Laiskuse uss

Ma ei ole väsinud rohkem kui tavaliselt ehk tööpäeva lõpuks on ikka väsimus peal, kuid koju jõudes see väheneb, samas magama tahan ikka poole 23 ajal minna. Hommikune uni on jätkuvalt äratuseni ning plaanist, "kui uni varakult ära läheb, siis võimlen kodus või lähen sörkima", pole midagi välja tulnud. Valinud olen sellise töö, et see ei saa kunagi otsa ja isegi kui mõni päev polegi nagu suurt midagi teha, siis tegelikult on paberimajandust alati.

Härra tegeleb päeval lõputööga ja öösel mõtleb selle peale. Päris kurb on  teda vaadata, sest stress on üle pea. Aga ma saangi vaid hoolitseda selle eest, et ta ikka sööks-jooks ja minuga koos magama tuleks, et hommikul värske peaga jälle usinalt mõtte- ja kirjatööd tegema hakata. Vahepeal oli seis mingis osas ürpiski paha, aga tundub, et nad juhendajaga leidsid lahenduse. Jäänud 11 päeva töö esitamiseni.

Härra sünnipäev möödus rahulikult. Esmaspäeval läksime Kapriisi, olin pannud kinni laua kaheksale ja oh seda üllatust, kui sinna jõudes ei olnud ühtegi nii suurt lauda tekitatud ega kuskil laual kirja reserveeritud. Noormees küll küsis, et kummale poole me lauda soovime ja seejärel toimetas (kuigi me agaralt tahtsime juba ise lauad kokku lükata), siis minu jaoks oli selline käitumine veider. Aga mis siis oleks olnud, kui see koht oleks puupüsti täis olnud? Kas siis oleks mõned inimesed ära aetud, sest neljast laualast oli vaja teha üks suur? Teenindas meid aga üks väga rõõmsameelne ja kena neiu. Tandoorikanasalat oli jätkuvalt imehea ning portsjon väga suur. Kodus maiustasime Napoleoniga, jõime vahuveini. Võrumaalt toodi veel kringlit ja nii see õhtu läks. Eile käisid veel väike protsent minu perekonnast ja õhtul nautisime mõnusat vihmasadu ja tormituult.

Täna käisin arstil. Oh seda üllatust, kui kabinetis istus ka mu kirurgia õppejõud, kes ilmselt ei tundnud mind ära. Kooli ajal oli ta alati väga tore ja armas, kuigi kohati oli temast raske aru saada, sest eestikeelsed sõnad kadusid ära. Ma ei saanudki aru, miks ka tema seal oli, ei tuvustatud, aga ma ise ka ei küsinud. Aga kui hästi läheb, siis enne sügist selle erialaarsti juurde minema ei pea. Ravimeid saan ise vaikselt korrigeerida. Ainult, et praegune muutlik ilm ei sobi mu tervisele. Närvivalu on vähenenud, hommikul olen kange, aga päeva peale hakkan ikka liikuma. Jalad enam alt ei kao.

Tööpäeva lõpuks olid taevasse kogunenud tumedad vihmapilved ja saingi ainult 5 minutit sõita enne vihamsadu. Läksin veel poest läbi ning siis sadas juba korralikult. Sain läbimärjaks, aga mul polnud selle vastu midagi. Vihm oli soe ja pehme.

Peal on täielik laiskuse uss. Jõuan õhtul koju, aga suurt midagi ei tee. Teen süüa ja koristan veidi, aga see ongi kõik. Võiks ju raamatut lugeda, aga ma ei viitsi. Võiks koristada ja sorteerida neid asju ja kohti, mida ma iganädalaselt ei tee, aga ma ei viitsi. Võiks ju ometi alustada ettevalmistusi C hepatiidi loenguks, aga kohe sugugi ei viitsi ja ei taha. Telerist ei tule ka midagi ja sarju vaatame minimaalselt (siis kui Härral õhtuks väga suur kopp ees on ja mina veel magama pole jäänud). Võiks linna minna ja midagi kinkekaartide eest osta, aga pärast tööd ei viitsi. Kuu pärast tahaks midagi uut ja ilusat Härra lõpetamisel kanda, aga poodi minna ei viitsi. Tahaks jumet veidi pruunimaks saada, aga päeval olen tööl ja nädalavahetusel ka.