Pärast keskkooli ja suvi enne seda hääletasin ise ka veidi, aga mitte palju. Paar korda Virumaalt Tartusse (üks kord ka edasi Orava kanti ja tagasi), veidi Virumaal. Samas ma ise hääletajaid veidi pelgan, võib-olla on põhjus tänapäeva noortes või ... ma ei teagi. Eelmise autoga sõites oli mul auto ka alati kraami täis, et mu kõrvale ei mahtunudki keegi istuma.
Igal juhul möödunud nädalal sõitsin üks päev Võsul kodu poole ja oli üks hääletaja. Mõtleisn, et ah, võtan peale, sõidan ju vaid 10km edasi ja kui talle Palmse sobib, siis võib olla. Tavaliselt jäädakse seisma pärast hääletajat, mina jäin enne, nii et ma ei teadnud kellega tegu.
Ja isik oli täitsa tuttav, kaks aastat noorem noormees Kadrinast, koolivend, kellega põhikooli ajal sai vahepela päris tihdealt suheldud, sõbrannadega tal külaski käidud. Ta oli lühikest kasvu (tol ajal!), tal olid ilus pruunid juuksed ja veel ilusamad pruunid silmad (on siiani), rõõmsameelne ja lahe. Ja imearmas noored õde ja ilus kodu. Aga viimati nägime ja suhtlesime aastaid tagasi. Temagi käis aasta välismaal õppis (palju kaugemal kui mina, Brasiilias nimelt).
Ajasime siis veidi juttu ja mõtlesin, et viin ta Viitnale ära, sealt pääseb ta kiiremini koju vähemalt.
Jah, inimesed saavad suureks.
No comments:
Post a Comment