Edusammud, sest ärkasin kell 06:00 ning ronisin ka voodist välja. Tegelikult olin korduvalt varem üleval ja mõtlesin, et olen kindlasti sisse maganud, aga samas olin nii laisk, et kella ka ei vaadanud. Kui äratus helises, siis olin ikkagi väsinud.
Alustasin ikka sirutustega ja silmad lahtsid ikkagi kinni vajuda. Vaatasin, et väljas on ainult 5 kraadi sooja ja olin isegi õnnelik, et mul jalg haige on, sest mõte, et ma peaksin nüüd ja kohe välja sörkima minema, oli päris hirmutav.
Pärast kõhulihaseid üritasin ka planku teha, aga ei õnnestunud. Kuidas ma seda mõned kuud tagasi suutsin? Igal õhtul ja hommikul? Pärast jooksin pessu, aga külma vee alla ma ka minna ei suuda (kuigi mulle ka soe vesi ei meeldi).
Aga edusammud :)
PS: täna enam ei lonka, aga treppides pean ikkagi ettevaatlik olema ning jalgrattaga sõitmisel ka, ma ei tohi vasaku jalaga end kohalt ära tõugata.
Mina:" Homme peaks sul siis sissejuhatuse ja kokkuvõtte ära kirjutama."
Härra: "mhm."
Mina: "Aga me võiksime seda kohe teha, kui me koju jõuame, sest hiljem olen ma väsinud ja mõte ei liigu."
Härra: "teeme jah"
Mina: "... ja pool 10 algab "Pilvede all"."
...
turtsatus..
Härra: "Äkki sa ei peaks Pilvede all ka vaatama, kui väsinud oled ja mõte ei liigu?"
Tegelikult ma ei tea, miks Härra arvab, et mina oskan teda aidata nende kirjutamisel. Eks ma korra olen teinud, aga mul oli hoopis teine töö ja tema lõputöö teemast ei jaga ma ikka midagi ... Aga muinasjutte oskame me ikka koos kirjutada. Eriti siis, kui ta veel TÜ-s majandust õppis.
„Me ei kirjuta enam muinasjuttu, kallike.“ „Ei kirjuta ka???:O“.
„Ma käin ülikoolis, kallike, sa ei saa siin niimoodi kirjutada.“ „Mina sinu asemel küll kirjutaksin, täiesti tõsiselt kohe.“
„Miks mul nii loll abiline peab olema?“ /../ „Sa oled nagu väike laps, muudkui itsitad ja edvistad.“
Ja siis ma avastasin, et üks asi võtaks veel aega …
„Aga klaasi panek võtab ka ju aega…“ ta vaatab mulle tuhmilt otsa, mis mõttes nagu? „Noh … vahepeal läheb juba veesõjaks…“
No comments:
Post a Comment