Tuesday, October 17, 2017

Värviline Toomemägi








171017

Täna hommikul tööle kõndides mõtlesin, miks kook nii tummine tuli. Nimelt tegin pühapäeva õhtul kooki, sest eile õhtuks oli planeeritud üks külaskäik. Tahtsin teha tavalise šokolaadikoogi, aga kui tegema hakkasin, siis selgus, et mul polnud ühtegi küpsetusšokolaadi! (uskumatu! alati on ju). Poodi enam ei läinud (pühapäeva õhtu ja kell oli vist üheksa). Otsustasin teha nn rootsi šokolaadikoogi, mida omal ajal sai söödud palju, aga kui ma ise tegin, siis ei tulnud see kordagi päris õige (seest niiske). Aga koogivorm oli väga pisike, niisiis vähendasin peas koguseid. Tuligi väike armas kook! Seest niiske, aga üsna tummine ka rikkalik. Ja siis hommikul kõndides mõtlesin välja - ma vähendasin vaid osade koostisosade hulka, jahu ja kakao läks esialgse retsepti järgi! Nii tuligi selline.. tummine kook. Järgmine kord olen ehk tähelepanelikum.

Mulle nii meeldib, kui Draakon mul jalgade juures magab, kuigi see tähendab, et ma ei saa end pöörata-keerata, samuti ei saa tekki liigutada, sest kui seda teha, siis ta tavaliselt ärkab ja läheb minema. Ja kui ta öösel ei maga, siis võib juhtuda, et ta teeb lollusi. Vahel istub ta küll kannatlikult kapis, aga vahel turnib ringi, kus vähegi võimalik. Üks öö kuulsin kolinat, aga vaatama ei läinud. Ühe väikese kausikese oli ta riiuli pealt maha ajanud... ikka kildudeks. Tore, et ta kõrgemale ei hüpanud, seal oli rohkem asju, mida alla ajada. Õue ta kipub, aga üksi ta seal olla ei taha. Vahel sööb kiiresti rohtu, aga siis jookseb tuppa tagasi. Sellise ilmaga mina just trepile temaga ei istu. 

Nädalavahetusel riisusin suurema osa lehti ära. Ja tänaseks on neid muidugi veel rohkem maas. Ma teadsin küll, et puu küljes on veel palju lehti, aga kuidagi palju tuli neid korraga alla. Pean mingil õhtul ikka valges koju jõudma ja riisuma, sest nädalavahetuse oleme juubelil. 


Parooliga: Mõh

Sunday, October 15, 2017

41. nädal 2017

Olen nii hilja peale jäänud selle lühikese kokkuvõttega. Pühapäev on nagu lipsti käest libisenu, aga vot see oli see sügispäev, mida ma arrrrmastan! See päike ja kõik need kaunid värvid, mis sellega välja tulid. Käisime ise ka Toomemäel jalutamas ja polnud vist kohta, kus keegi poleks pildistanud. Inimesed nautisid seda imeilusat ilma. Oh, vot see on sügis, see mu lemmik.

Esmaspäev - jõusaal umbes 65min ülakeha! Mul on hea meel, et meid käib hetkel saalis nii vähe, aga et seal on inimesed, kes vajadusel annavad nõu ja aitavad, et tehnika oleks õige. Trennis pidi tempo taga olema, sest muidu poleks bussile jõudnud (ja kohe üldse ei sobinud seal 1h kauem olla või jala koju kõndida).

Teisipäev  - muudkui sadas ja sadas ja sadas ... rikkus veidi mu plaane, aga lõpuks 5km sai kõnnitud.

Kolmapäev - teadsin, et reedel jõusaali ei saa, nii liigutasin jalapäeva nädala keskele, Sõbrants tuli kaasa. Hea on see, et lihaste kinnituskohad on juba sõbralikud ja saab trenni ka teha. Soojenduseks oli ikka sõudmine, aga jäi veidi lühikeseks. Kükid tulevad ikka raskelt... ma hetkel näiteks ei kujutaks ettegi, et teeksin nii kükke nagu oli F5 ajal märtsi alguses. Üleüldse on jalad kuidagi ... nõrgad? väsinud? raskusega pingile astumine on ikka veel niii raske. (trenn 65min + tempokas kõnd 3,3km)
Aga siin kehtib vaid üks asi - peab tegema, et saada paremaks ja tugevamaks!

Neljapäev - plaan oli aeroobne trenn teha, aga kuna ma kodus olin rääkinud ka kõikidest teistest asjadest, mida oli vaja õhtu jooksul teha, siis ootas mind pärast tööpäeva auto ja jõusaali kaardi viisin tagasi. Oligi palju teha, koju sai alles 2h hiljem. Trenni ei teinud. Kusjuures jalad jäid ikkagi kükkidest valusaks!

Reede - olin koolitusel, istusin palju, jalutasin ilusas Palmse mõisas ja mõisapargis. 
Pimedas kõndisin 2km kodukandis. Ükski karu ei tulnud tülitama. :)

Laupäev - plaan oli veidi teine, aga tegin ümber. Bussisõidu ajal magasin, sest midagi muud teha ei osanud (lugemine ja telefoni vaatamine toovad iivelduse). Aga jõudsin veel valges koju, niisiis läksin välja riisuma. 

Pühapäev - ja see imeilus pühapäev! Jalutuskäik oli aeglane ja ilma kellata. Hiljem riisusin (sain käele ikka villi ka), aga et end veidi rohkem liigutada (olin juba kolm päeva trennita), siis tegin pärast Kaaslase tööle saatmist väikese jooksutiiru ehk 4,5km. Õhtu oli ilus, küllaltki soe, Kanali ääres rahulik (ja valgustatud rada). Mõnus. Püüan ikka vahel jooksma ka jõuda. 


Vot selline nädal. Plaanid läksid natuke nihu, aga pole midagi hullu. Sõudeergomeetri võistluseni on veel 1,5 nädalat aega. Küll saab. Ja selle nädala alguses oli taaskord õnne (või kiirust?) - nimelt võitsin ma A le Coq spordisaalis 20x pääsme. Nii saangi vaheldust töö spordisaalile. :) Aga ma arvan, et mingi aeg lisandub mul ka kolmas jõusaalipäev, sest ma lihtsalt jään ajahätta, kui tahan bussiga koju pääseda (ja pärast rasket trenni ei taha kõndida ja kui Kaaslane tööl, siis ei saa kedagi järgi ka kutsuda). Hetkel olen teinud kolm ringi ja jõudnud vaevu valmis, mis ma siis teen, kui peaks tegema neid neli või viis? 
Iseenesest selle ühe bussiga saan ma kodust täitsa 700m kaugusele ja see on hea, sõidab ka vaid 10min. 



Wednesday, October 11, 2017

Terminaator - Täna

Eelmine nädal oli Õhtulehes tore artikkel, kuhu oli lisatud ka üks Terminaatori vana-vana laul, mille Jaagup Kreem leidis.
Nüüd on video ka youtube's olemas.
Ja nüüd peab detsembrit ootama.

Tuesday, October 10, 2017

Hooaja lõpetamine pildis

Kõikide fotode autor on Taavi Nagel (tõukerattapere isiklik fotograaf!)
Ja pärinevad Tõukerattaliidu kodulehelt.

Kõik oli valmis...
ja ootas meid.

Tagurpidi...

ei oska...

meestel õnnestus paremini.

Vedasime pooleldi täis veeämbrit.


Torud ja pall.

Lõpuks saime kolmnurga kokku.

Ehitasime maja...



Ja tuli ilus maja.


Aardekirst oli puu otsas.


Hooaja II naine.

Hooaja esimesed kolm naist pildil.

Kirjutasin loosile enda nime.

Aigar juba teadis, kes võitis.

See keegi osales viiel võistlusel.

Emotsioon.


Ja nii juhtuski.

Sunday, October 8, 2017

2017 hooaja lõpetamine

Ühine tõukerattasportlaste hooaja lõpetamine oli ka möödunud aastal, aga tol korral ei saanud ma osaleda (olin Valga X-jooksul). Sel aastal oli kuupäev juba varakult teada ning minu kalendris kirjas  ja miskit ei saanud vahele tulla, sest mina ei lasknud. Nimelt oli eile ka minu keskkooli 115 aastapäeva pidustused, aga mina jäin endale kindlaks ja läksin sinna, kuhu poole süda rohkem kutsus - ikka oma tõukerattapere poole. 

Üritus toimus Põlvamaal Kiisa Jahi- ja matkamajas. Õnneks ei olnud meie ainsad, kes hilised, aga me jõudsime täpsel õigel ajal, aga seltskondlikest mängudest osa võtta. Alustasime tagurpidi tõukeratta slaalomsõiduga (oi ma ei oska seda), järgmises punktis pidime lendavataldrikuga ümber maja tiiru tegema ning tagasi alla jõudes taldriku läbi hularõnga saama. Esimene taldrik lendas meil järve laia jõkke ja läks põhja. Teine ülesanne oli seal pooleldi täis ämber teise kohta vedada, ämbrit võis liigutada vaid tagumikuga... ja nii neli meist kükitasid ja tõusid üheskoos ning liikusime edasi. Kolmandas punktis pidime kolme toruga, milles liikus pall, tegema ühe tiiru nii et pall torudes püsiks. Esimene kord läks aiataha, aga siis olime tublid. Kusjuures üks võistkond tegi selle lõpuks pallita ja nad ise ei saanud arugi (? :D). Seejärel pidime kokku panema kolmnurga... see osutus kõige rasemaks ülesandeks. Neljandas punktis pidime üheskoos järjest üle köie hüppama ja seejärel pooliku joonise järgi väikese maja kokku panema. Lõpetasime esimesena ja leidsime puuotsast ka aardekirstu, mille ettevaatlikult alla tõime. Edasi oli aeg liikuda sisse, kuhu jõudsimegi enne vihma, vahepeal saabus veel inimesi juurde.





Sõime natuke snäkke, ajasime juttu ja ootasime nõndanimetatud ametlikku osa. Kõige pealt kokkuvõtlikult hooajast, natukene statistikast ja seejärel uue hooaja mõtted ja plaanid. Ja seejärel siis Tõuka lõpuni 2017 parimate naiste ja meeste autasustamine. 



Mõlemas arvesuses selgus võitja viimases ehk Salamaa tõukerattakrossi etapis. Terve hooaeg oli huvitav. Sari jätkub, võib-olla sama nimega, kui sponsor (keda veel ei ole) tahab ka enda nime sisse tuua, siis võtame selle rõõmsalt vastu. Mõned asjad muutuvad, aga kõik omal ajal. Ja seejärel oli aeg väljaloosida fat max tõukeratas, loosis osalesid kõik need, kes osalesid 4-5 võistluse põhidistantsidel. Naisi ei saanud kokku väga palju, mehi oli tunduvalt rohkem. Kõikide üle oli nii hea meel. Kõik käisime ise enda nime kirjutamas, panime selle kollase üllausmuna sisse ja vaasi. Ja fortuuna võttis sealt ühe. Palju tõenäolisem oli, et sealt tõmmatakse mõne mehe nimi, aga tõmmati hoopis naise nimi, naise, kes osales viiel võistlusel.... ja see olin mina. 

Jaa, tõenäosus oli, aga see oli puhtalt loosiõnn. 

Aga see oli ikkagi nii uskumatu.
Ise olin rõõmus, teised olid rõõmsad. Oleks olnud ka siis, kui selle oleks võitnud üks kõik kes meist. 



Pärast ametlikku osa hakkasime sööma, käisime saunas, ajasime juttu, käisisime ka jões, istuti ka tünnisaunas. Vahepeal lõpetasime ilutulestikuga hooaja ja sõime torti.


video




Nii vahva on see meie tõukerattapere. Nii omad inimesed. Kõik elame kõigile kaasa. 

Võimalusel löön mina Tõukerattaliidus oma käed külge facebooki lehel, mida meil veel ei ole, sest pole olnud aega. Ütlesin, et võiksin olla üks nendest, kes sellega tegeleb, sest suurem osa reklaamist käib tänapäeval ikkagi Internetis. Isegi kõikidel Eesti vanglatel on oma fb leht! 


Ja täna jõudis minu uus tõukeratas ka koju. Nimelt ei mahe see kohemitte kuidagi meie auto peale ja rattad käivad ära kuuskandiga. On alles ratas! Minu plaan on sellega maastikul trenni teha - raske trennis, kergem võistlusel? Vajaks ainult ideed, kuidas me seda Vooremäele saame transportida...


Selline ilus laupäev oli. :)
Enda hooaja võtan ka lähiajal kokku.


PS:
2018 aasta

  • juuni esimene nv Erucup Põlvas (1-3.juuni), kriteerium, teatesõit ja maraton (maraton ilmselt otepääl)
  • 16. juuni Pärlijõe 
  • 7. juuli Pühajärve 
  • 21.-22. juuli MM Hollandis
  • 11. august Salamaa kross