Homme olen arvutist (ja kodust ja spordiklubist) eemal ning trenne pole samuti plaanis.
Esmaspäeval
oli põhiliselt jalgade päev. Reite lähendamisel ja eemaldamisel ning
pöia sirutusele masinal panin veidi raskust juurde.
Teisipäev jäi vahele, sest tööle jõudes selgus, et riided on kodus.
Kolmapäeval
tegin ülakeha päeva. Käed olid paremas seisus kui nädalavahetus, aga
kuskil pingutasin veidi üle ning andsid hiljem kodus tunda. Kere
pöördeid pidin tegama tavapärasest 10kg raskemaga (kuigi tahtsin ise 5kg
juurde lisada), sest ma mitte kuidagi ei saanud seda raskust seal
vahetatud. Üks harjutus jäi tegemata, sest ma ei jõudnud enam oodata ja
otsustasin ka kätele puhkust anda.
Neljapäeval tegime tööl
teisipäevast trenni ehk kiire ringtreening selliste hajrutustega, mis
ise valisime. Alati teeme võimalusel ka planku.
Reedel, eile, olin 30min elliptical, otsin pulssi kuskil 140 juures.
Homme jalutan (u 10km kokku)
Tahtsin
veel ühest armsast prouast kirjutada, kes on sel hooajal käinud
jõusaalis sama kaua kui mina. Kuna naisi on jõusalis üldiselt ikka vähe,
siis me ikka toetame ja aitame. Temagi tuli minu käest abi paluma ning
ütles, et ta on teist korda. Aitasin teda toorkord ja mitmeid kordi
hiljem (vahel siiani). Ta on selline armas ja asjalik, paraku ei jää
talle sugugi meelde, kus mingi masin asub (vaatab vist ainult numbreid
mitte seda, mida masinaga teha tuleb) ning seetõttu küsib ka üsna tihti
abi. Olen talle paar korda soovitanud märkmeid teha, siis endal lihtsam,
ka raskused kirja panna, sest muidu hakkad iga kord uuesti mõtlema.
Alguses hoidis treener tal pidevalt silma peal (tema tehtud kava ka),
aga nüüd viimasel ajal on ta saalis pigem üksi olnud. Hea on vaadata, et
ta tunneb end seal hästi. Jah, ta ei leia masinaid üles ja ikka veel
leiutab, kuidas käib iste alla või millist raskust ta peaks kasutama,
aga ta teeb seda rõõmuga, tal ei teki sllist trotsi. Möödunud nädalal
tegime üheaegselt sõudeergomeetril sooja ning ta rääkis mulle, kuidas ta
veidi vähem kui kahe kuuga on jälginud toitumiskava ning teinud trenni
(jõusaalis käib 2x nädalas, veidi teeb kodus ka) ning on 7kg alla
võtnud. Tal on plaan jaanuariks vormi saada, sest siis on tal juubel -
60. Ma kuulasin ja mõtlesin, et üks ütlemata tubli proua ikka. Hakkamist
ja tahtmist täis, kiitis kavasid ja trenni. Hea vaadata ja kuulata.
Samas
mõtlesin, et peaksin nüüd ise ka veidi rohkem vaeva nägema, et uuesti
järjele saada. See järg ei ole päris kadunud, aga pärast kogu seda suve
ja tööstressi on toitumiskava suhtes just allakäik olnud. Viimasel ajal
on tööl ka head ja paremat, aga kui ma kevadel jalutasi puhkeruumist ära
kabinetti tööd tegema, siis nüüd istun ja proovin mina ka. Ma olen
stressisööja. Samuti meeldib mulle asju proovida - just magusat. Ise
nagu poest ei ostagi ja kodus väga ei küpseta (viimasel kahel nädalal
olen küpsetanud, sest Härra kurtis, et ma ei tee enam midagi). Mul on
kavas igasugused head toidud, saab kombineerida ja planeerida, aga ma
lihtsalt ei taha mitte midagi. Hommikusöögiga on korras ja lõunaga ka,
aga just see õhtusöök ja viimane oode. Oode jääb tavaliselt üldse ära.
Praegune pime probleem soodustab seda igati, usun, et läheb kergemaks,
kui päevad hakkavad valgemaks muutuma ... Aga midagi hullu ei ole. Kaal
on sama. Mõõdud ei ole suurenenud, aga ma ise tunnen, et tahan seda
suhkrut ja magusat ning see ei meeldi mulle. Aga ehk ongi vaid
väikest puhkust vaja. Nüüd olen nädalakese töölt ka eemal.Ja kuigi mul
tuleb mitmeid sõbrannade külastamisi, siis näiteks Põlvasse mõtlesin
tatrasalatit kaasa teha.
Viimasel ajal olen üsna tihti kleite kandnud (tuleb talv ja hakkan kleite kandma) ja see on nii tore, komplimente saab ka.
No comments:
Post a Comment