Hommikuvõimlemine: reede

Täna olin kohe eriti tubli, sest ärkasin taaskord kell 06:00 ja tundub, et olin õhtul selles suhtes õigel ajal magama saanud, et ärkasin õiges tsükli paigas. Kirjutasime õhtul kokkuvõtte valmis ja see läks meil kiiremini ja paremini kui kolmapäeval, ise olime ka tublid.

Kuigi vaibal oli endiselt väga mõnus, siis unisus oli juba väiksem.Plangust ma taaskord loobusin, aga eelmisel õhtul olin teinud 2min30sek tavalist ja minut tagurpidi planku - 

Tehakse ka käed sirgu, aga mina nii ei saa/ei tohi.

Kummaline on see, et ma ärkan 20 minutit varem, aga kodust ei saa ikka kuidagi enam õigeaegselt välja.

Aga tundsin, et vasak jalg valutab veidi teatud liigutuste ja asendite ajal/annab valuaistinguid. Muidugi ise olen totu - eile olin arvutiekraanist nii väsinud, et tahtsin õue minna! Muidugi panin trenniriided selga ja sörkisingi veidi, sest kaks päeva polnud ma enam longanud. Läksin üldtreeningu jalanõudega, kuhu panin tallatoed sisse, aga ma ei osanud nende jalanõudega korralikult sörkida. Ega see sörkimine/jooksmine on ka paras teadus, peab ju õige kohaga maanduma ja tõukama, mina aga maandusin suht täistalla moodi (ma ei tea, kuidas see võimalik on), vasak hakkas tunda andma, aga mitte üldse sealt, kust see varem valulik ja turses oli vaid hoopis põlveõndla kandist, ning parem hakkas nn pealt valutama. No mis seal ikka. Sörkisin oma 4km ära ja lontisin koju tagasi. Täna ma küll ei lonka, aga vahepeal lööb valu sisse.

Koolitusel lektor vol2.

Wordpress mängib mäkra. Kirjutasin just taaskord Kutseliidu koolituspäevast meie majas, aga kui vajutasin avalda, siis tekki trükitud teksti asemele hoopis eelmine postitus. Ja nüüd ma muidu kogu teksti enam ei mäleta.

Aga esimest korda oli koolituspäev kaks kuud tagasi märtsis ja tõenäoline, et sügisel tuleb veel üs, sest endiselt on palju soovijaid, kes tahakd kuulama ja uudistama tulla.

Mina rääkisin ikka oma tööst ja veidi teistest tegemistest tööst. Tuli juba paremini välja kui möödunud korral. Eks hääl värises ka alguses vähem. Rääkisin juba loengu ajal nendest teemadest, mille kohta eelmine kord palju küsiti. Muidugi tulid uued küsimused, nii et kui sügisel veel peaks tulema, siis sügisel juba oskan veel paremini.

Aga mulle meeldib. Hea ja turvaline on rääkida teemal, mida ma oskan ja tean. Kuidas ma järgmisel nädalal Hepatiitidest räägin, seda ma veel ei tea.

Kingituseks sain Apollo kinkekaardi, vihmavarju ja tassi uuesti kinkima ei hakatud. :)

Need lõputööd..

Ma olen antud hetkel rõõmus, et ma sügisel uuesti kooli läinud, sest muidu oleksin ma aasta pärast sellise solukorras nagu mu Härra on täna (on homme, ülehomme, üleülehomme ja on olnud eelnevad nädalad). Tundub, et neil võivad olla koolis väga pädevad juhendajad projekteerimiseks, seletuskirjaks, aga ülejkäänud kirjaosa ei huvita neid nagu sugugi. Minu arvates on ikka õige nii, et juhdanajaga vaadatakse ka eesmärgid ja ülesanded/küsimused üle, aga nemad peavad kõik oma peaga tegema ja sissejuhatus/kokkuvõtet juhendajad ei loegi. Lisaks magistritöö juhend on selline poolik. Ja miks on koolides nii erinevad nõuded kasutatud kirjandusele? (okei, v-o niii erinev ei ole, aga keeruline ikka).

Eile üritasime Härrale kirjutada valmis kokkuvõtte, et keegi sõber aitaks seda tõlkida, ning sissejuhatuse. Aga me ei olnud väga hea tiim. Mina olen selline, et ma kirjutan kõik mõtted paberile (loen juhendit ja vastavalt sellele tulevad siis laused selle kohta, mis mingis osas olemas peab olema). Aga Härra on selline, et tema mõtleb pikalt, sest ta tahab, et tules kohe see üks ja õige lause. Ja mina ei suuda kannatlikult 15 ja rohkem minuteid tema kõrval vaikselt istuda ja oodata nüüd lauset, mis on tema lõputöö eesmärk. Pealegi mulle tundub loogiline, et kui ta seda mitu kuud teinud on, siis peaks eesmärgi sõnastus juba olemas olema. Ja siis hakkasin mina pahandama, et ta võiks ju midagigi öelda, sest see ei pea ju nii jääma, aga ta peab ju teadma, millest ta oma töö teinud on ja kui raske on siis midagu valmis kirjutada??!! (tegelikult ma mäletan omast kogemusest, et muidugi on raske! aga mul oli väga hea juhendaja, kellega me korduvalt ka kõik teised osad peale sisu läbi vaatasime ja parandasime). Ja tema oli kurb, et mina pahandaisn, sest tema ju ei oska ja selle pahandamisega ma ei aita ka teda. Tegelikult pahandada ei tahtnudki, aga mu hääletoon läheb selliseks, et tundub küll, et ma pahandan, aga ma ei oska ka muud teha, sest süda hüppab rinnus ja ma lähen kohal istumisest ja vaikusest närviliseks...  Aga me lahendasime olukorra nii, e ma läksin teise arvuti taha ja kirjutasin enda moodi sissejuhatuse, sest kuigi ma kõrvalt veidi olen kuulnud, siis tegelikult ei tea ma sellest ehitusest mitte midagi ja raske on siis midagi asjalikku kirjutada. Tema samal ajal pani enda tarkasid lauseid kirja. Paraku valmis me ei saanud, aga täna on viimane aeg see ära teha.

Kasutatud kirjanduse loendi sain kenasti valmis. Oh neid määruseid ja seaduseid.

Ja vaatasime veel eelnevaid magistritöid .. seinast-seina. Mõnel sissejuhatus pool lehekülge! Mõnel ingliskeelne kokkuvõtte kaks (!!) lehekülge. Ja tundub tõesti, et juhendaja neid ei loegi ...

äkki ei loe komisjon ja retsensent ka?!

Hommikuvõimeline: neljapäev

Öösel läks parem jalg korralikku krampi, siiani valulik. Nii et kui kell 06:00 oli äratus (ja ma aru sain, et see pinin on äratus), siis kapsasin ruttu voodist välja ja võtsin magneesiumi tableti ära. Kugii eile oli taas enda jaoks hilja magama saanud, siis unisus ja väsimus olid hommikul veidi väiksemad.

Hommikusi harjutusi valin vastavalt tujule ja tahtmisele. Aga sirutused ja venitused on kõige paremad. Tänagi rullisin end selja peal ja selg polnudki kange ega valulik, vaip oli aga endiselt pehme ja mõnus.  Planku ma täna hommikul ei üritanudki. Küll aga eile õhtul tegin 2min20sek, keha värises juba 45 sekundi peal. Kui muidu väsisid käed ära, siis eile hakkas alaselg ära vajuma.

Ja rattaga tööle sõit on ka väike hommikusport. Täna tibutas veidi vihma ka, aga ei midagi hullu. Meie linnaosas olid ka poriloigud teedel, aga töökoha linnaosas polnudki.

Sain eile kätte uued pikad spordipüksid. Nii mõnusad! Materjal on veidi teine, istuvad nii hästi seljas, paraja pikkusega (saan kanda lühikesi sokke nii, et soki ja pükste vahele paljast nahka ei jää) ja on soojad! Eile, üleeile tulin teiste pikkade spordipükstega, aga oli jahe, täna oli mõnus. Materjal on mõnna. Tahan veel selliseid. Äkki tulevad lühemad ka müüki.

Hommikuvõimlemine: kolmapäev

Edusammud, sest ärkasin kell 06:00 ning ronisin ka voodist välja. Tegelikult olin korduvalt varem üleval ja mõtlesin, et olen kindlasti sisse maganud, aga samas olin nii laisk, et kella ka ei vaadanud. Kui äratus helises, siis olin ikkagi väsinud.

Alustasin ikka sirutustega ja silmad lahtsid ikkagi kinni vajuda. Vaatasin, et väljas on ainult 5 kraadi sooja ja olin isegi õnnelik, et mul jalg haige on, sest mõte, et ma peaksin nüüd ja kohe välja sörkima minema, oli päris hirmutav.

Pärast kõhulihaseid üritasin ka planku teha, aga ei õnnestunud. Kuidas ma seda mõned kuud tagasi suutsin? Igal õhtul ja hommikul? Pärast jooksin pessu, aga külma vee alla ma ka minna ei suuda (kuigi mulle ka soe vesi ei meeldi).

Aga edusammud :)

PS: täna enam ei lonka, aga treppides pean ikkagi ettevaatlik olema ning jalgrattaga sõitmisel ka, ma ei tohi vasaku jalaga end kohalt ära tõugata.

Mina:" Homme peaks sul siis sissejuhatuse ja kokkuvõtte ära kirjutama."

Härra: "mhm."

Mina: "Aga me võiksime seda kohe teha, kui me koju jõuame, sest hiljem olen ma väsinud ja mõte ei liigu."

Härra: "teeme jah"

Mina: "... ja pool 10 algab "Pilvede all"."

...

turtsatus..

Härra: "Äkki sa ei peaks Pilvede all ka vaatama, kui väsinud oled ja mõte ei liigu?"

Tegelikult ma ei tea, miks Härra arvab, et mina oskan teda aidata nende kirjutamisel. Eks ma korra olen teinud, aga mul oli hoopis teine töö ja tema lõputöö teemast ei jaga ma ikka midagi ... Aga muinasjutte oskame me ikka koos kirjutada. Eriti siis, kui ta veel TÜ-s majandust õppis.

„Me ei kirjuta enam muinasjuttu, kallike.“ „Ei kirjuta ka???:O“.
„Ma käin ülikoolis, kallike, sa ei saa siin niimoodi kirjutada.“ „Mina sinu asemel küll kirjutaksin, täiesti tõsiselt kohe.“
„Miks mul nii loll abiline peab olema?“ /../ „Sa oled nagu väike laps, muudkui itsitad ja edvistad.“

Ja siis ma avastasin, et üks asi võtaks veel aega …
„Aga klaasi panek võtab ka ju aega…“ ta vaatab mulle tuhmilt otsa, mis mõttes nagu? „Noh … vahepeal läheb juba veesõjaks…“

Ühte nägu

Inimesed pidavat oma lemmikloomade nägu minema.

Paarid kasvavad ka kokku, lähevad ka ühte nägu.

Ma arvan, et heade kolleegidega võib sama juhtuda.

 

Vahel ma ikka kuulen, kuidas mõni kolleeg ütleb, et ma olen oma kabinetikaaslase (pean talle mõne lühema nime mõtlema) käitumismustrid üle võtnud (ma usun, et see on heas mõttes). Näiteks enam pole tema ainus, kes sõdib ja vihastab mõne teise asutuse pärast, jookseb peaga vastu seina. Ja seda kõike mitte paha pärast, vaid seetõttu, et meil ei ole oma tööst ükskõik.

 

Üleeile hakkab ta mulle rääkima ühest tabelist, mida me mõlemad kasutame. Ütles, kuidas tabelis oleks vaja teha mõned muudatused, lisada veel üht ja teist, et meil oleks ikka kiirem ja parem ülevaade.

Kuulan ta lõpuni ja lausen seejärel rõõmsalt, et ta võib seda tabelt vaadata, sest kõik see, mis ta ütles,  on juba olemas ja peaaegu valmis.

 

 

Kellel poleks rõõm, siis nii tööd teha kui kõik sujub ka sõnadeta?

Jama telefoniga?

Nädalavahetusel tööl alles laadisin mobiilil aku täis. Kõnesid ei tegin ehk ühe, endomondot kasutasin koju minnes (u15min) ja muud ei midagi. Püsivalt on taustatoimingutes lubatud endomondo, facebook ja whatsupp, aga kahte viimast ma aktiivselt ei kasuta. Endomondot kasutan siis kui sõidan rattaga või jalutan/kõnnin.

Eile sai tööpäeva jooksul aku tühjaks. Laadisin õhtul kodus aku jälle ära.

Ja nüüd ona kut jälle ainult 19%, viimati laetud 25h tagasi.

Ega nutitelefonide akud ei peagi kaua vastu pidama, aga oleneb ka sellest, mis telefoniga teha. Ma ütleks, et teen päevas 1-2 paari minutilist kõnet (kui sedagi), kodust eemal olles vaatan gmaili (uuendab end ise iga tund) ja vajadusel facebooki ning sportimisel kasutan endomondot. Ma ei kuula muusikat telefoniga, ei mängi mänge, ei pildista kogu aeg vms. Kodus on ka wifi sees, aga see ei tohiks ka miskit teha.

Kuhu see aku kaob?

Nädal tagasi sellist muret veel polnud. Aku vastupidanud umbes 3päeva, mis on päris hea.

Laen jälle aku ära ja vaatan homme, mis saab.

Kui ikka tühjeneb, siis lülitan kõik taustatoimingud välja ja vaatan, mis siis saab.

Ja siis jalutan Tele2 putkasse.

Pulmadeks saab terveks

 

Olin üks õhtu õnnetu oma jala tõttu ning küsisin Härralt, millal mu jalg terveks saab.

Tema vastas, et pulmadeks ikka saab terveks.

Paneb ikka ohakama selline vastus, kui rattaralliline on alla nädala, aga kihlasõrmustki pole veel sõrmeski.  

Aga ma ikka pidin küsima: "Kas sul sel nädalal (lõputööga) on väga kiire? ... mul on vaja nädalavahetuseks  terveks saada."

 

ma arvan, et ta ütles oh sind totukest.

Hommikuvõimlemine: teisipäev

Äratuskell 06:00, mis nihkus kiirelt 06:10 peale ja siis pidin end juba voodist välja ajama (väsimus endiselt suur, eile oli toas veidi vähem sooja ja sain ka varem magama, aga tundub, et ikka jäi väheks..lisaks jäin ka kella 7 ajal õhtul magama veidiks).

Täna olin juba targem ning pärast hügieeniprotseduure lõin omleti kodujuustuga pannile (see tahab pannil üsna kaua olla) ning alles siis võtsin hea asendi vaibal.

Selg endiselt kange. Küll oleks hea veri käima saada nt hüppenööriga, aga antud hetkel ma hüpata ei saa. Kükke ei saanud ka teha.

Aga tegin üht ja teist ning isegi hantleid hoidsin käes. Ja kõhulihased.

Küll hommikul on ikka raske. Uni on palju magusam.

Kui jalg terveks saab, siis võiks ikka proovida tiiru pargis teha.

Duši all jõudsin ka ära käia ning omlett sai valmis kohviga samal ajal.

Omlett: 1muna, 2 muna valget, 3spl kodujuustu, veiid piima, 50g kalkunisinkI/(veidi vähem) vorsti, jupp kurki (selle lõikan eraldi taldrikuservale)

Hommikuvõimlemine: esmaspäev

Kuulsin vaevu äratust, mis helises 06:10. Vedasin end elutuppa ja plaan oli võimelda. Veel õhtul, enne uinumist, mõtleisn, et võtan hantlid ka (jalaga ju suurt miskit teha ei saa), aga selleni ma ei jõunud. Uinumisega oli probleeme, olin üleväsinud ning toas oli metsikult palav.

Elutoas läksin selili pehmele vaibale ja sirutasin end pikaks-pikaks. Panin silmad kinni ja väga hea oli olla. Paar minutit läks mööda ja sirutasin veel end. Äkki paar korda rullisin end seljal ka, aga selg oli kange ja see polnud nii hea.

Jäin hetkeks magama.

Hakkas tekkima südamtunnistus võimelmise kohta, sest ärkasin ju sellepärast varem (10 minutit varem, aga ikkagi varem). Lõpuks tegin 50 kõhulihase harjutust ja kõhuli olles veidi "ujusin".

Sellega mu täna hommikune võimlemine piirdus.

Uued katsed homme.

Bubble Witch Saga

Olin suur Fb mängude vastane. Blokkisin kõik mängud, kust keegi mulle vähegi kutse saatis. Siis aga avastasi Tikri blogist postituse mullide kohta ja tööl oli üks rahulik päev ning ma otsustasin proovida. Muidu ma olen ju selline vanakooli mängude austaja nagu Supaplex ja Prehistoric 2.

Läks veidi aega, aga san mängule pihta (ega ma juhendit ju ei lugenud). Kodus mängis Härra ka ja kui mul sõprade abi oli vaja, siis hakkas temagi mängima. Aga mingil hetkel jättis ta pooleli, sest FB hakkas tema teadmata teateid ja kutseid saatma ning see oli talle vastu. Võib-olla saavad minu sõbrad ka neid kutseid, ma ei tea, keegi pole kurtnud, aga teatke siis, et ma ise saadan neid vaid neile, kes kindlalt seda mängu mängivad.

Kui Härra endal mängu ära blokkis, siis hakkas ta ka seda minu alt mängima (ja vahel saadab ta kogemata kutseid tervele mu sõbralistile). Pildil on teine suuuur maailm (The Shadow Realm). Kummaline on mõelda, et alguses olime ikka algajad. Me ei ole ostnud ühtegi lisavidinat, küll aga kasutame vahel punkte, et saada lisapalle vms (punktisumma oli täna hommikul vähemalt 30000 võrra suurem). Aga lisavidinatest hoolimata, oli esimeses suuures maailmas (Witch Country) ikka ilmatuma raskeid leveleid või vähemalt nii me arvasime siis. Aga edasi liikudes kasutasime neid puntkide eest ostetud vidinaid üha vähem ... Samas praegu mõtleme, et kui mängu poolt poleks seda sihtijat, siis ilmselt me ka nii kaugel ei oleks. See annab väga palju juurde.

Härra ongi viimasel leveli juures. Aga viimastel nädalatel pole tal aega olnud seda mängida ja mina seda ei puutu. Mina teen päeva-leveleid ja siis saarte-leveleid. Istusingi ühes levelis jälle kinni ja sinna ma neid punkte täna kulutasingi.

Tärnikesi pole ka väga palju. Kui vahepeal eriti sügaval kinni olime, siis mängisin vanu leveleid, et rohkkem tärne saada. Õnnestus ka, aga enam väga ei viitsi.

Pühapäevased jutud.

Kui ma eile hommikul ärkasin, siis sain aru, et reede õhtune jalutuskäik linna (ja Eedenisse) polnud sugugi hea mõte olnud. Kui reedel olin veel enam-vähem korralikult kõndinud, siis alates eilsest ma lonkan ikka korralikult. Endiselt pole jalal näha ühtegi hematoomi, turses on pahkluust kõrgemal ehk juba sääre piirkonnas. Suurema osa ajast olen elastikut peal hoidnud, siis on kergem kõndida longata, määrin mitmeid kordi päevas diclofenaci või muu sarnasega. Tööl oli meil õnneks 5% diclofenaci geeli. Tööpäev läks rahulikult, patsientidel oli vist ka minust kahju, kui ma nii vaevarikkalt nende palatisse jõudsin. Õnneks oli üks palat mul kohe üle õeposti ning teine siis koridori lõpu poole, aga mitte päris lõpus. Valve läks rahulikult, kohati oli isegi igav, aga läks hästi, sest kiire valve poleks sobinud ja siis oleksin pidanud endale päevaks asendaja otsima (mis oleks vist võimatu olnud). Kõrval osakonnas oli tööl üks mu lemmikõdedest (neid on seal täpselt kaks) ja enne koju tulekut sain pähe ka patsi. Käisin poest läbi ja ostsin saia! Ma ostan väga harva saia (Härra sööb küll mitmeviljasaia vms, aga mina söön Jassi seemneleiba), aga Konsumis müüakse ju lahtist rosinasaia ja see on lihtsalt suurepärane! Võib-olla sellepärast ma Konsumis ei käigi, sest muidu ma ostaks seda saia tunduvalt tihedamalt kui kord kvartalis.

Härra küsis, miks see sai nii hea on (pakkusin talle ka muidugi, aga ta ei söö rosinaid). Ma ei osanud muud vastata, kui et see on nii pehme ja siis on siin veel rosinad!

Järgmiseks nädalaks peale töö ja kodu plaane polegi. Nädala keskpaigas küll tuleb üks sõbranna linna ja toob mulle sportsdirectist tellitud asjad ära. Tellisin Härrale mõne ilusa särgi, mingid uued värvid oli tulnud. Ja ega ma oma haige jalaga ei kipu ka kuskile. Ma veel ise mõtlesin, et ärkan hommikul kell 6 ja teen veidi võimlemist, aga nüüd ma ei teagi ... Teisipäevast pidi juba jahedamaks ka minema. Mitte et mulle see kuum meeldiks, aga ma ei taha hommikul enam pikka dressi selga panna. Tööl jätan ka trennid vahele, tee sel ajal parem loenguid. Sellega meenubki, et Kutseliidu koolituspäev on juba neljapäeval ja ma peaks oma ettekande üle vaatama.

Sain ka juuni töögraafiku kätte. Ma taaskord ei mäleta enam soove eriti, aga 7.06 24h, too nv pidi just mu hea sõber Tartusse tulema.. 15.06 10h ja lõpetan 19.06 öövalvega. Huvitav on aga see, et mu leping lõppeb samuti 19.06 ning kindlasti on seadusega vastuolus minu viimane tööpäev, mille lõpuks on 20.06... Ma saan aru, et kedagi pole tööle panna, aga peaks vist ikka selle kohta küsima (v-o ei anna muidu palka ka?). Kaks esimest valvet on armsal viiendal korrusel, aga lõpetan ikka kuuendal täiesti võõras seltskonnas. Aga kui sina oma töögraafiku saad (täna seda teil veel väljas polnud), anna teada, kas üks kahest klapib.

Täna üks töökaaslane: "Sa lähed jälle ära?!"

Mis saab, kui aasta pärast on meil seal korrusel 28 voodikohta? Kust võetakse need õed juurde? Ruumid (paberimajandus + ravimite ettevalmistus)?

Inimesed, kes sellega läbi lähedaste või tööalaselt kokku ei puutu, ei oska vist aimati kui palju on meil vähihaigeid. Mina ei taha seda vahel siiani uskuda. Võib-olla oli ka vanasti, aga siis ei teatud, millesse inimesed surid. On ka neid, kes ei tahagi arstile minna, sest kardavad midagi sellist teada saada. Ja need lapsed ja noored... kust need haigused tulevad?

Vahepeal tegin viineripriukaid. Veidi enne tööpäeva lõppu saatis üks kolleeg mulle pildi kringlist, mille ta alles valmistanud oli. Sellest tuligi mul see rosinasaia isu, kuigi tegelikult mõtlesin, et ostan pärmi-lehttaigent ja teen ka kodus miskit. Paraku saiakesed sellest eriti head ei tule (parim on ikka Võrumaa kodune pärmitaigen või minu venna tehtud), aga siis mõtlesime, et teen hoopis viineripirukaid. Viinereid me eriti ei söö (midagi kasulikku seal ka ei saa), aga kuna Härral on periood, kui ta eriti ei söö, ei maga, rääkimata söögi valmistamisest, siis eile tõin talle Rakvere viinereid ja friikartuleid ahjus valmistamiseks. Täna ostsime juurde mingeid suitsuvorste (väga head muide), lehttaigna rullisin ja seejärel lõikasin ribad, mille siis keerutasin ümber viineri/vorstikese. Ja nüüd need ongi munaga koos ning küpsevad ahjus. Minul on küll juba kõht täis ja pirukad mu menüüsse üldjuhul ei kuulu.

sellised mittemidagi ülevad lõigud siis täna.

Minule jääb jooks ära..
kurb on.

Update.

Tööl olles mõtlesin nende postide üle ning ei mõistnud, kuidas see ikkagi võimalik on. Kolmandat korda üldse ei oota. Ja siis meenus ka vastu ukseklaasi kõndimine. Äkki võib selle ka postiks lugeda ja siis ongi kolm täis ja rohkem ma selline totu ei ole?

Kuna ma tööl lõunal ei käi teises majas, siis polnud mul terve päev otsa ka asja alumisele korrusele või maja peale. Veidi pärast 16, tööpäeva lõpus, aga siiski oli. Koridoris lonkisin veidi, aga üldiselt polnud jalal viga. Aga trepist allaminek oli viga. Õnneks õppisin ruttu.

Vahepeal palusin kolleegi, et ta ütleks mulle, et mu jalg ei ole turses. Ta oli veiid hädas, kuid saab öelda, et ei ole, kui ikkagi on? Pahkluu juurest veidi turses, aga ei midagi hullu.

Härrale olin hommikul saatnud lühikese emaili "sõitsin vastu posti :(". Aga ta oli nii ametis koolitööga, et ei vaadanudki emaili. Kui mina aga koju jõudsin, siis ta sai kohe mu näost aru, et ma olin jälle millegagi hakkama saanud. Ise ma veel kiitsin, et mul marrastusi ja hematoome ei ole, tema küll leidis mu jalalt sinika.

Käisin korra linnas jalutamas. Tahtsin ka veidi ilusat ilma nautida ja samas vaadata, mis mu jalg teeb. Jalal polnud viga. Trepid ikka ei meeldi. Jooksusamme ma ei üritanudki.

Ma ei tea veel, mis ma 12h pärast teen. Pean mõtlema ka sellele, et 1.06 rattaralli ja jalale ei tohi liiga teha.

Vastu posti vol2.

Just nii ongi, pealkiri ei valeta sugugi. Täna tööle tulles sõitsin taas vastu posti.

Ilm oli ilus ja soe, päike juba säras. Olin juba poolel teel, ületasin teed koos jalakäiaga (, siis ma ei pea ülekäigurajal ratta seljast maha tulema), sain tagasi kõnniteele ja lisasin kiirust. Ma ei mäleta enam, kas ma vaatasin midagi või jäin mõtlema, aga järgmisel hetkel nägin, et post, mille küljes on prühikast (teate küll, et rohelised prügikastid, mis postide küljes asuvad käele sobival kõrgusel), põrkab kohe minuga kokku.

Põrkaski. Hoobi sai ratas ja eesasuv korv.

Mina ja jalgratas maandusime asfaldil.

Kaks autot sõitis mööda, vaatasid, keegi nendest ei peatunud ega küsinud, kas ma abi vajan. Ainult see jalakäia tuli vaikselt ja uuris, kas ma ikka terve olen. Ütlesin, et pole hullu midagi, surusin hambad jalavalu tõttu kokku ja mõtlesin "kuidas ma küll homme olümpiajooksul osalen".

Ajasin end püsti, ajasin ratta ka püsti. seljakoti panin tagasi korvi, ei hakanud vaatama, kas seal kotis ka asjad terved on.

Sõitsin tööle. Aeg-ajalt käis kuskil midagi vastu. Tööle jõudes uurisin asja ja ilmelt probleemiks piduriklotsid, aga küll Härra need kodus ära timmib.

Käsivarsb veidi punetab, aga marrastust ei ole. Dressid said veidi tolmuseks, aga põlved ja nahk terve.

Küll aga jäi vasak jalg kuidagi õnnetult ja hüppeliigese piirkond valutab. Osakonda jõudes lasin kiirelt külmaspreid peale ja hiljem panin geeli ka. Lonkan veidi, kardan jalale astuda. Silmnähtavat turset ei ole. Pöiaga saan ringe teha, aga kükitades lööb jalga valu. Valu 4 palli 10st, isegi hea ju.

No vaatame, mis õhtuks on.

Homme on tõesti Olümpiajooks ja esialgne plaan oli seal 10km joosta kiiremini kui eelmisel aastal (aasta tagasi oli vist 65minutit). Lugesin hommikul meeldetuletus meili ja korraldust. Kirja lõpus oli kenasti välja toodud, et sooja lubatakse 25-30 C ja tuleks ikka joogipunktides juua, kanda peakatet ja sportida vastavalt tervisele, võimetele. Mõni aeg tagasi käisin +25 kraadiga sörkimas, üritasin tasakesi, aga min fr oli 150 ja pigem oli seal üle 160, kuigi ma tahtsin aeroobset trenni. Nii et kui tervis võimaldab, siis läbi ma selle jooksen, aga eesmärke see 60minutiga saada, ei hakka ma seadma. Kes teab, võib-olla pean hoopis kõndima hoopis.

Teate, mis selle vastu posti sõitmisega kõige hullem on?

Kas kaks jääb kolmandata??!

 

Täna hommikul Härra veel ütles: "Sõida ettevaatlikult." Mõni aeg tagasi küsisin talt, kas ta vahel muretseb ka minu pärast. Enda peas mõtlesin küll rohkem töökoha tõttu (sest kaks aastat tagasi läks ikka päris kaua aega, enne ta nõusse saamist, et võiksin siin asutuses ju proovida). Tema aga ütles hoopis, et muretseb siis, kui ma rattaga sõidan.

Nagu näha, siis on ka põhjust...

Läksin eile kaks tundi hiljem magama kui tavaliselt. Härra tegi poole 12ni lõputööd ja seejärel käisime ühe sõbra juurest läbi (kes tegelikult juba magas, sest pool 5 on vaja äragata, et kell 5 alustada sõitu pealinna tööle), kellele ta seda projekti tegelikult teeb. Jõudsime kell 12 koju ja sättisime end kohe voodisse, kuid und kohe ei tulnud.

Jõudsin ma täna koju. Sõin, vaatasin "Kirgede tormi" ja kell 18 otsustasin veidi pikutada. Pikutasingi veidi, aga kui silmad avasin, siis oli kell 19. Tahtsin veel pikutada, panin äratuse poole 20ks. Kui kell sai 19:31 lülitasin selle kinni, sest väsimus oli suurenenud ja tahtsin veel pikutada (magada).

Jah, nüüd lõpuks ajasin end voodist püsti. Õhtupäike, mis täna väga soe on, paistis aknast sisse otse voodile ja pooleldi teki all hallas päris palav. Tegelikult oli plaan mul jooksutiirule minna. Silmad aga tahavad väga kinni vajuda.

Tegelikult oli mul plaan sokisahtel korda teha, sorteerida, aga ei jõudnudki.

Jooksma ikka jõuan, kasvõi 2km.

Vot nii juhtub, kui valel ajal magama lähen.





edit: kuna väljas on endiselt +25, siis ma lähen üritan selle sokisahtli sisu ära sorteerida.

Hetkel on Tartus ka paar autot, mida vaatama minna ja mis välimuse, varustuse poolest mulle meeldivad. Üks nendest maksab veiid rohkem, kui mul hetkel raha on, teine sellest veel veidi rohkem. Mõlema puhul probleemiks ka see, et pole Eestis varem arvele võetud ja esmane registeerimine maksab umbes 128 eurot ( - see on päris suur summa + tuleks veel juurde kindlustus ja kogu see raha peaks olema kohe olemas). Aga kuna Härral on kiire, siis pole ka autosid vaatamas käinud. Loodan vaid, et juuni alguses ka miskit alles on või tekib mõni veel parem variant. Muide, üks on nii ilus roheline!

Celica ikka seisab mul siin värava taga. Noore vend sai hiljuti juhiload, just pakkusin talle, et äkki tahab odava raha eest endale esimeseks autoks...

PS: vahel peab kiitma ka ennast - Napoleoni kook tuli suurepärane! Kui ma enne alustamist veel Internetist retsepte uurisin, siis mitmeski kohas olid kommentaarid, et "saage ometi aru, et Napoleoni koogi sisse ei käi moos". Jah, võib-olla tõesti originaalis ei käi, aga meie pere omas käib ja see on lihtsalt imehea!

ja Pagaripoiste lehttaigen on tõesti super!

Laiskuse uss

Ma ei ole väsinud rohkem kui tavaliselt ehk tööpäeva lõpuks on ikka väsimus peal, kuid koju jõudes see väheneb, samas magama tahan ikka poole 23 ajal minna. Hommikune uni on jätkuvalt äratuseni ning plaanist, "kui uni varakult ära läheb, siis võimlen kodus või lähen sörkima", pole midagi välja tulnud. Valinud olen sellise töö, et see ei saa kunagi otsa ja isegi kui mõni päev polegi nagu suurt midagi teha, siis tegelikult on paberimajandust alati.

Härra tegeleb päeval lõputööga ja öösel mõtleb selle peale. Päris kurb on  teda vaadata, sest stress on üle pea. Aga ma saangi vaid hoolitseda selle eest, et ta ikka sööks-jooks ja minuga koos magama tuleks, et hommikul värske peaga jälle usinalt mõtte- ja kirjatööd tegema hakata. Vahepeal oli seis mingis osas ürpiski paha, aga tundub, et nad juhendajaga leidsid lahenduse. Jäänud 11 päeva töö esitamiseni.

Härra sünnipäev möödus rahulikult. Esmaspäeval läksime Kapriisi, olin pannud kinni laua kaheksale ja oh seda üllatust, kui sinna jõudes ei olnud ühtegi nii suurt lauda tekitatud ega kuskil laual kirja reserveeritud. Noormees küll küsis, et kummale poole me lauda soovime ja seejärel toimetas (kuigi me agaralt tahtsime juba ise lauad kokku lükata), siis minu jaoks oli selline käitumine veider. Aga mis siis oleks olnud, kui see koht oleks puupüsti täis olnud? Kas siis oleks mõned inimesed ära aetud, sest neljast laualast oli vaja teha üks suur? Teenindas meid aga üks väga rõõmsameelne ja kena neiu. Tandoorikanasalat oli jätkuvalt imehea ning portsjon väga suur. Kodus maiustasime Napoleoniga, jõime vahuveini. Võrumaalt toodi veel kringlit ja nii see õhtu läks. Eile käisid veel väike protsent minu perekonnast ja õhtul nautisime mõnusat vihmasadu ja tormituult.

Täna käisin arstil. Oh seda üllatust, kui kabinetis istus ka mu kirurgia õppejõud, kes ilmselt ei tundnud mind ära. Kooli ajal oli ta alati väga tore ja armas, kuigi kohati oli temast raske aru saada, sest eestikeelsed sõnad kadusid ära. Ma ei saanudki aru, miks ka tema seal oli, ei tuvustatud, aga ma ise ka ei küsinud. Aga kui hästi läheb, siis enne sügist selle erialaarsti juurde minema ei pea. Ravimeid saan ise vaikselt korrigeerida. Ainult, et praegune muutlik ilm ei sobi mu tervisele. Närvivalu on vähenenud, hommikul olen kange, aga päeva peale hakkan ikka liikuma. Jalad enam alt ei kao.

Tööpäeva lõpuks olid taevasse kogunenud tumedad vihmapilved ja saingi ainult 5 minutit sõita enne vihamsadu. Läksin veel poest läbi ning siis sadas juba korralikult. Sain läbimärjaks, aga mul polnud selle vastu midagi. Vihm oli soe ja pehme.

Peal on täielik laiskuse uss. Jõuan õhtul koju, aga suurt midagi ei tee. Teen süüa ja koristan veidi, aga see ongi kõik. Võiks ju raamatut lugeda, aga ma ei viitsi. Võiks koristada ja sorteerida neid asju ja kohti, mida ma iganädalaselt ei tee, aga ma ei viitsi. Võiks ju ometi alustada ettevalmistusi C hepatiidi loenguks, aga kohe sugugi ei viitsi ja ei taha. Telerist ei tule ka midagi ja sarju vaatame minimaalselt (siis kui Härral õhtuks väga suur kopp ees on ja mina veel magama pole jäänud). Võiks linna minna ja midagi kinkekaartide eest osta, aga pärast tööd ei viitsi. Kuu pärast tahaks midagi uut ja ilusat Härra lõpetamisel kanda, aga poodi minna ei viitsi. Tahaks jumet veidi pruunimaks saada, aga päeval olen tööl ja nädalavahetusel ka.

Härra 25!

Kui selle aasta puhkusegraafikud saime ja mul oli preemiaks 3 lisapuhkusepäeva, siis planeerisingi need nii, et üks märtsis meie töhtpäeval, üks aprillis (mis ebaõnnestus) ja üks Härra sünnipäevaks. Sest nii hea on teha sünnipäevalapsega koos hiline hommik, ringutada ja sirutada, nautida hommikukohvi, süüa kiirustamata kooki ja nautida päeva.

Lõputöö kirjutamsie tõttu küll pole Härral päris selline päev nagu me tahaks, aga suur sünnipäeva pidaja ei ole ta niikuinii. Hetkel vaatab ta Troonide mängu ja seejärel hakkab taas jooniseid tegema. Mina lähen teen rattaga ühe tiiru. Tagasi tulles veel veidi tolmu võtmist, lisaks lõikame tal juuksed ja mõtleme mida selga panna (väljas on hetkel juba +24).

Väheste külalistega käime väljas söömas ja kooki sööme siin. Meie pisike kook oli küll imehea, järelikult on suur ka. :)

Ja homme õhtul tulevad veel minu sugulased.

.

 mõni vajus veidi viltu... aga jõudsid kenasti Härrani, kes soovis oma soovi (mida ta mulle ei öelnud) ja puhus küünlad ära. :)

Närvivalu.

eile hommikul andis jalg veel veidi tunda, ag aüldiselt oli hea. Lonkamine kadus ning sain kenasti liikuda.

Seljaga pole aga lood sugugi paremaks läinud. Ainult voodis on hea (meil on hea sleepwelli madrats) ning kõvema (puidust) tooli peal istumisel pole ka väga viga. Ja seista saan muidugi. Aga diivanid ja pehmed toolid, raske neile istuda, veel raskem seal püsti saada. Hommikul üritasin põrandal võimelda, aga ebaõnnestusin. Kui üritan varbaid puudutada, siis ulatuvad sõrmed vaid põlvedeni, lihtsalt ei saa sealt edasi.

Tänasega saab täis 4 nädalat.

 

 

Päevaplaan.

- lehttaigen Pargapoistelt

- Vallikraavisst läbi

- poest läbi

- lõunasöök

- Napoleoni kook

- jooksma

- sõbrannaga jalutama

- koristamine

#53 perfect day

pealinnas.  

Ideaalseid päevi on mitmesuguseid. On sellised ideaalne päev kodus (sh Härraga) ja siis on ideaalne päev mujal.

Käisin eile üle pika aja Tallinnas. Kõik viimased korrad olen ma seal muidu käinud vaid vahepeatusena, kui lennuk on läinud varahommikul ja õhtuks olen kohale jõudnud. Ja kuigi ma olen suur jooksusõber, siis maijooksul ma ei käinud. Sellest võttis minu jaoks osa natukene rohkem kui liiga palju inimesi. Mina käisin ühe armsa inimese sünnipäeva tõttu ja seetõttu ei andnud ka teistele sõpradele-tuttavatele-sugulastele teada, et ma seal olen. Kui ma ikka lähen ühe inimese pärast, siis peab see päev ka tema päev olema.

Hommik algas vara, läksin juba pool 7 rongile. Sõitsin esimest korda uute rongidega. Müra oli vähem, aga tudumiseks polnud istmed kõige mugavad (sellest hoolimata jäin ma magama ja ärkasin vaid peatustes ja siis veidi enne Ülemistet).

Ilm oli imeilus. Pühapäeva hommik veel liikluses vaikne, kuid läbi Kalamaja minnes valmistuti juba Kalamaja päevadeks. Pagaripood oli kinni. Korteris tutvusin suureks kasvanud kassiga, kes tegi pättust ehk rohkemgi kui pool aastat tagasi. Tegime väikese jalutuskäigu maja taga asuvas pargis, kui jõudsime Linnahalli katusele ja uudistasime, milline suur kruiisilaev sadamas seisab. Ma ei olnud Linnahalli mkatusel käinud vähemalt 10 aastat kui mitte rohkem. Ometi tulid meelde need korrad, kui kunagi ammu, väiksena, sai sinna teatrisse mindud (või muusikali kuulama).

Nende armas korter asub Kalamajas, puidust maja, ahi ja vaade aeda ning parki. Väikese liiklusega tänavad. Meri suhteliselt lähedal. Istusime aias, grillisema, nautisime päikest, jõime vahuveini ja veini. Polnud sellist tunnetki, et istuks pealinnas. Linnas, mis mind muidu üldjuhul 5 minutiga juba ära väsitab.

Mida muud vaja, kui ilusat päikselist ilma, rohelisust enda ümber, vaikust linnamürast ja mõnusat seltskonda.





Koju jõudes olin aga päris läbi omadega. Läksin kell 10 magama.

Väike hädaline.

Juba tükk aega tagasi kirjutasin närvivalust, mis pesitseb alaseljas ja mööda jalga alla jookseb. Tol ajal jooksis see pigem alla mööda vasaku jalga. Pärast esmaspäevast jalgratta intsidenti sain põrutada ja peaaegu kadunud valu tuli tagasi. Kuigi hakkas vaikselt leebuma, siis eile ja täna on küll õudne olnud. Võtan ikka (ja jälle) ibumentini 400mgx3, aga vahel, kui see natukenegi valu vähemaks võtab, siis kipun ma seda unustama. Ma ei ole väga tubli tableti võtja. Eile õhtul oli parem jalg veidi kummaline, aga liikuda sain, lihtsalt oli raske. Mõtlesin, et uutest tallatugedest, ikka vajab ju harjumist. Käisin õhtul isegi sörkimas, tahtsin teha 5 kiiret kilomeetrit, aga organism oli väsinud ja jalad nagu pakud, nii et jooksin vaid 5 ja pulss oli isegi kõrge. Jalg oli justkui korras. Hommikul aga lonkasin, teatatud asendid väga valusad, samas hematoomi kuskil ei olnud, nikastanud ju polnud, hüppeliiges oli ka korras, aga ikka valulik ja ei saanud hästi jalale toetuda. Määrisin valuvaigistava geeliga. Samal ajal hädas seljaga, ei saa voodist püsti, ei saa diivanile, ei saa diivanilt püsti või toolilt. AInus hea asend on jalgratta seljas, tasakesi sõites ei jookse valu mööda paremat jalga alla ka (varem jooksis ju mööda vasakut!). Poole päeva peal avastasin, et parem jalg on ka veidi turses, aga hematoomi ega miskit, lihtsalt valulik ja turses. Närvivalu püsib, valuvaigistid ei mõju. Olen väike hädaline. Õnnetuks teeb, kui miski valutab ja korralikult liikuda ei lase.

Vereanalüüsid.

Andmed mulle endale. Meeldib alles hoida. Võrrelda. Jälgida.

Hgb 139 (aasta tagasi 138) norm 117..153

Settekiirus 2.0 (aasta tagasi sama) norm <11mm/h

aasta tagasi oli neutropeenia, hetkel wbc normis 4,39 .. norm 3,5..8,8

Glükoos 5.0 (aasta tagasi ka 5,0) norm  4,1 – 6,1 mmol/L (plasmas)  3,5 – 5,5 mmol/L (täisveres). HbA1c oli aasta tagasi 5.2%

Kaltsium (ioniseeritud) 1,23  (aasta tagasi sama) norm 1,116...1,32)

Kaltsium 2,28 norm (2,15...2,55)

Transaminaasid normis.

Kolesterool 2,8 (aasta tagasi oli 2.9) norm on 2,9..6.1 ehk mul on hetkel isegi alla normi. sealt edasi HDL 1,36 (aasta tagasi sama, norm 1,00...2,70), LDL 1,38 (aasta tagasi 1,40, norm 1,20 ... 4,30). Hea kui kolesterool kõrge ei ole, aga kui see liiga madal on, siis on ka jama. Nii et võiks jääda selleks nagu see on. :) Triglütseriidid 0,43, mis on tsipa alla normi. Aasta tagasi oli 0,86 (norm 0,45...2,60).

Kusjuures, märtsis mõõdetud mul kolesterooli väärtuseks 4,34, sõrmest, kapillaarverest!

Vitamiin D 77,7! Aasta tagasi oli 59,4. norm <75 WOW, olen isegi üle alumise normi saanud, olen seda üsna tublisti ka terve talv võtnud, aga tundub, et pean edasi võtma, sest kaltsiumi ainevahetuseks peaks see veidi kõrgem olema.

Ferritiin 19,3! aastaga langenud 10 pügalat. Aga siiski normis (13..150). Kaks aastat kenasti normis püsinud. Ei tea, mis jama see siis oli, et see vahepeal mul 2 peale kukkus...

Transferriini lahustuvad retseptorid 4,5 ehk veidi tõusnud (1,9...4,4). Aasta tagasi 3.8

Folaat 19.3 ehk normis, sedagi olen vahepeal pidanud juurde võtma.

Vitamiin B12 273, kenasti normis, lihasesse on need süstid üsna valusad.

PTH 4.02 normis, see on kõrvalkilpnäärme talituse näitaja.

Proove vaadates peaks ju tervis üsna hea olema :)

Kui aeg hakkab otsa saama..

on vaja tegeleda selle ühe tähtsa asjaga. Sotsiaalelule paariks nädalaks kriips peale. Sarjadele paariks nädalaks kriips peale. Maaelule paariks nädalaks kriips peale. Pikale hommikule paariks nädalaks kriips peale.

Sellega võib küll motivatsioon kaduda.

Tuleb masendus peale.

Aga mis on olulisem?

Tallatoed.

Tohter ütles mulle juba aasta tagasi, et ma peaksin endale tallatoed ostma. Mõte oli, aga kuidagi ei jõudnud ostui. Tegelikult meenus mulle just ka 12. klass, kui koolis üks perearst meid üle käis vaatamas. Mäleta, et vaatas rühti ja jalgu/varbaid ja juba siis kippusid mul varbad laiali minema ning ta soovitas mul õhtuti varvastele harjutusi teha. Vist olid need käteräti haaramise harjutused . Vahel tegi, aga harva.

Jala käin ma palju, üldiselt probleeme pole, midagi valutama ei hakka. London oli erand, seal me kõndisime ikka väga palju.

Aga täna käisin Terviseabi OÜ-st läbi, vaatasime mu jalajälge ja valisin endale sportlikud tallatoed. Need olid muidugi poole kallimad kui need tavalisemad, aga tundusid igati mõistlikud. Lisaks käin ma ju jooksmas. Käisin nendega juba enne linnas ja hoopis teine tunne! Lisaks oleks vaja ka tööl sisejalanõudesse midagi, aga selleks pean jalanõudega sinna minema.

Maksid 30 eurot, allahindlusega 27.- (ehk SA TÜK töötajatele -10%).

Ega sellised asjad polegi odavad, kui tahta osta selliseid, mis toimivad, püsivad ja ei purune kohe. Ja enda tervis on ju oluline.

Mõned arvud, protsendid täna ja aasta tagasi.

Aasta tagasi võeti mind ühte uuringugruppi. Käisin möödunud aastal juuni alguses vastuvõtul, nüüd siis täna ja aasta pärastootavad nad mind jälle. Põhjustest väga rääkida ei plaani, kes teab, see teab ja nii ongi. Mind aga huvitavad numbrid!

Möödunud aastal olin selleks ajaks juba sportimise jälle katki jätnud ning käisin vaid rattaga tööl. Sügiseni tegingi kerget sporti - rattaga tööle, vahel harva jooksin paar tiiru. Oktoobris läksin spordiklubisse, novembrist märtsini tegin rohkem jõusaali. Ja nüüd siis taas jalgratta jooksmise osakaal suurenenud, jõusaali osakaal vähenenud.

Lisaks röntgenile, kompuuteruuringule tehti ka densiomeetriat (luutiheduse uuring), mis lisaks vaatab ka keha rasvaprotsenti ja pidi olema kõige täpsem uuring. Saan võrrelda sellega, et märtsis käisin ühel sportlikul päeval, kui meil mõõdeti ka rasvaprotsenti jne, aga siis me seisime mingil kaalul ja hoidsime käsi sirgelt ees ja millegi küljes.

Näiteks mineraalaineid luus ühe ruutpsentimeetri kohta on mul 0,006 g/ruutcm rohkem. Ma arvan, et see on hea. Lülisambal on küll tihedus veidi vähenenud. Pildi peal tundub kõver ka :/

Aga palju positiivsem on see, et rasvaprotsent on vähenenud 5,5 võrra (selletõttu ka see spordijutu osa siin). Kg osas vähenenud rasvaosakaal peaaegu 5kg. Ja kui ma jutust ja tabelitest õigesti aru saan, siis lihasmassi on 2kg juurde tulnud.

Võrduseks see, et märtsis selle teise aparaadiga mõõdetuna, oli mu rasvaprotsent 7 võrra suurem kui täna. Mõtlesin ise ka tol korral, et naaaatukene liiga suur number ja no näed.

Paremal kehapoolel on mul 0,1% rasva rohkem kui vasakul. Ja aparaat näitas kaalu 900grammi rohekm kui hommikul mu kodune kaal. Pikkuselt olen 1cm lühemaks jäänud. Kaalun 3kg vähem kui juuni 2013.

Teisi toredaid numbreid ei saagi ma möödunud aastaga võrrelda, sest mul pole sellest ajast paberit.

Jään ootama vereproovide vastuseid ja ehk on seal ka midagi head ja positiivset. Tänane doktor oli sümpaatsem kui eelmine. Verd käisin andmas oma osakonna õe juures, sest muidu oleksin pidanud minema teise majja.

 edit: lisan veel juurde selle, et pärast CT uuringut küsis üks tohter, et mis sporti ma teinud olen. Ma ehmatasin juba ära, et nüüd on midagi väga halvasti, aga tegelikult oli küsimus hoopis positiivses võtmes. Vastaisn, et ringtreening jõusaalis ja jooksmine ja jalgrattasport ja sõudespinning. Ütles, et mu vasakul on käeluu (ma ei ole enam kindel milline luu täpselt nendest) on selle järgi väga tugev ja kannataks 90kg kukkumist sellele vms (ma ei saanud täpselt aru, mis mõttes see 90kg on, aga nad olid positiivselt üllatunud).

Need fotoputkad.

Kui kaugemalt alustada, siis ärkasin hommikul ja väljas sadas üsna kõvasti. Alguses mõtlesin, et Härra viib mu tööle ja siis saan hiljem ARKist läbi minna. Vahepeal oli plaan juba bussiga minna, aga lõpuks läksin ikka Härraga. Sain kodus rahulikult lebotada.

Tööpäeva lõpus sadas ikka veel tihedat vihma ning töökaaslane poetas mind ARKi juures autost maha. Teine kolleeg oli mulle ilusa patsi pununud ja enda meelest nägin üsna kena välja. Eile õhtul veel käisin kosmeetiku juures, kus laisn värvida ka kulme ja ripsmeid. Ning ripsmed on ilusa kujuga.

Võtsin südame rindu ja läksin pildiputkasse juhilubadele uut pilti tegema. Tegin 2x3 pilti ära ja mõtlesin, et kohutav. Peegelpilt on ilus, aga foto kohutav. Lammutasin oma patsi ära, kammisin juukseid. Peegelpilt oli ilus, aga ftod taaskord kohutavad. Lõpuks ikka valisin seal midagi ja jäin oma numbrit ootama.

Muidugi ma hiljem mõtlesin, (okei, Härra ütles), et oleks võinud siis ju vana pildi jätta. Sellel pole tegelikult midagi viga. Selline ilmetu on, aga ma ei mõelnud selle peale üldse. Lisaks olin ka riigilõivust valesti aru saanud ja 6 eurot vähem raha üle kandnud. Selle sain seal sulas maksta ilma lisatasuta. Ja seegi oli moment, kui ma oleksin võinud koju minna ja seda kõike paberivaba ARKis teha ja vana pildi võtta, aga ei.

Ega midagi. Lihtsalt jään nüüd ootama ja lootma, et saan lähiaastatel juhiload uuesti välja vahetada... siis käin dokumendi pilte tegemas ja lasen need skännida.

Tõesti tuli sinna kohutav pilt. kõik 9 pilti olid kohutavad. Oleks ehk pidanud 3x3 veel proovima. Kusjuures id-kaardi pidiga olen ma üpriski rahul ja sellegi tegin seal putkas!

 

 

PS: Ilmataat on pöördunud!

#52 Sapiseep

Tegelikult pidin kirjutama hoopis millestki muust, aga tuli hoopis sapiseebi jutt.

Tööpäeva lõpu poole tegi mulle töökaaslane patsi ja milelgi tõttu rääkisime äädikast ja puhastusvahenditest. Ma kasutan köögis suhteliselt palju äädikat (ja soodat) ja muidu ka majapidamiseks. Mul ei ole kapis mitmeid erinevaid kodukeemia pudeleid. Ga riietel olen plekieemalduseks kasutanud ka vana head Lilianit. Mainisin seda töökaaslasele ja tema ütles, et kasutan sapiseepi.

Puhastasin jalgratast. Endalegi arusaamatul põhjustel võtsin ühe tolmulapi, mis muidu on ilus roosa ... aga kui olin ka ratalt üli maha saanud, siis tolmulapp oli must.

Meenus sapiseep. Ja see, et ema juba kunagi ammu andis mulle ka ühe siia. (Tegelikult kaks, aga üks on kuskile kadunud). Mõtlesi n, et proovin sellega.

Ja oh imet. Mu tolmulapp on puhtam kui enne!

Nii et kui järgmine kord mõned muud plekid ka on, siis otsin selle seebi ikka välja. Sokkidel hea kasutada :)

Risti vastu.

Ilmataat on risti vastu minu sportlikele plaanidele. Nimelt oli mul plaan käia ülepäeva õhtuti jooksutiirul, aga juba väga mitmendat korda sajab sel ajal õhtul vihma. Ma ei saa oma tiirule minna varem kui kell 20, sest koju jõudes söön ma õhtust ja söögist peaks ikka 2-3h möödas olema. Laupäeva õhtul käisin ka vudimas. Minnes ei sadanud, küll aga hakkas sadama, kui olin poole kilomeetrid ära vudinud. Sellisel juhul (kui just hoovihma/paduvihma ei tule) see mind ei sega. Jooksin siis ka edasi ja plaanitud 7km sai hoopis 10. Ilm oi mõnus, vihm soe, rada vaikne. Plaan oli ka joosta seal 150x' piiril, aga kui vihma hakkas sadama, siis kiirendasin veidi sammu. Nii tuli 10km sörki umbes 1h18min. Mõned lõigud tegin ka. Mõnus oli. Härra juba kodus mõtles, kuhu ma jäänud olen, sest pidin vaid korraks vudima minema.

Eile oli puhkepäev.

Täna oli algul jooks plaanis, aga sajab vihma ja on üsna märg. Aga lisaks tulin ma just ka kosmeetiku juurest. Niisiis teen täna veiid jõudu ja jätan jooksu homseks, siis muudan ka peapesu päevad ära. Homme lõuna ajal ka ringtreening.

PS: 14.juuni tõukerattamaraton 20km ;)

PPS: Härra ei saa kuidagi aru, kuidas mul õnnestus hommikul vastu aiaposti sõita .. ja ega ma ise ka ei saa.

#51 (kodune) Suitsukana

Härra maale on juba mõni aeg tagasi soetatud uus suitsuahi. Ning kuna kanakintse otstetakse ka suuremas koguses, siis tema isa vähemalt igal nädalal vist teeb suitsukana.

Oh kui hea see on! Värske, mahlane, hea! Ei mingit üleliigsed rasva. Kõik on hea. Ja siis ei kutsu enam üldse poodi seda tallegi suitsukanakintsu ostma ...

Soovitan asju ise teha :) Siis teate, mis seal sees on..

Olgu sinine see esmaspäev..

Ärkasin juba öösel kõhuvalu tõttu, aga tühja kõhu peale valuvaigistit ei võtnud. Hommikul ei jäänud aga muud üle, ei saanud eriti liikuda ja nii see hommik venis. Sain kodus väljas alles pool 8. Olin jõudnud raudteejaama ette, kui avastasin, et töötõendit ei ole ning pöörasin rattaga ümber. Läksin üle vöötraja ja kui saarekeselt teele läksin, siis kukkus lenksu külest rattakompuuter maha. Ilmselt oli halvasti kinni. Pöörasin kohe otsa ringi, olin endiselt vöötrajal, aga auto arvas, et seisma ei jää, sest olen veel liiga kaugel (?) ja sõitsin aparaadist muidugi üle.

No mis seal ikka. Olin selline tellinud swedpanga punktide eest ja töötas teine hästi. Läksin koju tagasi, leidsin tõendi ja asusin uuesti teele.

Seejärel sõitsin vastu aiavärava posti...

lihtsalt niisama... lihtsalt. Hoog oli väike, aga põrutada sain. Selle põrutuse peale tuli tagasi uus seljavalu, mis nüüd pole närvivalu. Istub seal alaseljas ja ära ei kao. Valuvaigistid ka ei mõju. 

Tööle jõudsin õnneks paar minutit enne kaheksat.

Isegi üks patsient, kellega arvasin, et jälle tekib probleeme, nägu mu näost vist (ja toolilt tõustes), et selg ikka väga valutab ja oli rõõmus ja rõõsa..

Lõppastme koolitus läbitud.

Ärkasin hommikul ehmatusega kell 6. Vaatasin kella ja jäin mõtlema või ajan end püsti, sest 30 minuti pärast peab niikuinii ärkama ja tööle hakkama sättima. Olin ünsa õnnetu, sest tahtsin veel magada. Õnneks jäin mõtlema veidi kauemaks ning meenus, et täna on hoopis laupäev ja ma saan 1,5h veel magada. Kella kolmveerand üheksaks jõudsin juba Riiamäele, kus on OÜ Autokoolituse kontor/õpperuumid ja hetk hiljem jõudis sõbranna L. ka.

Kui klassiruumi juurde jõudsime ja õpetajaga kohtusime, siis millegi pärast küsis ta, kas me oleme õed. Vastasime taaskord eitavalt. Koolitusel oli meid kokku 7, üks noormees ei tudnud sugugi kella. Teemasid oli kolm, mis kõik olid omavahel seotud. Vaatasime mitmeid filme, kuulsime juhtumeid elust enesest, tegime veidi rühmatööd, kogusime tarkust ning aeg möödus üsna ruttu. Viie neiu seas oli kaks noormeest, üks nendest mulle head muljet ei jätnud. Rääkisime pauside ajal L-ga oma jutte ja plaane, too kuulas kõrvalt ja viskas vahepeal kommentaare vahele. Ma nääitleks naljaga ütlesin, et jõuame lõuna ajal veel shoppama ka minna (kes mind vähegi teavad, siis see pole sugugi mu lemmiktegevus ja üldiselt ma seda väga meelsasti ei tee (va välismaal)). Tema aga ei suutnud oma kõrvu uskuda, et meie ainult shoppamise peale mõtlema. Poetasin, et tegelikult mulle poodlemine ei meeldi. Selle peale tuli küsimus, kas ma olen mees... Dialoog oli tegelikult pikem, aga mingit meeldivat muljet ei jätnud. Kui me koolitusel oli juttu pikivahe hindamisest ning sellest, kuidas seda teha, siis õpetaja pakkus välja, et võib meile ka filmi näidata. Mina ütlesin, et võiks küll ning selle peale tundusin tema pilku ja nägin silmanurgast ta nägu, mis ei olnud hea. Pikivahe hindamine pole tõesti raske, aga miks mitte filmi vaadata? Ja mulle tundus (üsna kindlalt), et teised neiud tahtsid seda ka näha, aga nad ei olnud väga jutukad.

Sõbrannaga saime ökosõidule ühel ajal mindud, õpetaja paigutas nii, käis veel enne meie käest täpsustamas, kas meile nii sobiks. Niisiis saime me kella 12ks sööma minna ja valisime seal kõrval asuva Asian Chef'i. Kuigi toit maitses hästi (vütsin kana kastmes + tavalise aurutatud riisi), siis tõdesin, et ZenZen meeldib mulle rohkem, sest kana on huvitamates kastmetes. Magustoitu ei lubanud. Toit, mis alles jäin, võtsin koju kaasa (ja sõin just õhtusöögiks). Ökosõidule läksime kell 13 ja juhtus nii, et sõitsime L-ga täpselt sama ringi. Minul, naisterahvana, läheb uue autoga harjumiseks ikka aega, aga sõidu lõpuks polnudki enam nii võõras. Sõitsime üles Riiamäele, Ekraani juures vasakule ja edasi Võru tänavale paremale kuni uue viadukti ja ringini ning pöörasime Turu tänavale ja sõitsime kesklinna ja otse-otse kuni jõudsime uue sillani, mis viis meid Ujula Konsumi ringi juurde, kust läksime üles Narvamäele ja sealt paremale Puiestee tänavale ja sealt Selveri juurest paremale suurele Anneringile, ringilt sillale ja sillalt Kalevi tänavale ja munakivi tänavalt üles Tähe tänavale ja olimegi tagasi. Kuigi vahepeal sian kütusekulu kenasti 4,3 peale, siis lõpuks tuli liiter juurde.

Kella 24ks jõudsime Raadile ja siis hakkas küll hirmus. Oleks võinud pulsiöö ja kella endale peale panna. Ilm hakkas kiskuma vihale ja aeg-ajalt tibas veidi. Paljud tulevad libedasõidult tagasi "oh kui äge, läheks veel", kuigi lõpuks enam hirmus polnud, siis uuesti ikka minema ei kipu. Pärast pisikest teooriat läksime sõitma, olime L-ga ühes autos, tema alustas.

Esimene harjutus - takistusest möödumine. Kiirus 50km/h, kui õpetaja andis käega märku (kummalt poolt mööduda), siis sidur alla, hetk hiljem rool veerd paremale-vasakule, hetk hiljem rool otseks, kui takistusega kohakuti, siis rool teisele poole ja siis vaja saada rool otse. Oi me tegime piruette. Ma arvan, et kõik korrad, kui me mõlemad seda sõitsime. Kogu aeg küll põdrale otsa ei sõitnud, aga rooli ei suutnud me piisavalt kiiresti keerata ja nii me seal jääl pöörlesime ... endas süda taos ja ikka kartsime, et äkki läheb auto veel ümber ka. Ei läinud.

Teine harjutus - takistus on ees, pidurada ja mööduda (ise saime valida kummalt poolt). Kahel esimesel korral õnnestus see mul üsna hästi, pidurdasin hästi, sain mööda ka, aga siis vist ikka tegin pool tiiru autoga ka. Teooria oli sidur ja pidur täiega alla, siis pidur lahti, rool veerand paremale-vasakule, rool otse, rool teisele poole ja saada auto otse. Teooria on ju lihtne, kui oled möödas ja auto tagaots kisub ühele-teisele poole, siis keerad ka rooli samale poole, aga reaalselt liikus see auto nii ruttu, et minu käed nii ruttu ei käinud. Pidurdasime eest sain kiita.

Kolmas harjutus - kurv, tuleb seisma jääda. Märgi juures sidur ja pidur, pidur lahti, rool nõks vasakule, pidur alla, pidur lahti, pidur alla, pidur lahti. Ühel korral tuli see väga kenasti välja. Aga siis vist pidurdasin liiga ruttu järjest ja tegime veidi piruette ja lendasime seal jääl.

Libedust oli küllaga, lõpus hakkas ka hoovihma sadama. Kuulsime, kuidas VIP inimeste juhtidel on koolitus 6 päevane. Ükski naine seda Baltikumis veel läbinud ei ole ning nemad peavad külglibisemisest auto suutma välja tuua kiirusel 110km/h. Kui mõnel päeval hakkama ei saa, siis edasi ei pääse. Naisi on üritanud, aga nad on loobunud. Kolmandaks päevaks peab kolonnis (pikivahe 10m) mingit takistusülesannet läbima 70km/h kiirusega. Nii et kui keegi naine on ka huvitatud, siis minge ja proovige. Aga et välisministeeriumisse selle koha peale tööle saada, on vajalik ka relvaluba.

Lõpuks saime oma juhiload tagasi. Minu juhiloa pilti vaadates (ja mind vaadates), sain kommentaari, et olen alla võtnud. Näokuju on tõesti erinev, kui 2 aastat tagasi on pilt tehtud sirgete ühe pikkuste juustega, siis täna olid mul juuksed kinni, aga mulle endale tundub küll nägu ümaram, kui jooksed on järkus ja sees on lokk. Ja kilogrammidest rääkides peaksin ma samas kaalus olema või +/-1kg.

Kas te olete õed?

Totu

Järgmisel laupäeval on plaan külastada sünnipäevalast Eesti teises otsas. Pidasime Härraga plaani, rääkisime kellaaegadst ja vaatasime, millise sõiduvahendiga ja millal oleks mõistlik minna. Lõin aga lähte- ja sihtpunkti elron'i kodulehele sisse ja vaadates sõidu pikkust, siis jäi ikka varasem aeg. Seejärel vaatasin neid aegasid edasi ja viitasin, et tagasi sõidan selle või sellega.

.. ja ma ei vajutanud nupule "otsi ka tagasireisi".

ületöötanud totu.

Härra küsis skype vahendusel, kuidas mul öösel tööl oli.
Vastasin, et sagimist oli. Hommikul vihastasin ühe patsiendi peale
Härra: vaene patsient
M: Miks sa nii ütled
Härra: No kui sa vihastasid tema peale
M: Nii
Härra: Kui sa vihastad, siis sa ikka oled kuri ^^

Tegelikult ei olnud võib-olla vihastasin päris õige sõna, aga kuri olin küll. raske on tööd teha, kui koostööd ei ole patsient ise oma raviskeemist ei hooli.
Aga Härral on vist õigus ka. Ma ei vihasta eriti tihti. Mu närvirakud on mulle endale selleks liiga armsad. Aga kui ma vihastan, siis ma olen kuri. Kuri olen ma siis, kui mul öösel oma kodus olles magada ei lasta . Jap, siis olen tõesti kuri, kui olen väsinud, siis ma ei saa ise ka aru, kui kuri ma olen. Õnneks hommikuks läheb mööda.
Aga mõne asja peale lähen ikka põlema ka.
Aga ise pean ma ennast ikka rahulikuks inimeseks.
Ja kolleegid siin vähemalt peavad ka.

Dilemmat pole enam.

Kirjutasin, et kollektiiv plaanid juulis saarele puhkama minna üheks nädalavahetuseks. Meie Härraga ei teadnud, mida teha. Olukorra lahendas sõbranna pulmakutse, mis sattus täpselt sellele laupäevale. Ja sinna ei saa ju ometi minemata jätta (ei tahagi), ma ikka usun, et see on se eüks kord kui ta mehele läheb. Ja ma tahan juures olla koos Härraga.

Allkirjastatud.

Jäänud on üks pikk valve mais ja juunis umbes 30h tööd ja siis on kõik. 19.06.14 lõppeb selleks korraks leping haiglaga.

Täna oli kolmas päev tööl, kui oli kolleege, kes küsisid, mis minuga juhtunud on, et ma nii tõsine olen. Närvivalu, muud mul öelda polnudki. Aga hetkel on parem, inimese tunne lausa (3 minutit hiljem edit: kuskilt hakkab jälle vaikselt midagi närima...). Aga mu enda püstitatud diganoos oli ilmselt õige, sest kolm perearsti olid sellega nõus. Jätakan oma ibumentini kuuri. Tegelikult nad isegi arvasid, et 5 päevast või nädalast ei piisagi, 2 või 3 nädalat.. aga vaatab siis vastavalt enesetundele. Ühte valuvaigistiti soovittai veel proovida, aga kõrvaltoime pidi vererõhu langus olema. Selle kõrvaltoime tõttu ma ei julgenudki proovida ja hetkel pole vaja ka.

Valmistasin Härrale lasnajet, ta saab seda süüa täna ja homme. Ise sõin liha + juurikad + läätsed. Ja homme ongi juba neljapäev.

#50 Komplimendid

Kellele ei meeldiks, kui need on südamest ja tõsiselt mõeldud? Ja ei tule need sugugi just alati vastassoo poolelt.

Jah, mul endal on ka selline tunne.

Hea tunne :)

#49 Koorene lõhe(forelli)supp

Retsept: http://sjuteist.blogspot.com/2014/01/koorene-loheforellisupp.html

Supiisu oli üle kuu haiguse tagajärjel kadunud, aga eile valmistasin supi oma uues potis hek tegin seda tunduvalt tohkem. Jätkus ka täna lõunaks ja jätkub ka homseks.

Oh kui hea!

Kala ostan turult, fileetükke tavaliset, odavam, kilo umbes 8.50 eurot. Lisaks ostan supikogu, sest sealt tuleb maitse, lisaks saab sealt veidi kalaliha juurde. Väga maitsev. Soovitan!

Kõrvale jassi seemneleiba taluvõiga.

Päevakaja.

Viimaste päevade külm tuul oleks nagu luudest läbi läinud. Käes on mai ja väljas on jäine tuul. Täna lõuna ajal sadas isegi veidi lund. Ma olen endiselt hädas oma seljavaluga, nüüdseks juba üle nädala. Vahepeal olid juba paremad päevad, aga nüüd jookseb jälle valu vasakul alla kannani. Olen määrinud kõikvõimalike salvidega, mis mul kodus on (ja mul on neid ikka), kannan Härra seljasoojendus vööd, olen proovinud doclofenaci plaastreid, võtnud valuvaigisteid, kui valu on väljakannatamatu, aga need ei mõju, olen võimlenud ja võimlen, aga mõned liigutused teevad vaid valu, aga pole ju lihast, mida venitada ja tõmmata, sest kui valu mööda jalga alla jookseb, siis on tegu närvivaluga. Vahepeal käib selline valusööst läbi, et vasak jalg tahab alt ära kaduda. Ilmselt närvipõletik? Käisin apteegis ja ostsin ibumentini, sest kodus mul seda eriti pole (mõned 600mg ehk isegi kuskil on) ja kangemaid (nt diclofenaci) ma väga võtta ei taha. Üldse ei taha maole (ja maksale) seda koormust anda, sest alles ma sõin valuvaigisteid 2,5 kuud järjest, aga pole midagi teha. Pean mingi 5 või 7 päeva proovima ja kui siis ka ei aita, on minu mõistus otsas. Kõige raskem on toolilt/diivanilt/voodilt tõusmine. Liikuda ma saan. Joosta isegi hästi. Käisin täna trenniski ja siis oli justkui parem, tegime harjutusi ka alaseljale, mida ma kodus jätkasin. Aga see näriv ja kohati terav valu teeb meele kurvaks ja hävitab närvirakke.

Käisin eile õhtul jooksutiirul. Esialgu üldse ei viitsinud. Väljas oli +1 ja kõle tuul. Aga kella 21 paiku vedasin end välja. Joksin 5km 30min11sek ehk uus isiklik parim aeg. Oleks saanud ka 30min, aga korra tuli pael lahti (kuskil poole maa peal) ja sinna need sekundid kadusid. Pulss oli muidugi umbes 174x', mis on liiga kiire ja sellisega ma 10km joosta ei jõua. Aga tahaksin 10km alla 1h joosta. Võimatu see pole. Aga nüüd esialgu võtan tempot aeglasemaks ja jooksen pikemalt ja püüan pigem lõike kiiremini joosta. Koju ma jalutasin, lõpuks hakkas siis ka külm. Lisaks juhtusin veel kokku ühe sõbra emaga, kellega jäime vihma ja tuule kätte jutustama. Õnneks sain kodus sooja duši alla joosta.

Need kaks tööpäeva on ka hirmus kiiresti möödunud. Nagu kuu alguses ikka, siis on väga palju paberitööd. Kergemaks teeb asja see, et kõik ei ole tähtajalised asjad. Aga samas ei tohi neid unustada ja kui need kuhjuma hakkavad, siis on lõpuks ikka jama. Kollektiiv plaanib juulis Kihnu veidi puhkama minna + väike koolitus. Pere/kaaslased/lapselapsed saab kaasa võtta. Mõte on imehea, aga seda kõike peab praegu juba planeerima. Kuigi ma väga tahaks minna ja me Härraga mõtlesime ka, et peaksime sel suvel kuskil saarel käima, sest välismaale me ei jõua, siis seda kõike üle 3 kuu etteplaneerida on meie jaoks hetkel liig. Lisaks on tegemist minu puhkuse viimase nädalavahetusega... ja pärast puhkust teen ma kokku pmst 3 inimese tööd (sh enda). Kui ma sellele mõtlen, siis see juba praegu tekitab mulle stressi.

 Eile sain kirja Kliinikumist. Möödunud aastal osalesin ühes uuringus, veidi pikemaajalisem uuring ning seetõttu kutsuti mind tagasi. Visiit võtab taaskord umbes 2h. Tehakse vereproove ja muid teste. Päris huvitav selles suhtes, et kuidas vereproovid ja ja muu on muutunud selle ajaga. Kindlasti palun, et nad analüüside vastused mulle emaili teel edasi saadaksid. Nad pakkusid just selle päeva välja, kui plaanisin oma vaba päeva tagasi võtta ja lähengi siis. Homikul vara, kell 8 juba, aga pole viga. Teine variant oli Härra sünnipäeval - ei, siis ma olen Härraga kodus ja sööme kooki ja lähme Kalarestorani.

Härra käis eile sõbraga autosid vaatamas. Mõni variant isegi tekkis.

Uus vaip.

Juba reedel tuli email, et vaip on laost siia jõudnud. Ootasin seda kirja alles kuu pärast. Käisime siis täna salongis järgi.

Pilt on tehtud njuba hämaras toas telefoniga, selletõttu pole värvid väga hästi näha. Aga sobib väga hästi meie kardinate ja diivaniga(diivanikattega) ja meile ka meeldib. Nii pehme ja mõnus.

Pühapäevased jutud.

Väljas sajab taaskord vihma, nii palju siis jooksmise plaanist, aga kui aus olla, siis tegelikult ei jõua ka hetkel. Jõudsin hommikul poole 9ks koju, valmistasin omleti, sõin ja pärast seda läksin Härra kõrvale magama. Mõtlesin, et magan tunnikese, sest ei taha nädala ainukest nn vaba päeva raisku lasta. Aga kui kell 10 äratus helises, siis läks see korduse peale seni kuni kell oli juba 11 läbi. Härra oli küll end üles ajanud ja tõi mulle kohvi voodi kõrvale, aga kohv minu und ja väsimust ära ei peleta. Selliseks teeb 24h tööd. Iseenesest polnud tööl väga hullu midagi. Naaberosakonnas aga vastupidi. Aga ega igav ka ei hakanud. Päeva naljakaim hetk oli see, kui kolleeg mul tooli alt ära lükkas, ise ei saanud ta sellest arugi, õnneks päris käpuli ei käinud. Lisaks on uued süsteemid ravimite manustamiseks, need, mida oleme oodanud juba paar aastat. Need, mis pidid elu kergemaks tegema. Sellised, kuhu ei teki õhumulle ja mis ei voola tühjaks. Meile tundub elu keerulisem, tekkisid õhumullid, süsteem tõmbas end korduvalt tühjaks ja üldiselt oli segadus kuidas ja kust midagi manustada. Hommikul jõudsin mõelda veel sellele, et kui me ei või seda kanüülist/portast/vms lahti ühendada, siis kuidas me saame vereproovi võtta? Minu päeva tipphetked olid muidugi need, kui ma ei sattunud patsiendi silmis just parimasse valgusesse, kuid keeldusin talle 37,2 C paracetamoli manustamast ja rääkisin, et see ei ole palavik. Sest ei olegi. Jah, sellise temperatuuriga võib üdini halb enesetunne olla, aga see ei ole palavik. Lisaks veel palju muud. Hiljem ta küll leebus minu suhtes, aga üldiselt arvas, et ma eriti helge pea ei ole ja peaksin ikka tegema seda, mida tema elutarkus ütleb. Õhtul hilja rääkis ta mulle veel oma raskest päevast, mille peale ma küsisin, kas see on sellepärast nii raske, et mina tööl olen ja tema õde olen. Lisaks nimetas mind kaitseingliks, sest tulen ja hakkan rääkima, kuidas üht ja teist ei tohi või pole hea, aga kaitseingel oli vist sarkasmiga? ega ma ei teagi. Ennast jälgides  võin öelda, et jõin eile üle 3liitri vett ja mul oli ikkagi janu. Uskumatu. Leidsin ka kaks sotšnikku, millest ühtye pakkusin rõõmsalt kolleegile, sööma hakates selgus küll, et tema sai hooppis lihapiruka...

Tänaste plaanide hulku kuulus linnas (turul) käik, koristamine ja jooksmine. Linna ma jõudsin, lonkisin, mõtlesin küll, et mida ma sinna ronisin, aga sain turult forelli lõike (ehk homme teeme suppi), avaturult redist, käisin veel Maximas ja ostsin supikogu. Porrut polnud. Veepudel oli koju jäänud ja seetõttu otsisin vett, aga külmas polnudki ühtegi pudelit! Oleksin väga tahtnud bussiga ruttu koju saada, aga kõndisin ikka st lonkisin. Koristanud olen vaid kööki. Ja välja vaadates on jooksmine küsimärgi all. Ja homme algab taaskord pikk töönädal, mis hõlmab endast ka ühte 36h tööaeg.

Jälle üks nädal mööda saamas. Muidugi kõige magusam osa on veel ees, aga kuna ma homme olen tervelt 24h tööl, siis pühapäev ei tundugi nii magus. Plaan koristada, turul käia ja sporti teha, aga taaskord ei luba väga ilusat ilma. Veel mõni aeg tagasi (kas pool aastat või aasta tagasi) mõtlesin, et mis see 1 öövalve nädalas siis ära ei ole, selle 34-36h jutti töötamise kannatab ära ja seejärel saab ju puhata. Tõde, minu puhul muidugi, on see, et pole see nii lihtne midagi. Kui umbes 26-28h n tööpäevast möödas, tuleb selline väsimus, et raske on silmi lahti hoida ja mõte ei tööta hästi, lisaks on kogu aeg jahe. Ei aita kohv, tee ega söömine. Mõte on aeglane. Kõik ei tule kohe meeldegi. Koju on muidugi hea jõuda, suurepärane oleks ka kohe magama minna, aga ometi on vaja veidi toimetada ja samas on ka kõht meeletult tühi. Ja seetõttu läheb uni veidi ära ja üleväsimus süveneb ja voodisse jõudes ei tule enam und ja hommikul ärkad ikka väsinuna. Mul on iga kuu selliseid valveid olnud 1 või 2, sest suurem osa on ikka nädalavahetustel. Töötada reede päeva + siis 24h haiglas on kergem variant, sest lõpetad ühes kohas töö ja kohaned uues kohas, uut ümberkohanemist ei tule. Ja sellised päevad löövad terve mu nädala sassi, eriti kui see valve on nädala keskel. Sellest ei taastu sugugi ühe ööga, kui saab magada 6-8h. Kuidas ma sain nii totu olla ja mõelda, et pole hullu midagi? Õpin ikka iga päev midagi...

Teen hetkel šnitsleid, nii maistvad. Kuigi muidu me kasutame ulukiliha, siis šnitsleid teen ma meelsamini sealihast. Kasutan oma ema nippi - esiteks on kodune riivsai/leib ehk kui saia, leiba üle jääb, siis purustan selle ja ksutan seda, purustamiseks kasutan saumiksri lisaotsikuid; ning teiseks ei maitsesta ma liha, vaid seda munasegu, nende maitseainetega, mida leian, üldjuhul ka hakklihamaitseainet (hakklihal ei kasuta ma seda kunagi). Liha tuleb mahlane ja maitsev. Alguses küpsetan kaane all. Seejärel kaaneta.

Aga nüüd ma lõpetan oma kohvi ja lähen lippan veidi Tammel.

Plaanid ja tegelikkus.

Juba nädala alguses mõtlesin rõõmsalt, et neljapäeval on vaba, siis saab kodus toimetada, puhata. Lisaks saab ka väljas pikema tiiru sörkida, Jõudis kätte neljapäeval, ärkasin kolmveerand 11 ja tundusin, et olen veiid puhanud, kuid parema abaluu juurde lõi liigutades selline valu, et tegin vaid ai-ai. Püüdsin küll võimelda ja lasin härral NSAIDi määrida, aga väga paremaks pole see siiani läinud, õnneks on alaseljavalu järgi andnud. Tegin meile hommikuks pannkooke - härrale juustuga ja endale ühe kohupiimaga. Väljas sadas, mõtlesin, et küll jääb järgi. Käisime poes, sest juba mitu päeva polnud eriti külmkapis süüa olnud (paar korda astas juhtub ka meil seda), väljas sadas nii kõvasti, et ma lausa jooksin auto juurde. Hiljem käisid sõbrad korra läbi. Ma vahepeal ikka vaiskelt toimetasin ja koristasin. Triikisin lõpuks värvilist pesu ja voodiriideid, mis olid nädalavahetuse peo tõttu tunduvalt rohkem kui tavaliselt. Vaheeal tegin šnitslit, mida saame süüa ka homme ja vaatasime Arrow kõige värskema osa ära - ma vaikselt kogu age lootsin, et vihm jääb järgi ja maapind muutu veidi kuivemaks. Seda ikka ei juhtunud. Läksin siis lõpuks pessu, mida plaanisin muidu pärast jooksmist teha, tulen pesust ära ja väljas paistab juba päike pilve tagant ja ei piiskagi ..

 

ehk näkkab homme õhtul paremini.

 

Eile jõudsin koju umbes kella neljaks, sest saime töölt tunnike varem tulema. Leidisn midagi süüa, jõin kohvi ja tundsin, et olen pärast päeva-öö-päeva-tööd nii väsinud, et pikutaks enne teatrit veidi. Härra tuli ka. Pani äratuse poole 18ks. Alguses muidugi und ei tulnud, aga siis ilmselt ikka tuli. Ärkasin ühel hetkel, ilmselt tänu sellele, et olin kohvi joonud, tahtsin pissile minna. Kell oli paar minutit juba kuus läbi. Äratusest ei teanud ma midagi. Härra mainis, et mina olin äratuse kinni pannud ja edasi maganud, aga ta ei hakanud muretsema, sest küll ma üles ärkan, hommikuti ju ärkan. Hallo?? Hommikuti ei ärka ma tunnisest uinakust, mida teen pärast rohkem kui ööpäevast tööl olekut. Oh jah. : )

 

Ma ise muigan ka oma lauseehituse üle ... kuidas see Rootsis elamine sai sellised jäljed mu emakeelde jätta??!

Sportlik kevad

Möödunud aastal arvasin küll, et sel aastal ma enam nii sportlik olla ei saa, aga mulle tundub, et saan ja olengi kuni saan.
Aprilli alguses oli Parkmetsajooks 7km
Ja enne suve veel kolm üritust:
Alma Linnasprint, oli vist 14. mai õhtupoolikul, sinna lähen töökaaslasega, lühike orienteerumine kesklinnas.
24. mai Olmüpiajooks 10km - tahan paremat aega kui möödunud aastal
1.juuni Tartu Rattaralli 70km ehk lühem rada. Möödunud aastal oli mingi 64km .. tahaks sel aastal kiirem olla, kui olin siis, aga kui km on rohkem? Igal juhul ma sel aastal olen selleks rohkem valmistanud (ja valmistun) kui möödunud aastal, kui käisin vaid rattaga tööle (10km päevas) ja üks kord sõitsin ühel päeval ka mingi 20km.


Kaugemas tulevikus on Suvejooks 10km ja Novembrijooks. Rattamaratonile ma ei lähe, pole sellist ratast ja tervslikku seisundit, mis lubaks mul maastikul rattaga mütata. Jookse on muidugi veel palju kõikjal tulemas, aga üle Eesti ma sõitma ei hakka ja päris kulukas on ka. Juuli keskel on Võsul näiteks Südasuve maraton/jooks, kuhu võiks ju minna. Sellistele väga rahvarohketele jooksutele nagu SEB sügisjooks ei hakka üldse trügima. Täna joostakse Viljandis ümber järve.
Tõukerattamaratonile tahaks minna: http://www.kauguveski.ee/t%C3%B5ukerattamaraton/ Aga 20km tundub päris pikk maa, kui kogemust ei ole ja oskan tõugata vaid parema jalaga.
Jooksmisega on asi kehvem ... pole jälle ammu kappamas käinud, aga täna proovin minna. Vaikselt olen otsustanud ka spordiklubiga pausi teha ja toimetan oma trenne kodus.

Parooliga: Koolitusel Graniitvillas

Show encrypted text

Parooliga: 22.04.2014

Show encrypted text

#48 Teater

Ma(me) ei käi väga tihti teatris, valime küllatki palju, mida me vaatama lähme. Me ei ruuta vaatama igast etendust või ei jookse kohale, kui on sooduspiletid. Aga täna käisime vaatamas Rakvere Teatri etendust "Vend", mis oli Vanemuise väikeses majas ja vist viimane etendus ka. Meile mõlemale meeldis. Ma ei ole mingi arvustaja, nii et arvustada ma ei oska, ma litsalt ütlen, kas meeldis või mitte. Minu lemmiku hulka kuuluvad muidugi venamast ajast nt "Risk" ja "Kolm musketäri", hilisemast ajast "Hea põhjatuule vastu", "Tappa laulurästast", "Puhastus". Mingil ajal vaatasime päris palju monoetendusi. Teatris on tore. Kultuurne. Saab ennast ilusaks teha ja end hästi tunda.

Ja lemmikute lemmik on "Oscar ja Roosamamma: Kirjad jumalale"...