Minust on taaskord pea kogu energia välja läinud. Tööl jookseb vahepela mõte täiesti kokku ja kui sel hetkel veel keegi miskit küsima tuleb, siis tahaks plahvatada ja öelda, et jätke mind rahule ja laske ometi tööd teha. See tuleneb sellest, et viimane nädal olen referendi ülesandeid ka suuremal või vähemal määral täitnud ja ühel hetkel jooksevad asjad kokku ja abi ei ole kuskilt oodata, sest teised minu osakonnas ei oska. Üks päev veel ja siis on armas L. tagasi, samas ma väga loodan, et homme läheb kõik nii, et saan lõunast koolitusele ära minna, seegi annaks korraks mõistusele puhkust. Puhkuseni on umbes 2 kuud. Eile ütlesin ma pool 22 Härrale, et ma lähen magama. Ta vaatas mind veidi suurte silmadega. Ma arvan, et kell 22 ma juba magasin ja ärkasin korraks, kui tema voodisse tuli. Vähemalt uni on viimasel ajal terviklikum olnud, vahepeal ärkasin öösel korduvalt üles ja mitmeid kordi oli tunne, et kohe kukun voodist alla (ega sellest palju puudu ei olnud.. aga kui võrrelda seda aasta algusega, kui me alles lõpetasime magamistoas remondi ja tõstsime vodi ümber, siis polnud olukorral vigagi, sest jaanuaris ei saanud ma ööde kaupa magada, sest kogu aeg oli tunne, et ma kukun alla (varasemalt oli voodi minu poolega vastu seina ja mul polnud kuskile kukkuda)).
No comments:
Post a Comment