Monday, May 20, 2019

Trennipäevik - 21. nädal 2019


21 nädal

Midagi suurt kirja panna pole, sest paus kestab. Jõusaali naasen pärast puhkust, kui töötundidega on ka asjad korda saanud (mul on ühte päeva vabaks vaja ja selle tõttu teatud hommikutel, siis lähen varem tööle, et töö ja tunnid tehtud saaks, aga samal ajal ju jõusaalis olla ei saa). Ehk ikka sellist suvist pausi nagu tavaliselt mul on, ei tule. Tõuksimisegga on ka kuidas on.. ehk eriti ei ole. 
Nii et minu trennid on olnud lihtsalt kõndimine. Olen vaadanud, et sammud oleksid igapäevaselt täis. See küll tähendab, et olen kõndinud ka selle valusa puusaga... aga kui poolel teel see probleeme hakkab tegema, siis ei jää ka miskit üle. 
Puusavalu tõttu on kiloeetrite ajad aeglasemaks muutunud. 

Esmaspäev - hommikul tööle 5km ja õhtul kõnd 1,3km.

Teisipäev - hommikul tööle 5km ja õhtul kõnd 3km.

Kolmapäev - hommikul tööle 5km ja õhtul koju ka 5km. Puus ei olnud rõõmus.

Neljapäev - olin konverentsil. Uni läks varakult ära.. jõudsin hommikul raamatu läbi lugeda ja käisin ka raamatukogust läbi, et siis konverentsile minna. Pärastlõunal oli mul üks väga tore vestlus, mis andis sellise rahu hinge ja südamesse.
Kõndisin ka ikka. Sain kandadele villid.

Reede - kõndisin töölt koju 5km

Laupäev - läksime sõbrannadega Tallinna - traditsiooniline Maijooks. Olin reganud end küll ajavõtuta jooksule, aga teadsin juba mitu nädalat, et ma ei jookse. Leppisin ühe teise sõbrannaga kokku, et võiks koos kõndida-jalutada ja täpselt nii saigi. EI läinud enda stardikoridori, vaid jäin kuskile taha. Oli vaid üks start ja siis hakkas jooksvalt rahvas liikuma. Endiselt arvan, et joosta võiks seal ainult siis, kui sa oled esimeses stardigrupis, siis on ehk lootust, et saab joosta, muidu on seal ainult slaalom. Ilm oli soe ja päikseline. Kõndimisel ajal juttu jätkus. Tempo oli tunduvalt aeglasem, kui minu tavapärane. Puus hakkas kuskil 3km valu tegema ja siis muutus samm ka selliseks kummaliseks. Lisandus parema hüppeliigese valu.
Tegelik päevane kilometraaž mõõdetuna tuli meil kuskil 14km (lisaks juurde, mida ei mõõtnud) Kadriorust Lauluväljakule ja hiljem tagasi pikema ringiga, jalutamine Kadriorus ja testes paikades. 
Oli ju muuseumiöö ja meilgi oli kohti, mida külastada :) Õhtul käisime ka Patarei vanglas ekskursioonil. Pärast Maijooksu tegime koos süüa ja nautisime seda. Mõnus. Korter oli ilus ja seltskond hea. :)
Pärast vangla ekskursiooni sõitsime peatuspaika ja mina läksin magama ära. Uni oli hea.

Pühapäev - hommikut alustasime pannkookidega :) kella kümneks läksime Mustamäele Elamus Spa'sse. Ja seejärel suundusime Tartu poole. 
Aeg oli olnud imetore, aga ka üsna väsitav.. aga kuna mul samme oli alla 3000 alles, siis tuli ka kõndima minna, enne olin veel tõuksima jõudsin. Vaatasin, kuidas puus on... erilist kiirust polnud, sõitsin rahulikult... Puusaliiges tunda ei andnud, hüppeliiges oli ka ok. Niisama kõndides on ka teisiti.
Tõuks 10,45km, kõnd 4,75km.
Varsti on meil raamatuklubi. Mina valisin raamatu, mida lugesin ammu... ja laenutasin uuesti, et sirvida. Aga vot nii põnev oli, et lugesin selle veel läbi ühe jutiga!

Regasin end siiski Pärnusse ära. Aga ma ei plaani võistelda. Ma lähen seda distantsi läbi sõitma. Võistlemiseks pole hetkel vormi ja tervist. Aga enda psüühikaga tuleb tegemist teha, et ma ise ka aru saan, et ma ei võistle...
Ja see uus süsteem on minu silmis siiski põhiklassi suhtes väga ebaõiglane...



Tuesday, May 14, 2019

Trennipäevik - 20. nädal 2019

20.nädal

Mõtlesin, kas üldse kirjutan, aga eks endale on vaja ikka kirja panna :)
Lugu selline, et vahepeal oli see parem puus täitsa okei (aitäh, Draakon!), aga kui oli vaja jälle kiiremaid samme teha, siis tuli ebamugavus ja valu tagasi. Natukene nagu raske. Kolmapäevases trennis ei andnud see kuidagi tunda, aga muidu liikumised on sellised nagu on. Nii et lasen sellel puusal vaikselt olla ja hetkel on trenniks siis liikumine tööle ja koju, jõusaalist tuli paus. 

Esmaspäev - hommikune trenn (55min) ja siis õhtul koju kõnd 5km

Teisipäev - kõnd 5km + 5km ja see puus hakkas endats märku andma...

Kolmapäev - kuigi mul oli vaba päev, siis läksin varahommikul trenni - 55min. Ja siis tiirutasin veidi linna vahel - 5,5km. 

Neljapäev - kõndisin koju 5km.

Reede - hommikul tööle 4,9km ja õhtul tatsasin kiirelt 1,6km.
Sain kirja, et dokumendid valmis ja mõtlesin, et lähen järgi, et kui palju seal ikka inimesi on... Oh! No 75 juures läks mul lugemine sassi ja ma ootasin seal üle 40 minuti. Jõudsin ära oodata. Nüüd on viis aastat rahu. :)
Õhtuul oli sõbranna juures õhtusöögiõhtu, ta tegi imemaitsa pitsa ja siis muffinid. Nii rikkalik pitsa oli, mõnus! Ja kõhu sai ka täis, enne oli kõht ikka väga tühi, et see ootamine PPA-s oli üsna piinarikas. 

Laupäev - sõitsime maale. Terve päev sadas vihma. Õhtul käisime Viru rabas jalutamas - 3,2km.
kui koprad on usinad olnud..

Viru raba

Pühapäev - jõudsime tagasi linna ja natukene kõndisin ka - 2km. Ja muidu sai ka ringi tuiatud, et sammud olid kenasti täis. 
vaatlesin nurmenukke ka

Sel nädalal jätkan kõndimisega ja vaatan, mis see puus teeb. Tõuksinud ei ole ja ei tea ka, millal tõuksin.
Mopsikuga.

no vaadake seda õla-kiisut :)


Thursday, May 9, 2019

09052019

Draakon magas vahepeal mu paremal puusal ja nüüd on puus jälle korras. Aitäh, kiisu!
Ja Pisikesest rääkides, siis on tal esimene jooksuaeg. Esialgne plaan oli ta märtsis operatsioonile saata, aga pidime selle edasi lükkama. Suvisel ajal teda opile saata ei soovi ja nii panustame alles septembrisse. Ta on natukene oma hormoonide mölluga hädas ja Draakon on ka hädas. Vahepeal käib ta küll Pisikest lohutamas, aga üldiselt talle vist need naiste tujud ei meeldi, sest ta sisiseb ja käib kaarega mööda hoopis. Pisike jutustab palju (rohkem mingi kurnjau ja vahepeal mjäu ka), roomab mööda maad ja keerutab end... nii nagu kassid ikka sel ajal. Täna on juba kolmas päev, niisiis on esimene hoog varsti möödas. Ja terve päev ta ka rahutu ei ole, eile oli vahepeal mitu tundi kutut ja muudkui magas. 
Jalutasin täna koju (läksin varakult tööle, et varem koju saada, aga oleks ma teadnud, et niigi lastakse varem koju, sest selles päratslõunases müras oli võimatu töötada, siis oleks ikka tavaliselt ajal tööle läinud) ja Pika tänava mänguväljaku juures olid poisid. Kuulsin neid omavahel hõikamas, et võtke munad ära ja nägin siis, et osad nendest on kuuse otsas. Läksin juurde ja käskisin neil kuuse otsast alla tulla, sest nad olid linnupesa juures. Varese pesa küll, aga vares on ka lind. Üks ütles mulle, et nad ju tahtsid ainult ronida... no ma ei tea, miks ma siis kuulsin neid omavahel hüüdmas, et lind läks ära, võtke munad alla?! Selgitasin neile, et lind jätab nüüd pesa/munad maha, sest keegi puutus neid, ja nii ei tohi teha. Ma ei tea, kas nad mind kuulasid. Puu otsast tuldi alla sel hetkel.. aga mina läksin ju edasi. Õnnetu vares tiirutas seal ringi. 
Töölt sain ma minema küll tunnike hiljem kui teised, aga jõudsin ikka nii mõnusalt vara koju. Nautisin väga jalutuskäiku ja ilusat ilma. Natukene tuuline on, aga soe on. Kodus jõudsin juba õhtusöögiks ettevalmistused ära teha, lisaks tegin ka keeksi, sest sõbranna tuleb külla, siis hea nosida. Sõbranna tuleb tegelikult tõuksiga tutvuma. Tal on lähiajal tööüritusena üks matk tulemas ja tahtis enne näha, mis asi see selline on. Ma olen juba päris mitmeid aastaid tõuksinud, aga sõbrannadest olen vahel harva tõuksima saanud vaid ühe. Nüüd on mul teine tõuks Tartus olemas ja nii saan abiks olla - nii oleks natukene raske, et üks on jala. Ja kui Tartus on teisigi, kes tahaksid tõuksiga tutvust teha, siis võib mullejulgelt kirjutada, sest ma hea meelega tutvustan seda maailma teistele. 
Tahaks õunamahla juua, aga ma ei suuda seda purki avada. Mul oli küll üks ilus (just nimelt ilus, sest no.. roheline!) avaja, aga see lihtsalt ei toimi... Joon siis vett.


Tuesday, May 7, 2019

07052019

Meie kiisude näod on ikka väga head. :) 
Avasin selle siin juba tükk aega tagasi ja lisasin selle vahva pildi, aga siis jäin enda facebooki ajajoont korrastama ehk kustutasin sealt jagatud asju, mida enam vaja ei ole. Ja leidsin videosid, mis on meeldinud ja hakkasin neid kuulama ja tahtsin need endale youtube's salvestada... ja vot ei oska. 
Tahtsin homme uutele dokumentidele järgi minna. Mõte on iseenesest väga hea, aga dokumendid pole valmis. Ma isegi ei mõelnud, et nendega nii kaua võiks minna, sest novembris sai üks valmis ju ühe tööpäevaga ja teine läks paar tööpäeva, vähem kui nädal möödus ja mul oli kiri juba postkastis. Aga pole viga, lähen siis mingi teine päev. Ausalt öeldes võiks kuskil olla mingi korralik nimekiri, et mida ja kuidas teha, kui oled nime vahetanud. Esialgu olin ma üldse üsna suures segaduses, sest ei lugenud kuskilt välja, et kui abielu riigilõiv on abielu makstud, siis ei tule nime vahetuse tõttu riigilõivu. Võib-olla oli endal ka pea juba sassis, aga ma googeldasin ja otsisin neid asju päris kaua ja lõpuks nägin toredat lauset ka Abiellumisel perekonnanime muutmist ja abielulahutuse käigus abielueelse nime tagasisaamist ei loeta nime muutmiseks ning nende suhtes kehtib eraldi kord.
Aga seda eraldi korda eie lugenudki välja. Kirjutasin hoopis õele, et sõbranna abiellub ja on segaduses nimevahetusesest ja riigilõivust, et mis ja kuidas neil oli. Ilmselt ei tundunud muküsimine kahtlane, sest ma arvan, et ta minu abiellumist ei kahtlustanud. Hihi. Kodupanka plaanin küll homme minna, sest saan avalduse sisse anda, aga uued pangakaardid kätte siis, kui dokumendidki olemas. Swdbank kirjutas, et kui uued dokumendid olemas, siis annaksin teada ja nad teevad päringu ja muudavad andmed ära (pangakaarti ei ole); LHV tahab dokumentidest koopiat, et muudatused teha, kuigi ka seal ei ole mul pangakaarti. Tööl olen arvutis saanud asjad korda, aga uut dokumenti pole veel. Erinevate lepingutega läks ka lihtsalt (prügi, võrguteenus, elekter), sest isikukood ju ei muutu, vahetasid nime ära ja kõik OK, ainult Elisa taab, et ma uue dokumendiga esindusse läheksin või teekin kuskil mingi avalduse (esinduse variant tundub lihtsam). Ja nagu enne olen öelnud, siis kliendikaardid on kõige väiksema tähtsusega, need saab jooksalt korda ajada. Seda asjajamist ikka jagub! Samas on nii tore, et on Internet ja saab paljud asjad nii korda ajada. 
Viimased kaks päeva on mulle parem puus probleeme põhjustanud. Valu ja ebamugavust. Võib-olla ka rohkem kui kaks päeva, ma ei mäleta! Rahuolekus on kõik väga hea, ei valuta. Aga kui liigun, siis on ebamugav ja valus. Sellest hoolimata kõndisin ma eile koju ja täna tööle ja koju. Alguses on tunne, et kui kiiremini minema hakata, siis läheb üle.. aga ikka ei lähe ka. Täna koju tulles oli viimane kilomeeter juba üsna piinarikas. Kusjuures, kui on väike kallak üles, siis ei ole valu ja ebamugavust. Kummaline. Ma ei ole suutnud välja mõelda, mida keha mulle öelda tahab või kust see valu pärineb, mis sai valesti tehtud. Homme on küll trenn plaanis, aga alustan niikuinii ülakehaga. 
Raamatutega saan hetkel jälle sõbraks, viimasel ajal kuidagi võõraks jäänud, sest teised tegemised on olnud. Olen päris mitmele huvitavale veel järjekorras ja väga ootan, et need lõpuks minuni jõuaks. Otsingusse olev salvestanud teisigi, aga ei taha kohe kõike tellima hakata, sets muidu juhtub see, et on kümme raamatut korraga ootel. 
Sel aastal on meil suvepäevad Pühajärvel. Ma teadsin, et tahetakse natukene asju kokku tõmmata, aga põhimõtteliselt on kõik nüüd üks päev ja järgmine hommik koju. Üks aasta korraldatakse kuskil Noorus Spas ja järgmisel aatsal ei toimugi nagu midagi. Ja see päev on veel reede! Ma lõpetasin endal puhkuse kolmapäevaga, sest teadsin, et suvepäevad on neljapäev-reede tööajast (+ ehk laupäev, milleks ei plaaninud jääda). Nüüd on tegevusi vähe ja kõik ühel reedel... Eks mindud saab ikka, aga pettunud sellises korralduses, et aastad võiksid ju võrdsemad olla. Ööseks ei plaani me nii ehk naa jääda, see piisavalt lähedal, et koju tulla keset ööd või hoopis minna kuskile sõprade poole, kes seal lähedal elavad. Spordipäev toimub ka ja Elistvere matkarajal. Sinna läheks hea meelega, AGA sel ajal on meil puhkus ja siis me ei lähe, sest meil on teised plaanid. Selle kõige kõrvalt ma endiselt otsin uut tööd ja vataan igapäevaselt kuulutusi. Tundub, et suve lähenedes on pakkumisi vähe, sest.. neid ei ole. Aga kindlasti tuleb midagi sobilikku. Lisaks tegelen enesearenguga ja see on isegi prioriteet praegu. Mulle pakub see teema väga huvi ja kes teab, mis mõtted siis tulevikuks on. 
Tegin eile ja täna jälle toorjuustu! Et reedel koogid valmis küpsetada. Lisaks sai poest ostetud sellist asja nagu köögikreem. Ma ei tea, kas see on piisavalt sarnane toorjuustule, aga reklaamis küll, et kasuta toorjuustu asemel... Segan selle siis toorjuustu sisse ja vaatab, mis välja tuleb. Ma praegu nii naudin seda, kui me grillime ja sööme kõrvale salatit (kurk, hiinakapsas, tomat, hapukoor). Ma söön salatis isegi tomatit hea meelega! Ma loodan, et grilli isu püsib veel mitu kuud, sest suvi alles algab. Hea on coopis käia ja sealt soodukaga grilliliha osta, sest alghinnad on ikka päris kallid ja turule ise liha ostma just alati ei jõua (ja marinaad ka just alati ei õnnestu.. aga sisi tulevad appi poemarinaadid). 
Täna logisin üle hulga aja pinteresti ja hakkasin seal oma unistuste tahvlit tegema. Täitsa hasart tekkis! Aga samas tahaksin ka lõikuda ja kleepida ja selle valgele paberile teha. Aga hetkel ei ole kodus selleks ühtegi ajakirja, kust midagi välja lõigata... poodide reklaamlehed vist kõiki unistusi ei väljenda. 
Kiisud on jätkuvalt tublid. Pisike tuleb küll kell viis hommikul nägu limpsima ja soovib tähelepanu (ja me kordamööda teda üksteise poole lükkame), aga vahel jääb ta ka kahe padja vahele magama. Ta on aina karvasem nign tagumiste käppade ja saba juures pole karupüksid kuskile kadunud. Draakonile olen leidnud kammi ja kohe on tunda, et ajab vähem karva. Tema on ikka omamoodi, magab ikka omal kohal ja vajadusel tuleb vahepeal küljele või kõhule ka. Tahab küll väga õue minna ja rohtu süüa, aga alati ei saa. Oh, meenuski, et Draakonil on ussirohu aeg. 

Sunday, May 5, 2019

Trennipäevik - 18. nädal 2019

18. nädal 2019

Sünnipäev oli läbi, jah-sõnad ka öeldud, tuli tagasi argipäeva minna. Soe kevad sai otsa, nii et kõik eelne toimus väga õigel nädalal. Kuna ilm selliseid trikke teeb, siis jõi tõuksiine jälle tahaplaanile, no sellise ilmaga ikka ei lähe... talvejope olen ära pakkinud, aga pigem tahaksin selle sealt vaakumkotist välja võtta ja selga panna. 

Esmaspäev - hommikut alustasin ikka üldise treeninguga (55min) ja õhtul tatsasin koju 5,63km. Käisin linnast läbi, et tellitud fotod kätte saada ja miskit posti panna, vahepeal helistasid sõbrad ja avaldasid soovi külla tulla õnnesoovidega... nii tuligi koju kiirustada ja ruttu muffinid ahju panna. :)

Teisipäev - kuivõrd tööle jõudsin hiljem, et enne asju ajada, siis trenniks sai koju jalutamine 5km

Kolmapäev - tegin trenni... vot ei mäleta, kas jalgu või ülakeha, aga 60minutit varahommikul ehk Abikaasa läks tööle ja läksin temaga kaasa, et trenn ära teha. Jalgu tegin, meelde tuli!
Seejärel kõndisin koju 5km
Ja siis läksin veel tõuksima, sest ilm oli päris okei. Alguses oli natukene palav, aga hiljem jälle jahe, niisiis oli mul hea meel, et mul oli ikka pikakäisega särk all ja tõuksisärk peal. Kohe alguses sain aru, et ei oleks pidanud vist jalgu tegema, sest natukene rasked olid. Niisiis kulgesin tõuksiga, ei pidanud seda mingiks trenniks, kuigi kilomeetreid tuli ja aeg oli ka... lihtsalt minek oli kulgemine. 26km (1h32min, pulss 136x'). 

Neljapäev - hommikul 5km kõnd. Lõuna ajal tõsine kiirtrenn ülakehale (35min), rohkem polnud aega. Pärast tööd kiirustasin rullmassaaži Beautiful Me salongi. Märtsis olin fitlapi liikumiskuul võitnud ühe tasuta korra ja läksin lõpuks seda realiseerima. Kogemus oli huvitav. Salong oli hubane ja masinad olid privaatselt kardinatega eraldanud, oli mõnusalt soe ja hea tunne. Video mängis ees ja näitas, mis asendeid peab võtma. Tegin selel järgi. Algas korraliku kõdida, sest no tallaalused... siis sääred ja nii edasi. Sääred tõmbas kuidagi väga kinni, kui õhtul neid mudida tahtsin, siis olid kõik puudutused valusad. Rullis kohad läbi küll, aga samas ei ole neli minutit väga pikk aeg. Lihaste kinnituskohad andsid korralikult tunda. Kõhtu ma pigem ei rulliks nii. Kogemus oli meeldiv, aga maksma ma selle eest ei hakkaks. Ma jään enda trenni, toitumise, rullimise ja kuputamise juurde.
Kõnd salongi 2km ja koju 4km

Reede - hommikul kõndisin tööle 5km aga õhtul koju vaid 1,7km
Ja päris õhtul (pärast kella 22.30! (kusjuures kahel eelneval õhtul ma juba magaisn 21.00)) jõudis mu tõuks Karlovasse ja sõitsin sellega koju. Seda oli kokku vaid 2,6km, väljas oli pime ja üsna külm, aga tuult eie olnud, nii et sõita oli hea. Harjumatu oli aastikutõuksiga sõita ja rehvid vaanvad turgutamist, aga mõnus. 

Laupäev - teiste toimetuste päev. Ilm pööras ära. Kõndisin õnneks ikka 3km ja sammud said päeva lõpuks ka täis. 

Pühapäev - kui ärkasin enne kella 11, siis mõtlesin veel Tartu Rattamatkade raames Lähtele sõita, aga startida alles kella 13 ajal, sest enne oli tegemist. Aga üsna varsti oli kohal vihm ja tõmbas nendele plaanidele kriipsu peale, sest vihmaga oleks ma läbimärg juba pärast paari kilomeetrit ja seda külmetamist ma endale ei soovinud (tõuksil pritsivad rattad jalad kohe märjaks). 
Pärastlõunal väsisin ära ja tegin kuskil kahetunnise uinaku. Siis ajasin end kodust välja, et päevasammud ikka täis saada - kõnd 5km



Saturday, May 4, 2019

Kahekesi päev

Täpselt nädal tagasi oli meil üks imeilus päev kahekesi. Ilm oli suviselt soe, süda hüppas rõõmust, huulil naeratus ja käsikäes suundusime ühisesse tulevikku. 
Perekond.
Kui ma tööl uudisest teatasin, siis kuulsin kommentaare-küsimusi, miks ja kuidas sellega nii kiire oli (arvamus, et avaldus sai viidud üks kuu enne), miks salaja, et ju siis pisipere kohe tulemas, et nii kiire. Lugejate jaoks ei peaks see saladus olema, et lapsi ootame me väga, aga antud aeg ei olnud kuidagi seotud lastega. Ma olen üsna kindel, et kui meil oleks juba peres lapsed, siis oleks kogu sündmus ka juba varasemalt toimunud. Ja pool aastat ette planeerida ei ole sugugi nii kiiresti, ma ei tea, kas on levinud mõtlemine, et avaldus üks kuu enne alles viia... kuidas sa siis kuupäeva ja kellaaega valid? 

Aga alustame algusest, nii palju kui seda algust on. Kes ootab, et kirjeldaksin siin, kuidas Teinepool ühele põlvele laskus ja mu endale naiseks palus... siis ei, sellist kirjeldust siit ei tule. Abiellumisest, ühise nime kandmisest, perekonnast olime rääkinud korduvalt ja meie väärtused ühtisid siis ja ka praegu. Mõlema jaoks oluline. Ja siis sündis otsus, oli see sügise lõpp või talve algus, ma täpselt ei mäleta, aga võtsime plaani kevad 2019. Igal juhul oli aega veel üle kuue kuu, niisiis Tiigi tänavale me tormama ei hakanud. Sel hetkel sihtisime rohkem mai lõpu, sest plaanisime sel ajal puhkuse võtta ja kevadsoojus tundus natukene kindlam. 
Mina olen juba mitmeid aastaid mõelnud, et pulmapidu ma ei soovi ja minu jaoks olgu see päev eriline kahele inimesele. Ma ei saa päris kindlalt väita, et Teinepool juba pea kolm aastat tagasi samade mõtetega oli, aga selleks ajaks, kui reaalne plaan välja kujunes, olime me rahulikul üksmeelel. See muidugi ei tähenda, et me ei arutanud teisi võimalusi. Me mõtlesime, et kui kutsuks vaid pere mõlemalt poolt... tegime natukene matemaatikat ja kadus termin "väike". Seejärel mõtlesime, et kutsuks kõige lähemad sõbrad ja Teinepool luges pooled oma kolleegid ette... Vangutasime jälle pead. Mõtlesime ka üllatuspeole sõpradele, aga muutus liiga keeruliseks. Meie soov oli, et see päev oleks meile, see oleks lihtne, stressivaba, lihtsalt ilus. Ehk siis jäigi päev kahekesi. 
Vahepeal jõudis kätte uus aastanumber. Mina mõtlesin juba, millist kleiti kanda, sest valget kleiti ma soovisin, aga ei midagi klassikalist (?), kui üldse klassikaline pruudikleit on olemas. Ma tahtsin midagi lihtsat, aga ilusat, milles ennast tunnen hästi, mis sobib minu kehale. Veetsin palju tunde Internetis surfates ja mõeldes, külastasin palju välismaiseid internetilehekülgi. Aga pruudisalongide veebilehtedele ma ei läinud, sest teadsin, et see pole mulle. Selle vahepeal viisime ka avalduse ära, see õnnestus küll alles teise korraga, sest esimesel korral ei vaadanud ma kella ja jõudsime natukene pärast sulgemist. Kuupäevaks sai 27. aprill ja kellaks 14.30, et enne jõuaks mina pruudina ilutoimingud ära teha. Mis siis sai maikuust? Elu tahtis teisiti. Kui olime enne detsembris käinud fotograafi juures pildistamas, siis mainisin talle, et kevadeks on meil üks plaan, et võtame ühendust. Sest meil oli juba paigas, et just teda tahame ilupilte tegema. Kuskil jaanuari alguses saime teada tema beebiootusest ja kui oli teada, et mai lõpus võib tema olla sünnitusmajas, siis mängisime oma kuupäevad ümber, sest meil ei olnud sihitud kuskile erilisele kuupäevale või numbrikombinatsioonile, meie soov oli kevad. Aprilli lõpus pidi fotograaf tegema viimased pildistamised ja selle me ära broneerisimegi. Ma küll pelgasin seda Eesti kevadet, et kes teab äkki on lumi hoopis maas ja lükkaks hoopis märtsi, et siis on ehk kindlalt lumi maas... õnneks jäime ikka aprilli juurde. :) Kui kuupäev oli paigas, siis ma jõudsin Oliveri poodi kleite proovima, need olid natukene pruudilikud, aga sain aru, et mulle ikka sobib, kui taljest on kleit kehasse. Ja möödaminnes ostsin ära valged kingad, mitte klassikalised, vaid nii, et ju varbad ja kand hingata saaksid. Internetis nillisin ma ühte väga ilusat kleiti, mis rinna alt siis langes... Ja nädalapäevad hiljem läksin Tallinnasse. Käisin Dresshouse's, kus ei meeldinud mulle miski ja panustasingi rohkem Kleidibutiigi peale. Nende kodulehel ei olnud küll ühtegi sellist kleiti, mis mulle wow oleks tekitanud, aga olin eelnevalt küsinud, kas kohal on rohkem kleite. Mudel Verona on väga populaarne ja ilus ka, selline lihtne, aga mina selles ennast ilusana ei tundnud. Lõpuks jäid näppu mul ikka Goddiva kleidid, sest mu pikk sinine on ka selle firma oma. Ja siis lõi lambike juba põlema. Sel hetkel oli väljas vaid s-suuruses kleit ja proovisin seda, venib hästi, nii et täiesti okei oli ja kui poleks m-suurust olnud, siis oleksin ilmselt sellegi ostnud, kuigi sel hetkel ei olnud ma enda peegelpildiga rahul, sest ravimitest oli keha turses, kõht paistes, trenni ei teinud... ometi ma tundusin seda kleite selga pannes, et vot see on see kleit, milles ma end ilusana tunnen! Ja koju ma sellega läksin. Linki pole lisada, sest ma pole seda mudelit Internetist leidnud.
Veebruar möödus üsna rahulikult. Tervise osas oli nii suur madalseis ja must auk, et sel hetkel erilist elurõõmu ei olnudki. Läks mööda. Oli aeg sõrmused leida. Kummalgi meist kuldehteid ei olnud, mida oleks saanud kullassepa juurde viia, ei saanud kellegi käest küsima ka hakata, nii oli vaja sõrmused osta. Suuruseid käisime proovimas ja seejärel kadusin taas Internetti. Meil oli teada, et tahame klassikalisi, häsi lihtsaid, ei mingeid kivikesi, tagasihoidlikkus oleks märksõna. Esialgu mõtlesime, et mehele 4mm ja minule 3mm, aga lõpuks tuli hoopis talle 3mm ja mulle 2,5mm. Ja sõrmused tulid UK-st. Graveerimiseks viisime Eedenisse kullassepa juurde (see pisike putka, kus mul alati meeldiv kogemus on olnud) ja saime nädal enne kätte. Graveerisime nimed ja kuupäeva. 
Teiselpoolel oli ülikond, kingad olemas. Küll aga käisime uut valget särki ostmas ja sai endale ühe Sangari särgi... mm :) Lips oli ka olemas, sest lips ja lilled läksid kokku. Kollane. Ilus kevade värv. 
Mingi aeg leppisin mina enda juuksuri ja kosmeetikuga asjad kokku. Kosmeetiku juures käin niigi igakuiselt, niisiis aprilli tuli lihtsalt kaks külastust. Õnneks oli tal kellaajaliselt võimalik vastu tulla. Ja meiki on ta mulle ka varem teinud. Minu soov oli, et oleks meik, aga oleks tagasihoidlik, et oleksin ikka enda nägu. Juuksuri juures käisin end ka märtsis näitamas, kui viimasest lõikusest oli möödas 11kuud. Aprilli külastus oli meil kokkulepitud ja ta oli nii armas, et too päev oligi tööl vaid minu soengu pärast. Taaskord polnud mul soovi ülimale pruudisoengule, tahtsin midagi lihtsat ja pidulikku ja kuna õlad olid paljad, siis pigem üsna lahtine või poolkinni. Ma ise väga palju pead sellega ei vaevanud, sest usaldasin teda. Lisaks saatsin talle veel õe pulmafoto, sest mulle õe soeng väga meeldis. Internetist tellisin mõned juuksekaunistused ja ehted. Ja pesu oli ka vaja, vähemalt ülemist osa, sest pesupüksid pidid nahavärvi olema, et läbi ei paistaks. Ja sukad. 
Lillekimp oli kevadine - kollane, lihtne. Ei olnud üheski tellimuses sõna "pulma" või "pruut". 
Esialgne mõte oli pärast edasi spaasse minna, aga selle broneerimisega jäime natukene hiljaks ja lähme hoopis mais. Praeguseks on broneeritud ja kõik väga hästi planeeritud. Tagasi vaadates on hea, et laupäeval kuskile ei läinud, sest selleks ajaks oli päev juba pikk olnud ja ilm oli nii imeilus, et mõnus oli seda õues veeta (spaa valikutes oli Aqua Rakveres või Hedon Pärnus).
Kõige raskem osa oli oma suu kinni hoida ja mitte poetada teistele, et ma lähen mehele. Ma arvan, et mu keel nii mitmeidki korda hakkas välja lobisema, aga sain sellle kenasti ajada selle kaela, et kui saan 30, siis olen ka juba proua. Juba enne hakkasin kasutama ametlikumat emaili aadressi ja rääkisin, kuidas otsin kaela midagi uut. Mõned kuud tagasi hakkasin sõrmes kandma õe lõpusõrmust (sest enda oma mulle ei meeldi), et ise harjuks ja teistele poleks harjumatu, et mul miskit sõrmes on). Kui sõrmused tellisime, siis kingituseks sain kõrvarõngad - pisikesed kullast rõngad, tükk tegemist oli, et need kõrva saada, aga nüüd ma kannan neid. Ja nüüd tuleb kaela lihtne kuldkett, ripatsiks rist (vahepeal sain smsi, et mind ootan Eedenis pakk ja käisin ka kullaärist läbi.. ja nüüd on ripats ja kett juba kaelas). 
Ja oligi kõik.

Reede õhtul küll uni eriti tulla ei tahtnud, aga keset ööd jäin lõpuks magama ja ärkasin enam-vähem äratusega kell 8. Jõin kohvi ja sõin banaani, aga ega isu ei olnud. Käekotti pistsin mõned kommid, et kui näljast nõrkema hakkan, siis on midagi võtta (sel hetkel ei kehtinud, et süsivesikuid ei tarbi). Alustasin kosmeetiku juurest, edasi läksin juuksurisse. Vahepeal oli Tartus korralik paduvihm, polnud mul vihmavarju ega mõtetki sellest. Juuksur oli rokem ärevil kui mina ja oli juba varakult ärganud ja veel soenguid googeldanud, et mida mu juustega siis teha.. mina ei osanud nõu ka anda, usaldasin teda. Ja tulemusega jäin rahule! Seejärel tuli jälle päike välja, koduteel oli peatus, et lillekimp võtta ja kodus juba oli aeg riideid vahetada nii, et kiisud küüntega külge end ei haagiks. Teinepool oli veel väga rahulik ja jookses dressides ringi, et aega on. Mul küll sellist tunnet polnud. :) 12.30 jõudis fotograaf meie juurde ja püüdsime kiisud kaenlasse haarata, et nendea õues pilti teha. Sel hetkel oli muidugi täispäike ja päris head võttekohta polnudki. Õuel jooksid ringi naabrid ja endised naabrid ja kiisud läksid närvi ja lõid küüned sisse ja kriiustasid minu käsivarred. Aga ma nii tahtsin kiisudega pilti. Lõpuks saime nad uuesti kätte ja üritasime mingid võtted ukse juures teha, sest ilmselt võõrad nad nii närvi ajasid. Kodust lahkudes jäime muidugi naabritele vahele ja saime esimesed õnnesoovid. Võtsime suuna ERMi parklasse, et Raadi mõisapargis ilusad pildid teha. Ilm oli lausa palav ja päike küttis. Sõrmused läksid ikka sõrme. Puud ja rohi olid juba natukene rohelised. Kontsadega pargis jalutamine nii lihtne ei olnud ja ehk oleks võinud natukene kingi sisse käia või siis oli mu vasak jalg lihtsalt paistes, sest paremaga polnud mingit probleemi. Aga tatsasime seal päris kaua, tegime ringi peale ja saime kõik soovitud pildid. :) Ega see poseerimine ka nii lihtne ei ole. Edasi suundusime Tiigi tänavale, fotograaf kaasas. Tema oligi siis meie ainus külaline-fotograaf. Dokumendid vaadati üle, mulle sooviti veel õnne, et oli ju nädala alguses alles sünnipäev olnud ja räägiti, kuidas kõik välja näeb. Ja juba varsti kõlas plmamarss ja me sammusime käsikäes punasel vaibal. Räägiti armastusest ja kevadest... ja veel armastusest... küsiti meie jah sõna... panime sõrmused sõrme... tegime musi.. sooviti õnne ja tegime pilte. Kuivõrd meie olime kahekesi, enne meid ei olnud ka vist suurt rahvast, siis jäigi selline mõnus tagasihoidlik mulje, meil on piisavalt aega, tundsime end hästi ja olime rõõmsad. Kohe tuli nii uhke ja hea tunne sisse. :) :) Vahepeal läksime koju riideid vahetama ja suundisime siis sööma. Magustoiduks võtsime linnas jäätise ja jäätisekokteili ning jalutasime ringi, kõik oli nii ilus. Põrkasime kokku Abikaasa sõbranna perega ja jäime juttu ajama... kuni Abikaasa siis midagi käega vehkis ja sõbranna tema sõrmust nägi, et mis, kus, ah?! Vahele jäime :) Vahuveini nautisime juba kodus. 
Nii hea on öelda, et olen abielus. Uhke tunne on kasutada sõna abikaasa. Ja olengi proua, uhkusega. :)

kodus üks selfi :)

juba tavariietes ja sööma :)
:)

perepilt







Uudisest teatasime järgmise päeva õhtul... ja siis olenes, kui kiiresti keegi info sai. Abikaasa pere oli natukene eelisseisus, sest nad elavad Tartus ja nende juurest käisime läbi. Minu pere ja lähedased said teavituse fotoga. Esmaspäeva õhtul panime postiga teele kaks ümbrikku - üks minu vanaemale ja teine abikaasa vanavanematele. Arvasin, et post jõuab neljapäeval (vahepeal ju püha), aga nii tore, et jõudis juba teisipäeva hommikul ja vanavanemad rõõmustasid, väga. Sotsiaalmeedias oli plaan mõned päevad oodata, aga paraku ei jäänud Abikaasa sõrmus esmaspäevasel lühikesel koolitusel märkamata ja juba õhtul hakkas küsimusi potsatama... Nii ma siis tegin ise tööle küpsisetordi, mille teisipäeval kaasa võtsin, ja nii see läkski. Olin veel hommikul käinud just uute dokumentide jaoks avaldust esitamas. Mulle meeldis, et inimesed olid üllatunud, nägi ilusaid, siiraid emotsioone. Sõbrannadele ma ikka tükk aega juba rääkinud, et ei ole pulmapeo soovi ja see tuleb vaikselt ja eks nad kahtlustasidki, küsimusi ikka aeg-ajalt tuli. Kui me ühel hetkel tunneme, et tahame pidu organiseerida, siis teeme seda ka. Ma ei usu, et see tuhin tuleb meil vatipulm või paberpulm ajaks, aga suhkru-, pronks- või tinapulm on juba natukene tõenäolisemad variandid. Seda näitab aeg. Hetkel võin rahulikult öelda, et ei tule mingit järelpidu sel suvel või muud, pole planeeritud ega mõeldud. Meil oli selline ilus päev nagu soovisime ja see ongi kõige tähtsam. 


Thursday, May 2, 2019

Aprilli raamatud 2019

Kohe on tunda, et väljas on kevad ja et aprillis on olnud palju teisi toimetusi, mille tõttu on raamatud jäänud tahaplaanile. AGA kehtib väga hästi see, et nädalas üks raamat... eks aasta alguses tuligi natukene liiga suur hoog sisse. 
Hetkel on mul kodus veel kaks raamatut, üks juturaamat, teine miskit muud. Need raamatud, mis joone all on, on hetkel pooleli ja kuna kaks neist raamatukogust, siis ma viin need ka hetkel tagasi ja laenutan uuesti, kui olen valmis edasi lugema. Hetkel aitab mind miski muu ja pole hingega lugemise juures. 
Lemmikraamat aprills oli mõistagi "Kuuõde" Nüüd peab jälle tükk aega järgmist raamatut ootama. 
Ka "Hea ment" oli väga hea lugemine . Viimane raamat meeldis kõige vähem.