Selline tore hommik, et ärkaisn õigeaegselt ning jõudsin oma toimetustega väga hästi valmis, kuigi silmis oli uni ja kehas väsimus (öine müristamine, vihm ja äike ei lasknud eriti magama jääda + palavus). Umbes 7:20 astun korterist välja auto poole, et poole 8ks tööle jõuda. Jõuan auto juurde, vajutan nupule, aga midagi ei juhtu. Uksed ei avane. Proovin tesit nuppu, ikka ei midagi. teen seda korduvalt ja muutun juba nõutuks. Pühapäeval oli mul võti tõesti taskus ja sai ilmselt läbimärjaks, aga eile ju kõik töötas. proovin veel ja katsun ust, aga see ei avane. Ei taha ise võtmega ust avada, sest kui auto karjuma hakkab, siis mina küll ei tea, kuidas ma selle vait sain. Lippan siis korterisse tagasi, ajan Härra üles ja räägin talle murest, et signa ei tule maha ja ma ei saa autot lahti. Härra oli tohutult unine, aga ajab end voodist püsti, paneb riidesse ja tuleb koos minuga välja. Maja ees küsib enda kätte minu auto võtmed. Annan talle need. Tema tahab minu auto võtmeid. Lausun, et need ongi ju. Tema ütleb, et ei ole, need on tema omad.
Vaatan võtmeid. On jah. Aga kus siis minu auto võtmed on?
Minu omad olid käekoti põhjas. Ja tema omad laual seal, kus tavaliselt minu omad on. Kuigi minu võetud võtmetel saba otsas polnud, siis ma ikka ei saanud aru, et midagi oleks valesti ...
Oh ma olen vahel totu.
No comments:
Post a Comment