Ma arvan usun, et mulle on vihm alati meeldinud. Mõnel suvepäeval ei tee üks väie korralik hoovihm midagi halba, mõnus on paljajalu niiskel murul joosta või vihma käes tantsida, kuumalt saunalaavlt vihma kätte joosta (kui järve võtta pole). Sügisesse lihtsalt vihm sobib, jätab mõneks ajaks nägemist loodusevärvidega ja saadab puhkama. No talvel on vihmaga raskem, kui on tõeliselt soe talv, siis on vihm nagu vihm ikka, aga kui on selline jäine vihm, siis on hommikuks kõik jääda kaetud ... ja oi seda libedust teedel ja auto sulatamist.
Aga täna on ilmselt selle kevade päris isimene kevadvihm. Õhk on värske ja puhas. Vihm püüab kinni tolmu. Toob välja veidi rohelisut (mitte küll juba homseks, ülehomseks, aga üsna varsti). Ja kõik hakkab taas tärkama ja muutub roheliseks ja värviliseks.
Vihm peseb hinge ka puhtaks.
Mulle meeldib ka vihmas jalutada. Mulle küll ei meeldi päris läbimärjaks saada, kui ma just kuskile kamina ette sooja pole minemas, aga väike vihm on hea ja armas, mul ei ole vaja vihmavarju, et end nende piiskade eest kaitsta, sest äkki saab mõni juuksesalk märjaks või läheb see meigi peale ...
ja pärast vihma tuleb alati päike.
ja nii ongi.
No comments:
Post a Comment