Inimesed pidavat oma lemmikloomade nägu minema.
Paarid kasvavad ka kokku, lähevad ka ühte nägu.
Ma arvan, et heade kolleegidega võib sama juhtuda.
Vahel ma ikka kuulen, kuidas mõni kolleeg ütleb, et ma olen oma kabinetikaaslase (pean talle mõne lühema nime mõtlema) käitumismustrid üle võtnud (ma usun, et see on heas mõttes). Näiteks enam pole tema ainus, kes sõdib ja vihastab mõne teise asutuse pärast, jookseb peaga vastu seina. Ja seda kõike mitte paha pärast, vaid seetõttu, et meil ei ole oma tööst ükskõik.
Üleeile hakkab ta mulle rääkima ühest tabelist, mida me mõlemad kasutame. Ütles, kuidas tabelis oleks vaja teha mõned muudatused, lisada veel üht ja teist, et meil oleks ikka kiirem ja parem ülevaade.
Kuulan ta lõpuni ja lausen seejärel rõõmsalt, et ta võib seda tabelt vaadata, sest kõik see, mis ta ütles, on juba olemas ja peaaegu valmis.
Kellel poleks rõõm, siis nii tööd teha kui kõik sujub ka sõnadeta?
No comments:
Post a Comment