Hommikune tervitaja.

Olin esimesed toimetused ära teinud, kardinad eest võtnud ning kuulsin mjäu, mjäu, mjäu.

Ja mida me näen? Meie kolmanda korruste naabrite kiisu, kes muidu "jalutab" trepikojas on meie "rõdu"ukse taga. Oi kuidas ma tahtsid teda sisse lasta. Aga mõistagi ma ei teinud seda. Tegin aga trepikoja ukse lahti ja lasin ta sisse, sest tavaliselt kutsutakse ta kiiresti koju tagasi (ja tavaliselt ei ole ta meie ukse taga). Aga täna ei tahtnud ta kuidagi koju minna. Jäigi koridori. Istus pikalt meie ukse taga ja meie vastasnaabrite ukse taga, vahapela läks teisele korrusel, aga kui mind nägi (ma piilusin), siis vudis tagasi.

Näitasin Härrale ka. Aga vorsti me kiisule ei andnud, sest muidu ta äkki tahabki meie juurde  kolida.

Kui ma pärast poolt 8 tööle läksin, siis oli ta ikka veel esimesel korrusel.

On ju armas nupsik?