Tööst...

Möödunud nädala esmaspäeval sain kirja ühelt ülemuselt, milles ta küsis, kas ma olen mõelnud koormuse suurendamise peale.

Tol päeval ma teda telefonitsi kätte ei saanud, kirjutada aga ei tahtnud.

Järgmisel päeval oli sünnipäev. Siis oli ka toimetamist ja tööd nõnda palju, et polnud mahti helistada.

Aga kolmapäeval sain ta lõuna ajal telefoni teel kätte. Ja ütlesin ausalt, et tegelikult on hoopis teised lood. Ta küll veidi uuris miks, aga ega mul seal suurt vastata ei olnud(või ei tahtnud). Eks jutud teevad ka oma töö.

Aga ta lubas, et kirjutab avalduse ise valmis, kui ma talle kuupäeva oskan öelda, ja mina pean ainult allkirjastama. Kuna ma täna lippangi ööseks sinna, siis on võib-olla juba avaldus kapis.

Veidi kummaline tunne on, sest tegu on kohaga, kus on mind väljaõpetatud, on olnud paremaid ja veidi halvemaid päevi. Tegelikult on ju kurb. Aga ma usun ja tunnen, et see on õige otsus.