Käesolevast nädalast

Mul pole olnud eriti aega ega tahtmist tegeleda piltidega, mis blogist kadusid. Ja tegelikult ei ole olnud selleks ka võimalust, sest ma pole ühelgi möödunud päeval eriti pikalt lauaarvuti taga istunud. Aga ehk täna, sest just täna olen ma õhtul üksi kodus, aga ma ei ole kindel, kas soovin enda närvirakke sellele kulutada.

Esmaspäeval tundus, et tuleb üks pikk nädal. Kabinetikaaslane läks puhkusele, mis tähendas mulle ka tema tööd. Siis aga selgus, et ta tuli tööle teisipäeval ja ka neljapäeval. Selle eest oli aga eile hullumaja ja pärastlõunal hoidsin enda kabinetiukse lihtsalt kinni. Laborant puhkas ja referent oli koolis, mis tähendas, et kõik, mida edasi ei saanud lükata, tuli mul lisaks enda tööle ära teha. Tegin kõike muud, kui enda tööd ja juhe jooksis täiesti kokku. Samal ajal valutas käsi nii õudselt, et isegi kirjutada oli raske. Päeva lõpuks tundus, et kõik vajalik sai tehtud, aga eks tulemusi näeb alles uuel nädalal. Meil on kõik pühade vahelised päevad ka tööl (kui just ise puhkust ei ole võtnud), ühest küljest kurb, aga kui ma mõtlen neile kõikidele aruannetele (juhataja käis just eile meenutamas, mille kõige tähtaeg on kuu 5.kuupäev), siis on igati kohane sel ajal tööl olla.

Pühapäeval vastu esmaspäeva magasin väga halvasti. Kõige pealt ei tulnud mul und, kuigi ma olin väga väsinud. Ja siis olin ma korduvalt öösel üleval, ootasin uuesti und, aga nägin ka väga veidraid unenägusid. Üle hulga aja olin ma rõõmus hommiku üle, sest lõpuks sai see pikk öö läbi. Lisaks olin õhtuks nii väsinud, et magasin hulga paremini. Halva une üle kurtsid ka mõned töökaaslased.

Järgnevatel kuudel tuleb mitmeid suuremaid väljaminekuid ja seetõttu otsustasin detsembri alguses, et hoian kokku, et oleks lihtsam. Näiteks loobusin geellakist ja mõtlesin teisi kulutusi rohkem läbi. Aga just nimelt just sel kuul, just enne jõule, käis mul auto remondis. Poleks ma ehk kokku hoidnud, siis oleks pidanud hoiukarbist raha võtma, aga halb aeg ikkagi. Samas poleks ma sellega nüüd remonti läinud, siis oleks umbes kahe kuu pärast palju hullem seis olnud. Nimelt kui külmemaks läks, siis hakkas auto kummalist häält tegema pärast käivitamist.  Eks see häiris mind, aga ükski rohkem teadja ei arvanud, et see midagi väga hullu on ning lasin selle olla. Kui mootor soojaks läks, siis hääl kadus ja kõik oli korras. Küll arvati, et kliimasidur on läbi või et generaatori rihm, mis sai suvel vahetatud, aga läks B klassi varuosa ja see ei pruugi nii hea olla... ja palju muud. Mõtlesin, et enne jõule, kui tulevad pikemad sõidud, võiks selle ju korda saada. Meie automehaanik on Võru kandis ning sõber Soomes, nii ei õnnestunud neid asju klapitada. Helistasin lõpuks ühte kohta, kus auto suvel käis (õlide ja filtrite vahetuses) ja juba järgmisel õhtul viisin auto sinna. See oli kolmapäeva õhtu. Aga selle u 3-4km distantsiga läks mootor soojaks ja mingit kummalist häält enam kuulda ei olnud. Jätsin auto sinna, sest neljapäeval seda mul vaja ei läinud. Kontaktiks andsin Härra numbri, sest tööpäevadel mind telefonitsi ei taba. Neljapäeval selgus, et generaatori viga ning seda kätte veel ei saa. Eile sai lõunaks valmis ja kella 17ks jõudsin sinna. Ma unustasin juba suurema osa jutust ära, aga jäi meelde, et generaatoril olid mitmed asjad veidi metsas.. ei laadinud ka nii hästi (suvel ju viskas korra aku tule ette), laagrid olid läbi, mingid harjased kuskil ja see kõik oli rihma ka mõjutanud. Lisaks öeldi, et kui oleks veel kauem oodanud, siis oleks see kõik seal kokku lennanud. Tegelikult ma ei kurda. Mulle meeldib mu auto, ma naudin sellega sõitu (kui valusatel päevadel käiduvahetus välja arvata) ning ma tean, et kogu see remont ongi kasutatud autode osa. Kuu lõpus või jaanuaris mõtlesin protsentidena välja tuua, kui mitu % palgast sel kuul kulus erinevate "asjade" peale. 

Neljapäeval läksime pärastlõunal koolitusele. Üks tore ravimifirma teeb meile juba teist hooaega HCV (C hepatiidi) koolitust. Need on meil Põhjaka mõisas või Eivere mõisas. Sel korral oli Eiveres. Lektoriks on Andres Sild, kes on meil tööl ka superviisor. Kõik oli igati asjalik, vajalik töös, kuid ka eraelus. Asukoha mõttes meeldib mulle isiklikult Põhjakas rohkem, kuidagi kodusem ja toitudega osatakse alati üllatada. Näiteks meil ei olnud õhtusöögi pearoa juures salatit (kui 2 kuivatatud ploomi välja arvata), minu jaoks on see veidi imelik. Enne toodi meile tööle üks uus aparaat, milles me kergelt öeldes pettusime, aga see on juba teine lugu (ja meid ei kaasatud hankesse ka), aga neidu, kes seda tutvustamas ja kokku panemas olid, olid väga meeldivad. Lisaks tõi firma meile ka väikese kingituse, mille kabinetikaaslane mulle andis. Nimelt oli selleks üks ülipehme pleed, See on nii soe, nii pehme ja mõnusalt suur. Pudel veini oli ka, aga see ootab meie kevadist osakonna piknikku. 

Täna on mul tunne nagu hakkaks angiin tulema. Angiinidega oli mul selline lugu, et kurk üldiselt valus ei olnud, sain aru, et haige olen, kui keelele tulid mädaplekid. Hetkel küll mädaplekke pole, aga üks selline punetav valus laik keelel on. Ka selliseid laike oli. Mandleid pole mul juba aastast 2010 jaanuari lõpp.

Täna käisime Võrumaal. Saime jõulukingi kätte. Oh kui ilus! Sobib meie koju nii hästi. Aga pildi teen siis, kui see on õigel kohal ... ehk homme? Sobib meie sarvede ja loomanahkadega. 

Ülejäänud nädal on olnud tavapärane. Minul pärast tööd veidi trenni ja pärast on hea kodus olla. Teisipäeval käisime külas. Reedel käis Härra rannavõrkpalli mängimas (küll siseplatsil) ning tegi liiga õlale ja üks sõrm läks tagurpidi, mis nüüd paistes on. Täna käisin veel kosmeetiku juures, sest kulmud ja ripsmed tahtsin ikka korda saada ning lisaks talle ilusat jõuluaega ja sünnipäeva (tal 24.12 sünnipäev) soovida. Ja väike jänes läks lõpuks taastamisoperatsiooni ettevalmistustele. Lisaks abiellus täna üks armas sõbranna. Nad tegid tagasihoidlikult, aga minu meelest nii õigesti (minule sobiks ka nii) ehk läksid lastega (neil kaks poega) registreerima, hiljem pildistama ja sööma. Oligi ainult nende päev. Ei midagi üleliigset. Täpselt nii, et nad ise rahul ja õnnelikud on.