Thursday, February 2, 2023

Raamatud jaanuar 2023

Uus lugemisaasta on käes. Päris eimestel päevadel ma raamatut kätte ei võtnud, aga nagu ikka - kui alustad, siis läheb ludinal*. Viimasel ajal olen ka mitmesse kohta märkinud, mida veel lugeda tahaks, tulebki hakata vaatama, kas neid kohalikus raamatukogus on ja kui on, siis tellida. Ja loota, et kõik korraga ei tule. Backmani uue raamatuga oli nii, et kirjutasin raamatukokku, et palun mind järjekorda panna, kui see raamat tuleb. Sel korral ma meilile vastust ei saanud.. Küll aga sain mingi aeg kõne, et raamat on kohal, kas panevad kappi. Kui eelmisel korral palusin end ühele raamatule järjekorda panna, siis ma küsisin, kas nad ikka tellivad selle üldse, Backmani puhul ma seda ei kirjutanudki, tundus nii loogiline, et see tuleb. 


Jaanuar 2023 lugesin läbi seitse raamatut: 
  • "Näputoit. Õpeta oma laps head toitu armastama" Gill Rapley; 246lk; 06.01.2023 ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Ja siis oli ta läinud" Lisa Jewell; 300lk; 07.01.2023 ⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Väike iluremont" Miika Nousiainen; 384lk; 14.01.2023 ⭐️⭐️⭐️
  • "Maria Montessori: Uue aja õpetaja" Laura Baldini; 340lk; 16.01.2023 ⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Kõik algab meist" Colleen Hoover; 303lk; 18.01.2023 ⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Tahakas veel midagi öelda... Lea Dali Lion" Inge Pitsner, Marek Sadam; 240lk; 21.01.2023 ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Võitjad" (Karulinn #3) Fredrik Backman; 600lk; 29.01.2023 ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️

Aastat alustasin näputoidu raamatuga. Soovitan teistelegi. Kergelt kirjutatud, miks on näputoit hea. Korduseid oli palju, aga siis jäigi meelde, ei pidanud midagi ülelugemine või ülesmärkima. Retsepte ei ole, kes retsepte otsib. Siis lugesin ühe põneviku "Ja siis oli ta läinud". Seejärel "Väike iluremont", suvel lugesin sama autori "Juureravi". Ühte tahaks veel lugeda, aga seda kohalikus raamatukogus ei ole. "Maria montessori: Uue aja õpetaja" seis mul kapil päris palju nädalaid, aga sai ka lõpus loetud. Tätsa huvitav lugemine! Ja Montessori meetod mulle igati meeldib. Siis sain lõpuks Colleen Hooveri "Kõik algab meist". Vaatan, et andsin täitsa neli tärni sellele, aga minu jaoks jäi see tegelikult teistest tema raamatutest alla. Või oleksin ehk pidanud esimese osa enne uuesti läbi lugema, sest mingit sisu nagu mäletan, aga mitte eriti täpselt. Jõudsin lõpuks ka Lea Dali Leonist rääkiva raamatuni. Ja lõpetasin kuu "Võitjad" ehk Karulinna triloogia viimane raamat. Backaman oma headuses. Seda raamatut oli 600lk ja kui muidu võiks sellise mahuga raamat olla näiteks kahe õhtu oma, siis Karulinna raamatud on mul kõik kauem võtnud. See ei ole raamat, mida ma nii kiiresti loeksin. Mulle niiiii väga meeldib, kuidas Backman kirjutab nendes. Ja sa elad sellesse nii sisse. Seda peab ise lugema, et sellest aru saada. Ma mingi aeg loeksin kõik kolm osa uuesti läbi. Küll aga lugesin ma seda raamatut kaua sellepärast, et siis jäigi ka poja haigeks ja õhtuti vajusin koos temaga magama. 

Jaanuar 2023



Veebruar kestab alles teist päeva, aga juba tundub jaanuar ilmatuma kaugel. 
Eks eilne päev oli parajalt pikk päev ka. 
Jaanuaris käisin iga päev kärutamas - vahel rohkem, vahel vähem, aga ükski ilm ei takistanud. Kuivõrd lumi sulas ära(vahepeal tuli jälle sutsu maha, siis jälle sulas), siis oli jalutamas käimine puhas rõõm, sest teed olid puhtad. Vahel küll väga libedad, aga siis panin naelikud alla. Ilmselt oleks võimalik ka pikemaid jalutuskäike teha (nt Elvasse), aga siis vahepeal peaks kuskil miskit tegema ja otsima koha, et poja ka süüa saaks. Mul on seal inimesi küll, kelle juurest läbi minna, aga kuidas sa siis vaid 15minutit oled? Seetõttu pole ka pikemat tiiru ette võtnud. 
Kodus tegin ka trenni, 3x nädalas. Jaanuar keskendus tuhar-jalad treeningutele ja kuu alguses oli lihasvalu üsna sageli külas. Kuu lõpus oli aga tunda, et mingid hajrutused tulevad palju paremini välja. Üldiselt said trennid ikka nii tehtud, et poja oli juures. Vahepeal oli ta mul lisaraskuseks, vahepeal ta lihtsalt naeris kõrval. Vahva. 
Tegelikult alustasin ka heidepükste kudumisega, aga eriti kaugele ei jõudnud. Võtsin juhendi ette ja hakkasin tegema (silmade loomist vaatasin näiteks youtubest). Juhendis oli heide 2-3 kordne, vardad 5-7 ja 46 silma. See oli ikka väga suur. Eks ma koon ka natukene õrnemalt, aga noh jah. Ostsin siis kohe väiksemad vardad - 3.5. Proovisin uuesti, aga ikka tuleb liiga suur. Siis võtsin silmasid vähemaks - 42 (mis muidu vastaks suurusele kuni 6k). Ja nüüd see siis mul pooleli on. Tundub ikka liiga lai, aga tahaksin veel mõned read kududa, et kindel olla. Heidest ei saa ma väga tugevalt ka kududa, sest see läheb nii kergesti katki. 



Kuu alguses sai poja kuue kuu vanuseks. Juba pool aastat!
Kaal oli siis 8430gr ja kasv 70cm. 
Üks rõõmus vahva laps!
Kuu alguses käisime ikka ujumas 1x nädalas. Seda jätkame. Kui ta jaanuari alguses veel hoogsalt tagurdas ja edaspidi liikus küllaltki vähe, siis 5. jaanuaril hakkas käputama. Esialgu ikka oma stiiliga, samm läks ka sassi, vahepeal ka roomas, kui tundus, et võiks käputamata saada ja pisaks käe sirutamisest, siis proovis seda. Aga jah. Nii et roomamisest ta tegelikult suurt ei arvanudki. 
Kuu lõpus tahab ta end püsti ajada, eriti palju on põlvede peal, aga kui nt sülle võtta, siis istuda ei taha, tahab hoopis seista. 
Hambaid veel ei ole. Magab päevas kolm und. Eeslitatult kõik vankris. Vahepeal meil graafik päris hea, et 20 ajal ööunne ja pärast 7 äratus, aga oli ka päevi, kui tal läkski pärast kella viit hommikul uni ära. Ise väsis ka siis ruttu ära, aga mis sa teed. 
Eriti kiire liikumine tuleb siis, kui kuskil on kass, kelle võiks kätte saada. Tal läheb kohe nägu naerule, kui näeb kassi ja astub minekule.
Ronib ka väga palju asjadest üle. Barrikaadidest pole enam kasu. Elutoast paneb väga ruttu jooksu - söögituppa ahju juurde uudistama (äkki on puupuru põrandal) või teisele poole tuba. Nagu ikka tahab kõik huvitavad asjad suhu toppida. 
Armastab minu juukseid. Enam kuklast neid ei sikuta, aga väga naudib, kui kuskil on mõni salk lahti, tahab selle kätte saada ja endale suhu pista. 
Kuu lõpus sain aru, et Tartu tiire enam tema uneajale ei planeeri. Uni jääb lihtsalt liiga lühikeseks, sest ärkab üles, kui kuskile jõuame. Niisiis ärkveloleku ajal linna, vanker kaasa, et saaks ära magada ja siis näiteks muid asju tegema. Seda saime ühe korra proovida, oli väga edukas, siis tuli viirus.
25. hommikul ärkas ta veidi nohiseva ninaga ja üks ninapool tilkus. Üritasime Nosibooga sõbraks saada. Kogu aeg ei õnnestunud. Muidu oli täitsa okei. Neljapäeval nohises teine pool ka. Magama jäämine oli juba raske, ilmselt vajus seda tati ka kurku ja õhtul kadus hääl ära. Ja nuttis palju. Öö  oli samuti nutune. Mulle tundus, et ta ei olnud varasemate kuude jooksul kokku ka nii palju nutnud. Harjumatu, et ärkas nutuga ja voodis ei rahunenud, tuli sülle võtta ja ringi liikuda. Reedel oligi ta täitsa hääletu. Kasutasime ikka tatiimurit, inhalaatorit, hanerasva. Ööseks sai paracetamoli, et neel nii valus ei oleks ja uni oleks kosutav. Nii oligi. Jätkus sama ka laupäeval. Pühapäeval hakkas juba hääl tagasi tulema, tatt oli paks. Esmaspäeval oli juba tuju rõõmsam. Öö oli rahulik olnud ka ilma paracetamolita. Käisime kõik koos poes ja üllatus-üllatus, selgus, et panime ostukorvi ka noroviiruse. 
Öösel poole kolme ajal oksendas une pealt. Ikka nii, et kõik voodipesu vajas vahetust. See sai kiiresti tehtud. Sõi natukene, aga tudule ei jäänud. Oksendas varsti uuesti. Selgus, et oli kakanud ka suure portsu (nii hääletult!). Nii et teist kord sai riiete-mähkme vahetus veel tehtud. Ülejäänud öö sõi vähe, aga magas külalltki okeilt. Vahepeal ampsas ikka juua. Ennelõunane uni oli hea. Lõuna ajal tuli näputoidu aeg, aga terve taldrik ujus hoopis oksest. Öösel arvasin, et pigem mingi ühekordne värk. Siis enam ei arvanud. Aga rohkem oksendamist ei olnud. Olemine oli tal ikka kuidagi viril ja kehv, väsinud. Järgmine hommik (see juba veebruar siis) sain aru, et ta on natukene liiga soe ja kraadiklaasil vaatas vastu 38 C. Mängimiseks jõudu polnud. Nautis kandekotis olemist, tegime kõik tudud koos (neid tuli lausa viis). Palavik kõrgemaks ei läinud ja seda ma ravimiga ei alandanud. Õhtupoolikuks tal palavik kadus, energiat tuli muudkui juurde. 
(enda kohta ei saa ma sama öelda, sest siis oksendasin mina)
Ja öösel oli üks kord ärkamine, aga ma ei tea enam, kas ma ärkasin tema peale või tema ärkas selle peale, et minul tahtis kõik joodud vesi ikka veel välja tulla. 
 
Valib endale ise raamatuid.
Aeg-ajalt tahab tasakaal ära minna või ta unustab, et tuleks kuskilt kinni hoida.
Aga seal riiuli juures on ka üks tema lemmikohtasid praegu.

Ilmselt ma mingit liha lõikasin, et mõlemad kassid maiustama tulid.

Piparkoogid!
Kuu alguses leidsin atigna ja tegin mõnusalt pehmed paksukesed.
Väga head olid. 

Jaanuari alguses üks kargem hommik.

Need Jooks on lahe takvepüksid on praegu mu tõelised lemmikud.
Ideaalsed õues käimiseks ja olemiseks. 


Sellist jaanuari ilma varasemast enam ei mäletagi.

Poja on ka kardinate fänn.
Ja kasside fänn ka. 

Mõlemad mahtusid ära!
Seda polnud me varem näinud.
Aga kokku neil kaal umbes 8,3kg. 

Näputoit. 
Esimesel eluaastal on lapse põhitoit (rinna)piim. Mulle jääb arusaamatuks, miks nii palju räägitakse, et beebid peaksid neljandal elukuul juba lisatoitu saama, kui nende seedesüsteem ei ole selleks üldse valmis, kui võivadki allergiad välja lüüa, kui neil pole vajalikke ensüüme, mis aitaks neid toite seedida? Ja et perearstid seda veel soovitavad. 
Mina väga naudi, et poja sööb rinnapiima. Need on nii vahvad hetked. Need on ka need ainult meie hetked. 
Ja mina teen oma südame järgi. 
Näputoit on väga huvitav! Sellest tahaksin pikemalt kirjutada ja olen ka pilte teinud. Nii et siin ma sellel liiga pikalt ei peatugi. 
Tavaliselt on tal taldrikul tavalisemad köögiviljad (aurutatud), lisaks on saanud liha, kana, kala, samuti olen teinud talle putru, saanud minuga sama omletti. Puuviljadest on saanud banaani proovida, aga see libiseb ikka käe vahelt ära. Avokaadot ka. Ja maasikaid. 
Brokkoli on vist eritilne lemmik koos porgandi ja maguskartuliga. 


Draakon. 
Käisime vaktsineerimas ja kaalumas. Draakon poiss kaalub 4265grammi (rohkem kui Pisike).
Kuu lõpus ostsin mingi uue kirburohu, vaatasin, et pihustatav ja tundus, et nii lihtne on see talle peale saada. Aga ostes ma ei lugenud, kui palju seda tuleb pihustada ja ei mõelnud, kas on adekvaatne teda üldse niimoodi kinni hoida. Abikaasal on nüüd üks käsi täitsa kriimuline, jalg samuti, Draakon oli irmus tige.. aga rohu saime peale. Kirburohust oli jäänud natukene pikk vahe. Aga mul on veel selgelt meeles, kuidas me Tartus elades toakassidele ise kirbud tõime. Ja seda ma korrata ei taha. Niisiis tuleb talvel ka ikka rohtu panna. 

Pisike käis ka arstil - kalumas ja vaktsineerimas. Tema sõitis sinna Abikaasa seljakotis. Nimelt läksime terve perega koos. Pisikesele meeldib muidu transportpuuris ka niisama magada, aga siis tuli see Draakonile loovutada. Autosõit oli muidu sellsies mjäu laulude keskel. 
Pisike kaalus siis 4170gr. 
Ta käib õues ikka poja jalgu soojendamas. 
Temale sai ka kirburohi pandud, talle ei meeldinud, aga läks tunduvalt lihtsamalt kui Draakoniga. 


Ma käin ikka seda ühte ja sama vaadet pildistamas.
Mulle väga meeldib see. 
Ilus kurviline tee. 



Tuesday, January 17, 2023

Püsikulmud

Ma olin kindel, et mul on piltidega postitus juba valmis ja vaja vaid paar rida kirjutada. Aga kui selle avasin, siis oli see tühi. Vaatasin kiirelt, milliseid pilte olen arvutisse salvestanud, otsisin mõne uuema juurde ja saab hakkama küll. 

Püsikulmud - midagi, mille peale mõtlesin juba mitmeid aastaid, aga tegemiseni jõudsin 2021 suvel. Ma ei ole teab mis suur meikija (ja ega seda eriti ei oska ka, sest pole olnud soovi õppida), aga mulle väga meeldib, kui on ilus selge kulmujoom. See raamib näo ära. Ja on lihtsalt ilus. Nii hakkasin ma kunagi kord kuus kosmeetiku juures käima, et kulmud oleks värvitud ja kulmujoon ilus. Kitkusin, mis ma kitkusin, ei osanud ise ühesuguseid kulme teha. kui mu juuksed on aastatega vaid tumedaks läinud, siis loomulik kulmukarv on ikka väga hele. Küll aga kulmude püsivärvid ei püsinud eriti kaua või ise harjusid korra tumedamaga ära ja kui see nädala pärast juba tunduvalt heledam oli, siis tekkis tunne, et polegi just värvitud. Aga tihedamalt kui kord kuus ei soovinud värvida ka. Ja kulmude kuju kippus ikka tsirkust tegema. 
Niisiis küsisin lõpuks soovitusi, kes kuskil käinud on. Natukene googeldasin ja uurisin. Hinnaklass oli soovituste juures sama. Valisin välja A.Vallades Permanent Make up. Esimese ja panin 2021 juuli algusesse, siis kui mul puhkus oli, et oleks rahulikult aega. 
Alla on väga professionaalne ja tahab, et tulemus oleks perfektne. Esimesel korral võttis kulmude joonistamine päris kaua aega ja siis püsimeik veel ise. Pea 2,5h läks vist. Minu jaoks oli väga lõõgastav ja ma jäin tukkuma. Emla kreemi ei kasutanud. 


Päris värskeid pilte pärast portseduuri ma ei leidnudki. Küll aga mäletan seda, et siis oli kuumalaine, päike muudkui lõõskas. Kui koorikud tekkisid, siis oli päris ebamugav. Oleks tahtnud muudkui sügada ja kratsida, aga ei saanud. Õues olla kandsin nokamütsi, et päike päris otse peale ei paistaks. 


Ma ei tea, millal ma selle tegin. Tundub ka üsna värskelt prast protseduuri (aga enne koorikute teket). Esialgu vaisin karvtehnika. 


Umbes kuu hiljem läksin hooldusesse, et kulmud üle käia. igale poole polnud värv nii hästi sisse läinud, olid mõned augukesed, mida täita. Taaskord jäin tukkuma. Hea puhkehetk. 

See peaks olema 2021 aasta lõpptulemus. Kusjuures läksin veel ka kolmandat korda protseduurile, siis ühte kulmu tekkis ikkagi auk, mis riivas silma. Saatsin Allale sellest pildi ja ta leidis kiirelt aja.

Ja nii a nende kulmudega ringi jooksin. Aeg-ajalt sai ka värvitud, aga üsna harva. Kuju oli ilus ja ma olin ülirahul. Ärkasin hommikul ja kohe ilusad kulmud peas. 
Vahepeal soovitasin protseduuri ka Sõbratntsile ja ämmale, kes said ka püsikulmud!

Küll aga juba suvel tundus, et hakkavad vaikselt ära kuluma. Värvi ei viida ju ka eriti sügavale, et see kulumine on täiesti normaalne. Lisaks ei olnud ma alati eriti hoolas päikesekreemi kasutaja. Ja suvel pleekisid enda kulmukarvad veel eriti heledaks, mis jättis veelgi heledama mulje. Küll aga rohkem ma kuumalaine ajal protseduurile minna ei soovinud. Tahtsin selle sügisesse lükata, kui poja veidi suurem ja väljas veidi vähem päikest. (Mulle väga meeldib päike!)

See on äkki suve lõpust mingi pilt. 

See on oktoobri lõpus, kui läksin hooldusesse. Mõned väga heledad karvad on ka näha, ei jõudnud nende värvimisega enne tegeleda. Karvatehnikat nagu eriit nha enam polegi.
Alla ütles ka, et kui kulmukarvasid edasi värvida, siis püsib ka veidi paremini. Ja lisaks ikka see päikesekreem. Ja kindlasti mitte kulmude piirkonda koorida. Ja vaadata, milliseid näohooldusvahendeid kasutad. 


See peaks novembrist mingi pilt olema, aga äkki koorikud olid alles peal. Need tekkisid alles nädala möödudes ja läks päris kaua aega. 
Vahepeal tuli hoiduda saunast ja basseinist. Mitte et ma ise oleks ujumas käinud, aga pojaga jäi siis Vspas ka üks nädal vahele. 
Kui olid paranenud, siis värvisin ka kulme püsivärviga. 


Siis kui pärast esimest korda oli paranenud.
Ja mul olid jälle ilusad pruunid kulmud. 
Tegelikult harjus ka selle esialgse värviga täitsa ära ja natukene kurb oli, kui see 
ära kadus (ehk koorikud maha tulid).


Detsembri keskelkäisin teist korda, et üle vaadata. Vasak kul ei tahtnud väga värvi sisse võtta ja oli jäänud heledam. Kõik sai üle tehtud.
Mõlemad korrad olid ajakulu taas kuskil 2h. Ja mina jäin tukkuma. 
See pilt on kohe pärast protseduuri, tegelikult olid kulmud väga tumedad ja punased ka.


Ja selline siis jaanuari alguses. 
Kulmud peas, tuju hea ja ilus. 


Saturday, January 14, 2023

Jaaa, 2023!

 


2023 alustas oma teed juba mõnda aega tagasi. Üleminek möödunud aastast oli sujuv. Ja nii ongi hea. Sõrmenipsuga ei muutu miski, kui muutub aastaarv. 
Aga muutused on kogu aeg ja pidevad. 
Nii et kõigil meil on oma tee sellel aastal ja on meie teha, milline on see tee, milline on see ümbrus, kas me käime, jookseme, hüppame, kas oleme sellel teel üksi või kellegagi koos, millise emotsiooniga me liigume, kas näeme, kuhu see tee viib, kas oleme kohal. 


Ma ei sea aastaks eesmärke, mida püstitada. 
Aga ma tean, kuidas ma ennast tunda tahan. Ning tean (ja õpin), mida ma teen, et see nii oleks. 


Ma tahan olla hetkes ja selles hetkes tahan ma end tunda hästi. Aeg-ajalt võib see tähendada alistumist - on asju, mida me ei saa muuta, sest see on väljaspool meid endid, aga me saame valida, mida me mõtleme ja kuidas me mõtleme, see loob meie tunded ja otsustab selle, kuidas me ennast selles tunneme. Täna on väljas neli kraaadi sooja, puhub soojem tuul, kõik on vesine ja õu ning sissesõidutee algus (maja poolt) on liuväli. Ma tahan ennast tunda hästi, niisiis valin ma õue minekuks õige riietuse ja jalanõud, et saaksin seda ilma nautida, natukene jääl uisutada ja lapselikku rõõmu tunda. Ilma vastu (nagu palju muu vastu) ei võitle. Võitlemisenergia ei vii üldse kuhugi. 

Tuesday, January 3, 2023

2022 loetud raamatud


Pikka juttu siin 2022 aasta raamatute juures ei ole. Lugesin ikka ilukirjandst, skka ka veidi muud.
Raamatuid tuli kokku 115 ja Goodreads ütleb, et lehekülgi sai kokku 37,366, kuid see võib olla tegelikult veidi erinev (võis oli üks kuni mõni raamat, mida ei olnud eesti keeles sealses süsteemis ja lisasin inglisekeelse raamatu). Kõige õhem raamat oli 110 lehekülge (Printsessi raamat) ja kõige paksem 592lk graafiline romaan (kas ma tõesti ei lugenud ühtegi Seitme õe sarja raamatut?!)
Keskmine raamatu paksus 324lk. 
Keskmine hinne minu poolt 3,7 tärnikest.

Mulle väga-väga meeldis Backmani "Karulinn" ja selle järg "Meie teie vastu". (Üsna pea on ilmumas kolmas raamat!). Väga soovitan!
"Minu turbani saladus" oli väga huvitav lugemine, samuti raamat "Haritud". 
"Taltsutamatu" Glennon Doyle raamatuga tekkis tunne, et see võiks kodus riiulil olla!
Malest saab tõesti huvitavalt kirjutada, niisiis soovitan  "Lipugambiit".
Põnevaid põnevikke oli ka, aga need sellised kergemad lugemiseks. Soovitan ikka Rovert Bryndza sarja ja siis veel nt "Ajalehetüdrukud" Alex Smith.
 
2022

1. "Tuli miilab tuha all" Paula Hawkins; 280lk; 02.01.2022
2. "Viimane kustutab tule" Bethany Clift; 400lk; 04.01.2022
3. "Karulinn" Fredrik Backman; 400lk, 09.01.2022
4. "Mitte minu tütar" Suzy K. Quinn; 304lk; 11.01.2022
5. "Minu turbani saladus" Nadia Ghulam;  272lk; 12.01.2022
6. "Tagasi" S. K. Barnett; 304lk, 15.01.2022
7. "Kirjad Buenos Airesest" Eia Uus; 262lk; 18.01.2022
8. "Saladuste saladus" Maia Lepmaa 154lk; 19.01.2022
9. "Kate'i ja Clara imevärki Cornwalli käsitööpood" Ali McNamara; 352lk; 22.01.2022
10. "Permakultuuri käsiraamat. Nutikas planeerimine ja jätkusuutlik aiandus" Ulrike Windsperger; 187lk; 22.01.2022
11. "Tähtedest võlutud" Jenn Bennett; 422lk; 26.01.2022
12. "Kuutõus" Sarah Crossan; 352lk; 28.01.2022
13. "Maja metsa varjus" Mark Edwards; 384lk; 30.01.2022
14. "Kui kõik kokku liita" Jojo Moyes; 396lk; 05.02.2022
15. "Kui Emma kadus" Wendy Walker; 272lk; 07.02.2022
16. "Kui kuu on kadunud" Nathan Filer; 296lk; 10.02.2022
17. "Kuidas alustada investeerimisega" Kristi Saare; 144lk; 13.02.2022
18. "Tuhande tähe töö" Deanna Raybourn; 312lk; 16.02.2022
19. "Lapse hing" Ilona Karula; 328lk; 19.02.2022
20. "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus" Indrek Hargla; 312lk; 20.02.2022
21. "Taltsutamatu" Glennon Doyle; 272lk; 24.02.2022
22. "Poiss, kes nägi pimeduses" Rasa Bugavičute-Pēce; 176lk; 26.02.2022
23. "Ta ei teinud seda" Ketlin Priilinn; 200lk; 28.02.2022
24. "Lihtsalt ära jää üksi" Kaia Raudsepp; 198k; 02.03.2022
25. "Südame õige kuju" Jenn Bennett; 316lk; 03.03.2022
26. "Musta paguni mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood" Ain Kütt; 288lk; 05.03.2022
27. "Majakavaht" Camilla Läckberg; 409lk: 07.03.2022
28. "Tõde tõuseb, vesi vaob" S. K. Tremayne; 315lk; 09.03.2022
29. "Vihmavarblane" Linda Goodnight; 320lk; 12.03.2022
30. "Küll hunt hunti tunneb" Audrey Harte; 283lk; 13.03.2022
31. "Suured väikesed valed" Liane Moriarty; 495lk; 15.03.2022
32. "Postkaart Itaaliast"  Alex Brown; 288lk;16.03.2022
33. "Kõik see silmale nähtamatu valgus" Anthony Doerr; 356lk; 20.03.2022
34. "Terake tõtt" Christian Unge; 416lk; 22.03.2022
35. "Meeldejäävad jõulud" Jenny Hale; 264lk; 23.03.2022
36. "Raxteri tüdrukud" Rory Power; 316lk; 25.03.2022
37. "Nukuvabrik"  Elizabeth Macneal; 2384lk; 26.03.2022
38. "Kolm naist" Lisa Taddeo; 346lk; 27.03.2022
39. "Kahtlus" Ashley Audrain; 256lk; 28.03.2022
40. "Ainus tütar" Anna Snoekstra; 264lk; 31.03.2022
41. "Viimane lend" Julie Clark; 335lk; 01.04.2022
42. "Võõras veri" M.W. Craven; 400lk; 03.04.2022
43. "Mida tuul teab" Amy Harmon; 424lk; 05.04.2022
44. "Noateral" Simon Mayo; 464lk; 09.04.2022
45. "Esimene abikaasa" Dave Laura; 280lk; 12.04.2022
46. "Pimedus langeb" Robert Bryndza; 315lk; 13.04.2022
47. "Kaksikõde" Louise Jensen; 328lk; 150.04.222
48. "Lumepimedus" Ragnar Jónasson; 270lk; 16.04.2022
49. "Ööpimedus" Ragnar Jónasson; 240lk; 18.04.2022
50. "Postkaart Pariisist" Alex Brown; 330lk; 26.04.2022
51. "Varjuliilia" Johanna Mo; 368lk; 27.04.2022
52. "Paberloss" Miranda Cowley Heller; 384lk; 29.04.2022
53. "Ülakorruse pere" Lisa Jewell; 303lk; 01.05.2022
54. "Meie teie vastu" Fredrik Backman; 392lk; 02.05.2022
55. "Unenäod ei tähenda midagi" Ane Barmen; 192lk; 05.05.2022
56. "Miss Merkel. Mõrv Uckermarkis" David Safier; 280lk; 09.05.2022
57. "Ämm" Sally Hepworth; 296lk; 10.05.2022
58. "Tütarlaps ja öö" Guillaume Musso; 288lk; 12.05.2022
59. "Francesca" Lina Bengtsdotter; 420lk; 15.05.2022
60. "Vapper tüdruk, vaikne tüdruk" Catherine Ryan Hyde; 304lk; 16.05.2022
61. "Black Conchi näkk" Monique Roffey; 256lk; 18.05.2022
62. "Pärija" Camilla Sten; 366k; 20.05.2022
63. "Minu õe mees" Nicola Marsch; 336lk; 22.05.2022
64. "Viie aasta pärast" Rebecca Serle; 288lk; 23.05.2022
65. "Jess, lapsed!" Marilin Mandel; 352lk; 25.05.2022
66. "Viimane kuutüdruk" Barbara Davis; 368lk; 28.05.2022
67. "Toateenija" Nita Prose; 336lk; 31.05.2022
68. "Seal, kus kasvavad metsikud kirsid" Laura Madeleine; 29lk; 02.06.2022
69. "Teine Boleyni tüdruk. 1. osa" Philippa Gregory; 296lk; 08.06.2022
70. "Kokkumäng" Julia Quinn; 480lk; 15.06.2022
71. "Hingmurdja" Sebastian Fitzek; 246lk; 16.06.2022
72. "Väike nurgapood. Talv" Nicola May; 288lk; 18.06.2022
73. "Minu kallis abikaasa" Belle Kimberly; 312lk; 19.06.2022
74. "Positiivne sünnituskogemus on võimalik" Rebecca Dekker; 208lk; 22.06.2022
75. "Sanatoorium" Sarah Pearse; 400lk; 23.06.2022
76. "Madame Curie ja unistuse jõud" Susanna Leonard; 460lk; 29.06.2022
77. "Juureravi" Miika Nousiainen; 372lk; 09.07.2022
78. "Kastanimunamees" Søren Sveistrup; 442lk; 12.07.2022
79. "Lilledele värsket vett" Valérie Perrin; 492lk; 14.07.2022
80. "Äng ja õndsus" Meg Mason; 333lk; 17.07.2022
81. "Ajalehetüdrukud" Alex Smith; 267lk; 21.07.2022
82. "Kahetsuse värv" Colleen Hoover; 381lk; 24.07.2022
83. "Valede võrgus" Paula Treick DeBoard; 328lk, 27.07.2022
84. "Suhtesõltlasest õnnelikuks abielunaiseks" Jaanika Elias; 110lk; 28.07.2022
85. "Tüdruk, keda ta kunagi tundis" Tracey Garvis Graves; 304lk; 31.07.2022
86. "Pariisi raamatukogu" Janet Skeslien Charles; 400lk; 05.08.2022
87. "Valguse kiirusel" Elissa Grossell Dickey; 319lk; 09.08.2022
88. "Haritud" Tara Westover; 424lk, 13.08.2022
89. "Elu ilmaveerel" Lenna Kuurmaa; 224lk; 16.08.2022
90. "Kogu tõde" Cara Hunter; 448lk; 22.08.2022
91. "Nähtamatu tüdruk" Lisa Jewell; 320lk; 25.08.2022
92. "Ära unusta mind" Mhairi McFarlane; 371lk; 01.09.2022
93. "Millestki vanast" Nick Alexander; 344lk; 08.09.2022
94. "Suvetöö" Lizzy Dent; 390lk; 15.09.2022
95. "Liblikatuba" Lucinda Riley; 576lk; 19.09.2022
96. "Lipugambiit" Walter Tevis; 392lk; 24.09.2022
97. "Ohtlik tutvus" Peter Swanson; 352lk; 28.09.2022
98. "Täiuslik laps" Lucinda Berry; 400lk; 30.09.2022
99. "Ootus" Anna Hope; 330lk; 08.10.2022
100. "Minu elu armastus" Rosie Walsh; 344lk; 15.10.2022
101. "Kallis Edward" Ann Napolitano; 358lk; 24.10.2022
102. "Suvemaja saladus" Jenny Hale; 264lk; 30.10.2022
103. "Koduabilise käsiraamat" Lucia Berlin; 432lk; 03.11.2022
104. "Neli tuult" Kristin Hannah; 456lk; 05.11.2022
105. "Ammuu" Heelia Sillamaa; 160lk; 06.11.2022
106. "Raevukas lesk" Minna Lindgren; 256lk; 11.11.2022
107." Viimane raamatukogu" Freya Sampson; 288lk; 15.11.2022
108. "Sõbrad nii ei tee" Heli Künnapas; 176lk; 15.11.2022
109. "Väike külaturg" Nicola May; 320lk; 26.11.2022
110. "Blankets. Lumeteki all" Craig Thompson; 592lk; 28.11.2022 
111. "Kirju mandrilt" Hedving Hanson; 190lk; 01.12.2022
112. "Sinu teine elu algab siis, kui sa mõistad, et sul ongi neid ainult üks" Raphaëlle Giordano; 190lk; 08.12.2022
113. "Mulle piisas terest" Mhairi McFarlane; 372lk; 14.12.2022
114. "Kreeka lummuses" Sue Roberts; 246lk; 20.12.2022
115. "Kõik, mida hing ihaldas" Emily Giffin; 350lk; 27.12.2022

Sel aastal võtan eesmärgiks ikka üks raamat nädalas ja vaatan, kuhu see mind viib. Varsti lisanduvad nimekirja lasteraamatud, plaanin needki kirja panna. 

Postimehe kirjastuses on hetkel -80%. Mina tellisin seal mõned raamatud - lasteraamatud tegelikult. Sest muidu ma ikka laenutan raamatukogust. Kirjutangi nüüd kohe kohalikku raamatukokku ja küsin, millal Backmani järgmine raamat jõuab. 

Saturday, December 31, 2022

Wow, 2022!


Mina viimased aastad ei tähista aastavahetust. Ma ei tunne selle järgi vajadust. Mulle meeldib kodus olla. Aga mulle meeldib ka aastale korra tagasi vaadata, kuigi uue kuupäevaga ei toimu midagi müstilist, siis on see ikkagi hea aeg kokkuvõtte-tagasivaate-unistuste tahvli tegemiseks. 


Ja möödunud aasta oli imeline. (Ma olen teadlik, et maailmas toimub väga palju sellist, mille jaoks ei leidu sõnu... Aga siin ja praegu mina ei anna sellele oma fookust.)
Ma õppisin ja kasvasin niii palju. Ma magasin niiiii palju. Ma võtsin aja puhkamiseks ja olemiseks.
Ma nautisin hetke. Ma nutsin. Ma nutsin ka tänulikkusest ja heameelest. 
Ma muutusin. Iga päev. Kogu aeg. Ja see on imeline.
Ma kasvasin. Iga päev. Ka praegu.
Ma õppisin. Ja õppisin, et nii palju on veel õppida. Ja see on puhas rõõm.
Ma hakkasin teadlikult oma tundeid tundma. Seal oli hirmu ja süütunnet, 
sest nii palju oli vanu mustreid, aga samm sammu haaval edasi. Kõikide oma tunnete tundmine on okei. Tunned need ära ja liigud edasi. Ei jää tundesse kinni. Lased sellel minna. Ka heal tundel.
Et asemele saaks tulla midagi imelist.
Ma nautsin kodus olemist. Ja looduse ilu. Looduse ärkamist kevadel, õitsemist ja rõkkamist suvel, värvide muutumisest sügisel ja puhkama minekut hilisügisel ja puhkavat loodust talvel. 
Ma tahtsin olla hetkes. Seda vaadata, tajuda, kuulda, tunda. 
Ma jätkuvalt armastasin vaikust. Ma käisin jalutamas iseendaga (ja hiljem koos pojaga), olles hetkes ja vaadates ringi. 
Ma sulistasin järve vees ja tundsin, kuidas see maandab ja puhastab. Toob veel rohkem hetke. Ja selles hetkes polegi midagi rohkem. Kõik, mis toimub, on siin ja praegu.
Ma sain rohkem aimu enda piiridest. Mida ütleb minu piiride kohta see, kui keegi teine neisse sisse sõidab või ehk sõidan mina ise kellegi piiridesse sisse või ei austa iseeneda piire. 
Ma tahan veel rohkem olla iseeneda kõige parem sõber. Endale iga päev peeglis naeratada ja öelda ilusaid asju, ennast toetada, armastada, hoolida. Et mina ise olen iseenda jaoks kõige tähtsam inimene. Ja nii ongi õige. 
Ja saan õpetada seda oma pojale. Et temale on kõige tähsam inimene tema ise. Elada enda jaoks, kogeda ise enda õppetunnid ära ja minna edasi unistuste poole. Ennast austada. Ennast kiita. Ennast püsti aidata, kui on esinenud kukkumist. Osata abi küsida, abi vastu võtta. võtta vastu ka toetust. 
Armastada maailma enda ümber. 



Julgen olla mina ise. Julgen erineda. Me kõik oleme erinevad. Igaüks on ainulaadne. 
Ja see on hea. Enda võrdlemine teistega on alateadlik ja ühiskonda nii sisse juurdunud. Aga muutkem seda. Kui on tõesti soov võrrelda, siis võrdle iseenedaga, kuidas on toimunud muutused. 
Olen unikaalne ja tean seda. Mina olen mina. Parim versioon iseendast siin ja praegu. 
Julgen öelda ei. Tean, mida ma tahan ja soovin. Ja usaldan, et see tuleb minuni.
Teen tegevusi, et sinna liikuda. Aga usaldan kulgu ja lasen voolul end kanda.
Märkan märke ja õpin sõnumitest aru saama. 
Usaldan.


Leia oma tee. 
Istun hetkel köögilaua taga ja joon kohvi. Vaatan aknast välja. Ja elan elu, millest ma kunagi unistasin.
Kodu maal. Oma aed. Piisavalt rohelust. Vaikus. Mul on abikaasa. Ma olen ema. Meil on armsad kassid.
Ja alates kevadest olen olnud kodus. See teadmine, et ma ei peagi mitte kuskile minema, kui ma ei taha, on imeline. Siin, kodus, on kõik olemas. 
Ja ma olen selle eest nii tänulik. 


Naudi hetki. Selleks püsi hetkes. 
Fotol on teise juuli päiksetõus. Suurem osa sooja aja päikesetõuse magasin ma maha. 
Aga see jääb meelde. 
Teadsin, et varsti liitu meiega beebi. Ja see on vaid lühikese aja küsimus. 
Kindlasti on emadus üks selle aasta märksõnadest. 
Nii palju erinevaid tundeid korraga. 
Nii palju esimesi kordasid. Mõnedpäevad, mis tundusid nii pikad,
aga juba nüüd tundusid kestvat vaid sekundi. Hetked, mida tahan jääda mäletama. See beebilõhn, mis kadus nii vaikselt, et avastasin selle palju hiljem. Kõik need kaisutudud, mis on minu isiklikud lemmikud. Need esimesed nädalad, kui poja sõi ja magas, kõikjal, igas asendis. See aeg, kui oli vaja sõrmega rinnale suruda, et poja saaks nina kaudu kergelt hingata. Esimene vann, esimene dušš, esimene saun. Esimene naeratus ja naer. Need hetked, kui tema silm juba rohkem seletas ja ta mu näo peale kohe naeratas. Tema muutumine, kasvamine. Iga päev on midagi uut. Iga päev on ainulaadne. 
Ta aitab püsida hetkes, sest see kõik (tema kasvamine) toimub siin ja praegu.

Ühiskond surub peale laste pärast muretsemist. Öeldakse ka väiksed lapsed väiksed mured, suured lapsed suured mured.
Vähem muretsemist! Ärge saatke seda muretsemisenergiat oma laste poole. Ärge võtke seda enda sisse.
Laske muretsemist ja murest lahti.
Saatke ikka ja alati armastust, rõõmu, rahu, tänulikkust. Kõike seda, mis on kõrgemal sagedusel. 

Ma vaatan meie poega ja minus on nii suur rõõm, et ta valis meid oma vanemateks ja et ta tuli läbi meie siia maailma. Lapsed sünnivad läbi meie (mitte meie jaoks). Nendel on oma elu käia, oma tee, omad kogemused ja õppetunnid, omad eesmärgid. Ja me saame neid toetada. Aidata. 
Aga võib öelda, et hoopis rohkem õpetavad nemad veel meid. Peegeldades kõike, mis on meis endis. 
Kõiks mis toimub vanemaga, toimub ka lapsega. Nii vähemalt esimesed seitse eluaastat (seejärel veidi vähem (kuni hambad on vahetunud)). Tänapäeval õpetatakse seda ka pereteraapias. Kuidas inimeste uskumusüsteem kujuneb välja selles perioodis. Uskumusi on võimalik muuta, mustreid on võimalik muuta, ka neid, mis on põlvest põlve (alateadlikult) edasi antud. Aga endaga tuleb tööd teha. Ja leida keegi, kes näitas neid nurkasid, mida ise ei näe... kes näeks veel kaugemale ja sügavamale. Aga kõik on võimalik. Ja ma usun, et iga apsevanem tahab olla parim oma lapsele/lastele. Ja nii ongi. Hetkes saab endast parima. Ja see parim võib erinevatel päevadel olla väga erinev. 
Ja muutused saab teha läbi armastuse.


Usalda enda südamehäält (sisetunnet). 
(Südamehääl ei võrdu kõhutunne. Kõhutunne on kokkutõmbumise tunne ehk läbi hirmu, südamehääl on kõrgemad sagedused). 
Mina püüan iga päev üha rohkem oma südamehäält, intuitsiooni rohkem kuulata. On olnud päevi,
kui see õnnestub igasuguse raskuseta, kui see on nii selge. Ja siis päevad, kui ma ei kuule. 
Seda viimast rohkem selle pärast, et ju ei ole hetkes.
Aga mul on nii hea meel, et see hääleke oli täiesti selge, kui Draakon oli teistsugune. Kui mina ei oleks olnud juba Rasmusega kodune, siis oleks neid olekseid väga palju olnud. Kui oleks tööl käinud ja hommikul kiirustanud... Kui oleks...
See ei ole see, millel peatuda. Seda ei juhtunud. Ja ärme loome elu, mida ei soovi.
Oma tulevast elu loome me siin hetkes.
Kiisukesed tõid ka sel aastal nii palju rõõmu. Jah, muret ka. (seda muret, mida tahan lahti lasta). 
Ja nad on nii vahvakesed ja tublid, kui kenasti nad beebiga kohanevad. 

Hoia, keda/mida armastad.
Hoia ennast.
Hoia enda lähedasi.
Hoia enda lemmikuid.
Hoia loodust.
Hoia maailma.
Hoolitse ja hoia enda sisemist last.


Elus ja maailmas on nii palju ilu, kui vaid peatud ja vaatad-kuulad. 
Ja see õnnestub palju paremini, kui igapäev hoolitseda enda eest. Alustades sellest, et tunneksid ennast füüsiliselt hästi ehk hoolitsed oma keha eest nii hügieeni kui toidu ja vee mõttes. Ütled endale ilusaid asju. Naeratad endale, kui ennast peeglist näed. Tunnustad ja julgustad ennast. Leiad iga päev midagi, mida enda juures armastad kuni armastad kõike. Oled enda kehale tänulik, et saad olla siin, elada ja kogeda. Hoolitsed ka enda mõtete eest. Lased neil minna, mida pole vaja. Puhasta teadlikult mõtteid. Muuda oma uskumussüsteemi. Täida tänulikkuse päevikut. Maanda ennast, taju ja hoia ühendust emakse maaga. Märkda, mida miski sulle peegeldab ja õpetab, saadab sõnumeid.Ja ole valmis lahti laskma kõigest, mis sind enam ei teeni. Vabane vajamise energiast, see ei too, mdia soovid. Unista teadlikult, loo hetkes, see tunne, et unnistus on täitunud siin ja praegu. Mis tundeid see sinus esile toob? Tunne neid. Luba endal tunda. Kõiki oma tundeid.


Kevadel loodus tärkab. Ka loodus puhkab. 
Tuleb ka ise puhata. Kui ei oska, siis tuleb selleks võtta aeg, teadlikult planeerida kalendrisse.
Mina seda kalendrisse pole planeerinud, aga teema, mida olen juba paar aastat ühest ja teisest küljest vaadanud. Ja muutunud selles aina paremaks. Aga vahepeal suskab kuskilt ühiskonna arvamus... Nii et järelikult on mingid nurgad veel vaatamata. 
Minus oli pikalt uskumus, et kogu aeg tuleb tööd teha (mitte ainult tööl käia, vaid ka kodus tööd teha) ja puhata võib ja saab siis, kui kõik on tehtud. Aga vot seda kõik tehtud, ei tulnudki. Ja kui julgesin ikkagi hinge tõmmata, siis tuli süütunne, et kuidas ma puhkan, kui nii palju on teha ja toimetada. 
See töö ei jookse eest ära. Need toimetused ei jookse eest ära.
Aga kui kõik see häirib, siis tuleb alustada ikkagi sellest, mida me alateadlikult usume, sest see peegeldab meie igapäeva. 
Hoopis lihtsam on kõike teha rõõmuga. See läheb siis kergusega, voolavalt ja tuleb välja.
Minulgi veel õppimiskoht. Eriti just beebi kõrvalt. Aga sellega olen juba suuri samme astunud. 
Puhkan siis, kui soovin puhata. Kogu aeg on minu aeg. Kui beebi magab, siis see ei tähenda, et ma peaksin tõttama kõiki koduseid toimetusi tegema. Vaid teen täpselt seda, mida sel momendil tahan rõõmuga teha. Mitte midagi ei juhtu, kui see kohvitass jääb pesemata või nõud on kraanukausis veidi kauem. Ja eriti kui majas elab mitu inimest. Kodu on ühine eesmärk. 


Vaata iga päev maailma nõnda nagu näeksid seda esimest korda.
See on imeline.


Detsember 2022


Nii talvist detsembrit mäletan veel eelmisest aastast.
Siis jäi ainult see suur sula ära.

Poja sai kuu alguses viie kuu vanuseks. 
Suur poiss!
Muudkui teeb uusi trikke. Pöörab ümberoma telje kiiresti-kiiresti. Tagurdab ja oi kui kiiresti. Läheb randmetoengusse ja põlvili ja võtab hoogu - kas tagurdamiseks või teeb justkui hüppe edasi. Ukerab ennastnii palju takistustest üle. Endiselt haarab kõike, mida kätte saab. Ekraanid püüavad pilke. Hambaid veel ei ole, kuid viimastel päevadel igemed taas nii sügelevad, et vaheapeal on hea olla vaid süles. Ja igemeid sügab kõigega, mille kätte saab. Kusjuures turses on hoopis nn kihvade juures mitte päris esihambad. 
Arstil käisime 9.dets ja siis oli kaal 8160gr ja kasv 68,5cm. Üldiselt veel suurem osa 68 riideid läheb selga. Aga kasutuses ka juba 74. Sokid siputab jalast ära ja sikutab ka. Enne ööund tuleb kõik varbad üle lugeda (läbi tudukate) ja tantsusamme teha. Ujumaskies on mõlemad peopesad avatud ja siputab üha rohkem. Sukeldumisel ujub ise pinnale. Eriti vahva oli ujuda rõngaga (ja uuel nädalal saame uuesti proovida). Parimad päevauned on vankris. Autosõidu uned kipuvad kuidagi lüihikeseks jääma (aga seda arvan vaid mina, tema on rahul). Ärvelolek on ca 2h, võimalusel veidi pikemalt. Pärast pühi on graafik sassi läinud ja oleme päeva alustanud ka juba pärast kella viit, minule meeldid see pärast seitset ärkamine ikka rohkem. Juuksed on üsna pikad. Küüned ei kasva enam nii kiirestija nurgad ei kasva enam sisse ka. Suvel ostetud küünekäärid on aga teadmata kadunud ja uued, mis ostsin, pole üldse nii head. Ja viilida tuleb ikka, sest iga terav nurk tõmbab näole mõne kriipsu. 
Kuu alguses hakkas ta tegelikult roomama ka, kui minu sõbrannal külas olime, kellel 2 kuud vanem poeg on (kes väga usinalt roomas). Aga kodus liigub teisiti kiiremini edasi. Jalad on tugevad. Käed ka. Selg veel väsib, aga harjutab istumist. Käime endiselt ca 1x nädalas võimlemas ja ujumas. Kodus võimelema ka muidugi. Just laenasin sõbrannalt fitnesspalli, selle peal on hea harjutusi teha. 
Toiduks ja joogiks endiselt rinnapiim. Vahepeal olid väga rahulikud ööd, aga nüüd on söömine tihedamaks läinud (öösel siiski läbi une). Päevad eelistab ka rohkem selliseid kuni neljaminutilisi söömisi, et siis varsti uuesti süüa. Minu poolest on see okei. 
Kassid on ka väga huvitavad. Oleme harjutanud neile pai tegemist, aga poja eelistab hooga karvadest kinni haarata. Ja siis panevad kassid jooksu. Käpaga pole ta veel saanud. 
Kui metsast kuuse tõime ja ehitisime, siis kuusk ja ehted nii väga huvi ei pakkunud. Ehtimise ajal kukkusid mõned ehted küll maha ja katki.. Aga jõulude ajal algas kuuse ja ehete sikutamine. Ja oi kuidas on jõudu, 
Päevaunesid on üldiselt kolm, aga näiteks täna, kui päev algas pool 6 hommikul, siis tuli neli und. Ja hilisem magamaminek. Viimasel ajal teeb pärast ööune  esimest tsüklit seda, et ukerdab end käpuli ja hakkab minema. Seda ukerdamist ei ole ka monitorist kuulda. Siis jõuab kuskile ja teeb vaikselt häält. Ja on nii rõõmus, kui keegi magamistuppa läheb. Minut hiljem magab. Ööuned ikka minu juures kaisus. Võrevoodi tegin küll enda asjadest tühjaks (oli mulle öökapi eest), aga nüüd on seal mänguasjad, millega hommikuti mängida. Hommikune mänguplats ongi voodid - barrikaadid ette ja seal saab möllata küll.  

Meil on köögiuks see vana pehmendusega. Aga see väike pätik on sealt nii palju üles roninud, et see on kõik auke täis.

Eile oli aastalõpumatk Elvas väerajal. Kusjuures esimest korda kõndisin seda nii suures ulatuses. 
Väikese tiiru jätsime pojaga siiski vahele (amartoniraja juures), sest mul oli kottkuidagi halvasti ja hakkas puusale. Aga äris korralik matk tuli ja lisaraskus oli ka korralik. Poja magas suurema osa matkast maha - no ärkas 20 minutit enne lõppu ja ca 10 viimast minutit oli issi süles. 
Vaikse ääres käisime ka!

Jõulude ajal tegin piparkooke, aga unustasin liiga pikaks ajaks ahju.
Ja need polnud eriti head.
Pärast pühi tegin uuesti. Ja tulid ideaalsed - pehmed paksukesed.
Ja see tainas on ka ikka ülihea!

Kitseke.

Vankriring Virumaal.

Kohevake.
Käib õues ja toob karvadega lumepallid tuppa.

Viimasel ajal magab diivanil. Hea rahulik, sest keegi ei vehi jalgadega.

Jõulusoov.

On ikka ilus kass.


Külas käis jõulubuss.
Lugesin seda päev varem valla kodulehelt. Ja sättisin meid ja sinna.
Lapsi täitsa oli, aga tundub, et suurem osa kaugemalt, sest olid autodega.
Vahva etendus oli. Ja koju tulime kommipakiga.

Mul oli vaja lõigata ja kleepida, Draakon aga pani käpa peale.

Birgit möllas. 
Aga kaks päeva hiljem tahtsin ka ise kuskile sõita ja selleks oli vaja teine auto välja kaevata.
Seda lund oli NIII palju. 
Auto atga oli ka korralik kuhi ja kõrval. 
Naabrinaine tuli appi.
Ja koos sai tehtud.

Teisel kasvuhoonel langes lumi maha. Super.
Kusjuures siis kui Brigit möllas, pidi vallamajas oleme lusikapidu.
Esiagu pidi see üldse olema õues.
Kõikjalt kutsuti üles, et püsige võimalusel kodus ja ärge minge liiklusesse.
Olin kindel, et see lükatakse edasi, aga hommikul valda helistades oldi mu küsimuse peale
üsna jahmunud, sest inimesed on ju juba tulemas. 
Alevis elades polegi see ilmselt nii suur probleem eks.
Meie aga olime lumevangis. Lumi oli üle põlve ja aina tuiskas. 
Valals öeldi "katsuge ikka tulla".
Helistasin siis mehele, kes siin lume lükkamist organiseerib ja palusin, et äkki saab varem tulla.
Ta lubas info edasi anda, aga ei lubanud. 
Kõikjal oli ju NII palju lund.
Üldiselt on meie küla vist üsna viimane (dets alguses käidi lükkamas kell 2 öösel!!). 
Sain info, et 12.45 võiks traktor meie külla jõuda ja panime end ikka valmis.
Aga traktorit polnud näha...
Helistasin ka vahepeal valda, et kui kaua see üritus üldse kestab,
et kui hilineme, kas on mõtet tulla. 
Traktor tuli 12.55, lükkamisega läks ka aega, aga siis kohe startisime.
Õnneks oli abikaasa kodus ja sõitis, sest ise ma pojaga kahekesi poleks läinud.
Ei olnud see maantee ka just eriti heas seisus.
Jõudsime saali siis, kui meid kutsuti. 
Pärast tegime pilti ka. 
Poja sikutas ühispildi ajal võõra mehe juukseid :D

Teine advent.


Kuuse tõime ise riigimetsast!
Õnneks tegime seda enne Brigiti tulekut, sest hiljem poleks küll jaksanud lumes sumbata.
Poja oli kotiga kõhu peal (ja jäi magama). 

Sellised ehted läksidki katki.


Kuusejahil.

Säärised on ikka head asjad!


Kolmas advent. 
Päev hiljem oli kuusk ümber. 
Ja Pisike oli väga tubli kõikide ehete ära nihverdamisega ja päkapikud viis ka minema.
Samuti tahtis just seda kuuse vett juua. 
Eelmine aasta meil kuuske polnud, nii et kassid olid vist rõõmsad jah.


Üks -14 C ilm, aga täiesti tuulevaikne.
Oli nii ilus.

Eestimaa.

Kõik oli härmas.

Linnukeste maja on kaevumaja küljes
Möödunud aastal oli meil maja juures ka kaks maja,
aga kuna nüüd on uus varjualune, siis ei hakka sinna panema.
Vaatamiseks võiks olla veidi lähemal, et saaks paremini aru, millised linnukesed käivad,
aga samas lähemal ei ole ühtegi sellist kohta, kuhu linnumaja panna, et neil turvaline oleks.

Pisike käib vahel ikka tere hommikust või head ööd ütlemas.

Draakon aga põõnab, kus saab.

Koduke.

Loojang.

Lumekogus enne Birgitit.

Pisike.

Draakon - ei saanud eltuoas rahulikult olla ja läks mujale magama.
Maandus aga poja mähkmesisude kastis.
Ja kas me just läksime mähet vahetama?
Siin Draakon vaatabki, et mismõttes..

Kitsekesed meil sauna taga.


Detsembri alguses üks päev, kui tahtsin pojaga ujuma minna.
Aga temal ei tulnud und.
Olime üsna kaua K-Rauta parklas ja vaatasime autosid.
Jäi magama pärast 3,5h ärkvelolekut, aga uni oli üsna lühike
ja ujuma ei läinudki.
Käisime külas ja sõitsime kodupoole.
Nii viisakas poiss, et külas ei tahtnud süüa, aga
ei jõudnud veel linnast väljagi, kui kõht oli juba tühi.
See Põlva risti maanteeäärne restoran on vist tema lemmik. 

Ja minu jaoks oli täiesti okei, et ujuma ei jõudnud.
Meil oli vahva ikka.
Ja ju ta teadis, et ma olin plätud kotist välja tõstnud... ja paljajalu ei või (ega taha) seal olla.



Neljas advent.