Juba kolmandat aastat käisin Härra sõbra maal astelpajumarju korjamas. Põõsad on suhteliselt metsistunud, kõrged, sest maatükk on mõned aastad tagasi ostetud ja astepajud olid enne seda pikalt hooldamata. Aga korjamist see ei sega. Möödunud aastatel toimus korjamine vihmastel ilmadel, aga sel aastal suutsime valida päikselised ilmad.
Pühapäeval (eile) käisin ühe sõbrannaga. Koht ise asub Puhjast veidi edasi ehk umbes 30 minutit autosõitu. Alguses läks ladusalt, aga mida rohkem me torgata saime, seda valusamaks muutus. Lõpuks võtsime oksi ka. Ja siis saingi mina ühe sellise valutorke parema käe nimetissõrme, et .. no väga valus oli. Õnneks olimegi lõpetanud ja sõitsime Tartu poole tagasi. Nägin, et mu sõrmes on tükike puitu, üsna sügavam, sõrm valutas ja pulseeris. Kodus läks mul tunnike, et see sealt nõelaga kätte saada. Praegugi veel valus, loomulik põletik, aga mäda ei ole. Trükkida on veidi ebamugav.
Täna läksime pärast tööpäeva Härraga, et korjata ka veidi tema emale, minu emale ja õele. Küll see korjamine on ikka vaevarikas ja aeganõudev. Marjad on sel aastal õnneks küllatki suured.
Mina panen astelpajumarjad sügavkülm (suhkruta!) (oh kuidas mulle need kotikesed meeldivad!). Hoidiseid ma ei tee ning põhjuseid olen varem maininud. Härra ema on ikka mahla ja moosi teinud ja see on tõesti väga hea! Aga sel aastal tundub, et ta ei tee. Talvel saan mina neist kooki teha, aga suurem osa läheb ilmselt smuutide sisse. Mõnusad hapukad vitamiinipommid.
Okste küljest (pildil) on veel korjamata. Sellega tegelen homme. Kahjuks pole sügavkülmas ruumi, et neid okstega sinna panna, aga muidu seda tehakse küll.
No comments:
Post a Comment