Ühel ilusal õhtupoolikul pidime minema Härraga välja akustilist muusikat kuulama. Piletid olid juba ammu seina peal (loe: pildiraami taga seina küljes) ning mainisin seda korduvalt, sest tean, et ta vahel kipub asju unustama.  Tol päeval oli tööl hirmus kiire, eriti seetõttu, et pärastlõunal pidin minema koolitusele nii et kõik oli vaja 4 hommikutunni jooksul ära teha. Logisin ka korra sisse plus.im aadressile (kasutan seal skype'i), aga mahti rääkida ei olnud peale selle, et tuletasin Härrale meelde, et ta kala ära puhastaks. Ütleisn ka, et kiire on ning õhtul saame koos olla. Käisin siis koolitusel ja jõudsin varem koju kui tavaliselt, Härra aga soovitas mul poodi minna, kui ma ikka veel peaksin tahtma süüa lõhesuppi. (siit õpetus, et mingit supikogu pole küll mõtet poets osta, kui supi sisse ka liha soovid). Mina palusin temal kaasa tulla, koos saab ikka kiiremini, kellaaeg oli niikuinii selline, et kõik lähedal olevate poodide parklad on umbes ja järjekorrad pikad. Härra ei saanud aga aru, miks ma kiirustada tahan. Meil on ju terve õhtu aega. Kodus olla. Koos olla. Suppi keeta.

Jahm, kui me päeval skypes paar sõna vahetasime, siis oli tema rõõmus, et saame õhtul koos kodus olla, sarju vaadata, v-o vahuveini juua ... ja kui ma siis talle meelde tuletasin, et me pidime hoopis Õlletaresse minema ja siis olemegi ju õhtul koos, siis sattus ta segadusse.

Oh ta on nii armas mul :)