Muljed ja mõtted (eel-?)eelviimasest tööpäevast.

Väike plaan oli kirjutada juba eile hilisõhtul, aga pikk tööpäev oli energia ära võtnud ning selle asemel, et arvutis istuda, läksin ma hoopis pikali.

Tööpäeva algus oli igati paljutõotav, patsiente oli piisavalt, aga mitte liiga palju (6 näkku), sest lisaks on laupäev ka koristuspäev. Päeva peale selgus, aga tõsiasi, et emaaspäeval on osakonda tulemas 10 uut patsienti, kuid laupäevase seisuga oli sees 29(või 30, ei mäleta enam) patsienti, kohti on 28. Kuhu lähevad uued patsiendid? Arst andis endast parima ja saatis neli meie korruselt koju ja ehk ka üks või kaks teiselt korruselt. Aga mõned tunnid hiljem saatis meie teine korrus meile nelja koju läinud patsiendi asemele neli uut patsienti, kes vanuse? mõttes? sobisid meie korrusele paremini. Ei midagi kontimurdvalt, aga sagimist oli piisavalt. Uued ravimi infusioonisüsteemid hakkasid juba rohkem selgeks saama, aga mida teha siis, kui kõrvuti peab jooksma keemia ja füsioloogiline? - vaja läheb ju kahte aparaati, sest kiirused on erinevad, aga siis on ka kaks pikka süsteemi, mis kohtuvad enne patsienti? Minu kolleegiks oli üks tore naine, kellega ma polnud vist kuid või juba aasta koos töötanud. Aga kogu seltskond peale minu kõneles vene keelt emakeelene ning nii see päev sellises temperamentsemas toonis möödus. Rohkem küll seetõttu, et kõrval osakonnas oli puhkenud üks skandaal ning töötaja, kellele ebaõiglaselt? (tema enda arvates kindlasti ebaõiglaselt) liiga tehti. Mul oli hea meel, et mu vene keel eriti hea ei ole, sest kui ma ei süvenenud ja ei kuulanud, siis oli see lihtsalt sumin (üsnagi lärmakas) tagaplaanil. Kui terve päev räägitakse ühest ja samast asjast, siis mina väsin väga ära. Ja igal mündil on kaks poolt (antud hetkel võib-olla isegi rohkem), mina olen kuulnud kahte erinevat versiooni ja võite arvata kui erinevad need on. Kui ma enda kogemustele põhinedes midagi arvan, siis pigem seda teist versioon... aga kuna kindlalt midagi ei tea, siis las olla. Minu jaoks tekitas rohkem meelehärmi hoopis ühe arsti suhtumine, aga see pole siin koht selle kirjutamiseks. Nägin seda, mida oli juba ammu räägitud. Taaskord oli mul patsiendiks see üks, kellega ma ühe valve ajal päris riidu läksin, ta on küll rahunenud ja ütleb mulle nüüd "kullake, palun lase mul surra". Ja alati kui mõni selliseid lauseid ütleb, siis meenub mulle meie professori intervjuu kuskile, kus ta ütles, et temalt pole mitte ükski patsient eutanaasiat palunud. Ilmselt see intervjuu oligi seoses eutanaasia teemaga, täpselt ei mäleta ja otsima ka ei hakka, aga juba siis läksin ma selle peale põlema, sest tema ei näe neid inimesi siis, kui meie (õed, põetajadhooldajad/hooldusõed) näeme ja temale ei julgegi ilmselt keegi nii öelda. Minul oli nüüd kaks sellist, kellele peale vaadates oli näha, et neil on valus ja raske ja tulevik ei olnud sugugi helge, kes korduvalt ütlesid, et nad ei taha enam elada. Ma usun neid. Aga nende lähedased ei taha lasta neil minna. Ehk on ikka ravi, mis teeks natukenegi paremaks? Mäletan, et kui ma kõrgkoolis füsioterapeudi sisseastumisvestlusel käisin (mitte et ma antud hetkel füsioterapeut oleks), siis küsiti minu arvamust eutanaasia kohta. Ma olen kahe vahel, ühest küljest ma arvasin, et see peaks olema lubatud, aga kust tõmmata piir? Kuidas saada aru, kas see on inimese hetke emotsioon või midagi suuremat? Aga lapsed, kes ei saa veel maailma asjadest aru? Ma ei oska seda piiri siiani tõmmata, aga leian, et see võiks seadusega olla lubatud. Otsustama peaks üldjuhul inimene ise, aga kui ta on otsustusvõimetu, kas keegi peaks selle otsusele enda peale võtma, kes? Kes oleks see inimene, kes selle teeks? Mina küll ei taha võtta inimeselt elu, on see siis inimese enda soovitud ja tingitud raskest haigusest või mitte, aga ei. Kes peaks see inimene olema? Kindlasti neid inimesi on, kes seda kõhklemata teeks, aga mina nimetaksin neid südametuteks ja loodaksin, et nad elavad trellide taga. Aga kui inimesel on nii paha, et ta täna ei taha elada, aga kui homme enam ei oleks? Kes meist teab, mida toob homne päev? Ja siis need kaks inimest ütlevad mulle, et nad ei taha enam elada ja miks ei lase me neil minna. Mida ma teha saan? Anda valocordini-diazepamiga ja loota, et ta saaks veidi magada ning ärgates on kergem. Aga kas on? Kunagi tahtsin ma arstiks saada. See oli siis, kui minu vanaisale pandi üks hirmus diganoos, mis veidi hiljem ümber lükati, aga tulemus oli ikka see hirmus diagnoos lihtsalt mõned aastad hiljem. Mul oli ilus mõte, et ma õpin arstiks ja siis ma aitan inimesi. Antud hetkel oli mõte siis onkoloogia. Ja praegu on mul igati hea meel, et minu keemia lõpueksam läks nihu ning ma ei kandideerinud ma arstiteaduskuna ning jäin füsioteraapias täpselt joone alla. Sa ei pea olema arst, et päästa elusid - see on tüvirakkude doonoritele lauseks. Mina ütleks, et sa ei pea olema arst, et aidata inimesi. Kuigi ma olen antud hetkel ühes kahest osakonnas, kus ma ennast kliinikumis töötades üldse ette kujutan, siis on kergendav teadmine, et mul on jäänud üks-kaks valvet. Surm on loomulik osa elust ja meedikuna peab seda võtma samuti lihtsalt elu osana . Aga kas see tähendab, et see peab kerge olema? Ma ei ütle, et mul tekiks selliseid emotsioone, et ma patsiendi surma järel nutma puhkeksin. Aga kurb olen ma küll. Võib-olla  isegi mitte nii väga surma pärast, vaid sellepärast millised need lõpud on. Kas peab seda taluma? Aga mis ma ise teeksin, kui oleks tegemist minu lähedasega, kes ise on otsustusvõimetu? Kas minul oleks seda südant ja julgust, et öelda, et lõpetame aktiivse ravi ning jätkame palliatiivsega? Millal ükskord tuleb see palliatiivse ravi osakond meile? Kes tahaks seal töötada ja võib-olla igapäevaselt kutsuda tumedat pikka autot?