kõhuviirus. oksendamisega.

Parool: Võõrad suled...

Show encrypted text

Vaiba otsingud.

Oleme ikka veel teel, ju siis pole seda päris õiget leidnud. Täna käisime Virumaal ja oli kindel plaan sealt vaiba ära tulla. Paraku poes kõiki neid vaipasid alles ei olnud, mida ma seal kuu alguses vaatamas käisin. Küll aga jäi meile silma üks teine, ilus muster ja tume, aga väljas oli 3x5m ja laos pidi olema 2x4m. Uurisime, kus on ladu. Ja paraku Vändra jääb natukene kaugeks. Ja tegelikkuses on meie ideaalmõõt 2,5x3,5, et 4m on pikkuseks hea, aga laiusesse jääb 2 ikka väheks. Kui me aga ikka selle juurde tahame jääda, siis peame selle vaiba laskma tellida laost Rakveresse, mõnel tuttaval laskma ära osta ja siis ootama päeva mil selle kätte saame. Kiirustasime isegi tagasi, sest teadsn, et ka Jõgeval võivad mõned vaibad olla. Olid tõesti. Täpselt sama tüüpi! Aga laiust üle1,9m ei olnudki. Jah, tegelikult on meil Tartus vaibasalongis käimata, aga ma kahtlustan, et selle hinnaklass ei sobi meile. Aardla tänaval ilusaid vaipasid ei leidnud. Ja eks mõnes poe son veel, aga nee don üksikud poed, pole vaibapoed! Ja Avlley vaipasid müüakse ka Jõhvis ja Haapsalus ja Valgas ja ... muidugi mitte Tartus. Nii et me mõtleme veel. Kui Võrru satume, siis käime sealt läbi (aga seal polnud ka sobivaid mõõte), võib-olla satub Härra isa Valka ja heidab pilgu sinna.

Ja mina nii väga tahaks uut vaipa.

 

Aga väike Virumaa suts oli ka hea. ;)

#22 Salat.

Värsked asjad on mulle vist alati maitsenud, aga viimasel ajal rõõmustan end pidevalt salatitega igapäevaselt. Seda ka siis kui käin väljas. Ma ei vaata enam prae või pastade menüüd, vaid vaatan suppide ja salatite oma. Eks ma päris palju proovin Caeseri salatit erinevates kohvikutes, minu lemmik on hetkel Pierres. Aga Kapriisis on näiteks imeha mingi tandoorikanasalat vms. Eile käisime seal härraga, ma ei suutnud valida suitsujuustusupi ja Caesari salati vahel ja siis leidsin selle kolmanda!

Endale ma lõunaks küll nii uhkeid salati ei tee. Ma tükeldan jääsalatit, porgandit, kurki, paprikat, vahel lisan melonit ja vahel lillkapsast .. ja mis põhiline, ma ei vaja sinna juurde mitte mingit kastet. Liha või kodujuustu küll, aga see on teises kausis :)

Ja kui teistest salatitest rääkida, siis tartasalat! tatar + sink/kana + värske kurk + 2 muna + kaste (jah sellele läheb kaste). Polegi ammu teinud ...

Aga sel hetkel teen oma sünnipäeval erandi ja pakun ka kartulisalatit (viimased 4 aastat olen vaid riisimakra oma pakkunud, aga siis ma polnud veel tatrasalatit avastanud), mida ma ise söön suure vaevaga.

#21 Koolitused

Üldiselt mulle väga meeldib koolitustel käia, sest mulle meeldib saada uusi vajalikke teadmisi, fakte ja samas se elisab ka muutust argipäeva. Kuigi viimasel ajal ei ole ma näiteks Kliinikumi koolitustega üldse rahul olnud (paraku väga palju teisi pole, kes koolitusi pakuvad), siis lähen ikka posiitvselt ja heade ootusega - varsti jölle, 4. märtsil.

Aga eile oli meil tööl ühe liidu koolituspäev ja muuhulgas oli ka minul üks teema, mida ma nendega jagasin. Me rääkisime neile asutusetööst pigem ja kuidas meil reeglid ja seadused on, mina rääkisin tunnike oma ühets põhitööülesandest. Küsimusi tuli palju, see meeldis mulle, sest ma kodus hirmunult mõtlesin, et kuidas ma küll neile tund aega seda räägin?! Mõnes kohas küll veidi puterdasin, aga ei midagi hullu... viimasest esinemisest oli ka üle 2 aasta möödas, aga sai harjutatud ja varsti läheb seda taaskord rohkem vaja. Kõige kergem on siis, kui sina üksi tead kõige paremini seda teemat, mida sa teistega jagad. Nagu lõputöö ajal, - sina üksi oled KÕIK need materjalid korduvalt läbitöötanud, SINA üksi tead oma tööd kõige paremini, SINA oled kõige pädevam.

Ja kuna antud koolituspäevale oli väga palju soovijaid, siis ilmselt tuleb mais veel üks. Ei tea, kas teemasid muudetakse...

aga eile sain kinigutseks veel vihmavarju ja tassi ja muud nänni :)

#20 Kino

Ma kirjutasin postituse, kuidas ma ile sõbrannadega kinos käisin. Filmiks oli Philomena. Sellest, kuidas viimati sõbrannadega käisin kinos 2 aastat tagasi. Millise mulje see film jättis. Usust ja kuidas inimesed seda tõlgendavad. Aga wordpress ei salvestanud ega avaldanud seda.

Sarjad, update.

 Lisandus:

Resurrection - I hooaeg

Võõrad numbrid.

Olid ajad, kui oli väge põnev,kui mõni võõras number oli mobiilile helistanud ja pea alati sai tagasi helistatud. Praeguseks on see komme mul kadunud. Võib-olla tuleneb see veidi sellest, et suurem osa päevats ei ole mul telefoni enda juureski ja inimesed, kes teavad, et ma töötan ja kus ma töötan, ei helista mulle tööajal. Aga vahel ma ikka leian vastamata kõnesid. Vahel tahab swedpak minuga pensionist või mu hoiustest rääkida - aga veebruaris ei tabanud nad mind kordagi, kullakesed, kirjutage mulle. Vahel tahab mõni telefonifirma ka pakkumisi teha. Või tahab keegi, et ma mõnest uuringust osa võtan (,mida ma ikka teen, kui mul aega on). Aga kõik tähtsad numbrid on mul telefoni salvestatud ja neile helistan ma ikka tagasi. Vahel kontrollin tundmatut numbrit ka vanast telefonist, sets kõiki numbreid ma uude ei lisanud, tegin puhastuskuuri. Aga üldjuhul helistatakse mulel töölt ja vist tahetakse tööle ... ja ometi nad kõik teavad, et ma olen tööl ja ei saa vastata ja ei ole väga loogiline, et ma siis kell 17 hakkan tagasi helistama ja 20 minutit hiljem kappan töö mulle. Ma ikka võin lisavahetusi teha, aga mitt nii et ma nendets viimastel minutitel kuulen, sest mul on elu ka väljaspool tööd.

Nii et kulla inimesed, kui te mulle helistanud olete ja ma tagasi ei helista, siis andke mulle sellest märku. Saatke sõnum. Või helistage 20x, siis võib mul tunne tekkida, et ma peaksin tagasi helisatama või kirutame email...

 

#19 Kabinetikaaslane

Ehk mu armas kolleeg-laborant. Hilinesin täna veidi tööle, sest öövahetus lõppes alles kell 8 ja ei saa end ühe murdsekundiga teise linna otsa võluda. Ning kuna mu armas kolleeg oli hommikul asjuajamas, siis lin lõunani üksi meie kahe tööde peale. Ja ma olin nii rõõmus, kui ta lõpuks tööle jõudis! Mitte et see mu tööd oleks vähemaks võtnud, sest suur oli oli hommikupoolikul tehtud ja mõne kolleegi lapse haigestumise tõttu on meil töötajaid puudu ja ma sain kohe lisaülesandeid, nii et enda asju jäigi tegemata, aga pole hullu ma teen neid homme edasi, kuidi homme pean ka tabletitööd tegema. Aga mul on maailma parim kabinetikaaslane! Meie koostöö sujub väga hästi, me klapime hästi, me saame omavahel rääkida, me saame teineteist usaldada, me saame teineteise tööd teha, sest me oskame seda, mina teen seda, milles tea nõrgem ja tema aitab mind selles, milles mina olen nõrgem. Aeg-ajalt poetame ikka teineteise lauale pähkleid, šokolaadi või puuvilju (kuna mina šoksi ja muud magusat ei söö, siis tema poetab mulle puuvilja ja kui mul tuleb magusaisu, siis ma ostan poest midagi ja viin selle talle). Ma ei kujutaks ettegi, et peaksin sela üksi olema. Rõõm on, kui on rõõm tööle minna.

#18 Terminaator

Eh, kui ma numbrid õigeks sain, siis Härra sai nii kena #17 endale :)

Aga kui ma tilluke olin, siis mu esimene lemmiklaul oli "Lilleke rohus" ja seejärel aastaid ja aastaid "Kaitseta", kuigi ma päris pikalt ei teadnud (ja ei huvitanud?), kes seda laulab. Terminaator tuli minu südamesse läbi õe, kes seda ikka kuulas. Esimesi kontserte käisin enda jaoks külastmas põhikooli ajal ... väga täpselt ei mäletagi. Mäletan Rakveres 7 Vapra oma, siis sain oma esimese autogrammi Jagaupilt. Mingi aeg hiljem tuuritasid nad Tivoliga, siis sai Pärnut avastada ja Kuursaalis end turva eest ära peita, sest ta tahtis mind välja visata, sest vanusest oli veel päris palju puudu. Mulle väga meeldivad laulude akustilised versioonid, eriti "Ainult sina võid mu maailma muuta". Aga viimased aastad on üks mu lemmikuid "Alkeemik". Mul on lauaarvutis üks playlist, mida ma kuulan (ja mis Härrale väga ei meeldi, sest mu laulud ei muutu seal, lisan vaid vahel mõne juurde :D) ja see laul on seal esindatud rohkem kui korra (aga ei, playlist ei ole vaid Terminaatorist). Härragagi kohtusime me TR kuulamas Püssrohukelderis. Ja need muusikalid, kus nad kaasa on teinud, "Risk", sel ajal kuulasin "Omal kohal" paar tuhat korda. Eile käisime taaskord Püssis - oli selline olukord, et meil täitus kenasti viis imeilusat aastat ja TR oligi seal, ideaalses kohas ideaalsel ajal. Ma olen päris kindel, et TR kuulan ma ka 10 aasta pärast. V-o siis ei ole Alkeemik mu playlistis enam number üks (aga kes seda teab), aga siiski. Ja tutvustan seda muusikat ka enda lastele ... ehk ka lastelastele.

#happydays

Uh. Rõõmu valmistavad iga päev paljud erinevad asjad ( ja vahel teeb mõni asi ikka õnnetuks ka). Aga kuna tuleb välja, et ma ei ole väga tubli igapäevane blogija, siis muudan oma #100happydays #365happydays ja ei pea seda kõike igapäevaselt kirjutama. No võiks muidugi, siis saaks õigel ajal ka 365 täis, aga no ... ma ei istu kogu aeg arvutis või ei näpi enda nutitelefoni ja ei ole sinna kõiksugu äppe tõmmanud, et saaks ikka alati ühte teist ja kolmandat teha. Teen kunagi selle #100 ka nii, et teen pildi ja postitan selle kasvõi siis Istagrami (aga mul hetkel vist isegi ei ole istagram'i).

Parooliga: Nimest vol2

Show encrypted text

Nimest.

Ma meeleldi vahetaks nende kruuside kohad ja saaksin kokku enda nime... tulevikus. Ma ei tea küll, millal see tulevik on, aga ma loodan, et pole liiga suurte ja kaugete mägede taga.

Nimedega on selline kummaline asi, et mõnele meeldib oma nimi rohkem, mõnele teisele vähem, mõned ehk valivadki meest perekonnanime järgi ja on ka need, kes ei taha oma nime abielludes vahetada, sest see nimi on nii oma ja isiklik (ja kes teab, mis põhjusel veel.) Tööl mul ülemus ikka räägib kui isiklik see nimi ikka on ja oleks valikut olnud, siis ta poleks abielludes mehe nime võtnud ja on alati heldinud, kui keegi vanast harjumusest kirjadele kirjutab ta neiupõlvenime. Mulle meeldib mu perekonnanimi, aga ma pole kunagi mõelnud, et see jääbki mu nimeks. Minu jaoks on nii iseenesest mõistetav, et ma tahan abielludes mehe nime, et me saaks olla ühenimeline perekond. Samas on see minu jaoks ka nii iseenesest mõistev. Kuidas üldse saab nii, et mehel ja lastel üks nimi ja siis minul teine?! Aga no ma olen pea viimased 8 aastat ennast juba tulevikus Härra perekonnanimega ettekujutanud, võib-olla olen sellega lihtsalt harjunud. Ja ma usun, et see nimi sobib mulll sama hästi kui praegune .. isegi paremini.

Ku mingeid väga tähtsaid dokumente ei ole, siis kasutan ma lühiallkirja, et initsiaalid ainult. Väga tähtsate asjade puhul kirjutan siis ikka perekonnanime välja. Aga kui ma uue, veidi lühema nime saan, siis ehk hakkan alati väljakirjutama. Ei teagi, ma ei harjuta seda igal õhtul paberil.

Parooliga: 21.03.2014

Show encrypted text

õnnetusehunnik

võtsin endale 25.04 vabaks, et saaks õhtul sünnipäeva pidada, päeval selleks ettevalmistusi teha ja laupäeval sünnipäevaga edasi minna.

tänagi mul vaba päev, aga vaatasin töömeilie. ja seoses ühe projektiga, mis meil praegu on ja mida mina ja mu kabinetikaaslane Tartus teeme, onvajalik üks koolitus, et me saaksime teisi edasi koolitada.

võite ise arvata, mis kuupäev on hetkel kõne all. 

ja koolitus ise kuskilt Tallinnast Haapsalu poole ja kestab 8h .. ehk ei teagi kas ma samal päevalgi Tartus tagasi jõuaks. Kui Tartus ainult 2-3 inimest lähevad, siis vaevalt meile asutuse transport antakse.

aga ma olen ju planeerinud ja mõelnud...

ja nüüd olen õnnetusehunnik..

 

∞

täna on meie ilus viis.

 

mu määdžik kadus

ootamatult.

Läksin kella 19 paiku välja sõbrannaga jalutama. Astusin läbi meie magic ukse ja enne veel olin härral küsinud, et äkki peaks magic'u lõppemis pildi ka tegema.

Vahepeal hakkas aga lund üsna tuiskama, ilm läks külmemaks ja kui jalutus otsa sai, siis kiirustasin koju, vaatasin pigem ette maha, sest muidu oleks silma dkülma lund täis saanud.

Trepikoja ees oli kaks võõrast meest, tegid vist suitsu, minu jaoks oli muu kõik endine. Astusin neist mööda ja hakkasin meie magic uksest läbi astuma, kuulsin küll, et nad ütlesid, et enam ei saa läbi ukse, aga ma ei uskunud, kõik oli ju samamoodi kui 1,5 h tagasi.

Kui ma pea ja põlvega vatsu ukseklaasi põrutasin, siis sain aru küll, et meie määdžik ust enam ei ole.

Meestel oli nalja palju. "Me ju ütlesime sulle." Aga küsisid ka, et ega ma palju haiget saanud, no ma ikka hooga astusin ukse poole...

Vajutasin kiirelt uksekoodi ja panin plehku.

Päris piinlik oli.

#17 Härra.

Tartus ei olnud vist talve jooksul nii palju lund ka kui praegu - kevadel.

Teisipäeval olin öösel tööl ja õhtupimeduses jälgisin ilusat lumesadu. See oleks täiesti perfect olnud, kui kalendris oleks olnud detsember mitte märts. Kui poleks juba olnud linnulaulu ja sinililli ja jalgrattaid ja mootorrattaid linnatänavatel. Lisaks tekkisid väikesed muremõtted seoses hommikuga - olin väga õnnelik lühikese ja väheselumega talve üle, sest teadsin, et autol on talverehvid suhteliselt kulunud ja saaksid vaevuvaevu kontrollist läbi. Seetõttu olin märtsi üle õnnelik ja veel õnnelikum, et lund ja libedust polnud. Ja siis sa vaatad aknast välja ja sajab nii ilusat valget lund .. ja sa tead, millise probleemi võib see hommikul tekitada.

Eile hakkas kell 8 saama, kui andsin oma valvet juba üle, sest kolleegid olid kohal ja mina hakkasin tööle kiirustama. Kuulsin oma vaikset telefonihelinat "let her go..." ja kui nägin, et helistaks on Härra, siis ma küll arvasin, et midagi on juhtunud - miks ta peaks helistama hommikul enne 8, kui tal on vaba päev ja ta peaks magama?! Vastasin kiirelt, et helistan tagasi, sest andsin just valvet ja tahtsin sealt kiiresti ära saada.

Ja siis laob Härra mulle ette, et ma sõidan nüüd koju ja ta viib mu ise tööle, sest teed on antud hetkel veel väga lumised ja libedad ja õhtul tuleb ta mulle järgi ka. Ja kui edasi tahan sõita kuskile (trenni), siis võtan tema auto.

Härra oligi nii armas, et kui ta enne magama minekut seda lund nägi, siis pani ta endale hommikuks äratuse, et veenduda, et mina ikka tervelt töölt tööle jõuan.

Mina oma sõnnilikkusega ikka mõtlesin ja ütlesin, et ei tea, kas on ikka vaja, küll ma hakkama saan ja lumi ju sulab juba ... aga sellel paariminutilisel kodutee jooksul jäi vähe puudu avariist, sets kurvis oli ka väikese kiirusega libe ja ma rõõmuga istusin teise autosse.

Mulle meeldib, kui härra laseb mul [vahel] olla hõblukene naine.

#16 Raamatud

See et ma igapäev oma happydays'i ei postita, ei tähenda, et seda ei oleks. Lihtsalt ei jõua. Pärast tööpäevi ei taha alati arvutiski olla. Palju muudki teha. :)

Aga RAAMATUD! Lugemine on meeldinud mulle väikseid peale. Oma esimesed isiklikud raamatud võitsin ma Viker Raadiost. Kuulasin seal hommikuti, kui mu õed-vend olid kooli läinud, lasteprogrammi emaga ja võimalusel ikka võtsin võistlustest osa. Ei tea, kas neid osalejaid oli siis nii vähe, et ma sains ealt umbes 4 auhinda (?) mingi aasta jooksul, aga nii läks. Seal sain ma "Savipo-tobi tisoovikaevu" ja "Madlike ja Jaanikingu põnni". Tol ajal ma veel kirjatähti eriti ei osanud ja mäletan, et lugesin kõik g-d s-ideks :D Aga see mind ei seganud. Maakooli ajal lugesin raamatikogus vist kõik noortekad läbi, mõnda isegi mitu korda. Üks lemmikuid oli Nancy Drew sari, mida mul praegu on mõni raamat rootsi keeles. Harry Potter pole mulle kundagi meeldinud, ma isegi üritasin esimest osa lugeda, aga noh ... Vahel on pikalt lugemine soikus, kuigi raamatud riiulis ootavad. Ülikooli ajal ei lugenud praktiliselt midagi - koolitöid ja raamatuid ja artikleid oli liiga palju. Ja viimasel aastal olen vaikelt hakanud endale soetama oma lemmikraamatuid - on need siis varasemad lemmikud või uued. Või ka niisama. Nt Sõltuvussõltumatus, Meister ja Margarita. Näljamängud - ostsin kohe kõik 3 osa endale :D. Ostsin ka 50 halli varjundi osad, 2 neist on vist inglisekeelsed. No ja neid on teisigi. Lisaks tõime mõni kuu tagasi maalt kõiksugu huvitavaid raamatuid, millest olen kuulnud ja tahan lugeda, aga milleni pole veel jõudnud. Lisaks on Tähetüdruk, mis on härra oma, ja Stargirl, mis on minu oma. Riiulisse tahaks rohkem Hemingway ja Remarque raamatuid ja teisi sellest asjast, vahepeal laenutasin neid päris palju. "Ja päike tõuseb" on üks minu lemmikuid.

Ja möödunud reedel käisime korra Apollos ja ma ostsin sealt Jane Eyre'i - üks minu lemmikuid põhikooli ajast. Võtsin inglisekeelse. Mõnus pisike ja kerge, mahub käekotti, kui kuskile kaugemale lähen ja lugemist vaja. Teist osa tahaks ka.

Miks eestikeelsed raamatud nii kallid on?

Ma ei saanud öösel eriti magada. Läksin kell 10 voodisse, aga magama ei suutnud ka jääda, iga kolina peale kuulatasin rohkem. Sellest august võib ju iga üks trepikotta tulla! Hea et jalgrattaid pole veel ära varastatud. Ma saan aru küll, et see värk oli kõik trepikojas mitte minu koduuksega, aga trepikoda uks on ka minu koduuks. Ma ei kannata purjus inimesi. Vahel ma lausa kardan neid. No on ka põhjust ju. Ma loodan, et härra tuleb täna linna tagasi, siis saan ehk öösel magada ... Ja et homme saaks uksele uus klaas ette, siis ei saa sealt keegi läbi ronida. No ja kui vaadata kohta, kus am tööan, võib ka tekkida küsimus, et mis see siis hirmus on, seal kindlasti hirmsamaid asju ja inimesi. Ja on, aga see seal on kontrollitud keskkond ja ei ole minu kodu.

Aga käisin sõbrannaga kohvi joomas ja tuju ja enesetunne läksid paremaks. Nüüd koristan kodu. Teen süüa.

#15 Kohvikud

Siis kui mu elupaigaks polnud veel Tartu ja ma siin pigem harva kui tihti käisin, püüdsin nii teha, et alati külastan mõnda uut kohvikut. Teinekord aga jõudis Raekojas mõni kohvik enne kaduda ja uuega asenduda, kui mina sinna jõudsin. Paraku tekkisid mul ka lemmikkohad. Aga ma väga ei mäleta, mida ma sõin/jõin, sest nõnda suur Latte sõber nagu praegu ma siis veel ei olnud. Praeu on Tartus väga paljum mõnusaid kohvikuid, kus ma hea meelega sõberitega käin. On ka selliseid, kus mulle nii väga ei meeldi. Nt Prantsuse kohvik Crepp, ma isegi ei tea, miks see mulle ei meeldi, aga ei meeldi. Samas Werner ja selle kohvi vastu .. või Pierres Ceaseri salat. On hubasemaid kohti ja mitte nii humbasid, mõnes kohas on väga hea teenindus, teises kohas jätab soovida. Aga kui seltskond on hea, siis on peaaegu igal pool hea. Neljapäeva õhtupoolikul käisime Kapriisis. Hetkel on küll "kõikide Tartu kohvikute külastamise projekt" pausil, aga ehk kunagi jällte ...

ja ikka veel tahaks ma endale kohvikut...

ärkasin täna vist vasaku jalaga ..

või on mingi pisik küjes sest lisaks kapsunile istun ma veel härra sooja pusa sees...

ja see eilne lõhkumine oli ikka hirmus küll...

Sinililled.

Tundub, et siin lõunas polegi veel eriti sinililli .. või oli seal nii palju vahtralehti möödunud aastast jäänud, et sinililled pole saanud oma nupse veel välja pista? Mõned üksikud ikka saime.

110

Olen üksi kodus. Surfan Internetis ja vaatan telerist filmi ja järsku hakkab üks kolkimine pihta. Püüan alguses mitte välja teha, arvan, et läheb mööda ja ongi kõik. Mingi aeg aga piilun juba ukse vahelt välja koridori ja vaatan üles, aga ei näe midagi kahtlast. Ukse taga aga näen mingit meest, kes kolgib ja kolgib ja helistab mingisse korterisse. Asjatult. Veel veidi ja käib klirin. Piilusin korra ukse vahelt ja nägin, et ukseklaas oli puru. Siis helistasin 110 ja ütlesin, et mingi mees laamendas. Lubati patrull saata. Varsti ilmusid välja kaks poissi esimesest trepikojast, kes helistasid ka politseisse ja küsis, mida ta laamendab seal. Toop sai veiid kurjaks ja veits jooksid nad parklas ringi, aga siis tuli mees ukse juurde tagasi, laamendas veel veidi ja saigi uksest läbi ise verine. Nendele poistele veel väitis, et tema ust ei lõhkunud, ja jah .. Aga jõudis ka patrull, ma hüppasin üle klaasikildude ja tegin neile ukse lahti ja nad said mehe kätte ja viisid bussi ära. Küsisid veel pärast kontakte jne ja pildistasid. Mees laamendas autos edasi. Ja siis veel selgus, et ta on vist kolmandast trepikojast ...
Päris hirmus oli.

#14 Kokkamine

Ma olen ikka veel sellin, et kartulist ma isu täis ei saa, aga soovin alati ka liha. Kuigi praegu olen ma rohkem värskete juurikate ja liha/kodujuustu peal, siis kokkamine mulle ikkagi meeldib. Probleem on selles, et mulle ei meeldi soojendatud toit (eelkõige siis mikros soojendatud), tööl aga teisi variante polegi. Ja siis ma sööngi seda, mida soojendama ei pea (või siis suppi). Aga kodus on nii mõnus süüa teha! Täna meisterdasin lasanjet, mis hetkel ahjus on... härra saab seda mitu päeva süüa. : ) Meil on ka toredayd J.Oliveri retseptiraamatuid, aga kui me kiirelt süüa tahame, siis me ei viitsi sealt retsepte vaadata ... me võiksime õldiselt jah tublimad olla ja uusi retsepte proovida. Aga samas me oleme jällegi sellise vana ja tuttava fännid. Eh :) Härra oskab mul ka väga hästi süüa teha. Mulle meeldib kõige rohkem koos süüa teha. Temale meeldib kui mina süüa teen. Ja siis me neid asju jagamegi. Sibula kooris ja lõikas ja praadis küll tema, nutma ajas ka minu :)

Mõnus..

.. kui vahel on tööpäev poolik, hommikupoolik läheb nõnda kiiresti, et kõike valmis ei jõua (mis tegelikult pole hea), saab korraks seinte vahelt välja ja päike paitab nägu, jõuab linna supervisioonile ja sealt otse koolitusele. Läheb aga hästi ja koolitus lõppeb varem, siis jõuab trenni tund aega varem ja koju jõuab täpselt nii, et kell 17 saab juua kohvi ja süüa lõunast salatit. Nüüdseks aga lasanje härrale tassist ja mul on jälle käes kohvitass. Päev on olnud pikk ja mõnus. Õhtul ootavad meid Kondid.

#13 jalgrattasõit

Alles täna, 11. märtsil, avasin enda jaoks 2014 aasta jalgrattahooaja. Kuigi on tunne, et sel aastal oleks võinud seda juba veebruaris teha, siis märtsis ei ole ma seda siiski varem teinud.

Hommikul oli üksik soojakraad, selge taevas, veidi külma tuult, aga sõita oli igati kosutav ja energiat läks, aga tuli küllaga juurde. Kuna olin hommikul suhteliselt unine, siis hakkasin kodust hiljem minema kui muidu ja jäin liiklusesse ka. Möödunud aastal, kui ma rattaga tööl käisin, siis startisin kodunt umbes 07:05 ja sain sõita autoteel ja jõudsin umbes 15 minutiga tööle. Täna seda lusti ei olnud. Jah, autoteel võiks sõita küll, aga ma ei usalda autojuhte, sest meie liikluskultuuris ei arvestada ratturitega veel väga ja leian, et ainult minu ettevaatlikusest ei piisa.

Nii et mul läks umbes 20 minutit.

Koju tulles oli väljas muidugi tuul ja ma arvasin, et see tuul viib minu ja ratta Turu tänavalt minema ... aga ei, jõudsin koju.

Väga mõnus! Homme ma küll rattasõitu korrata ei saa, sest pean lõuna aeg jõudma kiirelt ühest linnaotsast teise.. aga ehk neljapäeval kui ilm lubab :)

Jah, korvi mu uuel rattal veel pole, pidin seljakotti kandma, aga ratas on kiire, sadul mugav! Mulle meeldib!

#12 Kevad.

Mul ei ole lemmikaaastaaega, aga kevad on kindlasti üks mu lemmikuid .. nagu ka sügis. Hommikuti on juba valge, väljas on kevadeõhk, mul õitsevad sinililled, päike on päeval soe, kuid tuul salakaval ja kuigi ma istun terve päeva kiviseinte vahel, siis ma tunnen seda kevadehõngu ja see paneb mu naeratama. Linnud laulavad. Muru muutub rohelisemaks. Varsti on puudel väikesed lehed. Päike veel kõrgem ja paistab veel soojemalt. Metsa all on palju sinililli .. ja teisi kevadlilli. Kevad teeb kohe õnnelikuks. Kõik sünnib taas. Ja uuesti. Ja südames on rõõm.

Ja härra lubas mind nädalavahetusel viia sinililli korjama.

PS: ma olen kaks # võlgu ... ja minu #100happydays ei ole vist päris selline nagu pidi olema, aga ma lasen samamoodi edasi.

#11 Sarjade vaatamine

Enne Härraga kokku kolimist polnud mul õrna aimugi, mis sarjad jooksevad telerist, mis on tuntud mailmas jne. Või no .. ma vaatasin sel ajal ainult Kodus ja Võõrsil ja see on pigem seriaal.

Praeguseks on aga meie lemmiksarjadest saanud meie igapäevaelu osa. Nii mõnus on õhtuti kodus olla, diivanil istuda ja vaadata mõnda huvitavat sarja.

Vahel on küll tunne, et ühtegi uut huvitavat ei leiagi.. aga kuskilt lõpuks ikka tuleb. Mida me vaatame? sellest olen varem psotitanud ja ei hakka korjama.

Lemmikut mul pole. Kuigi ootan alati väga Mentalisti ja Blacklisti, samas ootan ka Arrow, Kaunitari ja koletist ja Supernaturali jne,

#10 Smuutid.

Olid ajad, kui ei teadnud ma smuutidest midagi ja ei huvitanud ka. Möödunud suvel aga avastaisn, et marjadest - pähklidest - banaanist ja keefirist saab imehea smuuti! Kui ilmad külmaks läksid, siis läks smuutituju ära, aga nüüd - kevade ja päikesega on see tagasi.

Tegin täna endale õhtuks mandlitets, astelpajumarjadest, mustikatest, vaarikatest ja keefirist smuuti. Banaani ei lisanud, sest seda on targem lisada vaid hommikuti.

Soovitan.

#9 Sinililled

Sinililled on kevadekuulutajad. Meie omad juba õitsevad. Täna on ilmselt pisemad ka juba rohkem näha. Minu lemmiklilled. Kevadlilled! Ja kui metsaalune on kõik sinisinisinine ... oi kui ilus. Sinililled!



Ei tea kas sel aastal ka veel sünnipäevaks sinililli saan või õitsevad siis juba ... maikellukesed?

Vastlapäev.

Squat challenge

Ma ei mäleta, kas ma olen kükkidest rääkinud. Aga juba päris tükk aega tagasi alustati tööl squat challenge'iga, kusjuures samal ajal olin ma ka kodus sellega alustanud. Alguses oli sama paan, mis neil - kokku 250 ja kava oli lihtsalt internetist. Härra aga ütles, et ma kasutksin oma nutitelefoni ja võtaksin äpi ja kasutaksin seda. Tegingi nii. Mis see siis ära ei ole. Esimesel päeval, kui oli nn proovipäev, siis tegin pärast rasket trenni kodus 30-40 kükki ja selle järgi valisin endale 3 leveli. Edasi läks siis nii, et üks level koosnes 9 päevast, alustasin kuskil nii, et seeria oli 20 küki kanti, kokku seeriaid 5, paus on umbes 60 minutit. Alustasin julgelt ja muudkui tegin, alguses igapäevaselt, kui ka jäi päev vahele, siis polnud hullu. Olin sela jõudnud juba umbes 50 x 5 kükini, kui siis avastasin, et neid leveleid on kokku ikka veel 9 ja viimases levelis on esimene päev 100 x 5 kükiga. Siis tekkis mul küll küsimus, et kas tõesti on mul vaja neid niii palju teha?! Aga ma ei ole allaandja tüüpi ja lasen edasi. Hetkel kül mitte igapäevaselt, sest siis läheb raskeks ja muud trenni tahan ka teha. Üldiselt teen siis, kui jõusaalis olen. Pulss on ka juba 150-165 x', aga ega ma ei uimerda ka. Kõige hullem on see lugemine. See on igav. Ma pean mõtlema 5 erinevat moodust, kuidas neid kükke lugeda.

Nii et kui kellelg on ideid, siis ma ootan.

Hetkel olen lõpetama 6 levelit (alles!!?? alustasin ikka 3 levelilt? .. aga no 9 +9 +9 +9 teeb kokku 32 päeva ja ma olen teinud seda kuskil 1,5 kuud ) - üks päev veel minna.

Kükke on siis 76 79 80 81 75

Proovige ka :)

Kui see läbi, sisi võtan kõhulihased :)

#8 Sport

Ma ei ole eriline tugitoolisportlane. Telerist võin sporti vaadata küll, aga sel ajal peab mul ka muud tegevust olema, näiteks koristamine, triikimine. Mitu tundi järjest telerist sporti vaadata pole kindlasti mulle. Küll aga meeldib mulle ise sporti teha. Kooli ajal polnud kehaline mu lemmiktund, aga mul polnud ka selle vastu midagi. Ainus, mis ei meeldinud, olid muidugi need testid, sest kulub ilmselt veel väga kaua aega, enne kui kehalises hakatakse õpilaste individuaalselt hindama. Peaks ju hindama arengut ja kõik ei saagi joosta väga hästi või hüpata ühte moodi kaugele, aga see ei tähenda, et ta ei areneks ja ei püüaks ja seda arengut ja püüdlust peakski hindama. Aga see selleks. Vabatahtlikult hakkasin rohkem spordiga tegelam kuskil põhikooli ajal, kui hakkasin kevadel rattaga koolis käima, ma ei teinud seda küll igapäevaselt, aga mitu korda nädalas ja peab ikka tahtmist olema, et igal hommikul 27km kooli vändata ja õhtul tagasi. Oli ka periood kui hommikuti jooksmas käisin. Rohekm olin sportlik soojemal ja valgel ajal. Rootsi aastal mäletan selgelt, kuid ma august absoluutselt ei mõelnud, et ma võiksin valikaineks võtta kehalise... paar kuud hiljem ma seda aga tegin, sain tasuta trennikaardi, mis küll ei hõlmanud rühmatreeninguid küll aga jõusaali. Ja nii ma siis käisingi 5-7x nädalas jõusaalis ... hkm. Kevade poole asendasin mõned korrad sörkimisega tiigi ümber. Lisaks käisin rattaga koolis kui lund polnud. Ja jõusaal jätkus viimases keskooli klassis. Ülikooli aastatel olin rohkem kodune sportlane. Küll hüppasin hüppenööriga, käisin jooksmas või tegin muud sellist. Rattaga linnas sõitmine väga ei istunud. Spordiklubisse jõudsin alles viimasel kursusel, alles siis sain seda endale majanduslikult lubada, sest käisin tööl. Aga kõik 3 suve pole ma kuukaarti ostnud, sest siis on ikka hea väljas silgata ja pealegi olen linnast palju ära. Arvan, et sel suvel läheb samamoodi. Kui veel veebruaris võisin ma vabalt oma jooksu kilomeetrid jõusaalis ära silgata, siis praegu suudan ma seal vaid soojenduse teha, sest vaatan vaid aknast välja ja seal on nii ilus ilm ja ma mõtlen, miks ma väljas ei silka. Kui veel natukene kauem väljas valge on, siis silkan ka. Jalgrattaga alustan ilmselt nädalavahetusel, hommikud on veel külmad ja jäised. Täna hommikul tööl uhastaisn ja sidusin ühe kolleegi kriimustusi, kes rattaga hommikul tööle tuli. Praegu on minu lemmikuteks ikak sõudespinning, kus ma pole ammu käinud, jooks/sörk, rattasõit ja jõusaal/ringtreening. Ujumine nii hästi välja ei tule, rulluisutades püsin vaevu püsti... aga pusin edasi. Sest mulle meeldib. Tunne pärast trenni on nii hea.

#7 Inimesed, kes armastavad oma tööd.

Sest nad teevad oma tööd rõõmu ja südamega ning seda on nende nägudest, silmadest näha!
Käisime täna auto pesulas. Reaalselt oli se emu teine külastus vist pesulasse (vb ka kolmas), täna käisime käsipesulas. Ja tõesti, silmad lõid särama ja nägu oli naerul, kuin nägime seal töötajat, kelle silmist oli näha sära, ta oli rõõmus, positiivne ja ta tahtis oma tööd teha, peale selle ta veel tegi seda hästi.
Sellised inimesed mulle meeldivad!
Oojah, mina armastan ka oma tööd. ... kui vaid neid kirju ei oleks, te ei kujuta ettegi!  Aga et need tuju ei rikuks, siis ma igapäevaselt nendega ei tegele.
Ja kollektiiv on ka paölju parme, kui selaon inimesed, kes tahavad seal olla, mitte kes peavad seal olema.

#6 Õhtud kodus.

Sellised sossud ja armsad, kui ei ole kohustust mitte midagi teha. Kui saab ennast diivanil kerra tõmmata ja vaadata telerist oma lemmiksarja. Juua imehead kohvi, teed või hõõgveini. Olla kodus. Olla oma Härraga. Kodus.

#5 Küpsetamine

Küpsetamine.

Ma armastan küpsetamist, kuigi ma ei tee seda väga sageli. Sageli ei tee ma seda seetõttu, et keegi peab need küpsetised ka ära sööma ja kuigi Härra neid ikka sööb, siis kõik ära süüa, seda on natukene palju. Täna küpsetasin Härrale kohupiimakooki mustikate ja vaarikatega, siss vupsasid ka mõned astelpajumarjad. Kohupiima läks tervelt 1kg ning kook näeb hea välja ja maitseb veel paremini. Homme aga valmistan rõõmu oma kahele armsale töökaaslasele - viin mõlemale tükikese. Keegi peab ju minu osa ka ära sööma :)

#4 Virumaa

Virumaa.

Sõberid Rakveres.

SAUN.

Ja taevalaternad!

Sellised asjad, mida kirjeldada ei ole vaja.

(see oli 01.03.14)