Mina osalen liiklus autojuhina, jalakäijana ja rattasõitjana. Viimastel aastatel küll rohkem neid esimest kahte ja viimast vähem.
Jalgratturina
Kui ma veel maal elasin, siis oli suvisel ajal jalgratas mu põhiline liikumisvahend. Kevadel käisin sellega aeg-ajalt koolis (27km üks ots), suvel sõitsin sinna, kuhu vaja. Mõned suved käisin üsna tihti ka Rakvere vahet (u 35km üks ots) või käisin ujumas või sõbrannade juures või sõitsin niisama. Mul oli ka mõte Tartusse rattaga tulla, aga see on jäänud veel teostamata. Kõige vähem meeldis mulle sõita Tallinn-Narva mnt ääres, seal lihtsalt ei olnud ruumi ja suured rekkad ajasid hirmu nahka, mõned autod möödusid väheste sentimeeterite kauguselt (mulle vähemalt tundus nii), pelgasin ka kurvilisemaid teid (nt Viitnal metsavahe). Tartusse kolides polnud esialgu ratast kuskil hoida. Kui Härra juurde kolisin, siis tõin ka ratta ja hoidsin seda üldjuhul trepikojas. Seda seni kuni ühel hommikul seda polnud. See oli november ja Kadripäev. Uue jalgratta ostsin umbes aasta tagasi. Kohe kui ilm kannatas, hakkasin sellega tööl käima. Linna ma väga ei kipu, sest ma ei usalda rattalukke ja pole kohta, kuhu seda kindla peale jätta. Kusjuures, rattalukuks kasutan ma korralikku ketti ja tabalukku. Nüüd olen tõukeratta omanik. Uuel kevadel hakkan sellega tööl käima ja jalgratta sokutan Härrale, sest mida ta ikka sinna 2km kaugusele autoga läheb? Plaan kõlab ju hästi.
Maal oli rattaga lust ja lillepidu sõita, aga linnaliikluses on pigem hirmus. Ma ei kuula muusikat ega kanna kõrvaklappe, sest tahan kuulda liiklust. Autojuhid ei arvesta ratturitega (okei, olukord on paremaks muutunud), aga ka ratturid ei arvesta alati autodega (nt sõidavad suure tuhinaga ülekäiguraale). Linnas on rattaga lausa ohtlik sõita, üks võimalus on küll sõita jalakäijatega koos, sest rattateid eraldi on äärmiselt vähe (ja paraku nendelegi kipuvad jalakäijad), aga siis ei saa "korralikult" sõita ehk kiirus on üsna väike. Kui aga tahta sporti teha, siis on selleks sõidutee, aga siis ei meeldi autodele. Suve lõpus sõitis üks mu töökaaslane Ihaste poole, sõiduteel, eesolev auto vajutas järsku pidurit ilma põhjuseta ja rattur sõitis autole otsa, kukkus (auto läks sündmuskohalt ära). Ta facebookis otsias, kas keegi nägi ka õnnetust pealt, ning seal targutati ka, miks ta ronib sõiduteele. Miks? Sest ta keskmine kiirus oli 30km/h, ta tegi sporti, kujutate ette teda kergliiklus teel koos jooksjate, emade ning vankritega, väikeste lastega, kes sõidavad ratastega? Kui mina linnas jalgrattaga sõidan, siis võimalusel teen seda küll kõnniteel, aga üsna palju olen ka sõiduteel. Signaale olen ma saanud rohkem kui küll, näiteks kui olen tahtnud vasakpööret teha, kas teate, et see signaal tahab üsna tihti sadule pealt maha ehmatada? Tõukerattaga ma sõiduteele linnas ei roni.
Jalakäijana
Ma ei ole väga seda tüüpi inimene, kes jookseb viimasel hetkel üle ülekäiguraja, kui foori läheb juba kollane tuli. Ei kipu ka suvalistel kohtades üle tee jooksma või kui ongo vaja, siis ootan kindlalt, et autosid ikka ei tuleks. Jalakäijana ma ei kannata vihmaseid ilmasid, sest siis peab hoiduma lompidest ja autodest, mis läbi nende kihutavad (pritsivad vahel ikka üsna kaugele). Aga 98% kannan ma alati helkurit ja ma ei kanna, kui inimesed seda ei tee! See on lihtsalt kohutav, kuidas pimedal ajal inimesi näe ja seda ka linnas! Viimasel ajal on üsna palju olnud vihmaseid ilmasid, ka udu, juurde pimedus, teiste sõudukite tuled pimestavad ja peegeldavad vastu, midagi ei näe ja siis hüppavad kuskilt jalakäijad teele! Ega nad enne vist aru ei saa, et neid ei näe, kui nad ise autoroolis ei ole. Kui rakse on riputada endale mantli/jope küöge üks helkur? Või vähemalt käekoti külge? Veel parem kui neid on igal pool! Kunagi kõrgkooli ajal läksime tüdrukutega välja. Oli sügis, pime ja vihmane, keegi kursaõdedest oli autoga ja pidime veel kaks tüdrukut peale võtma. Neid ei näinud, nad ei kandnud helkureid. Ma julgesin küsida, et miks nad ometi helkurit ei kanna, vastuseks sain "ah, see ei sobi meie riietusega". o.O
Tänapäeval on nii palju ilusaid ja erisuguseid helkureid! On ka magnetiga, on paelad, on nii mitme erineva kuju ja värviga - üks ilusam kui teine. Nii väike asi teeb su tunduvalt nähtavamaks!
Hm, Härrale ka ei meeldi helkurid. Aga tema talvejopel on vähemalt helkurpaelasid üsna mitu. Mul on sellised magnetiga helkurid, mida ka aeg-ajalt Härrale kuskile pükstetasku külge panen, aga suurem osa nendets on ta kõik ära kaotanud.
Autojuhina
Kuigi juhiload on olnd mul 3,5 aastat, siis päris autojuht olen olnud aasta vähem. Arenemisruumi veel jagub, aga ma ei arvas, et ma halvasti sõidan. Küll aga mulle ei meeldi mõned võõrad kõrval (üks kord kirjutasin toredast töökaaslasest, kes paar korda minuga sõitis, aga mind väga õpetama (kust kaudu siis parem sõita oleks) kippus ja see ei teinud teps mitte head). Eile sõitsin Härra autoga üle väga tüki aja jälle ja veidi pikemalt, linnas sain jälle tunda seda, kui kerged pidurid tema Audil on, aga maanteel läks juba libedalt, püsikiirusehoidjat ma siiski ei kasutanud, aga tundus, et mu veidi ebastabiilne kiirus kahte tagumist autojuhti ei seganud, sest püsisid vapralt mu taga terve tee. Ma arvan, et Tartu on ainus linn, kus ma nüüd juba veidi kergema südamega sõidan, isegi kui ma esialgu sõitsin ja õppisin Rakveres ja see on minu kodukoha lähim linn. Tallinnasse ma autoga ei kipu ja asja ka ei ole. Ma usun, et Võru eksiks ma üsna ruttu ära, kui peaksin kuskile mujale sõitma kui Tartu poolt bussijaama/Maxima/Statoili/korteri juurde, sest Võru linnaplaan on minu jaoks siiani müstika. Alati kui mul on tunne, et ma nüüd lõpuks hakkan sellest aru saama, siis ei saa (järve leiaksin ka üles). Pärnus ja Viljandis sain suvel kenasti hakkama, vahepeal eksisin vaid veidi ära.
Kindlasti teen ka mina sõites lollusi, aga seda pigem teadmatusest, vahel ajaks selle ka teiste liiklejate kaela, kes ei lase liigelda vastavalt seadustele. Aga toon välja mõned pärlid:
- ühel suveõhtul sõidan Tartus Kastani tänavalt (Karlovast) Riia mnt poole, tegu on ühesuunalise tänavaga. Mõnisada meetrit enne Riia mnt poolt sõidab mulle vastu auto... o.O ma laiutan käsi ja vaatan neid väga suurte silmadega. Auto möödub minust, pöörab kuskil kaugemal ringi ja reastus parempöördeks, aga ta ei tulnud mitu kõrvale, vaid jäi hoopis auto võrra kaugemale. Ma oleks talle veel käsi laiutanud.
- ühel suveõhtul sõidame Härraga mööda Kastanit Riia mnt suunas, tulime taas Karlova poolt (ka Vaksali poolt liigub kastani tänaval Riia mnt suunas). Sel korral on autosid rohkem, keegi meile vastu ei sõida, kõik on reastunud oma pööreteks. Meie tegime vasakpööret ja järsku, pöörde ajal, tekkis meie ette auto, mis oli paremal ja pidi linna poole minema... ju siis muutis meelt.
- reedel parkisin auto Vabaduse pst (on vist pst?) äärde - praktiliselt Gildi tn vastu. Gildi tn on ühesuunaline ja suudub Vabaduse pst-le, teisele poole, vanalinna suunas, läheb Munga tänav. Mina ootasin jalakäijana, et saaksin üle Vabaduse pst lipata. Gildi tänavalt tegid autod parem- ja vasakpöördeid vastavalt vajadusele. Lähenes üks auto, millel oli sees paremsuunda, tahtis pöörata Gildi tänavale, aga sealt tegi teine auto ju vasakpööret! Autos olev naisterahvas oli päris pahase näoga - miks see teine autojuht on ees, kui tema tahab pöörata paremale! Ta ei saanudki aru, et ta midagi valesti teeks! Ma küll lehvitasin ja üritasin ta tähelepanu keelumärgile juhtida, aga ei õnnestunud. Muidugi võib vahel tulle ette, et satud kogemata (kui ei vaata piisavalt märke) ühesuunalisele tänavale ja oih, tahad liikuda valele poole (kui õde mind Tartusse kolis, siis me sõitsime ka veidi mööda Vanemuiset vale suuna peal), aga kui teised autod sulle ikak vastu tulevad ja vaba rada ei ole, siis natukene peaks ju aru saama, et midagi on valesti? (meie õega saime üsna ruttu sellest aru :D).
- suvel sõitsin Pärnust Rakvere poole ning seal oli teeremont. Üks teesuund oli kinni, kiirus oli piiratud ehk isegi 30km/h, muidu oli tolmune. Sai seal rahulikult kulgeda, kui ühel hetkel avastasin, et vastu tuleb üks auto, mis liigub täpselt minu suunas ehk minu suhtes ei hoidunud ta üldse vasakule. Tuli ja tuli, ikka veel tuli. Mina aeglustasin ja lõpuks leidsin koha, kuhu auto mahutada. Ja see jorss sõitiski nii minust mööda, et oli selle väikese tee peal minu poolel ja ta ei saanud arugi, et ta oleks midagi valesti teinud. Paneb ju pead vangutama? Mina ei olnud sugugi ainus vastutulija talle.
- suvel sõitsin Pärnust ka Tartu poole. Liiklust oli veidi, aga ma ei ütleks, et väga palju. Olime juba Tartu poole ära pööranud ja sõitsime üks teise sabas, kui üks väike auto otsustas, et tal on vaja minust mööduda... kurvis... ilma et näeks, mis ees toimub. Ilmselt pidas ta seda heaks mõtteks ning sõitsin juba vastassuunda, siis aga nähtavus paranes ja meile sõitis vastu buss. Autojuht vist ehmatas ära, sest ta ei andnud gaasi, et minust kiiresti mööduda, aga ta ka ei pidurdanud. Mina nimetaksin teda jorsiks, oli siis vaja sellises kohas mööduda? Kuna tema oli otsustusvõimetu, siis vajutasin ma ise pidurit, sai vist vihjest aru, sest reastus meie suunale tagasi ja vot siis andis kõvasti gaasi.
Üritasin youtube'st otsida ühte videot, mida suvel nägin, kui Kaubamaja ristmikult oli liiklust muudetud ning üks avastas viimasel minutil sekundil, et vasakult teisest reast ei saagi enam otse sõita ning keset ristmikku otsustas, et sõidab otse ning põhjustas sellega ahelavarii (sest vastutulevad autod tegid samal ajal vasakpöördeid).
Ma ei saa aru autojuhtidest, kes ei oska ega taha hoida pikivahet. Natukene hirmus on maanteel sõita nii, et kui tahavaatepeeglisse vaatad, siis näed ainult taga oleva auto salongi või kui rekka taga sõidab, siis näed vaid võresid. Sellisel juhul öeldakse, et pidurda veidi ja küll see auto veidi tagasi tõmbub, aga näiteks sellele rekkale see küll ei mõjunud (Härra sõitis veel rekka taga ja nägi, et rekka küll pirdudab, aga see oli ka kõik, seejärel tuli jälle liiga lähedale) ja minul oli pigem hirm, et tuleb mulle selga!
Tartus ei meeldi mulle Annelinna ring. Sõidutundide ajal sai seal käidud korduvalt, aga mulle ikka ei meeldi. Tegelikult ei meeldi see mulle vaid siis, kui ma tulen Sõpruse sillalt ja pööran kesklinna poole, kõik teistel suundadel on igati ok. Ma ise ikka põhimõtteliselt tean, kuidas seal sõita tuleb, ei midagi rasket, peab lihtsalt rida vahetama, aga mulle ei meeldi ikkagi ja paraku ei sõida seal teisedki alati õigesti.
Sellised lood siis täna.
Kolm jõudu, üks aeroobne.
Taadi sünniaastapäev.
Milli ja naabrite kass.
Kui ma noorem olin, siis tegid Pärnumaa vanavanemad neid. Minu arvates on kõige parem neid kuivatada puuküttepliidi läheduses. Vanaisa juures oli pliidikohal selline riidest kott (alguses ilmselt ei olnud ikka värskelt viilutatud õunad niimoodi kotis, aga ma mäletan vaid valget kotti) pliidi kohal ja neist ei saanud kunagi küll. Oleksime neid ehk isegi enda kodus teinud, aga hoolimata suurest õunaaiast ei olnud meil õunu. Praguseks on olukord paranenud ja meiegi kuivatame õunaviile juba mitmendat hooaega.
