Ööbimine oli spordi- ja puhkekompleksid ja nagu mul viimasel ajal tavaks, siis võtsin jooksuks vajalikud asjad kaasas. Terve päev sadas vihma, kõik oli märg ja vesine, aga mõtlesin, et see ei heiduta mind.
Kui viimane loeng oli läbi, aga õhtusöögini oli veel tunnike aega, siis vudisingi minema. Ei saanud ma eriti kaartide järgi aru, kust rada algab (ilm oli ka piisavalt vihmane, et ma enne seda uurima ei läinud), aga hakkasin kuskile suunas minema ja nägin ka esimesi viitasid. Edasi jooksin 5km viitade järgi.
Pärast esimest 200meetrit olid mul jalad läbimärjad. Vihma sadas tugevamalt. Ja kuigi ma mõtlesin, et oleksin võinud hoopis kuskil teel joosta, siis rühkisin edasi. Rada oleks mõnus olnud, kui ilm oleks olnud kuiv, aga kohati heinamaal, siis mudamülkas, ei olnud väga tore, aga ikka jooksin edasi. Ei tea, kas seal mõni päev tagasi toimus mõni jalgrattakross? Rada oli küll selline ja rehvi jälgi täis.
Nägin ühte kitse, kes kohe minema jooksis.
Üle väga-väga pika aja ma isegi kõndisin 3x, seda künkast üles minnes viimasel lõgul, kujutan ette, et pulss oli üle 175x' (kella polnud mul kaasas) ja ma lihtsalt ei jõudnud, vihm peksis näkku ja päris märg oli olla (kuigi jope pidas hästi vastu).
Aga lõpuks sattusin ma segadusse ja ei saanud enam hästi aru, kuhu ma minema pean. Tegim omaloomingut ja jõudsin hotelli juurde tagasi. (PS: täna ma leidsin koha, kust jooksurada tegelikult algas).
Uh, raske oli, pulss oli kiire, jalad väsinud ja rasked (ja vettinud). Jalanõu ei saanudki tänaseks kuivaks.
Ja aega läks ka omajagu. Aga mis seal ikka. Rada oli ka ekstreemne.
No comments:
Post a Comment