Täna saaks minu armas kiisu kaheksateistkümne aastaseks. Aga teda sellest ajast vaid pooleks. Uskumatu, et sellest juba nõnda palju aastaid möödas on. Väga hästi mäletan seda kevadet, kui see punane kass mulle küla teisest otsast toodi, ta jooksis esimesse põõsasse, peitis end ööseks diivani alla, väike venna mänguasjade juurde, kasvas suureks ja tugevaks, käis pulmas, kõrvalestad olid küll veidi armilised ja katki, aga ikka oli ta ilus, armas ja suur. Üks kord oli ta kuid ja kuid kadunud, aga ta tuli tagasi, siis ajas koer ja teine kass teda puu otsa, mina aga panin sinna redeli ja muudkui meelitasin teda alla, isegi kui redeli ja esimeste okste vahel oli veel umbes sama pikk vahe, kui pikk oli redel. Lõpuks tuli ta ikka alla .. tavaliselt ta redelit ei kasutanud. Võib-olla kiisu ongi liiga hellitavalt öeldud, sest rohkem oli ta suur kõuts, aga ometi nii armas, kui ta teda tahtis, vähemalt minuga. Ja minule on ta ikka minu kiisu.
Ma olen kassinimene juba väiksest peale olnud. Jah, mulle meeldivad koerad ka, aga kassid rohkem. Vanasti ma ikka kujutasin ette, et kunagi on mul majas tunduvalt rohkem kui üks kass ... aga praegusel hetkel juhtub see vaid siis, kui leiutatakse mingi allergia rohi, sest karvutut kassi ma ei taha. See-eest on meil kodus puust kass - mjäu ta ei tee ja piima ei joo, aga olemas ta on. Ja sõprade, tuttavate juures ma ikka paitan ja kussutan kasse. Tänavael pildistan võõraid kasse ja teen ikka kiisu-kiisu, kuigi ma neid sülle ei võta.
No comments:
Post a Comment