talle ka seal valvata.. sest äkki tuleb kuskilt mõni hiir! Kui Pisike hüppas rõõmsalt ka lumes ringi, siis lumisel ajal eelistas Draakon liikuda ikka seal, kus olid teerajad või olid kellegi jäljed, ta ei tahtnud üldse oma käpakesi lumiseks teha. Seetõttu lükkasime ka söögitoa akna alt lume ära, et kassid saaksid sealt rahulikult sisse hüpata. Draakoni õuevisiidid olid talvel ikka palju lühemad, vahel jooksis ainult veidi sisselükatud rajal, sai aru, et kuidagi külm on ning jooksis tuppa tagasi. Tema karvkate on ju tunduvalt lühem ja õhem kui Pisikesel. 

Draakoniga käisime vaktsineerimas detsembris. Temaga sai siis arstil käidud ka veidi varem, sest üks päev ta muudkui oksendas... vedasin ta muidugi arsti juurde. Kus oli kõik korras ja elu tuli sisse tagasi. Ostsin talle natukene teist toitu, püüdsin regulaarsemalt karvapallipastat anda (see talle kahjuks ei meeldi, Pisike nt sööb seda hea meelega... Draakonil ma panen selle süstlasse ja siis süstlaga suhu). Väikest kaalu seal kliinikus ei olnud (ei tundu loogiline... ), nii et arst kaalus ennast ja siis Draakoniga koos ja sai tema kaaluks ikka 3,9kg või 4kg. No enam-vähem nii nagu ta meil on ju, kuid ta on kaalunud ka üle nelja kilogrammi. Minu meelest ta on ikka kuidagi väikseks jäänud. Aeg-ajalt episoodid, kui tal väga isu ei ole. Esineb ka oksendamist, aga üldiselt ikka karvapallide tõttu. Ja samas, et ega ma vahel ei tea ka, kes oksendab, kui ise kodus ei ole. Pisike oksendab nii, et oksendab ja kõnnib edasi, täiesti suvalise koha peal. Draakon hakkab kurvalt mjäu tegema ja otsib kohta (leiab tavaliselt mõne vaiba) ja siis oksendab, nii et kui ma kodus olen, siis ma kuulen selle ära. Kui ei ole kodus, siis saab vaadata, kelle karvad seal sees on.

Pisikesega jõudsime plaanilisse kontrolli märtsis. Läksin teise loomakliinikusse. Tahtsin saata Abikaasa, sest Pisike tema nimel, aga ta arvas, et ma saan paremini hakkama. Pisike oli igasti tubli ja tragi, südant kuulati ka, hambaid vaadati, temal hambakivi praktiliselt pole (erinevalt Draakonist, kellel seda detsembris ikka oli... ja eemaldati ka. Tuleb talle, sest Draakon on konservi sõber... Pisike sööb ju krõbinaid ja toortoitu. Sai ostetud ka hambakivile mingit rohtu, (nagu mingi roheline hein..), aga kassid saavad aru, kui ma seda toidule piustan.). Küüsi kassidel enam ei lõika, sest neil on vaja puu otsa ronida. Pisike pidas end hästi üleval, süsti sai nii, et oli mul õlal. Kaal 4,1kg (vist). Pisikesele meeldib ka niisama transportpuuris magada (vahel teisi käpaga rünnata). Draakonil ja transportpuuril nii sõbralikud suhted pole. 

Ka Draakoniga sai märtsis arstil käidud. Ärkaisn üks hommik üles ja keegi oli päris korduvalt oksendanud, liivakasti koristades oli ka kõht korrast ära olnud. Draakon magas meil voodil, aga oli loid. Süüa-juua ei tahtnud, kui teda sülle proovisin võtta, siis pahandas, tundus, et tal on valus... Püüdsin talle süstlaga juua anda. Kui kliinik avati, siis helistasin sinna ja Abikaasa tõi kassi (sest mina olin vahepeal tööle läinud). Draakonil oli autos eluvaim sisse tulnud, sest ega ta autosõitu ei armasta. Kliikus üritas ka plehku panna ja ringi uudistada. Kaalamisel ja palpatsioonil oli kõik okei, täppverevalumeid, mis võiksid näriliste mürgist tekkida, ka ei olnud, limaskestad olid veel niisked ka, et tilka polnud vaja panna. Aga siis sai teda kaalutud ja Draakon kaalus vaid 3,6kg. Nii pisike! Hea oleks teada, mis oleks detsembris see täne kaal olnud, aga kuna väikeloomakaalu polnud, siis ei tea. Igal juhul on ta kaalus alla võtnud ja lausa 10%. See tegi mind murelikuks. Jah, jookseb küll rohkem ringi.. aga mitte nüüd nii palju. Seetõttu sai Draakonil ka vereproov võetud... seda küll mitte kohe, sest ta näitas oma Draakoni iseloomu ja arst jäi teist arsti ootama ja jättis kassi jälgimisele. Läksin talle lõuna ajal järgi ja viisin koju. Rohkem oksendanud ei olnud, oli saanud valuvaigistit ja iivelduse vastast rohtu, analüüside vastused saime paar tundi hiljem (analüsaator oli vahepeal katki) ja kõik oli korras. Järgmine päev oli Draakon jälle tema ise. Sõi ja jõi, jooksis ja mängis. Tema kaalulangus paneb mu vahepeal siiski mõtlema..

Vahepela tutvunad veel musta külakassiga. Naabritelt olen kuulnud, et koduta kass. Selline pikajalgne süsimust. Vaikselt vist suhted paranevad. Ja kui paranevad, siis ma tahaksin et see kass oleks saanud nii ussirohu kui ka puugikirburohu...

Vahel on Abikaasaga mõni vestlus lemmikloomadest:

Mina Abikaasale: vaata, nii armas kass, me võiksime talle kodu pakkuda. Mis sa arvad, kui meil üks kass veel oleks?

Abikaasa: Me ei võta praegu ühtegi kassi juurde. Meil juba on kaks kassi.

---

Mina Abikaasale: Sellel mustal kassil pole kodu, naabrid rääkisid.

Abikaasa: Me võime talle siis ju süüa anda, kui ta meie kassidega läbi saab.

--

Ja nii ma seda kassikest vaikselt meelitan. Magab ta üsna tihti meil kuuri all vanade autoistmete peal.. Annan talle seal krõbinaid. 


Hiired. Mõlemad kassid püüavad hiiri. Peab tõdema, et Draakon tahab nad ka ära süüa ja ilmselt sööb ka. Pisike on aga tõeline kütt ja siis mängija. (ja minul hakkab hiirtest kahju). Viimasel ajal tuleb ta hiirtega hoopis kuskilt naabrite maja juurest (kas meie juures juba kõik otsas :D). Ja siis hakkab temaga mängima. Suuremad hiird saavad püügi ajal ilmselt rohkem viga, sest nendega ta väga mängida ei saa. Kuid pisemad hiired hüppavad talle vahepeal laka sisse ja siis ta otsib neid taga. Kui võimalik, siis ma olen Pisikese tuppa ära viinud, et sai hiire kätte ja nii ongi (see on loodus), aga mulle seda mängimist ei meeldi vaadata. Vahepeal oli nende lemmik küttimispaik põld, aga see künti nüüd üles. Lindusid ei ole neid püüdmas näinud, aga eks jälgivad ja jutustavad.

Mõned soovitavad meil kassid nüüd õue elule jätta, et ei ole ju vaja neid enam tuppa. Meie siiski oma pereliikmeid õua jätta ei soovi. Ja me teame, et nad tahavad tuppa ka.. sest nad endiselt ei käia kuskil peenras kui liivakastis ja süüa tahavad ka. Nädalavahetusel tulevadki vaheepeal korraks tuppa, teevad liivakasti ja söögikausi tiiru ära, ning jooksevad jälle õue. 

Siin on natukenenäha, mida Draakon punasest kohvrist arvas.
Nad mõlemad magavad sellel.
Ja teritavad küüsi.
Aga ega mul polegi hetkel soovi reisida.

Kass kapist.


See oli äge lebo asend.

Sauna katusel.
Pisike hüppas toas õlale ja no eks lähme siis koos sauna juurde.
Ma viisin pesu pesema.
Ja ta ei hüpanud vahepeal õlalt maha.
Sõitis taksot.
Sauna ust avades muutus õlg järskukergeks ja 
kass oli kadunud.
Aga ta ei hüpanud maha.
Keerasin ringi ja Pisike rippus ühe käpaga veerenni küljes. 
Aitas ta siis katusele.
Käis oma käigud ära ja tuli õlale tagasi
ja kõndisime tagasi elumaja juurde.

Sügavkülma otsas on pappkast.
Seal meeldib ka neile magada.
Ja vahel käppadega rünnata.

Siin on Draakoni olemine natukene närb.
Ja käpp on veel kinni,
sest sealt võeti verd.
Karvad kasvavad alles tagasi.

Pisike õunapuu otsas.


Ühel päeval riisusin õues väga palju.
Vahepela istus Pisike ka õlal.



Leia pildilt hiir.

Pisike joob kasemahla.

Numpsik.



Sunday, April 4, 2021

Tatrasalat

 Tegin siin üks päev tatrasalatit ja mõtlesin, et see on ikka nii hea.

Viimane kord, kui seda instas jagasin, siis sain mitmeid küsimusi koostise kohta. Ma usun, et olen seda siin blogis ka maininud, aga ega ei tee halba seda uuesti kirjutada. Ja kui kirja panen, siis edaspidi hea kellelegi otse seda linki saata. 


Koostisosad minu tatrasalatis:
  • keedetud tatar
  • suitsusink/suitsukana/suitsuvorst
  • värske kurk
  • marineeritud kurk
  • keedetud munad
  • majonees
  • hapukoor

Tatra puhul on oluline jälgida, et jääks pigem teraline ehk ei keeda liiga pehmeks. 

Majoneesist eelistan mina alati Hellmanssi orginal'i, sest minu meelest on see kõige parem ja kui vaadata koostist, siis on see ka kõige parem (kui sa just kodus ise ei tee).

Midagi lihapoolist ka sisse. Minul sõltub täitsa tujust. Kui turul käisin, siis pigem sai tehtud suitsusingiga, kana kasutan, kui viitsin sellega jamada, aga suitsuvormistga on ka väga hea.

Värske kurk annab värskust, marineeritud kurk lisab teist maitset.

Ja no keedumuna, seda ma panen ikka südamest. 5-6 tükki kindlasti (jakeeda ikka 10 mintuit eksju).

Hapukoor ikka 20%.

Ja lisan natukene soola.



Minu meelest nii lihtne ja maitsev salat! (Ja noh kartulisalatit ma prakitliselt ei söö ju). Soovitan, proovige. Mitmed sõbrannad on hakanud seda tegema, üks lisab paprika ja kiidab niimoodi, aga ma ise pole nii proovinud, sest Abikaasa pole eriti suur paprika sõber. Minule meeldib lisada just mõlemat kurki.

Mina teen enda sünnipäeva ajal tööle jälle. :)

National bread e-course

Kuskil veebruari alguses jäi mulle facebookis silma rahvusleibade küpsetamise e-kursus, mida reklaamis Võrumaa Kutsehariduskeskus. Praegusel ajal väga teisi kursusi polegi peale e-kursuste. Panin ennast ka kirja, sest et miks mitte?!
Kursus kestis 22.02-05.03.2021, lõpus oli test ka muide. Kusjuures ma mõtlesin, et hiljem ei pääse enam kursusele ligi, aga hetkel täitsa pääsesin (ehk oleks võinud viimase küpsetise ka täpselt video järgi teha). 
Küpsetasime nelja erinevat leiba-saia. 
  • Eesti leib seemnetega
  • Läti pehmed kringlid (veega)
  • Leedu tritikal leib päevalilleseemnetega
  • Itaalia stiilis durum nisu leib
Mis seal salata, minu lemmik on ikka klaasikaline Eesti leib. Kuigi kursusel õpetati ka juuretise tegemist, siis mina olin just õekäest juuretise saanud ja kasutasin seda. Tundus kindlam variant. Janüüd olen praktiliselt igal nädalavahetusel seda leiba ka teinud (kaks pätsi), esimene kord oli 24. veebruar. Eks ma mõned aastad tagasi küpsetasin ka leiba, aga siis alati ei õnnestu. Nüüd tuleb alati maitsev. Kuigi ma kipun seda kohe lõikama, kui see ahjust väljas on. Tegelikult vajab leib aega puhkamiseks ja valmib ka siis veel. Nii et kui alguses tundub leib seest veel niiske, siis pärast puhkamist on leib nagu leib ikka.Iseenesest sobib ka mulle selline niiske leib.

See oli esimene katsetus.
Kui taigen vormis kerkis, siis olin katnud vormid ikka käterätikuga.
Aga kerkis päris hoogsalt... ja jäi natukene kinni.
Soe leib võiga, mmm.

See oli juba hilisem katse.

Üks nädalavahetus tuli leib ka liiga magus.. aga selles oli minu apsakas.
Olin pannud eelmisel htul taiga väiksemasse anumasse ahju otsa. 
Anum oli natukene väike ja taigen ajas ennast kile alt välja. Niisiis oli taigna hulk natukene väike.
Ja kuigi ma kõiki teisi koostisosi vähendasin silma järgi,
siis suhkrut ma unustasin vähendada. Nii tuligi natukene magusam leib.
Aga seegi oli väga maitsev.

Läti.
Ma olin vist juba taigna tegemis koostisosi poole võrra vähendanud,
sest ei tahtnud liiga palju saia.
tegemine oli ka kuidagi raske, et kuidas ma need kiringlid küll saama peaksin..
ja sisi tuli need veel keeva vee sisse panna
enne kui need ahju läksid.
Uh, tehtud sai ja sõime ära ka,
aga rohkem ei kutsu tegema. 

Leedu leib.

Vähendasin koguseid poole võrra, sest need
tundusid nii ulmelised.
Ehk oli selge, et sealt tuleks rohkem kui kaks leiba muidu.
Väga õige mõte. 
Päevalilleseemneid läks päris palju.
Retseptis oli ka malt extract
ehk linnase ekstrakt.
See ajas mind päris segadusse ja ei osanud seda
kaubandusest leida. Tegelikult ma lihtsalt otsisin valest 
kohast. 
Leiva maitse mulle meeldis. Tegemine oli ka lihtne,
Aga kuna see on pärmiga leib, siis hetkel ma rohkem 
seda teha ei plaani. Ma eelistan juuretisega leiba. 



Siis sai kaks nädalat läbi, aga mul oli üks leib veel tegemata. 
Ajaliselt lihtsalt ei jõudnud. 
Ja kuna juuretist vajasin ka Eesti leva jaoks, siis
mõtlesin, et jõuan Itaalia oma juurde kunagi hiljem.

Ja täna jõudsingi.

Itaalia leib.
Alustasin tegelikult justkui märtsi alguses, kui
ostsin poest vajalikud asjad. Sest durumnisujahu mul üldiselt kodus pole
ja mitmeviljajahu samuti mitte. Durumit ma muide ei leidnudki kohalikust kaubadusest
(ja polnud mahti hakata Tartus mõnda suuremasse poodi minema),
siis läks käiku tavaline nisujahu.
See retsept vajas ka juuretist.
Koguseid taas vähendasin, et seda liiga palju ei tuleks.
Eile segasin taigna kokku ja jäi 10ks tunniks kerkmima.
Täna läks ahju.


No võib-olla poleks pidanud ka koguseid vähendama. 
Ahjus hoidsin veidi alla aja, sest tundus üleliia.
Koorik sai kõva ja krõbe.
Leib ise on selline..
ei jäta mulle erilist muljet.
Nii et vaevalt ise uuesti teen.
Kuigi muidu värsked pehmed Itaalia (valged) leivad
on ju väga maitsvad
Sõin seda võiga.
Ja Abikaasa sõi ka. Ei ole jah traditsioonilise leiva maitsega
eestlase jaoks.


Vot sellised lood.
Kursusel oli meil ka koht, kuhu saime pildid leibadest üles laadida ja teiste pilte kommenteerida ja küsida küsimusi.
Ise olen väga rahul ja jätkan kodumaa leiva küpsetamisega. 

Ja ilusai munadepühi!
Täna on see õige päev munade värvmiseks.
Täna on Ülestõusmispüha ehk rõõmu püha.

Värvisime mõlemad
kaks muna.

Ja panime kasemahla jooksma.
Esialgu tahtsime vooliku otse pana, aga see ei õnnestunud. 
Hakkas alt jooksma.
Ja kuna hetkel pole päris nii, et
lähed poodi ja ostad vajaliku asja.
Siis leiutasime.
Järgmine kevad valmistuma varem. 
Meil on kaks sellist jämedamat kaske.
tegelikult on vaher ka. Aga minu 
jaoks on vahtramahl liiga magus.



Raamatud märts 2021

 Märts tundus alguses üsna paljulubav, aga siis tulid tööpäevad kui jõudsin koju 19-20 vahel, mõned korrad ka hiljem, ning nendel õhtututel ei olnud lugemisest juttugi. Samuti mängib rolli see, et kui ongi selist vaba aega ja väljas on ilus ilm, siis tahan kohe välja kapata. Ja kui ei ole ilus ilm, siis mõtlen, et oleks aeg farmakoloogiat õppida, samas jäävad nädalavahetusele ka kõik kodused toimetused. Mulle öeldi, et kui oma majja kolid, siis sa ei loe enam nii palju (tegelikult olen sel aastal 20 raamatut lugenud, mis on väga okei), sest sul on kõike muud teha. Mulle tundub, et pigem segab lugemast tööl käimine ja farmakoloogia kursus. 

Aga raamatutega olen ma graafikus. Sest ma pole kuskil öelnud, kui palju peaks mõnes raamatus lehekülgi olema, mida ma loen.. või muud sellist. Hiljuti võtsingi raamatukogust taas selliseid kergeid raamatuid, mida on hea lugeda. A, ja märtsis oli üks raamat, mis sai põhimõtteliselt päevaga läbi ka.. nii et pole see lugemine ja lugemiskiirus kuskile kadunud. 

Märtsis lugesin viis raamatut.

  • "Jää" John Kåre Raake; 328lk; 09.03.2021 ⭐️⭐️⭐️
  • "Väikesed naised" Louisa May Alcott; 347lk; 13.03.2021  ⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Armastatu viimane kiri" Jojo Moyes;   496lk; 14.03.2021 ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Kõik, mis ma sulle rääkimata jätsin" Celeste Ng; 272lk; 03.03.2021  ⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Unistus saab ilmsiks" Barbara Delinsky; 224lk; 29.03.2021 ⭐️⭐️⭐️

Ma jäin just mõtlema, miks ma raamatutele "Jää" lausa kolm tärni andsin, sest tagasi mõeldes ei meeldinud see mulle eriti. Okei, seal oli kogu age tegevust, seal olid otamatud pöörded, kogu tegevus toimus mingi 24h jooksul, kohati oli see natukene õudne ja mõned kirjeldused olid vastikud... 
"Unistus saab ilmsiks" on lihtsalt kerge naistekas, mille läbi lugesin ja ega midagi lisada ei ole. "Väikesed naised" peaks teada ja tuntud olema. Kusjuures ma lugesin seda ikka päris mitu nädalat, sest kuigi raamat mulle meeldis, siis see kuidagi ei edenenud ühe hooga. "Kõik, mis ma sulle rääkimata jätsin" oli selline kurb raamat, väga mitmetahuline, rääkis sellist, milline on välimine pilt, aga see ei näita sisemist maailma, sellest, kuidas täitmata unistusi elatakase oma laste peal välja, sellest, kui raske võib olla öelda "ei"...
Lemmik oli Jojo Moyese raamat "Armastatu viimane kiri", seda alustasin ühel õhtul... otsustasin natukene magada ja hommikul lõpetasin. Vahepela oli kurb, vahepeal naljakas, aga mõnus ja ilus lugemine. 

Thursday, April 1, 2021

Märts 2021 suplus

 Märts!

Väga vahelduv kuu oli. Veebruaris tuli ju esimene kevad. Linnulaul. Soe päike. Siis otsutas ilmataat uuesti lund ja külma tulla. Tuiskas korralikult. Sahk pidi uuesti lund tulema lükkama. Jääauk oli jälle jääs.. kuu lpus kadus toigas. Täna, esimesel aprillil, neid märtsi alguse pilte vaadates, tundub see kõik nii kauge. Ometi see oli, just hiljuti. Märtsis käisin esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel pigem hommikuti suplemas. Teisipäeval aj neljapäeval pigem õhtuti, aga kui vahepeal päike varem äratas ja aega oli, siis jõudsin ka poole 10 aeg vette.. vahel oli aga uni magusam. 

Üle kaheksa kuu järjest iga päev vees käidud.. :)


01.03.2021
Oh kui kevadine oli see märtsi algus.
Päikesekiired olid juba soojad.
Päike paistis.
Lumi sulas.
Linnud laulsid.

01.03.2021
Selle pildi peale küsiti, miks mind jäätükid häirivad, et kas on külm, 
kui need naha vastas on.
Ju on nahal külm ka, ma ei tea, sest
vesi on niigi külm.
Aga jäätükid on üsna tervate äärtega.
Mis võib nende vastu mineku teha üsna valusaks.
Ja vahel veriseks.
Palja käe või jalaga väga jääd lõhkuda ei tahagi,
tegin seda, kui tulid esimesed külmad,
ning sain korduvalt jala veriseks.
Hiljemgi käel veriseid kriimustusi olnud, 
kui olen paljakäsi jäätükke välja loopinud.
Ja kui neid jäätükke palju on
ja sina ka veel sinna auku ronid,
siis
kõik jäätükid ei mahu pinnale ja mõni
ronib sulle keha ligi.

02.03.2021
Oh, nii äge oli jälgida.
Tubli tüdruk, ära tegi!

03.03.2021
Kevadmüts!
Ja väga populaarne hommik.
Kui mina välja ronisin, siis oli järgmine platsis.
Kui mina metsa sisse jõudsin,
siis tulid juba järgmised.
Kui auto juurde jõudsin, siis jälle järgmised.
Ilus hommik
ja toredad kohtumised.

04.03.2021
Kahjuks ma ei mäleta, mis kellaajal ma seal istusin ja seda mõtlesin.
Niisiis ma ei tea, kas sattusin sinna nädal hiljem
ja ehk sattusin
aga võib-olla ei olnud päikest.

04.03.2021
Nii ilus hommik.

05.03.2021
Reedeti on ikka hommikused suplused,
sets pärast tööpäeva on Tartu ring.
Ja maa oli valge.
Kevad puhkas vahepeal.

05.03.2021
Püüan peaaegu iga kord kindlas
kohas seistes
selle vaatega pildi teha.
Kahjuks mitte iga päev.
Ja mitte ka sama kellaajal.

06.03.2021
Aga see vaade ja hetk 
on nii hea ja rahulik.

06.03.2021
Siis kui Abikaasa järve äärde viis.
Ja varvastega veel lumes siputasin.
Trikood ei olnud ka vaja.

07.03.2021
Tuis jätkus.

*07.03.2021
Pildile sai vale kuupäev.


08.03.2021
See oli üks imeline päev.
Naistepäev.
Alustasin hommikut ja visualiseerisin endale imelise päeva.
Rahuliku tööpäeva põhitöökohas.
(Ja nii oligi! See oli rahulik ja chill esmaspäeval).
Ja oli naistepäev ehk sai lilli ja ilusaid sõnu ja magusat.
Ja koduvisiite ma nautisin. Võtsin kõigi jaoks aega
jutustasin.
Ja nad kallasid mu lilledega üle.
See tegi südame ja hinge nii soojaks.


08.03.2021

08.03.2021
Ja hommikul lõin järve ääres tantsu ka.
Miski osa arvas sel päeval,
et mul ei oleks hea külma vette minna.
Niisiis veestvälja tulles käis seljast läbi mingi jõnks
ja valu.
(see valu oli seal päris mitu päeva, aga ma ei lasknud ennast segada).
Nüüd võtan hetkel ja lausun enne -
Minu keha on kaitstud. Alati kaitstud. Mina olen kaitstud.

09.03.2021
See vahva luuletus jäi kuskil fbs mulle silma.
Täitsa märts ju !

09.03.2021
Teisipäev.

10.03.2021 

10.03.2021
Tuiskas.
Kodu juures tundus, et uut lund on vähe, pigem tuiskas mõnest kohast lume ära..
Aga hanged olid üsna korralikud.
Olin rõõmus, et teest oli üle tuisanud.
Pääses kodust väljas.
Ja maanteel oli okei sõita.
Hommikul oli justkui kõrbedam külm.
Aga seal järve ääres oli malbe ja soe.

11.03.2021
Neljapäev.

11.03.2021

12.03.2021

12.03.2021
Siis kui hommikul oli jälle kerge kohev lumevaip.
Kiirendusega.

13.03.2021
Laupäeva kohta jõudsin väga hilja suplema.
Kuud ka ei olnud.
Pilves oli.
Pime oli.
Aga vähemalt sai vette.
Sest kodus olime vee tagasi saanud vaid mõnikümmend minutit varem.
Sauna jätsime järgmiseks päevaks.

14.03.2021
Vahepela ma igatsen seda vaikust 
seal metsas
järve ääres.
Nädalavahetusel on seda palju tahetud,
kui lähed sinna valges.
See on tore, et inimesed looduses on.
Kui nii paljud kohad kinni on,
siis on nad looduses veel rohkem.
Siis lihtsalt pole seda vaikust.
Üks hommiku rääkisin üheteise suplejaga ja tema rääkis sama,
et tuleb üksi ja naudib seda hetke. Vaikust.

14.03.2021
Pühapäev.
Õhtupoolik. 
Järv auras.

15.03.2021
Ikka talvemütsi ja parkaga.
See parka on täitsa paras sellisteks ilmadeks.

15.03.2021
Hommik poole 8 paiku.
Põldude vahel oli udu.

16.03.2021
Kui mõtlesin, et jääaugus on tore olnud,
aga nüüd tahaks jälle ujuda.
Päriselt ujuda.
Pikemalt
Nautida.
Varem järve äärde minna.
Või käia hoopis mõnes kohas ujumas, mis teele jääb.
Sest hetkel, kui ei tea jääaukude kohtasid, siis on valikuid üsna vähe.

16.03.2021
Teisipäeva hommik kella 9 paiku.

17.03.2021
Vesi on tõesti külm.
Või tundub see nii külm, sest õhk ei ole enam kõrbedates miinuskraadides.
Kolmapäevahommik poole 8 paiku.


18.03.2021
Ärge enam jääle minge.

18.03.2021
Sellised need hommikud viimasel ajal on,
kui kodus on Draakon ja Pisike.
Aga mlle väga meeldivad pikad hommikud.
Tuleb nautida.
Sest aprillis on need vaid nädalavahetustel.

18.03.2021
Samuti enne tööpäeva.
Aga kell oli juba 9 läbi.
Ja pärast seda sõitsin koju tagasi, sest üks asi jäi maha.
Ja siis sain tööle minna.
Teise katsega.

19.03.2021
Reede hommik.
Enne tööpäeva.

19.03.2021
Hommikune suplus, kui päike juba peaaegu purdele pastis.
Toigas oli kadunud.
Õnnks oli keegi enne mind käinud.
Ja kohe pärast mind ka.
Vesi oli külm.

20.03.2021
Täna algas kevad.
Öö oli selge tähistaevas ja kuu.
Hommikust saati puhus väljas külm tuul.
Ja siis hakkas lund sadama.
Ja õhtuks oli maa taas valge.
Korra oli kasvuhoone taga varjus päris soe.
Tumatitaimed sirutavad ennast valguse poole.
Üks kurk ka.
Kassid ei tahtnud eriti õues olla.
Mõne teise maja kass käis. Pikajagne. Süsimust.

20.03.2021
Täna oli Pisike järve ääres kaasas.
Autosõit talle ei meeldi. Kui auto seisab,
siis on okei. Järve ääres oli okei.
Arsti juures oli okei.
Suplemisest ei arvanud ta suurt midagi.
Mina ka mitte, sest see tuul oli isegi seal järve ääres, metsas. 
Kiire suplus ja tagasi autosse. Ja koju.
Kevadmüts jäi eile kuskile...
Aga täna oligi talvemütsi päev.
Selline kevade algus. 

21.03.2021
Eksole ilus see meie kodumaa.


21.03.2021
SIlm lihtsalt puhkab.
Ilus oli vaadata ja ilus oli olla.
Eelmine päev oli ju tuisanud.
Ja siis tuli hommikul see päike.
Mis oli niiii soe.
No lumi oli ka jälle maas, aga mis seal ikka.

21.03.2021
Siputasin varbaid ja nautisin ilma.

22.03.2021
Hommik poole 8 ajal.
Päike on juba täitsa soe.
Ja varsti paistab juba purdele.
(okei, veel ei paista, sest nüüd nädalavahetusel liigutame ju kella..)


22.03.2021
Jääaugu juures oli küll ebameeldiv üllatus, et keegi oli otsustanud oma 
koni sinna visata.
See oli jää sees.


22.03.2021
Virtuaalsed kallistused!

23.03.2021
Teisipäeva hommik 
pärast kella 9.
Kui vaade oli jälle nii ilus ja hea.


23.04.2021
Üks ilus hommik.

24.03.2021
Kolmapäeva hommik.
Jää oli üsna tugev, hea
et keegi oli enne mind seal käinud.
Sest mul polnud millegagi jääd lõhkuda
(va enda jalad).
Kohe pärast mind tulid ka suplejad, neil oli kirves kaasas.
Ja jääauk sai oma tavapärase suuruse tagasi.

Jõudsin kolmapäeval kella 18 aeg koju, see 
oli midagi 

25.03.2021
Ühe kiire tööpäeva õhtupoolik poole 18 ajal.
Sadas vihma. 
Niimoodi vaikselt. 
Mõnus oli.
Ja nii tahaks juba ujuda..

25.03.2021
Kasutasin aegvõte pildistamise süsteemi.
Nii hea.. ei peagi ise pärast muutma ja kiirjendust lisama.
Kiire, aga
samas näeb,
kuidas vihma sajab.

26.03.2021
Reede hommik.


26.03.2021
No õhk oli soe.
Aga vesi värske.
Mulle nii meeldib see "ajaline kestus" foto, sest teeb ise väikese video.
15 sekundit tuleb 1 sekund.
Siis olin juba vees ära käinud.
Hüppasin niisama ringi.

27.03.2021
Tere Verevi!
Viimane ujumine oli seal olnud sügisel..
kas äkki oktoobris?
Käisin tol päeval metsas jalutamas. Ja sõitsin läbi Elva koju.
Mõtlesin, et ei hakka Vaikse poole põikama.
Ja kuna ilm oli ilus, siis jäin Verevisse.
Vähem rahvast. 
Ja polnud seal jääaugus käinudki.

28.03.2021
Ja kuu viimasel pühapäeval tuli Abikaasa ka.
Tegelikult käisime poes
ja ütlesin, et käime Verevis.
(otsus oli õige, sest järgmine päev nägin, milline oli Vaikse parkla)
Varem ma pole vist keset märtsi (Eesti) rannas trikooga olnud.

28.03.2021
Päike paistis nii mõnusalt.
No vesi oli ikka külm.
Eriti kui talve ja miinustega võrdled.
Käsi ei tahtnud külma vette panna.
Jalad olid põhjas.

29.03.2021
Ehk hommik oli kuidagi päikseta ja jahe.
Taas oli kell umbes pool 8.
Aga väljas oli jahedam. 
Päikest ei olnud.
Ärgata oli raske.
Vesi natukene ergutas.

29.03.2021
Video ütleb kõik.
Aga päikesetõus oli tõesti
väga ilus.
Ja tore oli, et päiek tõusis sutsu enne seitset.

30.03.2021
Selline vihmane
ja udune päev.

30.03.2021
Hakkab looma eksju.
Varsti saab ujuda. 


31.03.2021
Selle lisasin Instasse alles täna hommikul.
Eile ununes ära.
Hommik suplemas käisin, aga siis
oli selline veidi murelik päev,
sest Draakon oli haige.
Ja kuigi ma ei taha muretseda, sest mure tõmbab ligi muret.
Ja tuleb saata hoopis armastust.
Siis ikkagi oli mure.

31.03.2021
Nii lõppes märts.

Aprill algas muide tõelise kevadsoojaga.
Aprillis oootan, et Pangodi jääst vabaneks, et kui esmaspäeviti ja kolmapäeviti vara Tartu poole sõidan, siis äkki saan seal peatuse teha... Kui ei, siis on alati võimalus pärast tööpäeva mujal käia. Ka reedeti saba hakata siis Pangodi peale mõtlema, kui valin selle maantee koduteeks. 
Aprillis on mul sünnipäev. Esimest korda plaanin enda sünnipäeval suplema minna. Aprillis on meil pulma-aastapäev, siis plaanin ka suplema minna. 
Kevad on ilus. 
Iga päev on ilus.