Mul oli täna SA TÜKis viimane tööpäev (mis tegelikult algas juba eile ja kuigi tööpäeva lõppedes tuli veidi energiat, siis tegelikult tunnen ma end suhteliselt kapsana), siis Härra arvas, et on õige seda tähistada.
Mina aga kippusin laulam "Põgene vaba laps... see on ainus võimalus". Ei teagi miks, aga oli selline tunne. Selleks korraks siis asjad nii. No loodame, et ma viie uu pärast meelt ei muuda, aga möödunud korrast erineb see, et siis läksin ma teise osakond tööle, mis paraku osutus tõeliseks ussipesaks (sõna otseses mõttes, ei tahtnud seda nii siia kirjutada, aga ma ei oska seda ka kuidagi paremini või kenasti väljendada), ja seetõttu leidsin tagasi oma koduosakonda, aga nüüdseks on ring täis ja naeratus tuleb suule, kui ma mõtlen neile kõikidele vabadele nädalavahetustele, mis mind ees ootavad. Jah, palk jääb väiksemaks, aga kas suurem palk teeb mind õnnelikumaks, kui ma pidevalt väsinud ja stressis olen?
Härra ütles, et tema on muidugi rõõmus ja õnnelik, kui ma nüüd vähem väsinud olen. Loodan ise sama :)
Ja nüüd magama. Homme algab kolmepäevane töönädal.
No comments:
Post a Comment