Tartu pardid.

Minu Tartu märk – pardid

Teinekord ikka näeb mõne veekogu ääres inimesi, kes seal elavatele partidele saia viskavad. Nad teevad seda heast tahtest ja see valmistab neile rõõmu. Mina ei olnud seda kunagi teinud, ma ei leidnud sellel mõtet, ma ei olnud sellele mõelnudki.

Tartus oli mind alati võlunud selle rohelisus, kaunis Toomemägi, läbivoolav Emajõgi, mitmesugused sillad, teatud kultuurisündmused, kuid eales ei olnud ma tähelepanu pööranud partidele, kes Emajões ujusid, neist lindudest libisesid mu silm mööda, sest nad ei tähendanud minu jaoks midagi. Vähemalt mitte seni, kuni keegi tuli ja minus midagi muutis, pani mind nägema asju, mida ma varem ei märganud.

See oli mõni aasta tagasi, kui ma kohtusin kogemata Tartus ühel üritusel ühe tüdrukuga. Tüdrukuga, kes oli minu jaoks teistsugune, natukene kummaline, huvitav oma rääkimise ja mõtete poolest, omamoodi salapärane ja täiesti kättesaamatu. Ta oli küll nõnda lähedal, et võiks käest haarata, kuid hetkel, kui sa seda teha tahtsid, oli ta juba eemal, naeratas sulle ja ootas sind järgi. Päeval, kui ma teda alles kolmandat korda elus nägin, ei teadnud ma temast väga palju rohkem kui möödunud kahel korral, minu jaoks oli ta endiselt kummaline ja salapärane, aga just sellepärast ei saanud ma teda unustada. Tol päeval ta tuli ja ütles, et nüüd lähme Emajõe äärde partide juurde neile saia viskama ja mina olin surmkindel, et ta teeb nalja. Ma ei olnud kunagi kohanud inimest, kellel oli kindel siht minna partide juurde ning neile saia loopida. See pani mind imestama..

Aga lõpuks seistes nüüdseks kadunud musta jalakäijate silla läheduses ja vaadates seda tüdrukut, kes iga saiatüki loopimisest nõnda õnnelik oli, tundus see minule kõik naljakas, aga samas ka armas. Armas, sest sellele tüdrukule pakkus iga visatud saiatükk ja iga part nõnda palju rõõmu, et sel hetkel ei olnudki tal õnneks enam rohkemat vaja. Armas, sest ma olin unustanud, et maailmas leidub veel inimesi, kellele võib mõni nii väike pisiasi nõnda palju rõõmu pakkuda, et nad panevad kõik enda ümber särama ja inimese enda kõrval kõike unustama. Ma hakkasin asja uues valguses nägema. Pardid said naeratama isegi minu tõsise näo ja ühel hetkel tundus täiesti tavaline olla jõe ääres ja neile saia loopida nõnda, et mööduvaid inimesi isegi ei märganud. Pardid ei olnud enam suvalised veelinnud, pardid said mu naeratama, pardid Emajõel said mu naeratama.

Vahepeal saabus aeg, kui ma ei näinud säravat tüdrukut partidele saia loopimas. Aga kõik need korrad, kui ma sattusin Emajõe äärde jalutama ja neid toredaid veelinde nägin, tuli see tüdruk mulle meelde ja ma olin õnnelik sellise toreda mälestusega. Kord oli keskkooli viimases klassis vaba tund ning läksin energiajoogi ja saiaga Emajõe äärde, mul polnud kavaski oma saia kellelgi ära anda, kuid nähes parte ei suutnud ma vastu panna ning nad said mu pool saiapätsi endale. Oma saia jagamine tekitas minus hea tunde, tegin head endale, partidele Emajõe peal ja sellele tüdrukule, sest tema oli muutnud mind paremaks inimeseks.

Kolm aastat pärast esmakohtumist selle salapärase tüdrukuga, kes oli mu ellu tagasi toodud, otsustasin ma ta ise partide juurde viia. Kahjuks juhtus aga nii, et mina ei olnud partide eluga küllaldaselt kursis ja me ei näinud mitte ühtegi parti. Sai, mis oli spetsiaalselt ostetud neile armsatele veelindudele, kadus meie endi kõhtu ja natukene viskasime ka kajakatele, kes paraku sellest huvitatud polnud. Aga tüdruk ei kaotanud usku, ta oli kindel, et me tuleme veel tagasi ja pardid on siis olemas, ta mitte ainult ei lootnud, vaid ka uskus. Uskus headusesse.

Möödus paar kuud ja pardid olid jõe peal tagasi ja mitte üksi, vaid koos oma pisikeste sulelistega, kes vapralt suurest partidest eeskuju võtsid ja saiatükkide poole tormasid. Ja enam ei naeratanud see tüdruk seal üksi, nüüd naeratasin mina koos temaga, nüüd naeratame me igakord kui parte näeme ja taskus võiks alati olla varuks üks saiapätsikene. Minu sees muutsid pardid ja neile mõeldud saiatükid midagi, midagi olulist.

Kindlasti ei mõistaks paljud, miks peaks just pardid, kes ujuvad Emajõel, olema minu Tartu märk, kui Tartus on nii palju muud, mis võiks seda olla. Põhjus selleks on aga lihtne. Parte näitas mulle inimene, kes muutis mu elu ilusamaks, kes tõi mulle usu tagasi paljudesse asjadesse, kes tuletas mulle meelde, et meis kõigis peitub midagi head ja selle headuse leidis ta ka minus üles. Pardid on minu Tartu märk, sest nendega kaasneb nüüdseks mulle alati väga ilus ja meeldejääv mälestus, sest nüüd tahan ma neile isegi saia loopida ja olen siis õnnelik. Minagi oskan nüüd pisiasjade üle rohkem õnnelik olla ja oma rõõmu kellegagi jagada. Pardid oleks minu jaoks justkui armastuse märk, terve Tartu on täis armastust, aga Emajõe ääres partide keskel on seda just väga palju.