Ma olen alati olnud pigem sauna inimene kui duši või vanni oma. Linnakorteris elades igatsen sauna, kuigi aeg-ajalt saab käia saunaõhtul sõbranna juures, siis see ei ole päris see, sest see pole see enda saun. Aga kui õigesse (st puuküttega) sauna ei saa, siis on alati võimalus ka spordiklubi saunas käia. Arenas on nii meestel kui ka naistel ueud leilisaunad. Täna käisin ja tõsiselt mõnus, jah, küll elektiromad, aga lava oli mõnusast puidust. Plusspunkte lisas see, et ma olin seal ihuüksi ja seetõttu ei pidanud muretsema, et keegi mulle kõrri hüppab , sest ma tahan vähem leili kui nemad. Rootsi aastal tundsin ma saunast ikka väga puudust, minu pererahvas ei olnud saunainimesed, käisime külas, aga kuskil polnud kellelgi sauna... minu jaoks oli see väga kummaline. Aga ka seal käisin ma spordiklubis ja kui ma seal juba mõned kuud olin käinud ja riietusruumis lõpuks tagumisse ruumi astusin, siis avastasin sealt ka sauna.
Kõige parme on laupäeva õhtul saunas käia. Noorema kannatasin ma rohkem kuuma, aga nüüd tahan ma sellist u 60-70 C (sest mu vererõhk läheb madalaks; mõne jaoks ei olegi see ilmselt enam saun), siis ma suudan seal istuda, olla, nautida, leili visata ja vihelda. Hiljem saab teha mee- või soolaprotseduure. Kuskile pole kiiret. Ja teate, kui hea on kadakaviht? Ma arvan, et kui ma esimene vihtleja oleks, siis ma jookseks kiljudes minema, aga nooremana sai sellega ikka vaikselt end sopsutada.
Ja pärast sauna on tõeliselt puhas tunne. Mina ei saa seda üldse võrrelda duši all käimisega.
No comments:
Post a Comment