Sunday, February 18, 2018

Trennipäevik 12.02.-18.02.2018


7. nädal

Esmaspäev - arvasin, et tuleb Tabata, aga ühte kolleegi polnud ja treener tegi mulle hoopis ringtreeningu, olid intensiivsed 52minutit. Lisaks oli mul vasaku õla valusaks tõmmanud ja ma ise pelgasin bursiiti... suvi oli liiga hästi meeles. Aga õlg sai veidi sidekoemassaaži, väga valus oli ja oli tunda, et seal on "midagi kinni". Järgmine päev oli õlg veidi sinine ja seetõttu valus, aga tunduvalt parem kui päev varem. 
Sammud: 9110

Teisipäev - käisin MV-s treeneri Tabatas (55min) Kuna oli vastlapäev, siis oli soojendus pikk ja intensiivne - iga vastapäevapäevas oleva tähe kohta üks korralik harjutus: tegime kükke, istusime seina ääres, tegime 30  kosmonauti jne. Juba soojendus tõmbas mul jalad täiesti kinni ja siis oli kogu trenn üsna raske. Samas oli see kolmas päev, kui jalalihased said korralikult vatti.
Sammud: 9786

Kolmapäev - puhkus, käisime sõpradega suurt burgerit söömas ja veetesime toredasti aega.
Sammud: 8874

Neljapäev - oli rehvitrenni mõte, aga terve päev oli olnud halb olla... ja läksin hoopis koju. Halb oli uneajani.
Sammud: 7119

Reede - tööl oli enesetunne kehv, aga tahtsin trenni teha ja natuke füüsilist koormust. Jõusaalis oli meid kokku lausa 10, mis on viimaste kuude kohta ikka väga suur number. Mina tegin endale ise ringtreeningu ja jäin väga rahule, ni mõnigi lihas andis nädalavahetusel endast märku.
Sammud: 9233

Laupäev -  tempoka kõnniga cardio. Ülejäänud päeva olin kodus. A le coq oli kinni, sest seal oli mingi võistlus.
Sammud:  10092

Pühapäev -  puhkus, linnas käisin ja sain veidi samme.  Ja perekeskne päev, käisime Kaaslase eelmises kodus kohvil ja tema täditütred ja onu olid ka seal. A le coq endiselt kinni.
Sammud: 7257 (kell 17)


Erilisi trenne pole endiselt, tähendab on... aga ma tahaks ikka tõuksida, aga väljas külm ja talv. Samas pean ütlema, et mul on tulnud tagasi tahtmine jõutrenni teha! Ainus, mis ma veel tahaks, et saaksin saalis üksi olla, aga päris nii ei ole. 
Küll aga see enesetunne polnud kiita, aga see on puhtalt ravimite kõrvaltoime. Teisipäeval helistas arst ja ütles, et ma võiks ühte ravimit võtta, sest üks verenäit oli ikka korrast ära... Kergelt öeldes ajas see mind endast välja, aga kui vaja, siis vaja. Ta hoiatas ka, et võivad tulla kõrvaltoimed, aga äkki kannatan. Nii ma siis ülejäänud nädala olen vahelduva eduga iiveldanud, samuti üldiselt halb olla, selline vastik tunne, süüa üldse ei taha ja lisaks peavalu. Aga see viimane võib olla ka tööallergia (:)). Infolehelt lugesin, et seedemissüsteemiga seotud kõrvaltoimed üldiselt kaovad.. ma nüüd seda ootangi, täna on parem olla ka juba. Isutu endiselt, ainult värsket kraami tahaks. Isegi hernesuppi ei taha... 
Loodan, et uuel nädalal parem ja saan ka rehvitrenni minna. 
Ja et kevad tuleks. 





Sunday, February 11, 2018

Trennipäevik 05.02.-11.02.2018

6. nädal
Kui ma suusataksin, siis oleksin väga rõõmus, sest väljas on ilusad suusailmad ja radu on ka siin-seal. Mõned (võib-olla juba ka viis) aastad tagasi mõtlesin, et hakkan suusatama ja osalen ka mingisugusel distantsil Tartu Maratoni raames. Mõte oli väga hea. Aga plaan kukkus läbi, sest randed ei tahtnud mitte midagi suusatamisest kuulda ja pärast olid valud palju suuremad kui enne. Käisin vist kaks korda Tähtveres proovimas ja siis loobusin, et endale viga ei teeks. Ja kuigi liigesed pole nii aktiivses põletikus olnud, siis ei taha ma ka riskida. 
Muidu oli nädal tore, kui nädalavahetus oleks pikem, siis oleks veel toredam.


Esmaspäev - plaanis oli tabata või ringtreening, aga jõusaalis jõudes ja harjutusi tehes selgus tõsiasi, et ma ei saa suurt midgai teha, sest parem käsi on lihtsalt nii valus. Ja kuna ma esialgu üritasin, siis tegin asja hullemaks. Olin päeval arsti juures käinud ja võeti vereproov, aga nõel võeti natuke halvasti välja ja läks veidi närvi vastu vms... ei saanud paremat (ma olen paremakäeline) kätt päris sirgeks panna, ei saanud midagi tõsta, kõik oli valus. Ei teinud just tuju heaks. Tegin siis natukene raskusteta kükke ja väljaasteid kõrvale ja seejärel läksin jooksulindile mäkketõusu kõdima. Ehk nimetagem seda siis koku ikkagi cardio trenniks. Lõpuks tundsin, et keha sai koormust küll, aga tuju oli nukker.  Hommikul jalutasin tööle ka 2km.
Sammud: 13 584

Teisipäev - kõndisin kokku 8,4km. Lume pea polegi nii lihtne. Õhtul käisime tüdrukutega kinos.
Käsi oli hell, aga tunduvalt parem.
Sammud: 16 223

Kolmapäev - sain trenni teha, tegime kolleegiga tabatat ja minul jäi veel aega üle, et tegin korralikku mäkketõusu ka. Minu jaoks oli väääga kummaline see, et hommikul unustasin kella laadima ja nii olin päev otsa kellata.. Imelik.
Sammud: polnud kella käel


Neljapäev - rehvitrenn! Ma ei tea, kas ma ise pingutasin natukene vähem suurest väsimusest või mis, aga tundus, et oli sutsuke lihtsam kui nädal tagasi (või olin ise tublim). Tegin samamoodi nagu nädal tagasi ehk harjutuse ühes saali otsas, liikusime mingi harjutusega teisele poole, teine harjutus ja liikusime tagasi... ja tegime kuni aeg täis sai. Kõik sai koormust, väga hea.
Hiljem tegin treener mulle kolmandat korda gua sha massaaži.
Sammud: 8917


selg oli palju ilusam kui esimesel korral, selliseid punaseid kohti tuli palju-palju vähem. See ei ole üldse valus, väga mõnus on.

Reede - puhkus. Kõndisin natukene.
Sammud: 8271


Laupäev -  täielik puhkus, jäin isegi õhtupoolikul diivanile tukkuma.
Sammud:  3347 (ei kommenteeri :D)


Pühapäev -  tegelikult oli eile õhtul mõte minna jõusaali, kui Kaaslane tööle läheb, aga vaatasin, et kõik läheb kell 21 kinni ja 1,5h on natuke vähe, kui tahan teha soojenduse, trenni ja seejärel saunas istuda. Ärkasin hoopis täna hommikul arvatust varem ja läksin kella 10ks trenni.
Soojenduseks oligi trenni tatsamine, kõndisin päris korraliku tempoga ja selg oli täitsa märg. Olin ülemises jõusaalis... ma ikka ei saa nendest masinastest aru, raske on, aga pulss ei lähe sugugi eriti üles ja higiseks ka ei lähe, nojah. Tegin enne alakehale (masinad + tava kükid ja sumo kükid), siis natuke kõhtu ja selga ja lõpetasin ülakehaga. Kui jalad olid tehtud, siis rullisin ka veidi .... nägu tegi korralikke grimasse.
Sain sauna!
Koju kõndisin ka. 
Ja sai veel lihvitud ja koristatud.. ja käsi on lihvimisest päris valus.
Sammud: 8321 (kell 18)



Friday, February 9, 2018

09022018

salvestasin selle Thinking art fb lehelt.
Ja kui ma seda seal nägin, siis saatsin selle kohe Kaaslasele,
sest see ajas mind muigama...
sest minu meelest see meie magama minek
 ongi täpselt selline.
Tema reaktsioon oli ka natukene naeru ja
 "sinu ja minu pilt". 

Mõni nädal on väsitavam kui teine. Mitmel õhtul oli juba leht lahti, aga kirjutamiseni ei jõudnudki. Minu jaoks jääb kodus olemise aeg lühikeseks, kui koju jõuda pärast poolt 19 ja nii veel mitu päeva. Need päevad, kui ma jõuan koju enne 18, on mul tunne, et nüüd on nii palju aega... ja siis on kell 21 ja uni on peal. Täna võtsin alles selle nädala esimese raamatu kätte ja lugesin läbi ka. Raamatuks oli "Õun ja vihm" Sarah Crossan ja tegu noorteromaaniga, aga ei millegi tüüpilisega, selline sügavam ja puges hinge. Sama ütleks möödunud nädalal loetud raamatu kohta ("Flora Banksi ainus mälestus" Emily Barr). Täna sain sõbranna käest veel kolm raamatut ja üks ootab möödunud nädalavahetusest ka. Olen fb-s lugemisväljakutse grupis ja aeg-ajalt ikka sirvin, mis raamatutest seal jutt on, vahel leian midagi lugemiseks ka. Mõnikord tasub aga kontrollida, kas mõnel raamatul on lõpuks teine või kolmas osa ka välja tulnud. 
Tervis peaks olema enam-vähem, nädal on olnud natukene väsitav, aga kuna võistlusteks ma valmis ei ole, siis tõukekelguga ma nädalavahetusel sõitma ei lähe. Aga nädalavahetusel on Pühajärvel juba kolmas tõukekelgumatkamaraton! Korraldajaks ikka Loodusturism. Tulemas ka teisi matkasid
Sain kätte Eesti tõukerattaliidu kalendri. 
Salamaa 2017

Minu ja 2017 aasta parima naistõukeratturi leiab aprillist.
Täna mõtlesin teha vastakukleid. Tegin ka. Mul on üks üsna vana retsept, mille kunagi Selverist kaasa haarasin, aga vähendasin koguseid, sest nii palju kukleid vaja polnud. Ma teen justkui pärmitaigen, aga palju magusamat. Küll aga ei oska ma kukleid teha/küpsetada/vormida sellisteks õhulisteks, kerkivad küll, aga igem jäävad sellised rasked. Maitse on hea- okei, puhas sai, magus sai. Kui vahukoort ostame, siis saab Kaaslane ka neid süüa, mina eriline vahukoore fänn ei ole. Muidu mõtlesin neid tänutäheks sõbranna isale viia, kellelt tööstuslikku tolmuimejat laename, aga ma arvan, et teen ikka mingi koogi (nagu tavaliselt). Homme plaanine natukene lihvida ja pahteldada veel ja siis kui ära kuivab, natuke veel lihvida. 
Kuna ma tavaliselt juba sel kellaajal voodis olen, siis olen juba praeguseks täitsa väsinud. 

Sunday, February 4, 2018

Trennipäevik 29.01.-04.02.2018

5.nädal 2018



Algas tavapärane rütm, kui tuleb käia viis päeva nädalas tööd, kui on palju vähem aega kodus olemiseks, et puhata, olla, lugeda ja magada. Öö vastu esmaspäeva oli uni nii katkendlik ja pindmine, et ärkasin väsinuna ja kurvana. See, et mul on olnud selline 37..37.2 C temperatuur, ei ole samuti asja parandanud. Esmaspäeval läksin küllaltki vara voodisse, et saaks puhata, magasin paremini ja sügavamalt. Selline kehatemperatuur püsib aga siiani. Arst arvas, et muretsemiseks pole põhjust. Haav hakkas lõpuks kinni kasvama (pärast niitide võtmist tuli osa lahti ja polnud just eriti ilus). Muidugi oleks hea meelega veel kodus olnud, aga jahm. Ja kui sa tööl käia, siis saan ka trennis käia.

Esmaspäev - hommikul sain jalutada oma 2km ja õhtul läksin trenni. Jõusaaliga olen endiselt hädaline ja sellele ei mõtle, aga oli treener ja üks kolleeg ning tegime Tabatat. Ma ajaliselt ei mäleta, kui palju, aga võis olla kuskil 30min (selline kiirtrenn) ja edasi tegin veel ise natukene harjutusi jalgadele ja tuharale. Kokku tuli 48minutit
Sammud: 8386


Teisipäev - trenniks oli kõnd, kokku 5,7km
Sammud: 11 180


Kolmapäev - taaskord hommikused 2km ja õhtul Tabata, lisaks veidi enda harjutusi, abivahendiks oli kumm (kapist leidsin vaid kollase, natukene väiksema venivusega oleks parem olnud). Kokku 47min. Raske oli, keha väsib, aga tunnen, et vaikselt hakkab paremaks minema. Ja siis veel kõndi 2,5km.
Õhtul sai tüdrukutega vaadatud 50 tumedat varjundit, sest uuel nädalal on kolmas osa Cinamoni naistekas. Esialgne plaan oli vaadata mõlemad osad ära, aga lihtsalt ei jõudnud. Aga mina nägin kodus veel esimese osa ära.
Sammud: 12 969


Neljapäev - olin juba ammu öelnud, et lähen Corsasse rehvitrenni, sest mul on mõned tasuta pääsmed. Nüüd oli see päev käes. Aga õnneks oli veel sünnipäevanädal, nii sain hoopis tasuta trenni ja saan pääsmete abiga veel kolm korda minna. Ma olen üks kord rehvitrennis käinud, see oli veidi lühem versioon kevadel, kui minu sünnipäeval oli seal lahtiste uste päev. Ma olin reaalselt unustanud, millised need Jaanika trennid on. Need on lihtsalt rasked. Aga nii head!
Soojenduseks tegime Tabata rütmist harjutusi (kui see 1seki pausi on, siis me teeme teist harjutust, sama kehtis ka nädala Tabata trennide puhul) ja seejärel oli trenn ülesehitatud 12minutilistest tsüklitest. Osalised olid kõik ühes või teises saali otsas, tegime alguspunktis ühe harjutuse, seejärel liikusime üle saali teisele poole (ei kõndinud, meil oli seal hüppeid ja plangus kõndimist, kui jalgadega kokku-lahku ja midagi veel), teises otsas oli teine harjutusi ja tagasiliikumine tagurpidi aga sama harjutusega. Ja siis otsast. Esimene oli 15min, siis uued harjutused ja 12min ja uued harjutused ja 12min. Hea oli tõdeda, et ka teistel oli raske. Ja lõpuks oli üks maasikas - mattidest tehti ringi ja olime kõik lähestikku plangus ja kõige äärmine siis jooksis teisele poole ja uuesti planku... kuni ring peal. Pärast sellist trenni oli see raske.
Kahjuks kell ei tahtnud kogu aeg õiget pulssi lüüa, nii et ma ei teagi, mis see oli.
Sammud: 7414


Reede - kõnd 3,4km. Ei tea, kust nii palju samme tuli.
Sammud: 11 214


Laupäev - puhkus. 
Sammud: 3202 


Pühapäev - kõnd 3,63km. 
Sammud: 9273


Nagu arvata oli, siis lugemisega nii hästi ei lähe. Samas on mul olnud käes raamat, mis üldse ei edene, aga midagi muud polnud laupäevaõhtuni lugeda ka, sest raamatukokku ei jõudnud. Alustasin toda raamatut juba ammu, aga juba siis ei edendenud ja panin käest... ja kui tuli uuesti olukord, et muud lugeda pole, siis otsustasin uuesti proovida. Väga vaevaline. Aga kuna see on mulle kingitud raamat, siis tahaks ikka ära lugeda, vastasel juhul oleks ammu loobunud.
Laupäeval tegin leiba, see õnnestus ja tuli imehea!




Ootan, et Henry tagasi tuleks, et tulla #teamAMHT 

Sunday, January 28, 2018

Trennipäevik 21.01.-28.01.2018

Järjepidevuse tõttu tuleb ikka käesoleva nädala kuupäevadega trennipäevik postitada. Peaaegu tühja tabelit ma siia lisama ei hakka, aga endalegi üllatuseks sai tehtud kolm trenni! (Nii et oleks võinud isegi Henry tiimis osaleda). 
Enesetunde üle ma suurt ei kurda. Suurema osa nädalast ma lihtsalt olin kodus ja puhkasin. Neljapäeval tabas mind mingi suur vävimus ja viirus tahtis ligi tikkuda, aga ninaloputuskann päästis sellest viimasest. Küll aga terve päeva veetsin voodis ja magasin nii palju kui jaksasin. Kui magada ei jaksanud, siis lugesin raamatut. 
Puhkuse ja kodus olemise kohta räägib ka see, et kui ma poes ei pidanud käima (kuhu on 300m või 600m), siis oli sammude arv alla 2000 päevas. Päevanorm on ka selle nädalaga läinud seal ainult veidi üle 6000. Norm oli täis vaid eile. 
Ma sain aru, et arst rääkis täitsa õiget juttu, kui ütles, et narkoos kurnab organismi ära ja sellest taastumine võtab aega. Väsimine tuli tõesti väga järsku. Aga mõtlesin, et kui trenni saan teha, siis saan ka tööle minna. Esimene trenn oli küllaltki raske, juba soojenduse ajal oli raske ja lihased olid harjunud puhkama... Aga läks asja ette! Siis jõudsin A Le Coq spordihoonesse, mõtlesin, et oleks tore saunas käia... minu üllatuseks oli see riietusruum hoopis remondis. Soojenduse tegin ülemises jõusaalis masina peal ja kuna seal oli trenn, siis läksin alla jõusaali, kus olin täitsa üksi. Olin natuene segaduses, mida teha... siis võtsin Instagramist Paljas Porgandi profiililt tuharatrenni ja tegin seda. Kõike päris teha ei saanud, sest vahendid olid piiratud. Valisin selle, sest mõtlesin, et siis ei tee endale liiga. Trenn oli tore. Lõpetasin taas üleval jõusaalis, kus oli kaks minu lemmikmasinat. 
Ja täna läksin fat maxiga sõitma. Nii lootsin, et on selline ilm nagu eile, aga nope. Lörtsi sadas juba mitu tundi, meil tuli kõige pealt puid oodata ja need siis ära laduda (ei, meil ei saanud keset talve puud lihtsalt otsa. Aga kuna puud on tuttavalt, siis sai tellitud kindel kogus ja kuna pärast poolt kogust ei olnud kuuris ruumi (ehitusmant ja lammutusmant), siis oli kokkulepe, et toob siis, kui need hakkavad otsa saama.). Ratta selga sain kella 14 paiku ja võtsin kohe suuna Ihastesse. Seda jama sadas näkku ja silmadega sain vaid veidi ratta ette vaadata, seline märg ja ebameeldiv oli. Kogu see jama sadas mulle näkku. Spordihoone tagas jooksis Margit kamraadidega vastu ja ma mõtlesin, et tahaks ise ka niipidi liikuda, sest siis ei saja seda näkku (tegelikkuses polnud vahet, tuli igalt poolt). Ja küll see Ihaste mets oli kaugel. Metsas palju ei sõitnud. Oli korralik pinnas, siis oli jääd ja oli lund. Kohati oleks olnud hea naelikutega hoogu lükata. Ühel hetkel sain aru, et keha on juba väga külm ja peaks koju minema. Kokku tuli 12,25km ja aega läks tunnike. Praegu juba tunnen, et sääred on pinges.
Minnes ja koduteel sõitis Ihaste tee ääres üks vahva mees suuskadega! Kergliiklustee kõrval oli natuke lund ja seal oli mingi sirge (vast alla 100m) ja siis ta seal sõitis edasi ja tagasi. Nii vahva oli vaadata! Kuidas muidu suusamaratoniks valmistuda, kui ei suusata? Esimest korda möödudes soovisin jõudu ja teisel korral ta juba laialt naeratas ja oli nii rõõmus, lehvitasime siis. Tuju oli kohe hea. :)
Kodus käisin sooja duši all, aga pärast seda jõudsid külmavärinad kohale. Ei olnud tore.

Ma ei tea, mida uus nädal toob, sest ma ei tea kuidas ja mis trennidega edasi minna. Väljas läheb jälle külmaks, niisiis tõukeratas võib veel kuuri jääda.

Tuesday, January 23, 2018

23012018

Sain eile õhtul aru, et ma polnudki veel südant tagasi kaela pannud. Mäletan, et reede hommikul asju kokku pannes, ma nägin seda, aga siis oli allesjäänud kinnitusrba nii lühike, et pidin selle kotti jätma. Ja kõik viimased päevad olen kodus veetnud, et pole osanud vist puudust tunda. Nüüd on tagasi kaelas ja kõik jälle omal kohal.
Ma tahtsin öelda, et kodus on niii niii nii hea olla. Päriselt. Minu meelest teeb asja toredaks veel see, et mul pole põhjust-vajadust-soovi siit ka kuskile minna ja keegi ei saa tunda end ka puudutatuna, sest ma olen ju ikkagi haiguslehel ja saan rahulikult kodus olla. Kui ma nädalavahetuse magasin üsna maha, siis eile juba triikisin ja püüdsin natuke koristada, täna ma selllega väga jätkanud ei ole, aga pole hullu. Kui ära väsin, siis lähen lihtsalt pikali. Ööuni pole ka enam päris 12h olnud. Ja kassike harjub jälle ära, et keegi temaga päeval kodus on, kuigi ta ise ahju otsas magab.
Mingi päev ma natuke sorteerisin midagi. Leidsin kastist vanad küsimustikud ja sõbrannadega kirjade kaustikud. Küll meil oli palju kirjutada! Sellised kaustikud, mis oli kord minu käes, seejärel sõbranna käes ja siis me muudkui kirjutasime. Ja neid sõbrannasid oli mitmeid, kellega olid sellised kaustikud. Ma sisuga tutvuma ei hakanud, pakkisin need uuesti ära. Leidsin ka palju koolitundide ajal kirjutatud kirjakesi, aga need viskasin suuremalt jaolt ära, sest ei olnud väga sisukad või ei osanud enam millegagi seostada. Ja siis olid need küsimustikud/sõbravihikud. Kas tänapäeval ka selliseid asju veel on?! Kautsiku esimesel lehel küsimused ja siis erinevad inimesed vastasid. Nendesse ma ka ei süvenenud, aga hoidsin alles. Suvevaheaegadest olid alles tavalised kirjad, sel ajal veel Internetti just polnud ja siis kirjutasime sõbrannadega tavalisi kirju. Neid ka jagus ikka. Leidsin mõned ka enda Rootsi ajast ja ma olin täiesti unustanud, et mõnega kirjavahetust pidasin. Ise olen üritanud korduvalt päevikut pidada, aga üdiselt ei tulnud sellest mitte midagi välja. Ja kui 2006 hakkasin bloggima, siis sinna see kõik kadusidki. Ja siis olid sõbrapäevakaardid ja sünnipäevakaardid. Nii tore oli lugeda vanaema saadetud kaarte, nii tuttav käekiri ja alati teadsid, et saad sealt kaardi. Armas.
Homsest panen jälle toidud nutridatasse kirja. Õnneks või kahjuks on isutu periood läbi ja keha nõuab süüa. Iseenesest oli päris vahva mõned päevad vaid banaani süüa ja kohvi juua, aga isu täis ei saanud. Eile panin pärast kütmist ahju liha ja kapsa, tundus väga maitsev. Ja täna tegin üle väga pika aja mandliküpsiseid. Tundub, et oleks võinud seda steviat natukene vähem panna, sest ma natukene tunnen seda kõrvalmaitset ja see häirib mind... ja natukene nagu magus ka. Ja natukene palju sai kasutatud sõna natukene. 

Sunday, January 21, 2018

Trennipäevik 15.01.-21.01.2018


Käesolevast nädalast pole peaaegu midagi kirjutada, sest kui juba seda tabelit vaadata, siis on näha, et kogu liikumine mahtus esimesele kolmele päevale. Oli ka nii planeeritud, sest muidu poleks ma pollis valinud #teamAMHT.

Esmaspäev - oi, see hommik oli külm selle tuule tõttu! Olin küll sooja jopega, aga tavaliste retuusidega ja see hommikune jalutuskäik külmetas reied täitsa ära. Kõnd 2,25km.
Õhtul oli treener jõusaalis ja üks kamraad ka, tegi meile tabatat. Ehk siis 20minutit tööd ja 10 puhkust (aga kuni oli võhma, siis tegime sel ajal teist harjutust) ja nii kaheksa kord. Esialgu soojendus ja siis sai terve kere vatti. Mõnus oli! Käte osa oli natuke raske, sest hantlitega ei ole see kätekõverduste tegemine nii lihtne ja kiire. 
Natuke andis põlv tunda, aga trenni ei seganud. Arvasin, et järgmiseks päevaks on jalad haiged, aga polnudki.

Teisipäev - põlv tegi haiget ja jätsin ära harjutused, mis oleksid liiga teinud, ranne andis ka tunda, nii jätsin ka need välja, alles jäi kõht. Esialgu tegin soojenduse ikka crosstraineril, aga seejärel veel 20mintuti wattbike ja seejärel kõhule ringtreening. Polnud nii tõsine trenn, kui ma olin ise oodanud, aga tegin, mis sain. 

Kolmapäev - trenniks oli koju kõnd. Esialgu oli plaanis ikka mingi Kayla trenn, aga põlve tõttu jätsin ära. 
Ma ei teagi, mida nende Kayla trennidega teha. Viimased nädalad on minu randmetele täesti vastuvõetamatud, jalad ja kõht on ok ja cardio ka üsna. Peaks midagi uut leidma või mõtlema.

Ja siis tuli neljapäev ja mina olen rahulikult haiguslehel ja puhkan. Ei jäänud järske haigeks, ei murdnud mind ükski viirus maha, täiesti plaaniline haigusleht ja praeguse seisuga lähen jaanuari viimasteks päevadeks tööle. Küsisin küll arstilt, et millal ma trenni võin teha ja ta vastas, et vastavalt enesetundele, aga naeris, et võin ju teha, aga ilmselt enne nädalat lihtsalt ei jõua. Hetkel olen sellega täitsa päris, hea on voodis olla ja raamatuid lugeda (olen sel nädalal juba neli ramatut lugenud). 
Nii et uuel nädalal pole mul trennide mõttes midagi kirjutada, äkki nädala pärast proovin miskit teha. Aga siis ei saa osaleda ka Henry tiimis. 
Hea on see, et põlv pole enam valu teinud.