Tellisin siis takso Tartu Kohtumaja juude ja sõitsin Tartu Vanglasse.
Taksojuht vaatas kummaliselt...
Kuna olin arsti juures läbi lipanud, siis oli mul käes ka veel üks saatekiri (sest käekotti polnud), see ilmselt lisas kummalisust.
Taksojuht vaatas kummaliselt...
Möödunud nädala esmaspäeval sain kirja ühelt ülemuselt, milles ta küsis, kas ma olen mõelnud koormuse suurendamise peale.
Tol päeval ma teda telefonitsi kätte ei saanud, kirjutada aga ei tahtnud.
Järgmisel päeval oli sünnipäev. Siis oli ka toimetamist ja tööd nõnda palju, et polnud mahti helistada.
Aga kolmapäeval sain ta lõuna ajal telefoni teel kätte. Ja ütlesin ausalt, et tegelikult on hoopis teised lood. Ta küll veidi uuris miks, aga ega mul seal suurt vastata ei olnud(või ei tahtnud). Eks jutud teevad ka oma töö.
Aga ta lubas, et kirjutab avalduse ise valmis, kui ma talle kuupäeva oskan öelda, ja mina pean ainult allkirjastama. Kuna ma täna lippangi ööseks sinna, siis on võib-olla juba avaldus kapis.
Veidi kummaline tunne on, sest tegu on kohaga, kus on mind väljaõpetatud, on olnud paremaid ja veidi halvemaid päevi. Tegelikult on ju kurb. Aga ma usun ja tunnen, et see on õige otsus.
... sünnipäevanädal.
esimene tort külmkapis.
esimene salatiports ootamas.
esimesed külalised tulemas.
Gmaili kasutan ma juba aastast 2006 ja ei oska antud hetkel paremat postkasti tahtagi. Hetkel on mul kasutusel 34% ruumist ja kirju on paar tükki vähem kui 7500. Pidevalt kustutan nn räpsposti ehk kui tulevad uudiskirjad, päevapakkumised jms, siis vaatan vajadusel need üle ja saadan prügikasti. Vahel teen ka nn "suurpuhastust" ja löön otsingusse "pakkumine" või "uudiskiri" vms, vaatan, mis tuleb ja kustutan kõik ebavajaliku. Vajadusel saadan kirju endale, et asju säilitada ja meeleshoida. Kooli ajal säilitasin seal oma koolitöid. Alati kui mõni lõputöö variant valmis oli, siis saatsin ka endale teele, eks ikka selleks, et kui arvutiga midagi juhtub, siis on see kuskil mujal ka olemas.
Mitmeid aastaid kasutasin bloggerit, aga loobusin sellest, sest atahtsin hakata üksikuid postitusi parooli alla panema. Jah, seegi oli seal võimalik, aga minu jaoks liiga palju ebavajalikku jamamist. Rootsi postid peaksid alles olema. Teised on nähtavad vaid mulle. Ja vanad ühised blogid nähtavad muidugi ka kaasautoritele.
Kunagi oli orkut ühenduses. Sealt olin ammu info kustutanud, täna kustutasin ka konto (leidsin lõpuks selle koha st viitsisin otsida).
Youtube on ka, aga alati, kui youtube küsib, kas tahan oma kontod ühendada, siis ma vastan eitavalt.
Lisaks kasutan ka kaarte, vahel tõlkimist (pigem küll vene - eesti/inglise, avastin seal hiljuti, et saan ka vene keeles seal hiirega kirjutada, väga mõnus, sest tähti ei leia kunagi üles).
Vahepeal oli mul ka Google +, aga mõni aeg tagasi üritasin sellest loobuda, sest ma niikuinii ei kasutanud seda. Aga nüüd on see vaid kliki kaugusel ja google ikka tuleb seda mulle pidevalt meelde, aga ma ei leia, et see antud hetkel mulle vajalik oleks.
Oh, picasa! See oli nii mõnus, kui polnud ühenduses google + kontoga. Kui need ühendati, siis läks albumite jagamine raskeks .. või siis uuenduste tõttu. Seda ma ikka vahel kasutan, kui tahan pere/sõpradega mõnda albumit jagada.
Google dokumendid - hetkel kasutan sela kulude tabelit vajadusel jagan pilte/albumeid. Vahepeal olin selle täiesti unustanud, taasavastasin alles hiljuti.
Kui mulle muidu uuendused väga ei meeldi, siis gmaili uuendus kirjade sorteerimiseks on küll vaimustav! Seda ma naudin, näen olulisi kirju ja vajadusel ka teisi. Super!
Aga minu murekohad .. ei midagi erilist, aga ma tahan, et asjad töötaksid mugavalt ja sujuvalt.
Google kalender - kui ma juba google's olen ja seda kasutan, siis tahtsin kalendri ka sellega ühendada. Pole ju eriti raske - kirjutan google calender otsingusse, avan lehe ja hakkan aga sättima. Kõik väga tore. Eile õhtul tõmbasin selle telefoni ka - muidugi pole see nii mõütekas, sest suurema osa päevast (loe: tööl) istun ma arvuti taga või olen seal vähemalt igal tunnil veidi, ja mobiili mul polegi tööl ja õhtul kodus käin pigem lauaarvutis või läptopis mitte ei toksi väiksel telefoniekraanil, aga kui kuskil metsas olen, siis võib vajalik olla. Pmst töötan ju kõik - lisan üritused ja ülesanded ja kõik on kenasti nähtav. Sain selle kenasti lisatud ka gmaili vasakule serva, sest postkast on mul alati lahti, kui on arvuti. Mis mind häirib on see, et kui ma postkastis sinna kalendrile vajutan, siis ta avab mul selle ürituse/ülesande, aga selleks, et ma suurele kalendrile jõuaksin, pean veel päris mitu klõpsu tegema. Ja ma üldse ei üritaks sealt minan suurele kalendrile, kui töötaks teine asi . Nimelt postkastis olles on paremal üleval nurgas nimi/email ja sellest vasakul need pisikesed ruudukesed ja kui ruudukeste peale vajutada, siis saab kiirelt minna dokumentidesse, kaartidesse, youtube vms. Mina kenasti lohistan oma kalendri sinna esimeseks, aga see ei tööta. Oskab keegi selgitada miks? Kui ma dokumentides olen, siis see töötab! Mul on ju kontod ühendatud, see ei saa olla sellepärast, et mul pole hetkel google + kontot?
Täna oli küll selline tööpäev, et juba hommikust ootasin, et see juba läbi saaks. Lõuna ajal tegi trenn küll tunde paremaks, aga päratslõuna läks sama jada pidi edasi ja hullemaks veel. Nii et lõpuks oli päris hea sealt välja saada ja avastada, et väljas on imeilus ilm. Üle pika aja käisin ka perearstil, ise ta kutsus mind ja muuhulgas saadab ka neuroloogile. Aga ilmselt lähen nn tuttava juurde. Mingi 1,5 aastat tagasi püüdsin ju kuude viisi saada aega ühe kliinikumi neuroloogi juurde oma peavaludega, aga sinna ma aega ei saanudki ja peavalud kadusid ka ära. Lisaksin käisin kingitusi otsimas. Ja vaikselt mõtlen ka enda sünnipäeva peale ja nüüd meenuski, et pidin viktoriiniga tegelema, aga küsimuste paber on mul tööl (jah, ma teen oma sünnipäeval külalistele viktoriini). Härra kirjutab ja kirjutab oma lõputööd, päevast päeva, aga öösel vähemalt mitte, tavaliselt. Umbes kaks korda nädalas käib koolis ja saab juhendajatega kokku (neid on tal kaks) ja järgmise nädala lõpus on eelkaitsmine. Varsti tuleb tööle meile suvepäevade info, kuhu tahaksin Härra väga kaasa võtta, õhtul ju esineb meile Smilers ja hiljem saab Virumaa poole edasi minna (peaks sel aastal Nelijärvel toimuma). Tema tulek oli kahtluse all, sest tal peaks lõpetamine olema, aga nüüd vaatasime infot ja justkui lõpetab ta juba enne jaanipäeva! (sulaselgelt oli kirjas, et magistriõppe aktused on pärast jaanipäeva). Aga see on küll tore. Enne jaanipäeva on mul mõni vaba päev ka ja kui suvipäevadele minna, siis algab minu puhkus juba 26.06. Ja ise ma siin mõtlen, et kui kaua ma spordiklubis käin. Möödunud aastatel olen ma juba selleks ajaks selle ära lõpetanud, aga siis on põhjuseks olnud terviseprobleemid. Praegu aga käin ma seal umbes 3-4x nädalas, jõusaalis, rühmatreeningutes ei käigi. Ja samas mu jõusaali trenn on selline, et saaksin seda ka kodus teha, mul on olemas hantlid, matt ... aga motivatsioon seda kodus teha? Spordiklubis on ju lihtsam, kui sinna lähen, siis ka teen juba. Ja samas mulle meeldib sela. Aga samas, kui ma niikuinii juba rattaga sõidan ja jooksmas käin, siis jääb seal käimist vähemakt ja kaardil pole väga mõtet enam. Väga hea oleks see raha kuus kokkuhoida. Aga ma olen nii segaduses. Paariks nädalaks seda kaarti mul on veel. Mul pole mõtet osta ka ainult ühe kuu kaarti. Ja nädala pärast olen ma autota. Kindlustus saab läbi ja ma ei näe mõtet selle pikendamiseks, kui autost lahti tahan saada. Jalgratas on mul olemas ja saan käidud ja sõidetud, muidugi on segadus sellega, et ei teagi, millal siis maale jõuan ja hoian ka silmad lahti, kas leian äkki endale uu sobiliku auto, aga enne võiks ju keegi vana ära osta. Keegi? Sel nädalal on väga mõnus lühike töönädal ja laupäevaks lubas nii ilusat ilma, aga siis olen ma ka tööl ja pärast seda algab mul juba sünnipäeva nädal, sest esimesed külalised tulevad juba pühapäeval ... mis koogi ma küpsetan?!
Enda suurepärasest kolleegist ja kabinetikaaslasest olen ma juba korduvalt rääkinud. Aga teate kui tore on hommikul tööle tulles laualt leida õun/mandariin/maiustus? Minagi alles hiljuti tõin talle kodust kuivatatud õunu, sest tean, kui väga need talle maitsevad, ise ma neid nii palju närida ei jõua ja viimane kord palusngi emalt neid just temale. Ta oli rõõmus. Nosib siiani (ma ikka tõin rohkem ka kui ainult ühe kausi täie).
Ja vahel poetame ka referendi lauale ühtteist. Mina toon talle tavaliselt koogitükikesi, jagan oma šokolaadi, maiustusi...
ja kui mul magusaisu on, siis ostan ma poest magusat ja toongi need okahele oma kõige armsale töökaaslasele.
Ja täna on ühel neist sünnipäev ehk õhtul sünnipäevale :)
Ma täpselt ei mäleta, kui palju ma kirjutasin meie Londoni reisile mineku ajal ebaõnnestumistest ilmastikuolude tõttu. Võib ju mõeld aküll, et mis see kolm tundi rohkem lennujaamas ikka oodata on, aga kui selle tõttu piletid raisku lähevad ja saabudes pead veel tund bussipiletisabas ootama, siis pole meel enam nii hea. Aga enne seda oli meil pea aasta tagasi juba Vilniuses 19h istumist ja ootamist teadmatuses, samas olime rõõmsad, et me õhus ei olnud, kui tossu nägime. Ja meie esimese välisreisi ajal juhtus rongide jama - rong lihtsalt ei sõitnud sinna, kuhu see meie arvates pidi minema. Ja siis olime mingi 6 tundi näljastena Stockholmis, sest järgnevats rongist me jäime lihtsalt maha, sest infoletis? (pileteid müüdi ka) olev meesterahvas ei kuulanud ega uskunud meid. Lõpuks laabus, jõudsime enne südaööd kohale ja saime süüa ka.
No ja need kolm korda olin mina piletid valinud ja ostnud.
Ja pärast Londonit polnud härra enam väga rõõmus. Reisida ta tahab, aga ta tahab, et asjad libedalt õnnestuksid. No mina ju tahan ka, aga mis teha, kui ei õnnestu alati?
Tookord ta siis ütles, et ta ei lähe minuga enam mitte kuskile :D . Selle ootamise tagajärjel läks endalgi vahepeal isu ära ja tekkis sellise tunne, et kui mina bronnin ja ostan, siis ongi mingi jama. Aga ometi käisin ma ju sügisel Rootsis, üksi, jamadeta. Oslo reis läks ka enam-vähem jamadeta, tagasi tulles väljus lennuk tunike hiljem lumetormi tõttu.
Aga reisid ju ikka tahaks ... kui vahepeal saab jälle raha kogutud.
AGA õnneks oli kodus nii hea ja turvaline ja härrale tuli väike rahasüst, et ta oleks olnud valmis veel sellel kevadel, suvel, sügisel lendama. Paraku ei leidnud me sobivat pakkumist ning pidime mõtlema, et minul on ju puhkused ammu paika pandud ja neid pole niisama kerge muuta. Ja tema ei saa tööle minnes teatada, et ta nüüd sellel ja sellel ajal pole tööl, sets sõidab puhkama.
Nii et me lükkasime plaanid edasi. Ma mõtlen positiivselt kevad 2015 peale. Sest kui ma kunagi selle uue auto saan, siis pole mul enam ühtegi säästu ... aga reisimine vajab raha, sest aeg on piiritletud.
Kunagi ma mõtlesin küll, et oleks tore seljakott selga panna ja minna, oled kaua tahad ja teed, mis tahad. Aga kui olen tööinimene, puhkus on limiteeritud, ja puhkuse ajal tahaks ikka PUHATA. Kui peab kogu aeg organiseerima, siis see ei ole ju puhkamine?!
Samas oleme jõudnud ka selleni, et kui tahame puhata, siis üks nädal reisil on selleks kindlasti liiga lühike aeg. Vähemalt 2 nädalat, paar päeva elad sisse ja naudid, paar päeva vaatad ringi, siis puhkad sellest ja naudid jälle. Ja muidugi oleks tore proovida toite erinevates kohvikutes/restoranides, aga meie ikka tahame 4+/5 tärni ja "kõik hinnas". Rhodosel olles ostsime me poest vaid cocat mingi kord. Toidu peale ei kulunud üldse raha. Joogi peale ka mitte. Neid sai ju kogu aeg + baarikapp toas. Rannas oli see eriti mõnus. Ja see apelsinimahl .. oh. Ja samas, kui teadsid, et lähed päevaks minema, siis said tellida kaasa piknikukorvi, et saaksid ikka lõunat süüa. Ülimõnus ju. Võib-olla ki kuskil kärarikkas piirkonnas olla, siis kisub rohkem välja, aga meile meeldivad rahulikud paigad. Sinna Rhodosele läheks ma tagasi ...
Ja ega see hotelli valimine lihtne pole. Kui just tuhandeid pole, mida saad kulutada.
Minna tahaks, aga isegi ei tea kuhu. Kunagi tahan ikka Hispaaniasse, aga sinna võiksin ka autoreisile minna. Korfu oleks imeline, aga ... liiga kulukas. :/ Küpros. Kreeta. Egiptusesse ja Türki ei taha. Itaalias tahaks käia. Horvaatias. Kaugemad paigad, India, Tai, hetkel ei tõmba... aga võib-olla pealgan hoopis neid lende, kui juba ühe lennuga saab metsa minna, mida siis teha mitme lennuga?!
Ma arvan usun, et mulle on vihm alati meeldinud. Mõnel suvepäeval ei tee üks väie korralik hoovihm midagi halba, mõnus on paljajalu niiskel murul joosta või vihma käes tantsida, kuumalt saunalaavlt vihma kätte joosta (kui järve võtta pole). Sügisesse lihtsalt vihm sobib, jätab mõneks ajaks nägemist loodusevärvidega ja saadab puhkama. No talvel on vihmaga raskem, kui on tõeliselt soe talv, siis on vihm nagu vihm ikka, aga kui on selline jäine vihm, siis on hommikuks kõik jääda kaetud ... ja oi seda libedust teedel ja auto sulatamist.
Aga täna on ilmselt selle kevade päris isimene kevadvihm. Õhk on värske ja puhas. Vihm püüab kinni tolmu. Toob välja veidi rohelisut (mitte küll juba homseks, ülehomseks, aga üsna varsti). Ja kõik hakkab taas tärkama ja muutub roheliseks ja värviliseks.
Vihm peseb hinge ka puhtaks.
Mulle meeldib ka vihmas jalutada. Mulle küll ei meeldi päris läbimärjaks saada, kui ma just kuskile kamina ette sooja pole minemas, aga väike vihm on hea ja armas, mul ei ole vaja vihmavarju, et end nende piiskade eest kaitsta, sest äkki saab mõni juuksesalk märjaks või läheb see meigi peale ...
ja pärast vihma tuleb alati päike.
ja nii ongi.
Ma armastan oma tööd. Isegi kui see vahel ajab vinguma ja raske on. Ma olen õppinud seda, mida mulle meeldib teha. Isegi kui ma õppisin seda armastama alles seda õppides. Mul on selline tore eriala, millega ma saan nii mitmeski kohas töötada. Ja kuigi ma armastan oma tööd, siis vahel sellest ei piisagi, et mõnes kohas töötamist jätkata. Täna ma sammusin koju, tööl oli mõnus, tööd oli, aga mitte üleliia, ei jooksnud end hingetuks ja jalad ees ei pidanud ka kedagi tranasportima. Ja nõnda pole ju midagi vigagi, saad rahulikult oma asja ajada, saad patsientidega vestelda, neid naerma ajada, neile natukene rohkemn rõõmu päeva tuua võitluses selle kurja haigusega, neid innustada ja olla isegi rõõmus ja õnnelik. Aga selliseid valveid on ehk 2-3 kümnest. Ja asi ei ole ju töös või tööhulgas, asi on juhtides, ma mõtlen kõrgemaid juhte mitte otseseid ülemusi. Ma mõtlen neid, keda absoluutselt ei huvita töötajate heaolu, elukvaliteet või tervis. Ja see mulle ei meeldi. Aga see ei muuda seda, et ma oma tööd ei armastaks. Hea on teada ja tunda, et ma olen õige eriala peal, isegi kui ma ei tea, kas ma üldse 10 aasta pärast seda tööd enam teha saan. Kunagi ma tahtsin arstiks saada, mul on vist hea meel, et mul keemiaeksam väga hästi ei läinud ja ma isegi ei kandideerinud. Sa ei pea olema arst, et päästa elusid..
Ja isegi kui ma ühe töösühte lõpetan, siis oma tööd ma teen ju ikka edasi. Ja kui ma leian, et mul on järsku liiga palju vaba aega, siis on veel sellised tööotsad, mida saaks teha pärast päevatööd...
Lõpuks leidsime endale sobiva vaiba! Peame vaid 2 kuud ootama, et see Eestisse ja Tartusse jõuaks.
Käisime üks päev ka Vaibasalongis Pikal täänaval, olid üksikud sobivate mõõtudega, aga ikka need nõukaaegse stiiliga (kenasti öeldes, siis klassikaline stiil :P aga kui ma nii Pikal tn kui ka Aardlas ütlesin, et ma sellist nõukaaegse mustriga ei taha, siis müüjad muhelesid .. ja nimetasid neid ise edais ikka klassikalisteks) ja need meile ei meeldi, ei sobi ja me ei taha. Need sobiks ehk kuskile suurde suurde mõisalaadsesse kohta või nagu ma nalja tegin ka Annelinna kanti... Aga asi on siiski maitses. Meie oleme ju otsinud piisavalt tumedat, mis sobiks kardinate ja diivaniga. Ja sealgi ei olnud. Aga õnneks on olemas ka sellised asjad nagu kataloogid, aga kataloogist me leidsime ja isegi mõõt oli olemas!
Ka Aardlas käisime uuesti ... küsisime siis, kas midagi muud ei ole peale nende vaipade. Ja tõesti üks meile veidi sobilikum oligi, panime selle kinni homse õhtuni. Kirjutasime veel Vändra lattu, kus peaks see vaip olema, mida Rakveres nägime, aga sobivat suurust ikka ei olnud.
Tellimus on esitatud ja jääme ootama.
Sünnipäevad peame vana vaibaga üle elama .. aga ehk ongi parem ;)
Hakkasin sõbranna järgi täitma kulutabellit.
Ma olen seda kaks päeva teinud...
ausõna, tavaliselt mul ei kulu kuu alguses nõnda palju raha :(
Tabelis on
Nädala toit, toit, alkohol, trenn/sport, (sünnipäev), kosmeetika/ilu, riided/jalanõud, vabaaeg, kütus/auto, kingitused, pere/kodu, kommunaalid/arved, telefon, ravimid, fondid, muud ...
excel on tubli ja arvutab read ise kokku, kuu lõpus ka veeru...
Pidin ma just aprillis alustama, kui on sünnipäev, libedasõit jms plaanis ... ega mai tegelt parem poleks.
Nagu räägitud käisime laupäeval Rakveres vaiba jahil ja külastasime ka osa mu perekonnast, kellel oli hiljuti olnud mingit laadi kõhuviirus, rohkem oksendamist, veidi vähem diarröad. Sümptomeid enam ei olnud ja ei arvanudki, et me haigeks jääme. Pühapäeval tegime veel lõunaks imehead kana-kukeseene suppi. Pärast seda läksime nädala sisseoste tegema ja Härral algaski iiveldus. See oli umbes 16 ja 17 vahel. Paremaks kuidagi ei läinud. Kell 19 algas oksendamine. Mina väisisn lihtsalt ära, jäin magama diivanile, pärast 20 ronisin voodisse ja iiveldas ka mis kole. Härra käis korduvalt oksendamas, aga ega iiveldus ei kadunud ja oksendas ka siis, kui midagi enam maos polnud ja nagu (üldiselt suurem osa) mehi ikka nägi välja nagu saaks elu otsa. Kella 21ks iiveldas ka minul, aga püsisin katkendliku unega voodis. Oksendamine algas öösel. Supp, mis nii imehea oli, tuli 12h hiljem maost välja. Magada ei saanud, sest oksendamas käisin korduvalt ja iiveldas ikka väga, väga. Jõin vett, aga seegi tuli välja. Ootasin hommikut, et tööle helistada, sest ilmselgelt selline suurde kollektiivi ei lähe. Kabinetikaaslane sai mu tere hommiku peale aru, et ma pole terve. Hiljem helistasin ka ülemusele. Kästi mudiugi kodus istuda. Veidi kehv tunne oli, sest terve mu suur vastuvõtt läks mu töökaaslase õlule. Pärast kella 8 hommikul enam ei oksendanud. Hakkasin vaikselt vett jooma. Härra oksendas kõik oksendamised õhtul ära, aga ega ta öösel ka magada ei saanud, mõlemad siplesime, kell 3 kolis ta diivanile. :D Aga terve esmaspäeva magasin ma maha, jõin vett, ühe korra ka veidi ploomimahla, magasin, üleval suutsin olla maksimaalselt 15 minutit ja jälle magasin. Magasin maha kõik kellaajad, et ülemusele ja arstile helistada (mitte selle viiruse asjus). Kella 17 ajal oli vahepeal eluvaim sees tagasi, aga püsis vaid 2 tunnikest, suutsin koristada, tellisime poest mahla. Magama läksin kell 9 ja magasin üle 12 tunni, kuigi olin päev otsa maganud. Tegelikult mõtlesine sialgu tööle minna, kui ei oksenda enam, aga ülemus keela,s kui palavik on, ja see mul oli. Härra oli minust kuumemgi. Eile veel isu ei olnud eriti. Hommikune smuuti ringles poole pärastlõunani maos ja hiljem sõime friikartuleid, sest need olid ainsad, mida soovisime. Aga seda sai ka omal ajal õendusplaani kirjutatud - kui iiveldab ja süüa ei taha, söös seda, mis natukenegi isutab.
Aga nüüd eluvaim tagasi. Raske tööpäev läbi. Homme jugen ehk ka sporti teha, aga hommikud külmad ja asfalt libe, siis rattaga vist see nädal ei käi.
Inimesed räägivad: "Ta suri ära. Ja ta oli ARST!!"