Möödunud nädalatest

14.11.2014 Kaks nädalat tagasi, 14.11, oli meil asutuse aastapäeva pidi Atlantises. Nii hea oli vaadata töökaaslasi pidulikult riides, sätitult, sest tööl seda ju ei näe. Ausalt öeldes ei tundud kohe kõiki äragi. Meie osakonda polnud väga palju, umbes 10 ringis. Süüa sai hästi, vein oli kuiv (eelistan poolmagusat ja magusat) ning väikeseid filmikesi, kus oli teist osakonda parodeeritud, oli väga vahva vaadata. Lemmikumad ja vahvamad oleme endale küsinud, et neid kahe nädala pärast enda osakonna jõulupeol vaadata. Meie film sai "kõige kontastrema filmi" auhinna. Natukene soovisime, et neid etteasteid oleks varem näidatud, sest neid näidati jupiti, kui kell sai juba 23, siis osa olid juba väga rõõmsad ja ülemeelikus meeleolus. Liisukesega läksime pärast koogi söömist ära ehk Atlantise diskole me ei jäänud ja see polnud plaaniski. Tuttavad kolleegid rääkisid, kui kenad me välja näeme ja avaldasid soovi, et võiksimegi nii tööl käia. Atlantisets jalutasin mina Püssirohukeldrisse, kus oli Hära õbraga ning esines Padar ja The Sun. Mul on neilt ehk 2-3 lugu, mis mulle meeldivad, aga teised lood poel lihtsalt minu maitse. Jõudsin sinna (õnneks) suhteliselt lõpus, kuulasin viimased lood ära, rahvast oli palju, oli palav ja tekkis mitmeid kordi tunne, et silmade eest läheb mustaks. Koju jõudsin veidi pärast kella 1 öösel. Hommikul pool 5, kui olin juba tükk aega üritanud uuesti uinuda, läksin kolmandale korrusele naabrite ukse taha, koputasin ja katsusin seal linki (koputust ei kuuldud, aga mõtleisn, e tkui lingiga kolistada, siis nad reageerivad) üsna kaua, sest voodis oli mul tunne, et nad teevad bändiproovi. Mingi tümps lihtsalt läbis mu keha, süda hakkas peksma ja uni läks muidugi ära. Lõpuks nad avasid ukse, vabandasid, küsisid, mis korruselt ma olen. Eks nad olid veiid üllatunud, et ukse taha tuli esimese korruse elanik mitte teise.

15.11.2014 Laupäeva sõitsime lõunaks  Võrumaale. Tähistasime Härra ema sünnipäeva, sõime põdrapraadi, käisime saunas. Mina ei ole eriti suur teleri huviline, linnas pole Härra ka, aga maal ta ikka vaatab. Nii vaatasid nemad rohkem telerit ja minalugesin lõpuni "Hea põhjatuule vastu" ning alustasin ja lõpetasin ka "Kõik seitse lainet" (PS: hetkel Rahva Raamatus -53%). Kui telerist algas jalgpall, siis jäin mina magama (iluuisutamist võiksin vaadata).  Paar tundi hiljem olin veidi aega üleval, kolisin ümber voodisse ning magasin edasi. Pühapäeval sõitsime hommikupoolikul Tartusse tagasi, et teised toimetused ka ära teha.

21.22.2014 Möödunud nädala reedel oli teatavasti Tartu tänavatel liuväli. Hommikul vaatasin pool 7 aknast välja ning rõõmustasin, et kõik on kuiv ja autoklaasidel pole jääd. Kella 7 paiku hakkasin kuulma mingit kummalist häält, käisin kolm korda radiaatori juures, et veenduda, et sellel midagi viga ei ole. Viimasel korral viskasin pilgu ka tänavale ja seal see oli - vihm, mis muutus maapinnal jääks. Rõõmustasin, et mul on talverehvid all, sest vastasel juhul poleks ma enda autoga kuskile liikunud. Härra ei liikunudki, temal oli all veel suverehvid, tööle ja koju sai ühe töökaaslasega. Mina läksin tööle veidi pikemat teed kaudu ehk fooride alt, mis tundus turvalisem. Kui ma esimese jalakäija tõttu, kes lihtsalt teele tormas, juba kaugelt pidurit vajutasin, siis auto tegi vaid põrra-põrra... Sain küll vahetult enne jalakäijat pidama ning ehmatuseks oli see ka talle, loodan, et teistel tänavatel ta vaatas rohkem ringi ning arvestas ka sellega, et sellise liuväljaga ei pruugi autod pidama saada. Ehmatavaid kohti oli tööle minnes muidugi rohkem kui üks, pulss oli kindlasti tavalisest kõrgem, aga vaikselt, tasa ja targu, jõudsin kohale. Üldine liiklus oligi kuskil 30km/h. Soolapihustajat nägin kilomeeter enne töökohta. Ja parkla tööl oli ka ikka viimase peal! Pärast tööpäeva hakkasin vaikselt Virumaa poole liikuma. Teede olukord ei olnud kõige parem, alates Tabiverest tuiskas lund, autod sõitsid üldjuhul kenasti kolonnis, ühtegi sahki ma ei näinud ja kiirus oli harva üle 70km/h.

Kadrinas toimus üritus CADrina ning ürituse pilte näeb siin. Mina vestlesin ühe endise õpetajaga, nägin veel mõnda tuttavat nägu, vaatasin üle uuenenud koolimaja. Juhuslikult sattusin kokku ka ühe klassikaaslase emaga, kellega tuli jutuks minu õpingud või õigemina, kas kool läbi. Ütlesin, et muidugi, juba kolm aastat tagasi lõpetasin, aga tema ei jäänud vastusega rahul, sest kuidas küll nii ammu, kui tema laps teeb hetkel teist magistrit. Selgus, et tema ei rääkinud mingist bakast, vaid ikka magistrist ja minu vastus, et ma magistrisse ei ole läinud, ei olnud kõige parem. Paraku ta minu erialast ka suurt ei pea. Ja lisaks veel töötan ma vanglas.(?) Ja siis olen eluga rahul, õnnelik ja mul läheb hästi. Aga nii ongi! Okei, see lõpp on võib-olla veidi üle paisutatud, aga täpselt selline mulje tema küsimustest ja emotsioonidest jäi.

Õhtul jõudsin ikka kodukanti ka, aga läksin üsna ruttu magama. Piparkoogitaignast ma juba kirjutasin. Pühapäevahommik oli aga üsna varjane, sest tegemisi oli palju ning tahtsin enne pimedat Tartusse jõuda. Startisin maalt juba kell 11, aga Tartusse jõudsin ikka pärast nelja (? täpselt ei mäleta enam), tegin peatused vanaemade juures, lisaks käisin Põhjakeskuses (sinki ja voodipesu ostmas). Kuigi teed eolukord oli juba hea, siis alates Vägevast ründas udu ja üsna korralikult. Enne Äksit jõudsin ühele liinibussile järgi (üsna ootamatult ilmus udust üks ristkülik) ning mina ei tundud, et tahaksin sellest mööduda, sest kõiki neid sirgeid ja kurve ma peast ei tea  ning liiklust oli üsna palju. Jätsin korraliku pikivahe ja kõik autod, kes tahtsid, said mööda minna. Muidugi oli vahva vaadata, kuidas nad ülikiiresti üritasid minu ette jõuda ning siis uuesti turboga bussist möödusid.  Ma ise tahtsin Lähtelt Vasula poole minna, aga udu tõttu magasin õige tee maha.

Tööpäevade õhtud mööduvad tavaliselt nii, et esmaspäeviti ja kolmapäeviti käin kohe pärast tööd jõusaalis, aga aeg-ajalt järgneb sellele veel mõni kohvikuring või muud tegemised. Teisipäevaõhtuti püüan kodus olla ning neljapäeviti ka, aga kui muud plaanid löövad trennid segamini, siis teen erandeid. Esmaspäeval sain sõbrannaga näiteks McCafes kokku. Kuigi me alguses planeerisime isegi friikartuleid süüa, siis lõpetasime ikka kohvi-tee ning magusaga ja need maitsesid väga hästi. Rahvast oli üllatavalt palju (mitte et ma seal tihti käiks ja teaks, kui palju seal muidu rahvast käib). Meiel koht sobis, sest tema tütar oli vastasmajas trennis. Mina aga sain teada, et Zeppelini ette ei tohi niisama parkida. Ma arvasin, et otse hoone ees on tasuta parkimine, aga kaugemal kellaga 2h tasuta, selgus, et kõikjal on 2h tasuta kellaga. Trahvi ma siiski ei saanud, aga järgmine kord olen targem. Kolmapäeva õhtul käisin ma juuksuris, millest ma rääkida ei taha. Mu juuksed hoivad kohutavalt.. pigem need ei hoiagi kuidagi! Aga ma teisipäeval lähen uuele ringile. Härra arvas, et siis tuleb kolmas ring ka ja lõpetan tunduvalt lühemate juustega. Seda viimast võib juhtuda küll, aga kui vaja, siis vaja, hetkeseis on minu jaoks väga vastumeelne. Neljapäevca õhtul käisime Liisukesega Kambjas, kus elab üks meie kolleeg, kes hetkel tütrega kodust elu naudib. Oh, tüdruk oli nii armas. Samuti oli näha, et nad on eluga rahul ning õnnelikud. Hea on vaadat selliseid inimesi, südamesse tuleb selline soe tunne.