Algas see juba päris tükk aega tagasi. Täpsemalt ei mäleta millal ja see pole isegi oluline. Projekti raames oli planeeritud ka õppereis Norra, aga alguses ei olnud üldse kindel, et sinna saavad minna inimesed, kes reaalselt sellega tegelevad, sest meil on ju ministeeriumi inimesed (kes ise tahaksid vägaväga minna, kuigi nad asjast midagi ei jaga). Aga kui asjad lahenesid, siis meie juhataja (meil on temaga väga vedanud) oli kindel, et saadab just minu kabinetikaaslase ja minu, sest meie oleme need, kes C hepatiidiga tööl tegelevad. Teistest tulid pigeb bossid ... see on natukene kurb, ma leian, et õppima peaksid need, kes asjaga tegelema hakkavad, kellel sellest abi oleks. Aga noh.. mis teha.
Lennuk läks esmaspäeva hommikul poole 7 paiku ehk pidin öö Tallinnas veetma ja lootma, et torm meie lendu ära ei jäta. Lennujaama jõudsin veerand 6 aeg, kuigi esialgu oli plaan jõuda pool 6, siis olid mõned vinguvad näod, kes ei suutnud uskuda, et me Üga kella viieks sinna jõuda ei taha. Ei tahtnud tõesti - check in oli tehtud ja läksime ainult käsipagasiga. Je lendasime Kopenhaagenisse ja istusime seal ümber Oslo lennule. Oi see lennujaam oli seal suur ja seal oleks olnud isegi tahtmist ringi vaadata, aga paraku polnud meil selleks aega. SAS pakkus meile lennu ajal ka kohvi, kahjuks Estonian Airilt pole enam midagi loota. Oslos õnnetus täpselt ühest odavamast ja aeglsemast (oli vist 4-5 minutit aeglasme kui kiirrong :D) maha jääda nii et pidime uut rongi ootama jääma. Rongipilet maksis 90 NOKi (ehk veidi üle 11 euro). Hotell asus meil täitsa kesklinnas ehkki meid juhatatati sinna veidi pikemat teed pidi. Kuigi kell oli alles pool 12, saime tubadesse. Üksikud väikesed toad, puhas voodipesu ja rätikud, tuba korra,s puhas, vannituba samuti. Muud polnudki vaja.
Esimene päev koosnes siis saabumisest ja Norra vanglast, kuhu me kella 12ks jõudsimegi. Paraku oli ukse peal A, mitte B, niisiis asusime teele, et leida uks B ehk lõppes see sellega, et tegime vangla müüridele väljaspool tiiru peale. Ma arvan, et see oli pikem ring, kui on Tartus. Jõudsime tagasi samasse kohta, kust alustasime ja selgus, et see oli siiski õige koht. Saime vähemalt veiid jalutada ja vaatasime ilusaid maju. Meiega liitus üks särav naine. Pärast turvakontrolli ja kottidel, mantite ära paigutamist tutvusime ka nende med.osakonna juhi ning ühe infektsionistiga väljaspoolt. Mis ma selest ikka rääkida oskan ... vangla nagu vangla ikka, aga Norra vangla ehk tunduvalt teistmoodi Eesti vanglast (vähemalt Tartust), aga milline on Eesti vangla? ma arvan, et kodukord jms on vangla.ee lehel üleval. Noprras on vormikandjate (kes kõik ülödse vormi ei kanna) ja kinnipeetavate suhe hoopis teine - usaldusväärsem, sõbralikum. Inimesed töötavad seal rõõmuga. Sinna on tohutult suur konkurss ja kui sa seal töötad, siis on see ka amet, mida austatakse. Eks ka seal olid raskemad ja kergemad üksused, olenevalt ka põhjusest, miks nad seal on. Aga no veiid kummaline vaadata, kuidas vormikandjad kinnipeetavatega koos süüa teevad näiteks. Direktor oli väga sõbralik ja muhe. Eestis ma ei näe, et direktor ja kinnipeetav tervituseks kätt suruvad... No ja veel ja veel. Teistmoodi. Aga tegemist on ka Norraga. Ma ei usu, et Eesti seal 10 aasta pärast on. Hetkel liigume minu meelest hoopis teises suunas.
Aga meid ikka huvitas vangla tervishoid. Öösel meedikut pole. Personali üldse vähe. Labor olematu. Ravimid samad, lisaks palju vitamiine. Rohkem psühhiaatrilised probleemid. Ja spetsialistide juures käiakse haiglas. Vangla tervishoid ei allu justiitsile vaid allub tervishoiule ehk on vanglast iseseisev ja ei puutu kokku karistusega. Jah, kõige rskemas osakonnas oli ka rahunemistuba ja fikseerimisvoodi, aga neid polnud aastaid kasutatud ja kui kasutatakse, siis see ei puutu samuti meedikusse. Ka kinnipeetavad on kindlustatud ja nende ravi maksab riik (Eestis nad kindlustatud pole ja ravi maksab med.osakond) ning muudkui rõhutati, kuidas inimesed peavad olema võrdsed ja nende võimalused saada med.abi peavad olema võrdsed.
Kui Vanglast välja saime, oli väljas juba pime, taksot enam võtta ei soovinud (hirmkallis ja tiirutas linnas rohkem kui oleks pidanud) ning kesklinn oli ju seal samas! Tegelikult oligi, aga meil läks ikka vähemalt 45 minutit aega. Kusjuures, vanasti oli see vangla linnast eemal, nüüd aga tõesti peaaegu et kesklinnas. Linna jõudes käisime Üga miniRimis, ostsime juua ja puuvilja ning läksime hotelli. Pikast päevast olime väsinud, nosisime veidi, jõime all teed-kohvi, käisime seal arvutites Internetis. Mina surfasin telefoniga toas edasi, sest kuigi nutitelefoni mul pole, siis põhiasjad saan kenasti tehtud wifileviga. Ü läks magama vist pool 8 juba, mina tunnike hiljem. Ja oi kui hea oli hommikul olla, puhanud ja värske.
Teisipäeval käisime ministeeriumis ehk jalutasime veidi kesklinna kandis. Siis saime juba aru, et kui öeldakse 5 minutit, siis tegelikult on see ilmselt 10-15 minutit ja meil oli õigus. Aga vaatasime ilusaid maju ja huvitavaid inimesi. Ministeerium oli suur, majas töötas u 800 inimest. Meile räägiti tervishoiust ja nende probleemidest, statistika pärines aastast 2004 (! haiguste kohta vanglas). Seadustets räägiti ka, ikka seda, kuidas tervishoid kõgiile võrdne on, kõik on kindlustatud. Ja tbc-d tuleb palju rumeeniast ja na dkõik ütlevad, et on tbc +, sest siis ei saa neid riigist välja saata enne nende terveks ravimist. Ka ministeeriumis pakuti lõunat - taaskord oli külm laud. Küll nad söövad palju leiba-saia. Ja siis, kui me seal istusime, küsis üks ministeeriumi naine, millises hotellis me ööbimine. Ütlesime nime ja siis ta seal arutles, kuidas see pole meeldiv ja tema küll sinna hotelli ei läheks. Ei jätnud väga head muljet. Mina küll ei hakka arvustama väliskülaliste hotelli valikut. Mis hotellil viga? Polnud jah 5* kõik hinnas, aga toad olid puhtad, voodipesu ja vannituba ka; hommikusöök rikkalik; tasuta sai kohvi-teed-mandariini-piparkooki; sai käia sportimas ja asus täiesti kesklinnas. Jah, öösel, õhtul liikusid kesklinnas narkomaanid ja prostituudid, aga nii oli see terves kesklinnas.
Pärast lõunat oli töö aeg läbi ja hakkasime lulli lööma. Oli selgunud, et kolmapäev on puhta vaba ja vaba aega on tunduvalt rohkem, kui olime planeeritud ja arvestanud. Ehk ei olnud mul käsipagasis kaasas trenniasju ega isegi mitte raamatut! Liikumisega Üga veidi poodides, mina ostsin ühe inglisekeelse raamatu, vaatasime suveniire, aga ega suurt midagi teha polnudki. Vaatasime ka suurema ostukeskuse üle, küll oli palju rahvast; alkoholipoest ostsime ühe kalli Fresita ja läksime hotelli ära. Puhkasime ning hiljem jutustasime minevikust ja oluvikust ning Fresita maitses hästi. Magama saime küll hiljem, kui möödunud päeval, aga järgmine hommik oli vaba.
Ü tavatses hommikuti netis käia ja uudiseid lugeda ning kirju kirjutada. Minul päris nii vara uni ära ei läinud. Kolmapäeval liikusime sussahüppemäele. Algselt me muidugi sõitsime metrooga lõpp-peatusesse, sest nii oli meile kõigile meelde jäänud. Leidsime end kõrgelt, kuid ümber oli võsa. Kappasime veiid mäest alla, ilus oli küll, aga saime aru, et pole päris õige koha peal ning pidime uuetsi mäkke ronima. Sõitsime oa teest tagasi ja vallutasime õige suusahüppemäe. Hommik oli ilus, selge, päike säras, kuid päike oli padalal ja kõik auras, nii et linna poole ilusaid pilte teha ei saanudki. Aga ilus oli ja ise nägime.
Edais sõitsime I tsooni poole ja läksime skulptuuridega parki otsima. Alguses oli kaart valepidi käes, aga õnneks üks armas vanem proua näitas meile õige suuna kätte ja esimest korda oli 10 minutil ka tõsi taga. Park oli suur, avar, ideaalne sportimiseks ja partide vaatamiseks. Rohelisemal ja soojemal ajal oleks sela väga äge. Meie vaataisme veidi skulptuure, tegime pilte ja siis hakkas külm. Vahelduseks otsustasime trammiga sõita ja Ül tuli tuju Mäkki minna ehk sinna me suundumisega. Sattusin kummalise teenindaja otsa, toit maitses nagu toit seal ikka, ei midagi erilist, aga kõht polnud enam nõnda tühi. Suundusime metrooga tagasi kesklinna, saatsin teised hotelli poole ja läksin ise otsima seda suurt toidupoodi, mille kohta olin hommikul hotellist küsinud. Vahepeal ostsin ka trennipüksid. Vaatasin ka teisi poode, aga ei miskit. Umbes 400-500 meetri raadiuses oli 5-6, pigem 6 H&M poodi! Näiteks kõrvalmajades!
Hotelli jõudes puhkaisn ja otsustasin ikka sportima minna, jalanõude oleks mugavam olnud, aga polnud ka sokkis viga. Khaju, et mul kohe trennipükse polnud. Olin seal kohe 1,5h, aga hommikul uuesti ei läinud, uni oli magusam.
Neljapäeval käisime veel korra linna peal. Leidsin oma Härrale soojad nahkkindad ja lootsin, et suurus ka sobib, võtsin kõige suurema. Ostsime trolle. Ja vaatasime niisama ringi. A.. üks õhtu käisime ka seal suure valge maja peal balletti ja ooperimaja. Kell 12 tegime koosoleku ja pärast seda hakkasime meie juba lennujaama poole liikuma, sets väljas vilises tuul ja lähenesid vihmapilved.
Ja siis ma juba koduteest kirjutasin ...
Veepudel (0,5l) u 3 eurot.
Fresita u 13 eurot.
Õlu, siider 3-4-5 eurot.
Sai-leib kallis.
I tsooni 24h pilet u 11 eurot. ühe korra pilet u 33 nokki ehk u 4 eurot.
Lennujaamas pokaal veini 92 nokki ehk üle 11 euro.
Ja nii saiakeste maal, saiakese dsiin ja saiakesed sela ja üks saiake ikka mitu eurot!
Aga muidu oli tore ;) Ainult kodutee väsitas ära.
No comments:
Post a Comment