Möödunud reedel oli meil asutuse spordipäev, kuhu võis muidugi kaasavõtta lapsed, abikaasad, elukaaslased või teised lähedased. Minu Härra oli tööl, nii et mina läksin üksi. Küll aga tuli meil sel korral osakonnast teisigi. Kuigi koht oli kena, saime veesporti nautida, ilm oli imeilus, saime päikest nautida, siis tegevuse poolest jäi see veidi nadiks, sest taaskord oli rõhk pandud ikka võistkondadele. Aga kui ühed töötajad moodustavad ebaausal teel oma võistkonna kõige tugevamatest ja sportlikumatest, siis kaob seal igasugune rõõm. Individuaalalasid oli vaid kaks - saapavise ja nn odavise. Lihtsalt, kas igal pool peavad olema need võistkonnad ja võit kõige olulisem? Kui on perespordipäev, siis võiks see ikka olla fun! Ei taheta panna neid alasid, mis olid eelmine aasta, aga ometi on igal aastal näiteks võrkpall.
Ja lisaks häiris see, et kellaaegadest ei olnud mingit tolku, sest need läksid üle. Mängud ja võistlused selleks, aga lastega inimesed, kes tulid, olid arvestanud sellega, et kell 18 saab süüa. Toit aga jõudis alles kell 19 ja tunnine hilinemine on ikka suur, kui päev on olnud päikseline ja aktiivne. Kuna ma ise tahan olla väga täpne (tahan olla, paraku vahel juhtub, et ka hilinen, aga siis on endal küll väga halb olla), siis häiris see mind eriti. Raske on enda asju planeerida, kui need jooksevad rappa, sest päevaplaan lüüakse segamini.
Aga nagu ma ütlesin, siis koht oli hea, meie sletskond ka, ilm ilus ja järgmine aasta lähme muidugi jälle, siis on uus koht, uus ilm, uued spordialad.
Juhuslikult märkasin seal ka ühte kursaõde, kellega me ei suhelnud küll väga lähedalt, aga siiski, meil oli seminarid koos, tegime rühmatöid ja justkui probleeme polnud. Alguses ma ei olnud kindel, kas see on tema, aga päris mitu korda möödusime teineteisest väga lähedalt, tahtsin tere öelda, tema aga sel hetkel sööstis silmade ja peaga telefoni ja nii see läkski. Nii oli korduvalt. Olen täiesti kindel, et ta märkas mind, aga ei tahtnud märgata. Miks? Seda ma ei teagi. Aga kui söök lõpuks saabus, siis olin järjekorras tema seljataga ja mina ei saanud sinna lihtsalt vaikides jääda. Ütlesin talle tere ja tema tegi väga üllatava näo. Mainisin, et vaatad otsa, aga tere ei ütle, tema aga püüdis selle päikeseprillide (mida tal kogu aeg ees ei olnud) süüks ajada. Ma ei küsinud, mida tema seal teeb, sest see oli ilmselge, et ta on endale minu kolleegide seast noormehe leidnud :). Küll aga küsis tema, mida mina seal teen. Ma ütlesin, et töötan. Jahm, ma olen saanud erinevaid reaktsioone oma töökoha peale, üldiselt veiid üllatunud ja "kas tõesti" reaktsioonid, aga tema reaktsioon oli küll üdini halb ja pigem põlastav, et mismõttes ma töötan seal ja mismõttes ma ei tööta enam kliinikumis, kliinikumis, see on ju ülikoolihaigla! Ja siis ma veel julgen öelda, et mulle meeldib ka seal.
Ma olin üllatunud. Kas ta oma noormehe töökoha peale regeeris siis samamoodi? Või siis kui ma TÜKis ei tööta, siis ei ole mu töökoht miskit väärt? No mina ei tea, ma küll nii ei arva. Ma ise olen rahul ja see on põhiline. :)
Aga mul jäi lõpuks pigem mulje, et ta ignoreeris mind, sest ta ei ole kunagi tahtnud end avalikult mõne noormehega näidata. Vähemalt mitte meie rühma ees. Ja seal ta võib-olla ei osanud kedagi sellist kohata. Aga tegelikult ma ei tea ja küsima ka ei lähe. :)
No comments:
Post a Comment