Trennipäevik 22.12.-28.12.2014

Jõulunädal!

Tervise poolelt algas nädal veidi halvasti ja seetõttu vähendasin rõõmuga jõusaalis raskusi. Mitte kõigil harjutustel, aga mitmetel. Teisiti seda kommenteerida ei oskagi.

Teisipäeval tegin kiire alakeha treeningu ehk kõik harjutused tegin ära tavapäraste raskustega, aga puhkused olid lühemad. Kui ma mingil ajal alustasin trenni jalapressiga, siis nüüd on see üks viimastest harjutustest. Pelgasin, et ma ei jõua seda siis vist üldse, aga jõuan ikka. Õhtul tegime Härraga veel jalutuskäigu linnas umbes 4km.

Kolmapäeval pidasim perega jõule. Saun ja okkaline viht olid väga mõnusad.

Neljapäeval valmistusin juba linna tulema, aga sõbrannaga tegin väikese 2km jalutuskäigu.

Reedel osalesin "sotsiaalsel matkal" Pekist Priiks 2014 Tartu, millest kirjutasin eelmise postituse.

Ning nüüd olen kaks päeva taastunud. Homme pole plaanis veel jõusaali minna, aga lähen teisipäeval ja teen ülakeha päeva, jalad vajavad veel puhkust.

Pekist Priiks 2014 Tartu - tehtud

Kuigi ma väga oleks tahtnud kirjutada sellest reede õhtul, kui kõik emotsioonid olid veel värsked, siis ma ei olnud selleks lihtsalt suuteline. Praeguseks hakkab juba valu ja väsimus ununema ning alles on 

jäänud vaid hea emotsioon - sai tehtud!

Kui ma sellest üritusest Margiti blogist lugesin, siis vaimustusin kohe "Oh, nii äge.". Paraku ei leidnud ma sõpru-tuttavaid, kes minuga seda vaimustust jaganud oleks. Ma ei lasknud ennast eriti heiduta ja valmistusin ise ikkagi minema. Lõpuks selgus, et üks kooliõde on ka minemas ning temaga sai eelnevalt üht ja teist arutatud. 

Neljapäeval jõudsin umbes kella 17ks linna, käisin toidupoes (Primast ostsin näiteks geeli ja pähkleid-rosinaid, Rimist otsisin väikest (300ml) veepudelit, aga seda ma ei leidnudki, lõpuks ostsin mingi kookosevee), aga lisaks olin üks hull, kes esimesel jõulupühal Lõunakeskussesse poodidesse läks. Tegelikult olen ma seda meelt, et pühadel võiksid kõik sellised poed kinni olla, aga sel korral olin rõõmus, et Lõunakeskus on avatud kella 19ni. Nimelt oli tulnud maha ilus lumevaip ning külma oli oodatud veidi rohkem, mina ei olnud sellest aga eriti valmistunud. Niisiis käisin läbi Rademari, kust ma ei leidnud midagi, Sportlandi, kus jäi näppu üks lihtne näomask, aga otsustasin, et ei osta seda. Viimaseks läksin Sportland Outlet'i - selle sama lihtsa näomaski leidsin ka sealt, lisaks oli 80% allahinnatud termopesu alumine osa ning võtsin veel ka mõned soojad spordisokid. Need kõik kuluvad Eestimaa talvede tõttu ära. Olin eelnevalt mõelnud, et ma ei hakka ühe ürituse pärast endale mingit termojakki ostma (suustamas ma ju niikuinii ei käi), siis ühel hetkel ma tuulasin veidi buduaaris ringi ning üks tüdruk müüs just termojakki ainult 12 euroga. Küsisin mõõte, need sobisid, ostsin selle ära. Lisaks olin Seppälast ostnud ühed termoretuusid - mul oli vahepeal üsna palju termosukkpükse, aga kõik on ära kulunud ning ei hoia enam sooja. Neid retuuse saan kanda ka kleitide ja seelikutega ning üldse talvel, niisiis ei olnud see ost vaid selle ürituse jaoks. 

Härra tuli ka neljapäeva õhtul linna, eks ikka sellepärast, et vajadusel mind päästma tulla. Samuti palusin tal endale patsi teha, sest ainus reaalne pats, mis mu juukseid hoiaks paigal, oli ülepeapats ehk mingit laadi kalasaba. 

Reedel ärkasin kell 8. Väljas oli oodatus soojem - ainult -6 C. Praadisin endale neli munavalget ning tegin kohvi. Kella 9 aeg äratasin Härra, kes tegi mulle patsi, ise sõin veel veidi vahukoort marjadega.

Riietus: pesu, termoretuusid, pikad spordipüksid, soojad sokid, sportrinnahoidja, spordisärk, pikkade varrukatega spordisärk, termopesu, termojakk, torusall, Härra müts, hiljem lisandusid mask ja kindad.

Veidi enne kella 10 läksin raudteejaama, andsin enda suure spordikoti ära, võtsin näppu veepudeli ning läksin hoonesse teistega rongi ootama. Juhtusin kohe kokku kooliõega, selgus, et Margit on tema trennikaaslane (nii väike see meie Tartu on). Rongisõit läks üsna ruttu, juba 11.05 olime Puka'l ning üsna ruttu valmistusime stardiks. 

Kaks päeva enne üritust tuli ürituse kohta veidi lisainfot, näiteks jooksutempo... ma lugesin seda ja olin suhteliselt rõõmus, et see on tõesti matka moodi. Tegelikkuses olid lood aga tempo kohta veidi teised. 

Läksin aeglase grupiga teele ja see tempo oli ikka üsna kiire, need, kellel kell ka kilomeetreid luges, teadsid öelda, et tempo oli seal vahepeal 5,2min/km, vahepeal vist isegi kiirem, vahepeal seal 6minuti kanti. Mitte päris see, millega ma mõtlesin kõik need kilomeetrid läbida. Ka kõnd oli kiire. Kohe esimese jooksu ajal hakkas mul jalg tavalisest kohast valutama. Kõrvalt kuulsin, et teistel sama mure, veidi lahtine lumi ei teinud asja lihtsamaks. See valu möödus mõne kilomeetri pärast. 

Suurest grupist jäin üsna ruttu veidi tahapoole, tempo lihtsalt oli liiga kiire. Maastik oli künklik, teed olid küll lahti lükatud, aga lumised ning kogu aeg vajus veidi tagasi, mis oli üsna väsitav (ma ei ole lumega jooksmas käinudki), pulss oli kogu aeg seal 170x' lähedal. Aga mul polnud sel hetkel mõtteski alla anda, mõtlesin, et kui aeglasem, siis aeglasem, aga vaikselt ikka edasi. 

Viimaste seas jõudsin (tegelikult oli meil väike viiene grupp) esimesse joogipunkti. Keegi pani just banaanid lauale, sain ka endale ühe, lisaks võtsin veidi spordijooki ja pudelisse lisasin vett. Ja juba läkski aeglane grupp minema. Läksin minagi nendega ning püsisin mõned jooksud ja kõnnid, aga taaskord läks tempo liiga kiireks, pulss liiga kõrgeks. Jäingi üksi sinna kõndima ja jooksma. Tegelikult oli grupp vaid mõnesaja meetri kaugusel, aga tundus kättesaamatu, minust taga oli ka inimesi, aga liiga kaugel, et tempot aeglustada ja nendega edasi minna. 

Elva kandis olid viimased kilomeetrid enne toidupunkti suusarajal, metsas. See oli minu jaoks üks raskemaid kohti, olin ihuüksi, ei näinud ühtegi tuttavat nägu, joosta oli seal raske, kilomeetrid olid pikad. Ja siis, veidi enne punkti, tuli metsast Katrin, jätkasime koos ühes tempos ja veidi jutustades, sotsiaalne matk nagu lubatud. 

Punkti jõudes sain kiirelt oma koti, vahetasin ülemised riided välja (näiteks Härra termopluusi panin selga, mis veidi suur oli, aga selleta oleks külm olnud), sain supi, millest jõudsin pool ehk ära süüa, tasku läks banaan, enda kotist olin joonud vett, kätte haarasin piruka ja juba läkski aeglane grupp minema. Usun, et nende paus kestis seal umbes 15 minutit, võib-olla rohkemgi, minul kuskil 6 minutit. 

Kuskil Elva ligidal .. mets oli sellise lumevaiba vapustavalt ilus.

Läksin grupiga, Katrin tuli ka, tema oli saanud 3 lusikat suppi süüa. Ühe jooksu püsisime grupis, aga jätkasime omas tempos. Tuli üks korraldajatest ja küsis, kuidas me jõuame. Jagas meile veidi juhiseid tee osas, sest pidi mingi keerulisem osa tulema ja soovitas meil gruppi silmapiiril hoida. Elvast jõudsime Peedule ja Vapramäele ja siis tuli mets. Saime kokku Margitiga. Grupp oli kadunud ja üks meesterahvas, kes ilmselt metsapeatusele läks, osutas ühele metsateele. Meile oli öeldud küll, et tuleb minna otse, aga läksime sinna metsateele, jäljed olid... kuni neid oli väga vähe. Me olime ikka puhta metsas. Langenud puud, lund oli küllaga. Õnneks olime teele üsna lähedal ja kuulsime autode mürinat ning pärast väikest matka olime autoteel tagasi ning jätkasime sealt. Jõudsime veidiks Tartu-Valga mnt ning nägime eemalt gruppi, suundusime uuesti väikesele teele, mis pidi meid Nõo poole viima. 

Pärast Varpamäge sattusime metsa .. kas tundub, et sealt on umbes 100 inimest enne meid läbi läinud?

Meil oli hea meel, et olime kolmekesi. Meie taga olevad inimesed katkestasid, üsna mitmed jäid juba Elvasse, mõned kutsusid endale järgi. Meie läksime edasi. Jooks oli asendunud kõnniga. Mõtlesime, et Nõos ootab meid joogipeatus ja siis on Tartu juba nii lähedal. Vahepeal loojus juba päike, temperatuur veidi langes. Mul oli minipudel, mis oli juba tühi. Tegime mõned lühikesed jooksud. Panime pähe ja tööle lambid. Jõudsime Nõkku ja mida ei olnud, see oli joogipunkt. 

Päikeseloojag oli ka väga ilus.

Mina olin valmis minema vett küsima, aga Katrin teadis, et seal peaks olema pood (kohe selle maja taga, kuhu ma minna tahtsin) ning tema oli ka see tubli, kellel oli rahakott kaasas. See päästis meid! Ostsime vett ja leidsime sealt veidi jõudu. Tegime veel viimaseid jooksusamme, siis suundus tee Tartu-Valga mnt'le ning alustasime pikka kõndi. Selle tee ääres oli ka üsna ebamugav - liiklust oli palju, lumi oli puderjas, lisaks oli pime. Seda oli kuskil 3km, siis tuli juba kergliiklustee ning teadsime, et Tartu ei ole enam kaugel. 

Viimased 10km me tõesti kõndisime. Ka see oli raske. Jalad olid kanged ja valusad. Vahepeal puhus külm tuul. 

Umbes 1,5km enne lõppu oli autoga teeääres Margiti treener. Jee, keegi vähemalt arvas, et me ikka tuleme ja pole katkestanud! 

Jõudsime Kantri hotelli juurde veidi enne kell 19 õhtul. Selleks ajaks oli meie "matk" kestnud 7h24minutit ning olime läbinud 48,1km. 

Selleks ajas oli sau vist juba tühi, inimesed koju läinud. Üks meesterahvas oli üllatunud, et me alles siis jõudsime. Korraldaja oli seal, tõi meile puuvilja vett. Väljendasin veidi oma pahameelt selle üle, et meil ei olnud Nõos joogipunkti. Ma saan aru küll, et saateauto pidi võimalikult kiiresti lõpp-punkti jõudma, aga kui joogipunkt oli lubatud, inimesed arvestavad sellega, siis peaks see ka nii olema. 

Aga tehtud sai! Oli raske, aga sai tehtud! Lisaks sain tuttavaks kahe toreda naisterahvaga - tervitused Katrinile ja Margitile, nendeta ei oleks ma lõpuni jõudnud! 

Kuigi mul olid saunaasjad kaasas, siis saun ma seal ei jõudnud, mõtlesin vaid sellele, et saaks vaid koju. Kodus käisin kuidagi duši all ja istusin üsna kaua pleedide all, sest kohale jõudsid külmavärinad, jõin teed. Liikumine oli kange ja raske. Öösel polnud uni hea, vähkresin, jalad olid nii väsinud, ise olin ka väsinud. Eile läksime maale, kus ma ka rohkem istusin ning enne õhtut veel 2,5h uinaku tegin. Täna on jalad juba paremad, niisama tunda ei anna, liikudes aga küll, kõige raskem on hakata liikuma. Ühtegi villi kuskile ei tulnud. Küll aga olin valinud valed pesupüksid - nende ääred olid mul jalgevahelt nii ära hõõrdunud, et ma ei uskunud oma silmi, midagi sellist pole varem juhtunud. Reedel olid hõõrutud kohad paistes ja oi kui valusad. Aga Mirra teeb imesid, hommikuks oli paistetus kadunud, peaaegu ka valu. 

Ma arvasin, et suudan siia rohkem emotsioone panna, aga peab tõesti tõdema, et kõik värske on kuskile kadunud, alles on selline üldine. 

Mul on väga hea meel, et ma sinna läksin, väga hea meel, et ma selle ära tegin, see oli eneseületus, ma usun, et seda ei saa ka maratoniga võrrelda, sest tingimused on teised. Aga ma ütleksin, et seda ei saa nimetada väga matkaks, sest matk ei ole sellise tempoga. Lisaks oleks mulle meeldinud, kui tempogrupp oleks olnud selline nagu oli öeldud (Margiti sõnul pidi esialgu kõige aeglasem olema 7min/km) ja kui on joogipunktid ettenähtud, siis peaksid need ka olemas olema. Samuti tundis, et ei olnud ülevaadet katkestajatest - mõned läksid saateauto/bussi peale, aga mitmed kutsusid endale ise järgi ehk ülevaade puudus. Sellise ürituse puhul võiks ikka viimase inimese taga ka saateauto (või inimene) olla, sest näiteks eksimisoht oli ka suhteliselt suur. See, et sa viimane oled, ei pea tähendama, et sa katkestada tahad või mis? ;)

Hommikupäike näos ja pärast "matka" ei osanud enam kuidagi olla. 

PS: Ma Härrale küll ütlesin, et miks ta mind küll sellistest asjadest välja ei püüa rääkida, aga ega ma seda päris tõsiselt ei mõelnud. Tegelikult oli ju ÄGE! Ja Haanja Jala 100 oleks ka väga äge, seal saab vähemalt vajadusel iga 7km järel katkestada... paneb mõtlema, onju ;)


PPS: kui kaalust rääkida, et õhtul kaalusin 600g rohkem kui hommikul, keha oli pinges ja stressis, ei saanud aru, kuhu kõik vesi kadus ning hoidis kõik alles, mille vähegi sai. Ma ei teinud ühtegi metsapeatust. Eile hommikul oli kaal 400g vähem kui reede hommikul. Aga alles täna tunnen, et organism laseb vee, mis ma joon, uuesti välja ja ei püüa seda meeleheitlikult endas hoida.

Kassi eri

Trennipäevik 15.12.-21.12.2014

Eelmisel nädalal tegin kaks alakeha trenni ning seetõttu algas selle nädala esmaspäev jõusaalis ülakeha trenniga. Kätega oli veidi kehvad lood ning raskusi ei suurendanud, mõni harjutus oli suhteliselt keeruline ja valulik. Kirjutasingi hiljem treenerile (ei näinud teda klubis), et oleks üks harjutus kindlasti vaja välja vahetada. Ta ütles küll, millega see asendada, aga ma ei ole teda näinud, jätan selle homme viimaseks, siis ehk jõuab temagi sinna ja saan täpselt teada, mida ta silmas pidas. 

Kolmapäeval oli tavaline alakeha päev, suhteliselt kiire oli, niisiis sain tavalisest tunduvalt lühema ajaga hakkama. 

Reedel läksin lindile, oma muusika oli kaasas. Mõtlesin harjutada jooksu-kõndi 5minuti kaupa. Tervet õhtut ei tahtnud ka seal veeta ja tegin seda siis 60minutit ehk mõlemat asja 6 korda. Jäin tulemusega rahule ja võib öelda, et kui plaanin talvisel ajal lindil joosta, siis pigem teengi viie minuti kaupa vaheldumisi jooksu ja kõndi, aeg läheb kiiremini ja ei teki seda tüdinemist. Pulsikella olin maha unustanud. Aga jooksin esimese 5 minutit 7,5km/h, seejärel 8km/h, kõndisin 6,5km/h. Tulevasel reedel on jooksul tempo kindlasti veidi kiirem. 

Esimesed kolme päeva hommikud olid toredad ning tegin võimlemist, neljapäevaks kasvas aga väsimus nii suureks, et lükkasin äratuse kurvalt 15 minutit edasi ning võimlemiseks ei jäänud aega ei siis ega reedel. Täna oli väike jalutuskäik linnas, aga pärastlõunal tegin umbes 1h uinaku, mis venis tegelikult 1,5h pikkuseks.

Uus nädal on juba jõulunädal. Homme ja ülehomme teen jõusaali trennid ära ja püüan reedel elusalt Tartusse jõuda ... 

Käesolevast nädalast

Mul pole olnud eriti aega ega tahtmist tegeleda piltidega, mis blogist kadusid. Ja tegelikult ei ole olnud selleks ka võimalust, sest ma pole ühelgi möödunud päeval eriti pikalt lauaarvuti taga istunud. Aga ehk täna, sest just täna olen ma õhtul üksi kodus, aga ma ei ole kindel, kas soovin enda närvirakke sellele kulutada.

Esmaspäeval tundus, et tuleb üks pikk nädal. Kabinetikaaslane läks puhkusele, mis tähendas mulle ka tema tööd. Siis aga selgus, et ta tuli tööle teisipäeval ja ka neljapäeval. Selle eest oli aga eile hullumaja ja pärastlõunal hoidsin enda kabinetiukse lihtsalt kinni. Laborant puhkas ja referent oli koolis, mis tähendas, et kõik, mida edasi ei saanud lükata, tuli mul lisaks enda tööle ära teha. Tegin kõike muud, kui enda tööd ja juhe jooksis täiesti kokku. Samal ajal valutas käsi nii õudselt, et isegi kirjutada oli raske. Päeva lõpuks tundus, et kõik vajalik sai tehtud, aga eks tulemusi näeb alles uuel nädalal. Meil on kõik pühade vahelised päevad ka tööl (kui just ise puhkust ei ole võtnud), ühest küljest kurb, aga kui ma mõtlen neile kõikidele aruannetele (juhataja käis just eile meenutamas, mille kõige tähtaeg on kuu 5.kuupäev), siis on igati kohane sel ajal tööl olla.

Pühapäeval vastu esmaspäeva magasin väga halvasti. Kõige pealt ei tulnud mul und, kuigi ma olin väga väsinud. Ja siis olin ma korduvalt öösel üleval, ootasin uuesti und, aga nägin ka väga veidraid unenägusid. Üle hulga aja olin ma rõõmus hommiku üle, sest lõpuks sai see pikk öö läbi. Lisaks olin õhtuks nii väsinud, et magasin hulga paremini. Halva une üle kurtsid ka mõned töökaaslased.

Järgnevatel kuudel tuleb mitmeid suuremaid väljaminekuid ja seetõttu otsustasin detsembri alguses, et hoian kokku, et oleks lihtsam. Näiteks loobusin geellakist ja mõtlesin teisi kulutusi rohkem läbi. Aga just nimelt just sel kuul, just enne jõule, käis mul auto remondis. Poleks ma ehk kokku hoidnud, siis oleks pidanud hoiukarbist raha võtma, aga halb aeg ikkagi. Samas poleks ma sellega nüüd remonti läinud, siis oleks umbes kahe kuu pärast palju hullem seis olnud. Nimelt kui külmemaks läks, siis hakkas auto kummalist häält tegema pärast käivitamist.  Eks see häiris mind, aga ükski rohkem teadja ei arvanud, et see midagi väga hullu on ning lasin selle olla. Kui mootor soojaks läks, siis hääl kadus ja kõik oli korras. Küll arvati, et kliimasidur on läbi või et generaatori rihm, mis sai suvel vahetatud, aga läks B klassi varuosa ja see ei pruugi nii hea olla... ja palju muud. Mõtlesin, et enne jõule, kui tulevad pikemad sõidud, võiks selle ju korda saada. Meie automehaanik on Võru kandis ning sõber Soomes, nii ei õnnestunud neid asju klapitada. Helistasin lõpuks ühte kohta, kus auto suvel käis (õlide ja filtrite vahetuses) ja juba järgmisel õhtul viisin auto sinna. See oli kolmapäeva õhtu. Aga selle u 3-4km distantsiga läks mootor soojaks ja mingit kummalist häält enam kuulda ei olnud. Jätsin auto sinna, sest neljapäeval seda mul vaja ei läinud. Kontaktiks andsin Härra numbri, sest tööpäevadel mind telefonitsi ei taba. Neljapäeval selgus, et generaatori viga ning seda kätte veel ei saa. Eile sai lõunaks valmis ja kella 17ks jõudsin sinna. Ma unustasin juba suurema osa jutust ära, aga jäi meelde, et generaatoril olid mitmed asjad veidi metsas.. ei laadinud ka nii hästi (suvel ju viskas korra aku tule ette), laagrid olid läbi, mingid harjased kuskil ja see kõik oli rihma ka mõjutanud. Lisaks öeldi, et kui oleks veel kauem oodanud, siis oleks see kõik seal kokku lennanud. Tegelikult ma ei kurda. Mulle meeldib mu auto, ma naudin sellega sõitu (kui valusatel päevadel käiduvahetus välja arvata) ning ma tean, et kogu see remont ongi kasutatud autode osa. Kuu lõpus või jaanuaris mõtlesin protsentidena välja tuua, kui mitu % palgast sel kuul kulus erinevate "asjade" peale. 

Neljapäeval läksime pärastlõunal koolitusele. Üks tore ravimifirma teeb meile juba teist hooaega HCV (C hepatiidi) koolitust. Need on meil Põhjaka mõisas või Eivere mõisas. Sel korral oli Eiveres. Lektoriks on Andres Sild, kes on meil tööl ka superviisor. Kõik oli igati asjalik, vajalik töös, kuid ka eraelus. Asukoha mõttes meeldib mulle isiklikult Põhjakas rohkem, kuidagi kodusem ja toitudega osatakse alati üllatada. Näiteks meil ei olnud õhtusöögi pearoa juures salatit (kui 2 kuivatatud ploomi välja arvata), minu jaoks on see veidi imelik. Enne toodi meile tööle üks uus aparaat, milles me kergelt öeldes pettusime, aga see on juba teine lugu (ja meid ei kaasatud hankesse ka), aga neidu, kes seda tutvustamas ja kokku panemas olid, olid väga meeldivad. Lisaks tõi firma meile ka väikese kingituse, mille kabinetikaaslane mulle andis. Nimelt oli selleks üks ülipehme pleed, See on nii soe, nii pehme ja mõnusalt suur. Pudel veini oli ka, aga see ootab meie kevadist osakonna piknikku. 

Täna on mul tunne nagu hakkaks angiin tulema. Angiinidega oli mul selline lugu, et kurk üldiselt valus ei olnud, sain aru, et haige olen, kui keelele tulid mädaplekid. Hetkel küll mädaplekke pole, aga üks selline punetav valus laik keelel on. Ka selliseid laike oli. Mandleid pole mul juba aastast 2010 jaanuari lõpp.

Täna käisime Võrumaal. Saime jõulukingi kätte. Oh kui ilus! Sobib meie koju nii hästi. Aga pildi teen siis, kui see on õigel kohal ... ehk homme? Sobib meie sarvede ja loomanahkadega. 

Ülejäänud nädal on olnud tavapärane. Minul pärast tööd veidi trenni ja pärast on hea kodus olla. Teisipäeval käisime külas. Reedel käis Härra rannavõrkpalli mängimas (küll siseplatsil) ning tegi liiga õlale ja üks sõrm läks tagurpidi, mis nüüd paistes on. Täna käisin veel kosmeetiku juures, sest kulmud ja ripsmed tahtsin ikka korda saada ning lisaks talle ilusat jõuluaega ja sünnipäeva (tal 24.12 sünnipäev) soovida. Ja väike jänes läks lõpuks taastamisoperatsiooni ettevalmistustele. Lisaks abiellus täna üks armas sõbranna. Nad tegid tagasihoidlikult, aga minu meelest nii õigesti (minule sobiks ka nii) ehk läksid lastega (neil kaks poega) registreerima, hiljem pildistama ja sööma. Oligi ainult nende päev. Ei midagi üleliigset. Täpselt nii, et nad ise rahul ja õnnelikud on. 

Totu kuubis - veelkord blogist

Kustutasin täna wordpressi lehe ära ja sellega kadus muidugi sealne fotode galeeri, millega seoses kadusid praktiliselt kõik pildid ka siit blogist. Ma ei oska kommenteerida, miks ma selle peale ei mõelnud. Paari viimase kuu pildid veel olemas, aga võib-olla kaovad need ka. Osad ehk oskan ära asendada, aga suvalise pealkirja järgi ei oska ma küll kindlaks teha, kus mingi pilt oli, rääkimata nendest, mis parooli all olid. Ilmselt hakkan neid postitusi vaikselt kustutama, sest muud teha ei oskagi.
Mis seal ikka, omad vitsad peksavad.

update: kuni mai 2014 sain osad pildid päästa, sest mustandites olid need alles - salvestasin sealt, muutsin faili jpg-ks ja lisasin uuesti. Sealt edasi (mai keskpaik kuni november 2013) olid suurem osa pilte juba kadunud. Kus see silma hakkas, seal muutsin postituse mustandiks ning hakkan neid kunagi hiljem üle vaatama, ehk saab ka osad pildid lisatud. Probleem selles, et alles hiljuti (kui pilte sorteerisin) tõstsin need kõik lauaarvutisse ümber. Lisaks läksid kaduma kõik need pildid, mis olid parooliga postituste all. Eks ma mõne puhul mäletan, mis pilt seal oli, aga jahm ... tegin ka need mustaditeks.

Trennipäevik 08.12.-14.12.2014

Selline puhkusenädal.
Esmaspäeva õhtul jõudsin küll Tartusse tagasi, aga trenniplaane ei teinud ja veetsin õhtu koduselt koos Härraga.

Teisipäeval läksin umbes pool 9 jõusaali. Rahvast oli minimaalselt ning tundus, et sain harjutused selle tõttu ka veidi kiiremini tehtud. Ühte üllatusmomenti ei olnud.

Kolmapäeval jõudsin samuti enne 9 jõusaali. Pelgasin, mis ülekahast saab, aga tol hommikul polnud kätel viga, lisaks oli ortoos peal, sain kõik tehtud, aga raskustega ei hakanud liialt pingutama.

Neljapäeval läksin jälle poole 9 aeg jõusaali, mõtlesin, et jooksen lindil või teen miskit muud, paraku polnud motivatsiooni, käsi oli halb ja valus, lindil hakkas jalg valutama, trenažöörile ka minna ei tahtnud. Lõpuks tegin planku (tavaline + küljed), võimlesin veidi, käisin saunas.

Reedel oli see üks detsembripäev, kui ma otsustasin minna sörkimina. Pakkisin end kenasti sisse, muidugi hakkas üsna ruttu palav. Jalg hakkas ka valutama, aga tegin 4km tiiru siiski ära, pulss oli suhteliselt laes, aga hiljem oli enesetunne vähemalt hea.

Laupäeval, eile oli suhteliselt maru ilm, lõpuks otsustasin ikka trenni minna, sest jooksmine ja tõuksimine olid välistatud. Tegin jalatrenni. Rahvast oli taaskord ülivähe! Hiljem plank (ikka tavaline + küljed 3x1min) ja saunatasin.

Täna ärkasime alles kell 11. Väljas tundus enam-vähem normaalne ilm. Otsustasin, et on aeg tõukerattas talvituma viia (ehk õe juurde, Tartust u 10km) ja miks mitte sinna tõuksida. Mul läks hästi, sest linnas tuult ei olnud, Kõrvekülas oli veidi küljelt, aga ei midagi hullu, mingit jama ka alla ei sadanud, aga muidu oli kuidagi raske. Olin end soojalt ära pakkinud ja polnud kilomeetritki tõuksinud, kui selg juba märg polnud, jope küll peab vihma ja tuult, aga halb tunne on ikka, kui selg märg. Aga kokku tuli peaaegu 12,5km ning aega läks 56 minutit. Mul endal oli tunne, et aega läks ikka tunduvalt rohkem, sest üsna palju oli ülesmäge, aga näe, üllatusin positiivselt.
Isegi kui lund veel mõnda aega maha ei tule, siis on targem tõuksi hetkel hoius hoida, sest järgmisel nädalavahetusel oleme Võrumaal, siis juba jõulud ja muud toimetused, mille ajal linnas eriti ei ole.

Endiselt mulle väga meeldib mõte minna Pekist Priiks 2014 üritusele. Aga kõige rohkem valmistab mulle peavalu riietuse küsimus.  Mul ei ole sellist talvist komplekti, mida selga panna ja kindlasti ei hakka ma seda ka Eestist ühe ürituse pärast ostma. Ideid? Reedel ja täna käisin nii, et panin puuvillased sukkpüksid spordipükstele alla (mul on ka termopüksid, aga need ei lähe nende pikkade pükste alla eriti), panin ühe särgi, termopluusi ning jope (vee ja tuulekindel). Külm hakkas alles siis, kui nii kiiresti enam ei liikunud või hoopis seisin, mis on igati loogiline. Aga kui 5min joosta ja 5 min kõndida, siis kõndimise ajal (mis tegelikult ei ole isegi lõnta-lõnta kõnd) võib hakata külm. Teed nii tunni, kaks ... aga kõik see 45km?

Pekist Priiks 2014

Vaatasin ja lugesin eile blogisid ja üks tore blogi viitas üritusele "Pekist Priiks 2014". Ma ei olnud kuulnudki! Muidugi läksin kohe vaatama, mis üritus see on.
Asi on väga lihtne:

• 26.detsember (jah, jõulude teine püha) sõidad 10:20 rongiga Tartust Pukale (Otepää kandis)
• 11:05 oled kohal ja 11:15 on start Tartu suunas.
• 5 minutit jooksu, 5 minutit kõndi
• ja 45km oledki tagasi Tartus
• vahepeal saab süüa, juua, lõpus saab sauna!
• osavõtt 15 eurot (sh rongipilet!)

Kõlab ju ideaalselt? Mina tahaksin küll proovida. Lugesin ka välja, et erineva tempo jaoks on grupid ka erinevad. Jah, 45 km ei tundu sugugi lühike distants, aga see ikkagi tundub nii äge. 

Kas siin kuskil on keegi, kes tahaks minuga kampa lüüa? Kutsusin toredaid töökaaslasi, sõpru, aga sain vastuseks "sa oled hull, see on 45km, talvel!" või siis leiti, et jõulu teine püha ei sobi hästi selliseks ürituseks. 

PS: Tallinna kandis on sama üritus 27.detsember.

Ma ei tea, mis ilm meil on sel ajal Eestis, ma ei tea, mida peaks selga panema (sörkisin eile 4km ja olin selle epale juba läbimärg), ma ei tea, mida ma mõtlen seal, kui 20km on läbi, aga poole rohkem ootaks veel ees .. ma ei tea, aga ma ikkagi, nii väga, tahaksin minna. Anyone?

Osalejaid vaid 150, nii et peab kiirustama!

Puhkusest

Üks nädal puhkust sai tõstetud detsembrisse, sest kuskile mujale ei osanud seda väga panna. Suvepuhkust enam pikendada ei saanud ja sügis ei tundunud ahvatlev. Tegelikult oli mul soov puhata nädal hiljem, aga vahetasime kabinetikaaslasega ära. Järgmise aasta graafikus jäi mul 4 puhkusepäeva "üle" ja need nihutasin siis jõulude ja uue aasta vahele.Aga loodan, et elul on teised plaanid.
Üks nädal, see läheb tohutult kiiresti. Oleks valik istuda rahulikult kodus või olla just kodust ära ning näha armsaid inimesi. Mina valisin selle teise ja olen valikuga rahul. Selle nädala sisse on mahtunud üks kiire Tallinnas käik, mis oleks ehk olnud pikem, aga üks hommikune Elroni rong ei sõitnud ja pidin plaanid ümber tegema. Muuhulgas sain kokku armsa sõbraga, kes elab Poolas, aga viis kooli just oma lõputöö. Tema käis väljas plaani, et saame Tallinnas kokku, vaatama, mis seal teha saab, sõidame nii Tapale, et mina saan rongile ja tema saab planeeritud ajaks koju tagasi. Üldiselt läkski nii, aga Tallinnas me suurt tegevust ei leidnud, nii sõitsime sealt varakult ära, käisime läbi hoopis minu Virumaalt, ta ei olnudki tutvunud meie ülisõbraliku Männiga, rääkimata uuesti Mirjust, taüldse polnud juba aastaid minu maal käinud. Tore ja vahva oli, südames soe ja hea tunne. Kurb, et Poola nii kaugel on.

Ma pelgasin, et äkki ärkan automaatselt hommikul kuue aeg üles, aga seda ei ole juhtunud. Äratus on olnud kell 7, mille peale Härra üsna kurb on. Ma ei ole end ka kell 7 voodist välja vedanud, kuigi plaan on olnud. Härra on teinud endale võileiba ja kohvi, mina olen palunud pool 8 end äratada, et saaks temaga koos kohvi juua ja veel veidi Terevisiooni uudiseid vaadanud. Rohkem näeb see välja nii, et jooksen kiiresti voodist diivanile ja poen seal teki või millegi muu sooja alla. Miks ma ärkan nii vara, kui tööle ei pea minema? Sest ma olen tahtnud trenni minna, seda ka tegin, aga trennipäevikust pikemalt pühapäeval. Täna oli aga see päev, kui jäin voodisse ja ärkasin kell 10.
Kodu on soe! Alates teisipäevast. Korteriühistu esimees ütles, et pööningul oli kõik korras, aga ta keeras mõne kraadi võrra küttesüsteemi vee temperatuuri.
Kolmapäeval käisin Põlvas sõbrannal külas. Tema on sel aastal teinud oma armsatele sussid, sain minagi ühe paari. Nii pehmed ja soojad, mõned on nendega kodus uisutada.

Sussis oli kaks väikest kingitust..

 Ainus halb asi Põlvas käimise juures oli autoga sõitmine. Autoga mulle sõita meeldib, aga kui on tervise mõttes raske päev, siis on see päris piin, aga siiski parem kui linnasõit. Mul ei ole plaanis nendest probleemidest pikemalt ja täpsemalt kirjutada, kõik käibki üles-alla-üles-alla, aga kui paremad ajad on, siis tundub see halb aeg nii kauge ja võõras ... järgmise korrani. Paraku on viimased päevad olnud üsna halvad. Ja kirjutan ma sellest vaid siis, kui on tõesti väga halb ja valus. Mõne asjaga peab õppima elama, kohandama oma elustiili sellega. Seda püüangi teha, aga aeg-ajalt on üsna vaevaline..
Vahepeal olen alustanud piparkoogitaigna tegemisega. Ikka ema retsepti järgi ja vähemalt siirup maitseb nii nagu viimati Virumaal. Küll on tore, et suitsuanduril on patarei tühi (tegelikult juba paar nädalat, pole ikka veel uut ostnud), sest see karjuks ikka hullult. Hetkel on toas juba selline mõnus kõrbenud suhkru, aga ka piparkoogilõhn.

Siirup

Valmistumine..

Eile tegin näiteks esimest korda elus ühepajatoitu. Härra vanemad olid just toonud suitsuribi, mis sobis plaaniga hästi. Toit tuli maitsev ja teeks teinekordki. Kolmapäeva hommikul segasin kokku tatrasalati (keedetud tatar + suitsusink + 2 keedumuna + 1 kurk + hapukoor + majonees) Ma ei tahtnud midagi magusat sõbranna juurde kaasa võtta, niisiis mõtlesin, et teen salati. Tuli imehea nagu ikka.

Sellist tüüpi kledid on viimase ajal lemmikud

Nädalavahetusel avati Tartus Magaziini pood. Lippasin minagi sealt eile läbi ja ostsin mõne tarbekauba. Küll aga tundus see kaugemal olles palju toredam pood, kus oli vahvaid asju ja leide. Lisaks oli plaan käia autoga pesulas, aga see on veel täitmata.

Blogist

Kujundusega on veel tegemist, aga süda on rahul, et olen siin saidil tagasi, kust alustasin 2006. aastal. 

Olen suurema osa postidest kenasti üle vaadanud. Transpordi käigus läksid kaduma mõned pildid ja üldiselt olid piltidega postitused suhteliselt sassis. Suurema osa on korda tehtud ja ebavajalik kustutatud, aga kindlasti on jäänud midagi märkmata. 

Samuti on üldiselt inimeste piltidega postitused parooli all. See osutus kergemaks, kui olin oodanud. Parooliteadajad - parool on sama, mis oli wordpressis.

Motivatsioonilangus/puudus

Lihtne oleks kirjutada kõiges ja terve see postitus sellega ära lõpetada, sest täpselt nii ongi. Trennis, sest tahaks nähe tulemusi, aga endal on neid teinekord üsna raske märgata. Ma saan aru, et jõusaalis saan raskuseid juurde lisada, see näitab ju arengut, aga ma tahaks pigem näha seda piltidelt või sellistest harjutustest, mis on rasked. Aga need olid rasked kaks kuud tagasi ja on ikka veel, võiks ju kergemaks minna? Lisaks tahaks teha rohkem aeroobset, aga ma ei ole leidnud enam rühmatreeningut, kuhu ma tahaksin minna. Sõudespinning oleks endiselt mu lemmik, aga ma tean, et heal juhul peaksin seal ühe trenni vastu ja ülejäänud oleks juba läbi valu. Selle viimase tõttu ei lähe ma ka bodypumpi või mõnda body'i trenni, ma tahan minna trenni, kus ma saaksin kõik kaasa teha. Ma tahan kätekõverdusi teha! Aga ma ei saa. Ma ei ole juba umbes aasta ühtegi teinud ja nii peab see jätkuma. Ma tahaks värskes õhus joosta, aga üldiselt on väljas pime, külm, niiske - ükski nendest ei sobi mulle. Ma võin end ju kiuste välja viia ja joosta, aga ma võtan asja mõistusega. Jooksen aeg-ajalt lindil, aga täna hakkas jalg valutama. Trenažöörid sobivad soojenduseks. Ratas ka ei sobi. Tundub, et miskit ei sobi ... Täna on eelviimane puhkusepäev. Hea on tööst eemal olla, aga kodus ma eriti olnud ei ole. Täna jäi üks kohtume ära ja siis ma magasin vahepeal pea kaks tundi. Tahaksin veidi koristada, pesu triikida. Proovisin õmmelda, seegi on valus ja paha. Puhta pesu korjan kuskile kokku ja triigin seda kunagi, kui mul on veidi helgem päev. Tahan õhtuks ühepajatoitu valmistada, mõte on hea, aga kuidas ma vajalikud asjad kooritud ja tükeldatud saan? Ega valuta ei saagi...

Trennipäevik 01.12.-07.12.2014

Homme olen arvutist (ja kodust ja spordiklubist) eemal ning trenne pole samuti plaanis.

Esmaspäeval oli põhiliselt jalgade päev. Reite lähendamisel ja eemaldamisel ning pöia sirutusele masinal panin veidi raskust juurde.

Teisipäev jäi vahele, sest tööle jõudes selgus, et riided on kodus.

Kolmapäeval tegin ülakeha päeva. Käed olid paremas seisus kui nädalavahetus, aga kuskil pingutasin veidi üle ning andsid hiljem kodus tunda. Kere pöördeid pidin tegama tavapärasest 10kg raskemaga (kuigi tahtsin ise 5kg juurde lisada), sest ma mitte kuidagi ei saanud seda raskust seal vahetatud. Üks harjutus jäi tegemata, sest ma ei jõudnud enam oodata ja otsustasin ka kätele puhkust anda.

Neljapäeval tegime tööl teisipäevast trenni ehk kiire ringtreening selliste hajrutustega, mis ise valisime. Alati teeme võimalusel ka planku.

Reedel, eile, olin 30min elliptical, otsin pulssi kuskil 140 juures.

Homme jalutan (u 10km kokku)

Tahtsin veel ühest armsast prouast kirjutada, kes on sel hooajal käinud jõusaalis sama kaua kui mina. Kuna naisi on jõusalis üldiselt ikka vähe, siis me ikka toetame ja aitame. Temagi tuli minu käest abi paluma ning ütles, et ta on teist korda. Aitasin teda toorkord ja mitmeid kordi hiljem (vahel siiani). Ta on selline armas ja asjalik, paraku ei jää talle sugugi meelde, kus mingi masin asub (vaatab vist ainult numbreid mitte seda, mida masinaga teha tuleb) ning seetõttu küsib ka üsna tihti abi. Olen talle paar korda soovitanud märkmeid teha, siis endal lihtsam, ka raskused kirja panna, sest muidu hakkad iga kord uuesti mõtlema. Alguses hoidis treener tal pidevalt silma peal (tema tehtud kava ka), aga nüüd viimasel ajal on ta saalis pigem üksi olnud. Hea on vaadata, et ta tunneb end seal hästi. Jah, ta ei leia masinaid üles ja ikka veel leiutab, kuidas käib iste alla või millist raskust ta peaks kasutama, aga ta teeb seda rõõmuga, tal ei teki sllist trotsi. Möödunud nädalal tegime üheaegselt sõudeergomeetril sooja ning ta rääkis mulle, kuidas ta veidi vähem kui kahe kuuga on jälginud toitumiskava ning teinud trenni (jõusaalis käib 2x nädalas, veidi teeb kodus ka) ning on 7kg alla võtnud. Tal on plaan jaanuariks vormi saada, sest siis on tal juubel - 60. Ma kuulasin ja mõtlesin, et üks ütlemata tubli proua ikka. Hakkamist ja tahtmist täis, kiitis kavasid ja trenni. Hea vaadata ja kuulata.

Samas mõtlesin, et peaksin nüüd ise ka veidi rohkem vaeva nägema, et uuesti järjele saada. See järg ei ole päris kadunud, aga pärast kogu seda suve ja tööstressi on toitumiskava suhtes just allakäik olnud. Viimasel ajal on tööl ka head ja paremat, aga kui ma kevadel jalutasi puhkeruumist ära kabinetti tööd tegema, siis nüüd istun ja proovin mina ka. Ma olen stressisööja. Samuti meeldib mulle asju proovida - just magusat. Ise nagu poest ei ostagi ja kodus väga ei küpseta (viimasel kahel nädalal olen küpsetanud, sest Härra kurtis, et ma ei tee enam midagi). Mul on kavas igasugused head toidud, saab kombineerida ja planeerida, aga ma lihtsalt ei taha mitte midagi. Hommikusöögiga on korras ja lõunaga ka, aga just see õhtusöök ja viimane oode. Oode jääb tavaliselt üldse ära. Praegune pime probleem soodustab seda igati, usun, et läheb kergemaks, kui päevad hakkavad valgemaks muutuma ... Aga midagi hullu ei ole. Kaal on sama. Mõõdud ei ole suurenenud, aga ma ise tunnen, et tahan seda suhkrut ja magusat ning see ei meeldi mulle. Aga ehk ongi vaid väikest puhkust vaja. Nüüd olen nädalakese töölt ka eemal.Ja kuigi mul tuleb mitmeid sõbrannade külastamisi, siis näiteks Põlvasse mõtlesin tatrasalatit kaasa teha.

Viimasel ajal olen üsna tihti kleite kandnud (tuleb talv ja hakkan kleite kandma) ja see on nii tore, komplimente saab ka.

Puhkuselainel

Eile hommikul oli äärmiselt raske voodist tõusta. Esimene (ja ainuke) äratus läkski kinni, paraku ärkasin iseenesest 10 minutit hiljem. Tööle minnes pakkisin autosse trennikoti, kuigi ei olnud kindel, kas ma lähen, sest tahtsin ka Lõunakeskuse Rimist läbi käia. Tööl sai (ma loodan) kõik vajalik enne puhkust tehtud (isegi kui puhkus on vaid nädal, siis on küllaltki palju vaja ära organiseerida) ja pärast tööpäeva suundusin Lõunakeskusse. Veidi vähem kui tund hiljem istusin uuesti autos ja tundsin, et ma olen kohutavalt väsinud ning kõht on ka tühi. Selle tõttu tegin otsuse koju sõita ning selle käigus mulle meenus, miks ma reedeti (ja veel detsembris) ei taha sellisel kellaajal roolis olla. Liiklus oli kohutav. Kodus oli hea: söime kooki ja jõime kohvi, valmistusime juba süüa tegema ja toredaks õhtuks sarjade seltsis, aga ilmus üks Härra sõber. Olin alles eelmisel õhtul öelnud, et minu sõbra juurde (või välja sõpradega), aga siis ta ei olnud väga minemas. Saatsin aga Härra ära, ise veel istusin veidi, võtsin trennikoti ja läksin trenni. Kohale jõudes selgus, et mul pole ühtegi pesemisasja kaasas, lisaks oli mul üks kehv patsikumm, mille ma kohe katki tõmbasin, jõusaalis avastasin, et kaks jooksulinti on küll vabad, aga mõlemal on ees "error". Niisiis ronisin trenažööri peale, kuulasin telefonist muusikat (ostsin hiljuti uued kõrvaklapid, sest eelmistel üks klapp enam ei töötanud, tegelikult selgus, et telefon annab heli vaid ühele klapile). Olin seal 30 minutit, oleksin tahtnud kauem olla, aga pesemisasjade puudumise tõttu ei tahtnud end väga higiseks ajada.

Pärast trenni sõitsin ma linna. See ei olnud mul plaanis, sest Taskus oli ostuöö ja Zeppelinis ka miskit (must reede ehk?) ning üldjuhul ma sellistel üritustel ei käi (täna on Lõunakeskuses!). Jalutasin veidi Taskus, astusin Rademari, sest nägin silti, et nende -25% kehtib ka juba olemasolevatele soodushindadele ning oli üks jope, mis mulle meeldis. Muidugi seda suurust ei olnud ja midagi muud ma ei leidnud. Ei ostnud ka mujalt midagi. Rahvast oli, aga mitte üleliia palju. Zeppelin oli aga pea päris tühi. Lõpuks jõudsin veidi enne 22 koju ja ollin käinud vaid toidupoes.

Täna helises äratus kell 8. Ma lihtsalt mõtlesin, et äkki mul läheb uni ära ja ma tahaksin minna trenni. Em.. ei tahtnud. Edasi aga ka väga magada ei saanud, sest Härral see ajas une ära. Aga voodis on hea pikutada ka. Ja tegelikult pidid ta vanemad linna tulema. Ja tegelikult tahtsin ma Lõunakeskusesse minna, sest tänase Otsuöö tõttu oli sealses Rademaris -25% (k.a. allahindlustele) terve päev. Ja oligi! Ostsin selle esimese jope, mis mulle juba varasemalt meeldima oli hakanud.  (Hiljem selgus, et sõbranna õde töötab Tallinnas ühes Rademaris ja oleks selle jope mulle hea meelega veel soodsamalt saanud ja toonud). Miks suurem osa talviseid naisteriideid roosad on?! Lõikelt meeldisid mulle mitmed teisedki, aga ma ei taha endale roosat jopet. See on selline tore hall, et ei ole selline päris hall, aga on ikkagi hall. Musta ma ka ei tahtnud.

Tänasega algasidki puhkuseplaanide täideviimine. Käisin Jõgeva kandis sõbrannal külas, kes varsti juba aastake lapsega kodune. Esimest korda ei eksinud ma teel sinna ära, kuigi ise arvasin vahepeal, et kuskilt läks valesti. Tore oli. Tütreke on tal nii armas ja vaikne, aga kangust pidi olema. Tema elukaaslaselt sain teada, miks mu auto käivitamisel lärmama hakkab - kliimapumba sidur (ma ei tea, kas sai nüüd õigesti) pidavat läbi olema. Lülitasime kliima välja ja loodan, et nüüd lärmab auto vähem. Peangi uurima, kas käin esinduses või kuskil mujal. Ilmselt küsin esindusest pakkumise ja seejärel otsustan. Tagasi sõites tuiskas lund, teed olid libedad, kurvilised ja võõrad.

Hetkel istun kodus ja joon veini. Härra läks Peipsi äärde sünnipäevale. Oleksin rõõmuga kaasa läinud, aga koht kaugel ning mina sõidan hommikul linnast ära. Sel korral siis niimoodi.

Unenäost ja sõbrast

Mõned päevad tagasi nägin ühte head sõpra unes. Või mis head? Lausa parimat. Aga viimastel aastatel ei ole me väga tihti kohtunud - minul elu Tartus, tema teeb lõputööd ja seab end sisse Poolas. Nägin unes, et ta oli mul Virumaal külas, nii nagu ta ikka on käinud ja olnud. Oli hommik ja mina pidin minema Kadrinasse (kooli?), tema Rakveresse. Muud ma väga ei mäletagi, aga mäletan, et oli soe ja hea tunne ning juttu jätkus kauemaks. Muidugi ma kirjutasin talle seda ja sain teada, et ta ongi Eestis! Teeb viimaseid pingutusi, et lõputöö valmis saada ja ära esitada (oli vahetusõpilane üks aasta ja Eestisse tagasi tulles hakkas ta topelt tööd tegema, et kool ruttu ära lõpetada, paraku jäi kevadel tsipa puudu, et oleks lõputöö (praktiliste katsetega) muu koolitöö kõrvalt valmis jõudnud). Nii loodan, et enne jõule kohtume ning saab elust ja olust muljetada.

Mõned inimesed tulevad su ellu ja lähevad, kuigi püüad neid hoida. Aga mõned olid, on ja jäävad. Ja on nii, et ei pea neid kramplikult püüdma hoida.

Töökaaslane on haige, mingi viirus murdis maha. Tegelikult tahtis ta juba täna tööle tulla, sest eile õhtul tal enam palavikku polnud, aga kuna see viirus murdis tema tundidega, siis meie teda tööle ei tahtnud. Puhkuse ajaks haigeks jääda? - ei aitäh. Tema haigestumine tähendab mulle aga lisatööd. Hiljaaegu (möödunud nädalal) sain valmis ühe andmebaasiga, mille kallal olen mitu kuud vahelduva eduga (kui muu töö kõrvalt aega on) pusinud, tänu sellele leidsime üles kõik "kadunud" patsiendid. Nüüd pean vaid seda töös hoidma st iganädalaselt muudatused läbi viima, et info ikka adekvaatne oleks. Juhataja oli väga positiivselt üllatunud. See andmebaas teeb kord kvartalis ka tema elu lihtsamaks. Aga üldiselt tegin seda ikkagi enda töö pärast, et ikka seda lihtsamaks muuta.

Täna hommikul aga pandi puhkusegraafikud välja ehk võime hakata enda puhkuseid sinna sobitama. Ja siis vajus minu tuju ja nägu ära, sest ma ei taha jälle sellele mõelda. Ma ei taha seda hullumeelset suve. Mainisin mokaotsast, et ma ei ole enam sellise suvega nõus. Mina ei tohi puhata siis, kui puhkab Liisuke, ma ei tohi puhata, kui puhkab minu kabinetikaaslane. Möödunud suvi näitas, et nende kahe tööd ma üheaegselt teha ei jõua (+ enda töö), mis tähendab, et meist kolmest peavad kaks tööl olema ja üks puhkama. Aga me kõik tahame juulis puhata. Ülemus ütles, et jagaksime siis ära, et üks puhkan juunis, teine juulis, kolmas augustis, aga nii ka ei saa. Aastad on näidanud, et juuli on tihtilugu ainus normaalne suvekuu. Aga kujutame nüüd ette, et me kõik puhkamegi üks kuu järjest ja suudame need kuud ära jagada. Minu jaoks tähendab see aga seda, et need kaks kuud, mis ma suvel tööl olen, teen ma ikkagi topelttööd. Ma olen täiesti nõutu. Ise olen süüdi, et olen nii usin olnud ja need tööd ära õppinud, aga... Ja tahaks ju Härraga samaaegselt puhata nagu Liisu tahaks oma noormehega (kes puhkab juulis!) ja teine kolleeg tahaks Saaremaale Ooperipäevadele minna (juulis!). Selline tore asutus, et puhkuseasendajaid ei ole. Meil on üks tore koristaja, kes juba viis (!) kuud teeb kahe inimese tööd, sest teine on haiguslehel, ta peab tegema ära sama töö sama ajaga ja kuus saab hek 20-30 eurot rohkem palka (kui teine on haiguslehel olnud kaks nädalat, siis alates kolmandast peaks saama 30% teise kuupalgast .. aga nende kuupalk on niigi väike).

Istun hetkel köögis. Laptop on köögilaual (mille taga me sööme ehk kord või kaks aastas). Tegin täna lasanjet - viimased kolm korda ei tulnud see eriti hea, küll unustasin piisavalt maitseaineid panna või oli meil kummaline juust, aga sel korral olin tulemusega rahul, kuigi ma ise ei maitsenudki, aga mehed (Härral on sõber külas) kiitsid ja sõid rõõmuga. Härrale jätkub seda ka homseks. Kui lasanje juba ahjus oli, siis alustasin toorjuustukoogiga, aga päris õiget retsepti ei leidnud, niisiis otsustasin katsetada. Maitses korra toorjuustu-hapukoore möksi ka, aga jälle tundus liiga magus, aga lõpptulemus veel teadamata. Ja nüüd, kui kook juba ahjus on, teen homeks ja ülehomseks lõunasööki. Nimelt vaatasin, et kana peab ära tegema, aga portsjon nii suur, et jätkub mul kolmeks söögikorraks. Kaheks korraks keeran segi köögiviljade ja pruuni riisiga, lisaks tšilli ja sojakaste, aga kolmas kord (reede ?) leiutan ehk ülehomme. Vähe,alt on köögis olles soe, vahepeal isegi palav. Nimelt on viimastel päevadel korteris väga jahe olnud. Tõsi, temperatuur on 20-21 C, aga kui tavaliselt on 24-25C, siis see on jahe. Isegi Härral on jahe! Radikad on jahedad .. magamistoa oma lausa külm (kuigi numbri järgi "põhjas"), elutoas on täna leigemast leigem. Kirjutasin eile hilisõhtul korteriühistu vanemale, kes tahaks (või saadab kellegi?) radikaid vaatama. Olen küsinud ühe naabrimehe käest (esimest trepikojast), kuidas neil on, aga olevat soe. Ei teagi, kas meie oleme külmavaresed (mina küll olen) või peaks 4. korrus radikatest õhu välja laskma. Möödunud aastates mäletan, et -10 C olid radikad ikka tõesti soojad!

Kogu selle kokkamise juures ei ole ma ise õhtust söönudki. Lasanjet ma lihtsalt ei tahtnud. Koju jõudes sõin õuna, jõin klaasi keefiri ja sõin 2 täisteraküpsist (millest koogile põhja tegin). Pea hakkas üsna kohe valutama. Ja hetkel joon klaasikest veini. Kolisin mõneks ajaks voodisse, aga see koogike küpseb ju nii kaua.

Tagasi bloggerisse?

Ma olen wordpressis olnud veidi üle aasta, aga ikka tahan tagasi bloggerisse. Praktiliselt ainus ja suurim põhjus, miks ma wordpressi tulin, oli see, et saaksin üksikuid postitusi parooli alla panna. Bloggeris saab ka, aga see on keeruline. Nüüd ma aga mõtlen, et kui palju mul neid paroolipostitusi on? Väga vähe ju! Üldiselt on pildid.

Bloggeri oli kõik kogu aeg nii kodune ja hea. Aga ma olen seda kasutanud ka aastast 2006. Ehk peaks nimetama seda hoopis harjumuseks. Ma arvasin ja lootsin, et harjun wordpressiga ära, aga hetkel pole veel harjunud.

Mulle väga meeldis, kuidas bloggeris pildid automaatselt picassasse läksid ja sinna blogi album tekkis, sest kui mul oli vaja mingit pilti otsida, siis läksin lihtsalt picasasse ja leidsin selle sealt. Ruumi oli ka piisavalt.

Mõlgutan mõtteid ..

Käisin juuksuris

Kui ma hommikul tööle läksin, siis enne ukse sulgumist hõikas Härra, et kui juuksur midagi väga kummalist hakkab tegema, siis ma hakaku karjuma. Selleks mul vajadust ega põhjust polnud. Ajakirju ma ei lugenud, aga seda ei tee ma niigi. Juuksur küll ütles: "Võta sealt ajakirja ja loe, kui suudad pea paigal püsida.. aga ilmselt sa tahad mind kullipilgul jälgida." :)

Läksin siis Lea ilusalongi, kus ma tegelikult juba mitmed aastad käinud olen. Kuufaasidega ei sobinud kuidagi nende juuksurite vabad ajad, kelle juures ma ise varem käinud olen, aga õel on positiivssed kogemused seal veel ühe juuksuriga. Mõtlesin oma õnne proovida. Astusin tutavasse salongi, istusin tutavasse tooli ja juuksuriks oli üks armas noor naine. Ta oli juba oma olemuselt nii armas ja siiras. Küsis, kas soovin vaid otsi lõigata või tahaks juukseid veidi lühemaks ka. Ohkasin veidi ja ütlesin, et sooviksin oma potisoengust lahti saada. Tol hetkel olin ma juuksed just patsist lahti teinud, niisiis olid need patsilokis ja loomulikus lokis ning suurt midagi aru ei saanud. Aga ta vaatas neid ühest küljest ja teises, vaatas ühte salku ja teist.. ning mõistis, milles probleem on. Reaalselt oligi nagu pott, sujuvat üleminekut ei olnud ja kuskil taga laiutas ka mingi auk. Ta oli vahepela päris nõutu näoga, ohkas ise ka ning ütles, et annab endast parima.

Alustas sirgendamisega, sest muidu ei saanud millestki aru. Ja siis ta mässaski mu juustega veidi üle tunni. Üikkusest tuli ka jupp maha, aga mitte nii palju, kui arvasin. Pealt ta lühemaks enam teha ei tahtnud, aga ühesuguseks ja sujuvaks üleminekuks oli vaja vaeva näha, samuti mõnest kohast veidi õhemaks lõigata. Aga täna olid mu juuksed eriti taltsutamatud, staatilist elektrit täis, kui kamm läbi käis, siis juuksed olid nagu kuusepuu ning lahtised (ära lõigatud juuksed) lendasid tema näkku ja silmadesse.

Kui mul on kõik juuksed ära sirgendatud, siis on pats õhem, kui keskmisel eestlasel ... ma arvan? Tegelikult on pats suhteliselt õhuke ka sellepärast, et järk lõppeb ära.

Ta hoiatas ka, et kui järk hakkab veidi välja kasvama, siis ilmselt tuleb seda potilaadset tunnet taas peale, aga see tuleks välja kannatada (kui tahan järgu pikemaks kasvatada).

Vaatame, mis homme õhtuks on :) Ehk täna ma juukseid pesema ei hakka.

Ja kui ma nüüd järgmine kord ka sinna salongi lähen, siis ma küll ei tea enam, kelle juurde minna. Kõik on nii armsad ja head. :)