Nimest.

Ma meeleldi vahetaks nende kruuside kohad ja saaksin kokku enda nime... tulevikus. Ma ei tea küll, millal see tulevik on, aga ma loodan, et pole liiga suurte ja kaugete mägede taga.

Nimedega on selline kummaline asi, et mõnele meeldib oma nimi rohkem, mõnele teisele vähem, mõned ehk valivadki meest perekonnanime järgi ja on ka need, kes ei taha oma nime abielludes vahetada, sest see nimi on nii oma ja isiklik (ja kes teab, mis põhjusel veel.) Tööl mul ülemus ikka räägib kui isiklik see nimi ikka on ja oleks valikut olnud, siis ta poleks abielludes mehe nime võtnud ja on alati heldinud, kui keegi vanast harjumusest kirjadele kirjutab ta neiupõlvenime. Mulle meeldib mu perekonnanimi, aga ma pole kunagi mõelnud, et see jääbki mu nimeks. Minu jaoks on nii iseenesest mõistetav, et ma tahan abielludes mehe nime, et me saaks olla ühenimeline perekond. Samas on see minu jaoks ka nii iseenesest mõistev. Kuidas üldse saab nii, et mehel ja lastel üks nimi ja siis minul teine?! Aga no ma olen pea viimased 8 aastat ennast juba tulevikus Härra perekonnanimega ettekujutanud, võib-olla olen sellega lihtsalt harjunud. Ja ma usun, et see nimi sobib mulll sama hästi kui praegune .. isegi paremini.

Ku mingeid väga tähtsaid dokumente ei ole, siis kasutan ma lühiallkirja, et initsiaalid ainult. Väga tähtsate asjade puhul kirjutan siis ikka perekonnanime välja. Aga kui ma uue, veidi lühema nime saan, siis ehk hakkan alati väljakirjutama. Ei teagi, ma ei harjuta seda igal õhtul paberil.