Mõte Londonit külastada oli meil juba päris ammu, aga otsisime selle jaoks sobivat aega - mina pidin planeerima puhkusegraafiku ja Härral pidi kooliga olema nii, et saaks ikka minna. Ja siis sügisel, kui ma neid pileteid uurisin, ostsime veebruariks Ryanairi piletid. Hiljem otsisime hotelli. Veel hiljem variandid lennujaamast linna pääsemiseks ja tagasi. Plaane me ei teinudki. Polnudki vaja.
Kultuurireisi soovi meil polnud, pigem tahtsime jalutada, poode vaadata ja lihtsalt olla. Meile sobis. Niisiis lendasime 14. veebruari õhtul Londoni poole ... valetan. Tegelikult oli sel ajal Londoni lähistel torm ja mitmed lennujaamad suleti, lennud aga suunati Stanstedi ümber ja seetõttu meie lend hilines 3 tundi ehk me sõitsime Tallinnast välja kella 2 ajal öösel. Oi see ootamine. Aga koduses Tallinna lennujaamas oli see tunduvalt parem, kui Vilniuses! Viimasel hetkel otsustasime laptopi kaasa võtta, niisiis saime me sarja vaadata ja muidu uimasime ja tuju läks päris nulli. Õnneks lennu ajal (sest see nii hilja oli) väga sagimist ja reklaame ei olnud, aga me arvasime, et kui räägiti, et salongi valgustust vähendatakse, siis ikka tõeliselt (selliseks nagu õhkutõusu ajal), aga oh ei, ikkagi oli nõnda valge, et oleks saanud raamatut lugeda. Lend kestis veidi alla 3h ja turbulent tekkis UK-le lähenedes, maandumine veidi raputas, aga läks kenasti. Ja väljas ootas meid vaid tuul, ei mingit vihma.
Ja seejärel me ei osanud arvatagi, et öösel võiks lennujaamas nõnda palju rahvast olla (kell 3 öösel siis, ajavahe 2h). Lennu hilinemise tõttu olime me maha jäänud planeeritud bussist ja pidime uued piletid ostma. Saba oli väga pikk. Kui meie ees oli veel umbes 3 inimest, siis tuli üks töötaja ja ütles, et ta peab selle kinni panema ja asjatama, sest masinal saab vahetusraha kohe otsa. o.O Ja siis ta juhatas meid bussipeatuste ligidale, ka seal müüdi pileteid (ja mitte kuskil ei olnud silti, mis oleks meid sinna varem juhtanud või öelnud, et sealt ka pileteid saab!). Nii et me jõudsime kella viiesele bussile ja Marble Archi jõudsime umbes poole 7 ajal hommikul. Tänavatel ulus tuul. Liiklust ei olnud. Inimesi ei näinud praktiliselt. Majad olid pimedad. Ja üsna kiirelt (tänu GPSle) leidsime tee hotelli. Kusjuures ma üritasin Tallinnast korduvalt hotelli helistada, et me ei jõua kokkulepitud ajaks (kuigi sai 24h sisse, siis nad siiski soovisid umbes aega, millal sa jõuad ja me hakkasime pelgama, et vo meie booking tühistatakse, kui me ei saa teatada, et hilineme mõned tunnid... aga keegi ei vastanud korduvalt telefonile (me ise jõudsime järeldusele, et selle numbriga pidi mingi jama olema, kuigi see alati kutsus, sest seal tõesti istus 24h inimene ja telefon oli juures, mismõttes seda siis vastu ei võta?! aga me ei hakanud küsima ka). Hotellis tegime kiire uinaku ja kuigi olime tohutult väsinud, siis und eriti ei tulnud. Poole 9 ajal saime üles ja läksime vaatama, mida kujutab siis endast Inglise hommikusöök. See jäi ka meie viimaseks hommikusöögiks hotellis. Oli tõesti Inglise hommikusöök, aga meile see ei sobinud, nii et me loobusime. Iroonia on aga selles, et kui me seda lihtsat hotelli valisime, siis saigi üheks põhjuseks see, et nad pakkusid Inglise hommikusööki mitte kontinentaalselt. Järgmine kord olema targemad. Seejärel läksime linna vastama ehk Oxfordile jalutama. Täna algusesse jõudsime umbes 15 minutiga, nii et ööbimine oli meil siiski päris kesklinna lähedal. Oi see liiklus. Väga harjumatu. Eriti see, et jalakäijana vaata ise kust tuleb auto ja kust ei tule ja siis jooksed ikka suht suvalisel hetkel üle tee. Ja kui ka foor oli, siis ikka punase tulega sai ka mindud. Võisime neid autosid ja busse vaadata küll, aga alguses tekkis küll probleem - kust need liilusvahendid küll tulema peaksid?! Laupäeval jalutasimegi siis seal peatänaval, käisime ühes ja teises poes, veidi rohkem veetsime aega Sportsdirectis. Ilm oli päikseline, aga veidi tuuline. Mingil hetkel väsisime ja läksime hotelli tagasi. Aa.. kuskil käisime pastat söömas. Hotellis vaatasime uimerdades ühte sarja ja siis jäime magama. Plaan oli õhtul toidupoodi minna - ühe mingisuguse mikropoe me leidsime. Juhtus aga nii, et kui me kell 16 laupäeval magama jäime, siis me ärkasime pühapäeva hommikul kella 7 paiku. Nii palju siis poes käigust. :)
Aga hommikusöögiks suundusime kohvikusse, kus pidid olema head muffinid. Oi ... ja need olidki head, imehead! Lisaks võtsin mina Latte ja Härra Cappucino. Nautsime hommikusööki ja jalutasime edasi. Nimelt ei olnud me arvestanud sellega, et on pühapäev ja kohad tehakse alles lahti kella 12st. Ja kell oli vaevalt 10 läbi. Käisime mingil Marketil, kus hakkas vaikselt elu käima. Tänavatel tehti sõud. Jõudsime jõe äärde, istusime ühes väikeses pargis, nautisime vaadet sillalt, jõudsime Rahvusgaleriisse, kuhu astusime ka sisse - mina ei ole väga kunsti inimene, eriala on Härrat veidi kunstilisemaks muutunud; aga maale vaatan ma tegelikult meeleldi, peaasi, et mul seal mõnda giidi kõrval ei ole, kes ühest maalist räägib ja räägib ja räägib ... mina vaatan ise veidi ühelt poolt ja võib-olla teiselt poolt ja astun edasi. Rahvast oli seal palju. Seejärel me leidsime kogemata ühe suuuure Sportsdirecti poe, mis oli teise nime all ja eksisime sinna paariks tunniks. Kokku oli 6 korrust, me jäime mõistlikuks :) Tunnid möödusid ja lõpuks leidsime ka koha, kus oli plaan süüa - üks pitsa koht. Ostsime pitsa kaasa ja läksime lähedal asuvasse parki seda sööma. Kõht oli selleks ajaks meeletult tühi. Ja siis saime jälle energiat.
Vahemärkusena võin öelda, et esimesel päeva jalutasime umbes 7 km, teisel päeval peaaegu 15. Enne kella 17 hakkasime tagasi hotelli poole jalutama. Tahtsime poodi minna. Poe juurde jõudsime umbes 17:05, pood suleti kell 17, ikkagi pühapäev ju! Aga midagi süüa oli ju vaja - läksime siis eriti minissepoodi, sellisesse, mida nägime Egiptuses palju ja mida nad ise nimetasid supermarketiteks.
Esmaspäevaks olime leidnud ühe ostukeskuse veidi teises suunas - umbes 4,5 km kaugusel. Selleks ajaks oli hakanud huvipakkuma ka jalgrattalaenutus. Samas tundus see liiklus nii ulmeline, et mismõttes ma sõidan seal sõiduteel ja veel vasakpoolses liikluses?! Aga alustasime oma jalutust Hyde pargist .. aa enne käisime Paddingotni jaamas poes. Pargis kohtasime oravaid. Ja lilled õitsesid. Käisime suures otsukeskuses ja ei ostnud sealt mitte kui midagi - poode oli palju, erinevas hinnaklassis, ka meile tuttavaid poode, aga no ei olnud nagu midagi... Aega läks sellele vaatamata päris palju ja see keskus oli suur - 60 söögikohta ja teise poode/teenuseid pea 300. Pühapäeva hommikuks olid mu jalad omadega päris läbi, aga ma ei tahtnud vinguda ja kurta ka, sest ma teadsin, et Härra on harjunud minust hoopis vähem käima ja vingumine oleks kurvaks teinud - ja ise me ei tahtnud ühistransporti ja taksoga oleks kalliks läinud (ühistranspordiga ka). Ja tagasi teel otsustasime need jalgrattad ära proovida. Sattusime muidugi ummikusse, aga rattaga sai sealt tunduvalt kiiremini edasi kui autoga.
Rattaparklad olid üle terve Londoni. Ja diil oli selline, et kui kasutad ratast 24h jooksul ja iga sõit on sul alla 30 minuti, siis maksad selle eest £2. Aga kui sõit läheb kauem, siis peab pärast juurde maksma. Saab ka kohe rentida pikemaks ajaks. Ning saab olla ka püsikasutaja. Väga äge. Ja ned parklaid on tõesti kõikjal! Ja iga parkla juures on kaart, mis näitab 5minuti sõidu kaugusel olevad rattaparklad ära. Ja sõitma peab siis sõiduteel. Ning kuigi autod pidevalt signaalitasid, kui fooris tuli roheliseks läks, aga mõni liikuma ei hakanud, siis jäi mulje, et ratturitesse suhtutakse veidi sõbralikumalt?! - aga no võib-olla näidati meile rusikaid ka, aga ma ei tea, polnud aega vaadata, pidi liiklust jälgima. Aga no jäi tõesti mulje, et ratturiga arvestati. Meie tegime selliseid lühemaid sõite. Ja polnud sugugi lihtne, sets paljud tänavad olid ühasuunalised ja polnud kuskile mobiili panna, et pidevalt GPSi jälgida. Aga saime hakkama. Üks sõit oli meil küll väga napikas, aga jäime vist ikka minutite piirdesse.
Esmaspäeval jõudsime lõpuks toidupoodi, ostsime vett, saia, vorsti, võid, juustu. Valik oli väike. Hinna kohta ei oska väga võrrelda. Ja kohvi ja suhkrut ka, sest kuigi hotellis saime kohvi ja teed teha, siis nende valik meile ei meeldinud (ei, me ei ole pritsud, me oleme lihtsalt harjumuste ohvrid ... ja ehk ka mugavuse). Ja mingist minipoest leidsime veel plastmassist nugade-kahvlite-lusikate komplekti. Ja elu oligi ilus. Õhtuti vaatasime sarja.
Mõned korrad käisime Costas kohvi joomas ja lisaks võtsime ka muffini - kuigi nii head muffineid nagu sealt esimesest kohast saime, ei olnud. Sured Lattet olid ikka tõesti suured ja maitsesid tõesti hästi. Aga millegi pärast on seal ikka nii, et take away on odavam, kui kohal söömine. Saan aru, et teenindus maksab, aga see oli vist kõikjal nii, kus me neid silte ka nägime. Samas näiteks eestis, kui me Operast pizza kaasa ostame, siis veel maksame selle papi eest juurde ja hind läheb hoopis kallimaks. Ka taksoga oli nii - kui helistad, siis läks lisatasu juurde, kui tänavalt püüdsid takso, siis seda polnud.
Teisipäeva hommikul läksime juba varakult hotellist välja, sest mina tahtsin Primarkis käia enne rahvamassi. Käisime sela üks pärastlõuna ja see oli kohutav - selline rahvamass nagu Eestis on osturallide ajal, aga seal täiesti igapäevane. Hommikul oli rahulik, sest sai järekorrata proovima minna ja rahulikult ringi vaadata. Minu jaoks veel kummaline see, et kui proovima minna, siis ei lastud mind Härraga kaasa või vastupidi. Okei, ma saan aru, et olid ka naistele mõeldud pool ja meestele, aga kes see siis ütleb, kas see sobib mulle, kui ma ise otsustada ei saa? Lisaks jalutasime ja otsisime veel turgu, aga seda õiget ei leidnud, käisime ühes toredas ja ilusas teepoes, mis oli aastaid, aastaid ühe koha peal olnud ja nüüd müüvad ka küpsiseid ja kohvi. Ostsime sela teed Võrumaale, küpsist Virumaale. Käisime veel sportsdirectis, sest vennad olid väikese tellimuse esitanud ning me polnud ikka veel spordikotti leidnud, kuid meil oli seda vaja, sest pagas oli vaja ju kuskile mahutada (ehk me läksime kahe seljakotiga, mis olid suhteliselt tühjad). Tahtsime veel ühte kohta sööma minna, aga olime vist aadressiga puusse pannud ja GPS juhatajas meid kuskile, kus seda kohta polnud. Niisiis lõpetasime taas Costas, sest väljas sadas vihma. Hotelli poole vurasime mõne minuti rattaga, sest oli veel viimased 20 minutit jäänud 24h alles.
Sõime hotellis võileiba ja suundusime parki oma lemmiksõpru vaatama. Oravaid. Oi kui palju ja oi kui armsad ja nad tahtsid meie küpsised kõik endale saada. Lisaks nägime parte ja teisi veelinde, üks luik tahtis väga vaadata, mis ma talle pakun. Ma muidu ei anna neile saia, aga tundus, et ei jäänudki muud üle, sest ta sai päris kurjaks. Pargis oli mõnus ja ilus. Ja park oli suur. Kui ma seal lähedal elaks, siis ma käiksin seal jooksmas.
Teisipäeval saime check in'i teha pärast kella 11 ja jalutasime kohta, kust buss pidi minema. Aga bussini oli maa ja ilm aega. Käisime Costas kohvi joomas ja ootasime, et tunnini oleks 1h aega, sest siis oleks vabade kohtade olemasolul end ka varasemale bussile saanud. Aga inimesi oli palju. Üks buss jättis üldse tulemata ja kell 14 viskas meil see üle ja me läksime hoopis National expressi peale. Mõte oli päris hea - buss oli suur, kõik istmed olid küll täis, aga istusime ka ummikus päris kaua.
Lennujaamas oli endiselt tohutult rahvast. Aga ootamine oli pigem pagasi äraandmises ja turvakontrollis, pärast neid jäi vaid veiid aega istuda kuni meid väravasse kutsuti. See, et istekohad kindlad on, on nüüd päris suur pluss. Alles mõni kuu tagasi käisin ju Rootsis ja see oli ikka korralik trügimine, aga kui koht on paigas, siis läks kõik tunduvalt sujuvamalt. Lendasime 2,5h. Tallinnas saime kenasti Tartu bussile ja kell 2 öösel jõudsime koju.
Hotellist pilte ei teinud, selline lihtne see oli, ponud võimalust, et minna mingisse 4 või 5 tärni kõik hinnas ja kas olekski vaja olnud?! Meile oli oluline asukoht - lähedal Baker street'ile ja Oxfordile ja nii me ka saime. Hotell oli väike. Koristati igapäevaselt, uued rätikud saime ka. Toas sai vett keeta. Teler oli. Wifi. Voodi oli meie jaoks ehk liiga pehme. Hommikusöök oli ka, kuigi me loobusime. Saime laenata adapterit. Küsisin ka lisatekki, sest kõte lülitati sisse alles õhtul. Ei kurda. Aga no kui seljataga on alles Rhodose üks teine kogemus, siis oli see tõesti lihtne. Samas meie mõistes ikka maksis päris palju, aga London on suurlinn ja eks see ööbimine olegi kallis. Kui me nüüd uuesti läheks, siis võiks ööbisvõimalus parem olla - ikka kesklinna lähedal, aga odavam näiteks, aga parem - kas see oleks võimalik?
Oravate pilte läheb teise postitusse, parooliga.
Kahe kraani vastu pole mul midagi, aga natukene raske on nt käsi pesta, kui need veejoad isegi kokku ei saa? Siis üks pool ju külmetab ja teine kõrvetab.
Eestis oleme wifiga ka liiga ära harjunud .. avatud wifiga, mis ei nõua registreerimist kuskile.
Hyde Pargis sõitsid autod! Okei, ainult ühe osas, aga ikkagi. Ja seal oli vähemalt 2 maja ... uhkete autodega. Ja rattaga näiteks sõita ei tohtunud (mõni üksik lõik oli, kus tohtis).
Tagasi tulles juhtusime lennujaamas mu kursaõega kokku, kes on Londonis juba peaaegu 2 aastat elanud. Ta sõitsi ka just Tartu poole ja bussis saime veidi lobiseda. (kuni uni meid murdis).
Eriti tervislikult me ei toitunud, aga ei kurda. :)
Kõige hullem reisimise juures ongi see ooooootamine minnes ja koju tulles. Selle osa tahaksin ma vahele jätta.
No comments:
Post a Comment