Pekist Priiks 2014 Tartu - tehtud

Kuigi ma väga oleks tahtnud kirjutada sellest reede õhtul, kui kõik emotsioonid olid veel värsked, siis ma ei olnud selleks lihtsalt suuteline. Praeguseks hakkab juba valu ja väsimus ununema ning alles on 

jäänud vaid hea emotsioon - sai tehtud!

Kui ma sellest üritusest Margiti blogist lugesin, siis vaimustusin kohe "Oh, nii äge.". Paraku ei leidnud ma sõpru-tuttavaid, kes minuga seda vaimustust jaganud oleks. Ma ei lasknud ennast eriti heiduta ja valmistusin ise ikkagi minema. Lõpuks selgus, et üks kooliõde on ka minemas ning temaga sai eelnevalt üht ja teist arutatud. 

Neljapäeval jõudsin umbes kella 17ks linna, käisin toidupoes (Primast ostsin näiteks geeli ja pähkleid-rosinaid, Rimist otsisin väikest (300ml) veepudelit, aga seda ma ei leidnudki, lõpuks ostsin mingi kookosevee), aga lisaks olin üks hull, kes esimesel jõulupühal Lõunakeskussesse poodidesse läks. Tegelikult olen ma seda meelt, et pühadel võiksid kõik sellised poed kinni olla, aga sel korral olin rõõmus, et Lõunakeskus on avatud kella 19ni. Nimelt oli tulnud maha ilus lumevaip ning külma oli oodatud veidi rohkem, mina ei olnud sellest aga eriti valmistunud. Niisiis käisin läbi Rademari, kust ma ei leidnud midagi, Sportlandi, kus jäi näppu üks lihtne näomask, aga otsustasin, et ei osta seda. Viimaseks läksin Sportland Outlet'i - selle sama lihtsa näomaski leidsin ka sealt, lisaks oli 80% allahinnatud termopesu alumine osa ning võtsin veel ka mõned soojad spordisokid. Need kõik kuluvad Eestimaa talvede tõttu ära. Olin eelnevalt mõelnud, et ma ei hakka ühe ürituse pärast endale mingit termojakki ostma (suustamas ma ju niikuinii ei käi), siis ühel hetkel ma tuulasin veidi buduaaris ringi ning üks tüdruk müüs just termojakki ainult 12 euroga. Küsisin mõõte, need sobisid, ostsin selle ära. Lisaks olin Seppälast ostnud ühed termoretuusid - mul oli vahepeal üsna palju termosukkpükse, aga kõik on ära kulunud ning ei hoia enam sooja. Neid retuuse saan kanda ka kleitide ja seelikutega ning üldse talvel, niisiis ei olnud see ost vaid selle ürituse jaoks. 

Härra tuli ka neljapäeva õhtul linna, eks ikka sellepärast, et vajadusel mind päästma tulla. Samuti palusin tal endale patsi teha, sest ainus reaalne pats, mis mu juukseid hoiaks paigal, oli ülepeapats ehk mingit laadi kalasaba. 

Reedel ärkasin kell 8. Väljas oli oodatus soojem - ainult -6 C. Praadisin endale neli munavalget ning tegin kohvi. Kella 9 aeg äratasin Härra, kes tegi mulle patsi, ise sõin veel veidi vahukoort marjadega.

Riietus: pesu, termoretuusid, pikad spordipüksid, soojad sokid, sportrinnahoidja, spordisärk, pikkade varrukatega spordisärk, termopesu, termojakk, torusall, Härra müts, hiljem lisandusid mask ja kindad.

Veidi enne kella 10 läksin raudteejaama, andsin enda suure spordikoti ära, võtsin näppu veepudeli ning läksin hoonesse teistega rongi ootama. Juhtusin kohe kokku kooliõega, selgus, et Margit on tema trennikaaslane (nii väike see meie Tartu on). Rongisõit läks üsna ruttu, juba 11.05 olime Puka'l ning üsna ruttu valmistusime stardiks. 

Kaks päeva enne üritust tuli ürituse kohta veidi lisainfot, näiteks jooksutempo... ma lugesin seda ja olin suhteliselt rõõmus, et see on tõesti matka moodi. Tegelikkuses olid lood aga tempo kohta veidi teised. 

Läksin aeglase grupiga teele ja see tempo oli ikka üsna kiire, need, kellel kell ka kilomeetreid luges, teadsid öelda, et tempo oli seal vahepeal 5,2min/km, vahepeal vist isegi kiirem, vahepeal seal 6minuti kanti. Mitte päris see, millega ma mõtlesin kõik need kilomeetrid läbida. Ka kõnd oli kiire. Kohe esimese jooksu ajal hakkas mul jalg tavalisest kohast valutama. Kõrvalt kuulsin, et teistel sama mure, veidi lahtine lumi ei teinud asja lihtsamaks. See valu möödus mõne kilomeetri pärast. 

Suurest grupist jäin üsna ruttu veidi tahapoole, tempo lihtsalt oli liiga kiire. Maastik oli künklik, teed olid küll lahti lükatud, aga lumised ning kogu aeg vajus veidi tagasi, mis oli üsna väsitav (ma ei ole lumega jooksmas käinudki), pulss oli kogu aeg seal 170x' lähedal. Aga mul polnud sel hetkel mõtteski alla anda, mõtlesin, et kui aeglasem, siis aeglasem, aga vaikselt ikka edasi. 

Viimaste seas jõudsin (tegelikult oli meil väike viiene grupp) esimesse joogipunkti. Keegi pani just banaanid lauale, sain ka endale ühe, lisaks võtsin veidi spordijooki ja pudelisse lisasin vett. Ja juba läkski aeglane grupp minema. Läksin minagi nendega ning püsisin mõned jooksud ja kõnnid, aga taaskord läks tempo liiga kiireks, pulss liiga kõrgeks. Jäingi üksi sinna kõndima ja jooksma. Tegelikult oli grupp vaid mõnesaja meetri kaugusel, aga tundus kättesaamatu, minust taga oli ka inimesi, aga liiga kaugel, et tempot aeglustada ja nendega edasi minna. 

Elva kandis olid viimased kilomeetrid enne toidupunkti suusarajal, metsas. See oli minu jaoks üks raskemaid kohti, olin ihuüksi, ei näinud ühtegi tuttavat nägu, joosta oli seal raske, kilomeetrid olid pikad. Ja siis, veidi enne punkti, tuli metsast Katrin, jätkasime koos ühes tempos ja veidi jutustades, sotsiaalne matk nagu lubatud. 

Punkti jõudes sain kiirelt oma koti, vahetasin ülemised riided välja (näiteks Härra termopluusi panin selga, mis veidi suur oli, aga selleta oleks külm olnud), sain supi, millest jõudsin pool ehk ära süüa, tasku läks banaan, enda kotist olin joonud vett, kätte haarasin piruka ja juba läkski aeglane grupp minema. Usun, et nende paus kestis seal umbes 15 minutit, võib-olla rohkemgi, minul kuskil 6 minutit. 

Kuskil Elva ligidal .. mets oli sellise lumevaiba vapustavalt ilus.

Läksin grupiga, Katrin tuli ka, tema oli saanud 3 lusikat suppi süüa. Ühe jooksu püsisime grupis, aga jätkasime omas tempos. Tuli üks korraldajatest ja küsis, kuidas me jõuame. Jagas meile veidi juhiseid tee osas, sest pidi mingi keerulisem osa tulema ja soovitas meil gruppi silmapiiril hoida. Elvast jõudsime Peedule ja Vapramäele ja siis tuli mets. Saime kokku Margitiga. Grupp oli kadunud ja üks meesterahvas, kes ilmselt metsapeatusele läks, osutas ühele metsateele. Meile oli öeldud küll, et tuleb minna otse, aga läksime sinna metsateele, jäljed olid... kuni neid oli väga vähe. Me olime ikka puhta metsas. Langenud puud, lund oli küllaga. Õnneks olime teele üsna lähedal ja kuulsime autode mürinat ning pärast väikest matka olime autoteel tagasi ning jätkasime sealt. Jõudsime veidiks Tartu-Valga mnt ning nägime eemalt gruppi, suundusime uuesti väikesele teele, mis pidi meid Nõo poole viima. 

Pärast Varpamäge sattusime metsa .. kas tundub, et sealt on umbes 100 inimest enne meid läbi läinud?

Meil oli hea meel, et olime kolmekesi. Meie taga olevad inimesed katkestasid, üsna mitmed jäid juba Elvasse, mõned kutsusid endale järgi. Meie läksime edasi. Jooks oli asendunud kõnniga. Mõtlesime, et Nõos ootab meid joogipeatus ja siis on Tartu juba nii lähedal. Vahepeal loojus juba päike, temperatuur veidi langes. Mul oli minipudel, mis oli juba tühi. Tegime mõned lühikesed jooksud. Panime pähe ja tööle lambid. Jõudsime Nõkku ja mida ei olnud, see oli joogipunkt. 

Päikeseloojag oli ka väga ilus.

Mina olin valmis minema vett küsima, aga Katrin teadis, et seal peaks olema pood (kohe selle maja taga, kuhu ma minna tahtsin) ning tema oli ka see tubli, kellel oli rahakott kaasas. See päästis meid! Ostsime vett ja leidsime sealt veidi jõudu. Tegime veel viimaseid jooksusamme, siis suundus tee Tartu-Valga mnt'le ning alustasime pikka kõndi. Selle tee ääres oli ka üsna ebamugav - liiklust oli palju, lumi oli puderjas, lisaks oli pime. Seda oli kuskil 3km, siis tuli juba kergliiklustee ning teadsime, et Tartu ei ole enam kaugel. 

Viimased 10km me tõesti kõndisime. Ka see oli raske. Jalad olid kanged ja valusad. Vahepeal puhus külm tuul. 

Umbes 1,5km enne lõppu oli autoga teeääres Margiti treener. Jee, keegi vähemalt arvas, et me ikka tuleme ja pole katkestanud! 

Jõudsime Kantri hotelli juurde veidi enne kell 19 õhtul. Selleks ajaks oli meie "matk" kestnud 7h24minutit ning olime läbinud 48,1km. 

Selleks ajas oli sau vist juba tühi, inimesed koju läinud. Üks meesterahvas oli üllatunud, et me alles siis jõudsime. Korraldaja oli seal, tõi meile puuvilja vett. Väljendasin veidi oma pahameelt selle üle, et meil ei olnud Nõos joogipunkti. Ma saan aru küll, et saateauto pidi võimalikult kiiresti lõpp-punkti jõudma, aga kui joogipunkt oli lubatud, inimesed arvestavad sellega, siis peaks see ka nii olema. 

Aga tehtud sai! Oli raske, aga sai tehtud! Lisaks sain tuttavaks kahe toreda naisterahvaga - tervitused Katrinile ja Margitile, nendeta ei oleks ma lõpuni jõudnud! 

Kuigi mul olid saunaasjad kaasas, siis saun ma seal ei jõudnud, mõtlesin vaid sellele, et saaks vaid koju. Kodus käisin kuidagi duši all ja istusin üsna kaua pleedide all, sest kohale jõudsid külmavärinad, jõin teed. Liikumine oli kange ja raske. Öösel polnud uni hea, vähkresin, jalad olid nii väsinud, ise olin ka väsinud. Eile läksime maale, kus ma ka rohkem istusin ning enne õhtut veel 2,5h uinaku tegin. Täna on jalad juba paremad, niisama tunda ei anna, liikudes aga küll, kõige raskem on hakata liikuma. Ühtegi villi kuskile ei tulnud. Küll aga olin valinud valed pesupüksid - nende ääred olid mul jalgevahelt nii ära hõõrdunud, et ma ei uskunud oma silmi, midagi sellist pole varem juhtunud. Reedel olid hõõrutud kohad paistes ja oi kui valusad. Aga Mirra teeb imesid, hommikuks oli paistetus kadunud, peaaegu ka valu. 

Ma arvasin, et suudan siia rohkem emotsioone panna, aga peab tõesti tõdema, et kõik värske on kuskile kadunud, alles on selline üldine. 

Mul on väga hea meel, et ma sinna läksin, väga hea meel, et ma selle ära tegin, see oli eneseületus, ma usun, et seda ei saa ka maratoniga võrrelda, sest tingimused on teised. Aga ma ütleksin, et seda ei saa nimetada väga matkaks, sest matk ei ole sellise tempoga. Lisaks oleks mulle meeldinud, kui tempogrupp oleks olnud selline nagu oli öeldud (Margiti sõnul pidi esialgu kõige aeglasem olema 7min/km) ja kui on joogipunktid ettenähtud, siis peaksid need ka olemas olema. Samuti tundis, et ei olnud ülevaadet katkestajatest - mõned läksid saateauto/bussi peale, aga mitmed kutsusid endale ise järgi ehk ülevaade puudus. Sellise ürituse puhul võiks ikka viimase inimese taga ka saateauto (või inimene) olla, sest näiteks eksimisoht oli ka suhteliselt suur. See, et sa viimane oled, ei pea tähendama, et sa katkestada tahad või mis? ;)

Hommikupäike näos ja pärast "matka" ei osanud enam kuidagi olla. 

PS: Ma Härrale küll ütlesin, et miks ta mind küll sellistest asjadest välja ei püüa rääkida, aga ega ma seda päris tõsiselt ei mõelnud. Tegelikult oli ju ÄGE! Ja Haanja Jala 100 oleks ka väga äge, seal saab vähemalt vajadusel iga 7km järel katkestada... paneb mõtlema, onju ;)


PPS: kui kaalust rääkida, et õhtul kaalusin 600g rohkem kui hommikul, keha oli pinges ja stressis, ei saanud aru, kuhu kõik vesi kadus ning hoidis kõik alles, mille vähegi sai. Ma ei teinud ühtegi metsapeatust. Eile hommikul oli kaal 400g vähem kui reede hommikul. Aga alles täna tunnen, et organism laseb vee, mis ma joon, uuesti välja ja ei püüa seda meeleheitlikult endas hoida.