#17 Härra.

Tartus ei olnud vist talve jooksul nii palju lund ka kui praegu - kevadel.

Teisipäeval olin öösel tööl ja õhtupimeduses jälgisin ilusat lumesadu. See oleks täiesti perfect olnud, kui kalendris oleks olnud detsember mitte märts. Kui poleks juba olnud linnulaulu ja sinililli ja jalgrattaid ja mootorrattaid linnatänavatel. Lisaks tekkisid väikesed muremõtted seoses hommikuga - olin väga õnnelik lühikese ja väheselumega talve üle, sest teadsin, et autol on talverehvid suhteliselt kulunud ja saaksid vaevuvaevu kontrollist läbi. Seetõttu olin märtsi üle õnnelik ja veel õnnelikum, et lund ja libedust polnud. Ja siis sa vaatad aknast välja ja sajab nii ilusat valget lund .. ja sa tead, millise probleemi võib see hommikul tekitada.

Eile hakkas kell 8 saama, kui andsin oma valvet juba üle, sest kolleegid olid kohal ja mina hakkasin tööle kiirustama. Kuulsin oma vaikset telefonihelinat "let her go..." ja kui nägin, et helistaks on Härra, siis ma küll arvasin, et midagi on juhtunud - miks ta peaks helistama hommikul enne 8, kui tal on vaba päev ja ta peaks magama?! Vastasin kiirelt, et helistan tagasi, sest andsin just valvet ja tahtsin sealt kiiresti ära saada.

Ja siis laob Härra mulle ette, et ma sõidan nüüd koju ja ta viib mu ise tööle, sest teed on antud hetkel veel väga lumised ja libedad ja õhtul tuleb ta mulle järgi ka. Ja kui edasi tahan sõita kuskile (trenni), siis võtan tema auto.

Härra oligi nii armas, et kui ta enne magama minekut seda lund nägi, siis pani ta endale hommikuks äratuse, et veenduda, et mina ikka tervelt töölt tööle jõuan.

Mina oma sõnnilikkusega ikka mõtlesin ja ütlesin, et ei tea, kas on ikka vaja, küll ma hakkama saan ja lumi ju sulab juba ... aga sellel paariminutilisel kodutee jooksul jäi vähe puudu avariist, sets kurvis oli ka väikese kiirusega libe ja ma rõõmuga istusin teise autosse.

Mulle meeldib, kui härra laseb mul [vahel] olla hõblukene naine.