Ma armastan oma tööd. Isegi kui see vahel ajab vinguma ja raske on. Ma olen õppinud seda, mida mulle meeldib teha. Isegi kui ma õppisin seda armastama alles seda õppides. Mul on selline tore eriala, millega ma saan nii mitmeski kohas töötada. Ja kuigi ma armastan oma tööd, siis vahel sellest ei piisagi, et mõnes kohas töötamist jätkata. Täna ma sammusin koju, tööl oli mõnus, tööd oli, aga mitte üleliia, ei jooksnud end hingetuks ja jalad ees ei pidanud ka kedagi tranasportima. Ja nõnda pole ju midagi vigagi, saad rahulikult oma asja ajada, saad patsientidega vestelda, neid naerma ajada, neile natukene rohkemn rõõmu päeva tuua võitluses selle kurja haigusega, neid innustada ja olla isegi rõõmus ja õnnelik. Aga selliseid valveid on ehk 2-3 kümnest. Ja asi ei ole ju töös või tööhulgas, asi on juhtides, ma mõtlen kõrgemaid juhte mitte otseseid ülemusi. Ma mõtlen neid, keda absoluutselt ei huvita töötajate heaolu, elukvaliteet või tervis. Ja see mulle ei meeldi. Aga see ei muuda seda, et ma oma tööd ei armastaks. Hea on teada ja tunda, et ma olen õige eriala peal, isegi kui ma ei tea, kas ma üldse 10 aasta pärast seda tööd enam teha saan. Kunagi ma tahtsin arstiks saada, mul on vist hea meel, et mul keemiaeksam väga hästi ei läinud ja ma isegi ei kandideerinud. Sa ei pea olema arst, et päästa elusid..
Ja isegi kui ma ühe töösühte lõpetan, siis oma tööd ma teen ju ikka edasi. Ja kui ma leian, et mul on järsku liiga palju vaba aega, siis on veel sellised tööotsad, mida saaks teha pärast päevatööd...
No comments:
Post a Comment