Rahvaspordiüritused 2015

Maratoniks ma valmistuma ei hakka, sest seda plaani mul ei ole (ja arvatavasti ei tule). Hetkel ma küll arvan, et ma tahaksin mingil ajal maratoni joostes läbida, aga mul ei ole tunnet, et see peaks olema nüüd sel aastal. Pigem tahaksin läbida 1-2 poolmaratoni, parandada tehnikat ja olla muidugi veidi kiirem. Aga ikkagi on üritusi, kuhu ma tahan minna. 

Treenituse MTÜ Kevadjooks (11.04), Suvejooks (20.08) ja Novembrijooks (21.11). Aprillis saab hooaega alustada ja novembris lõpetada.

86. Suurjooks ümber Viljandi järve (01.05) - Viljandis olen ma vaid ise veidi sörkinud ja ujunud, see linn mulle meeldib, tahaks seal ka joosta. Tahaks, aga ei tea, kas ka õnnestub. 

Kuigi ma alguses mõtlesin, et  Tartu Jooksumaratonil (10.05) võiks läbida 23km, siis hetkel ei ole ma selles enam väga kindel. Pean töötama uuesti pulsi kallal ja ma ei tea, kas selleks ajaks saan selle enda jaoks piisavalt normi. Kui 23km või 10km tundub liiga pikk, siis on Tähtverepargis ka Heateojooks, mis on vaid 4.3km. 

Tahaksin minna ka Tartu Olümpiajooksule (17.05)- möödunud aastal jäi vigastuse tõttu ära, aga rada kulgem üldjuhul mööda Emajõe äärt ja on üsna kiire. (oi, sellele jooksule olen juba end registreerinud)

Tartu Rattaralli (31.05) - sinna ma veel tõukerattaga minna ei julgeks, aga väikese maantee sõidu võiks teha küll. Pika distantsi läbimisest ma hetkel ei huvita, selle jaoks võiks olla ka see päris õige maanteeratas, mul on pigem ikka linnaratas. 

--- mai 2015 tuleks üsna (liiga) tihe, kui ma kõigil nendel tõesti osaleda kavatsen).

Juunis loodan minna ikka Pärlijõe Tõukerattamaratonile. Südamest loodan ja soovin, et see ikka toimub, sest möödunud aastal oli see parim üritus. Edit: ja just lugesin, et see toimub 20.06!!Selle kuupäev broneerin endal ära. Registreerida veel kahjuks ei saa. Ja ilmselt pean enne uurima, et milline rada on - kas saan enda rattaga sõidetud või oleks vaja maastiku oma. 

Järvejooks ümber Pühajärve (04.07) - veidi künklikum maastik, aga oleks hea kogemus. Möödunud aastal ei vedanud välja. 

Kodukohas, Võsul, Südasuve maratonil (11.07), jooksen ka sel aastal lühikest, 7,7km distantsi. Sinnagi registreerisin end mingi sooduskampaania ajal ära. Millegi pärast ma seal pikemat distantsi joosta ei taha - rada on tuttav, mulle meeldivad võõrad rajad rohkem. Ja kuupäev on ka selline, et võib-olla on jälle kuskile kiire.

Suvejooks ümber Saadjärve (25.07) - mäletate, möödunud aastal oli lauspäike ja sooja +30C, aga mina olin ülirahul! Kiiret tempot ei teinud, tahtsin selle läbi (ja pärast seda tuli mõte läbida ka poolmaraton). Tahaksin sel aastal oma aega parandada. Tegelikult tundub kogu järvejooksude sari tore, aga Tallinna poole ma veel jooksma ei kipu (ja kuupäev ei sobi ka hästi).

Rakvere ööjooks (15.08) - väga tahaksin osaleda, aga see kuupäev on väga jama. Nii et ma ei tea. Hetkel on soodusregistreerimine 10km distantsile (pikemat enam ei ole) 19 eurot - see on üsna kallis, kuigi sisaldab ka särki ja medalit ning melu on ka kindlasti tore. Saan veel paar päeva otsustada, sest kui minna, siis peaks ära registreerima...augustis hind juba 38 eurot. 

Suvejooks (20.08) nagu teises lõigus mainisin. Rada ei ole minu lemmik (vahepeal oli puhta heinamaa), aga kaks aastat olen juba osalenud, tahaksin veel osaleda.

Tartu Linnamaraton (03.10) - kui kuskil poolmaraton läbida, siis muidugi oma linnas ehk Tartus. No mitte miski ei tõmba mind sinna SEB Tallinna Sügisjooksule (kuigi kui pilte ja rahvamasse vaadta, siis võib ikka võimas tunne nende seas olla).

Novembrijooks (21.11) nagu mainitud. Möödunud aastal jäi ära - sõber registreeris ümber ja läks minu asemele. Üldiselt on see mõnus hooaja lõpetamine. 

Soove on mul palju, aga olen täiesti reaalne ning tean, et igale poole ma ei jõua (ja lõpuks ei tahagi jõuda). Võib-olla tekib jooksvalt hoopis mingid muud plaanid (kuid rulluisutamist ma nii kiiresti ära ei õpi, suusatada ma ei saa ja maastikurattaga sõit ei sobi tervisega, ujuda eriti ei oska, niisiis triatonile ka ei lähe). Ja kõik võib ka väga äkki muutuda - ka selle vastu ei ole mul midagi, vajadusel saan jooksu alati kepikõnni vastu registreerida (ilma et ma end ümberregistreeriks). 

Milliseid toredaid üritusi veel tulemas on?

Uni

Möödunud nädalal oli mul väga hea uni - läksin magama ja ärkasin hommikul, nägin küll vahepeal mõnda kummalist und (võib-olla), aga tundsin end puhanuna. 

Praegune nädal algas aga katkendlikuma unega. Nägin unes, et käisime maja ja krunte vaatamas. Maja asus Jõelähte lähedal metsas või külas (Jõelähte oli umbes 20km Võrust ja Tartusse oli 60km), mina küll arvasin, et võib kaugeks jääda, kui tööl käia, aga Härra arvas, et pole midagi see liiga kaugel. Asulas (Jõelähtes) olid koolid ja huviringid. Maja oli ilus, mäletan, et puitu oli palju. Ja seinad olid valged.

Ja krunte tahtsime hoopis Põhja-Eestis vaadata (selgusetuks jäi, kuidas me nii kiiresti ühest Eesti otsast teise jõudsime). Aga üks krunt, mis meid kõige rohkem huvitas asus kummalises kohas ja me ei pääsenud sinna kuidagi ligi.

Tänane to do list...

- normaalsel ajal ärkamine (kell 9)
- trenn
- saun
- turg + poes käik
- loitsukeller
- ökopood
- triikimine
- paberite sorteerimine
- Härrale pärmitaigen, endale teine taigen
- koristamise lõpule viimine
- pesumasin 95C puhastus
- külmkapi koristus
- jaanuari kalender seinale (nädal enne kuu lõppu :D)
- nädala toiduplaanid

Trennipäevik 19.01.-25.01.2015

Kuidagi ei ole nädalasse mahutanud kahte aeroobset trenni, ammu pole ka pikemalt väljas jalutamas käinud. 

Esmaspäev - kiire jõusaali trenn, alakeha. Soojendust tegin ka, aga ei suuda meenutada, kui kaua. Raskused olid samad (mul on exceli tabel, kus mul enda jaoks iga treeningkorra raskused kirjas), aga hetkel pole plaanis neid suurendada, sest on piisavalt raske, pigem tahaks korduste arvu seerias 1-2 võrra suurendada. 

Teisipäev -  viisin lõuna ajal auto diagnostikasse ja tööl trenni ei jõudnud, õhtul kiirustasin koju, sest teisipäev on kodune päev.

Kolmapäev - läksin kohe pärast tööd (isegi veidi enne tööpäeva lõppu) hambaarstile ja hiljem taas trenni ei läinud (kõht oli ka liiga tühi).

Neljapäev -  läksin öökaaslaste lõunapausi ajal trenni. Kui teisipäev on meie osakonnapäev, sest neljapäeval või reedel oleme meie pigem teiste trennis. Oli eriprogramm tuharale. Väga mõnus ja hea trenn, peaks mõned harjutused kirja panema ja saaks neid kodus ise ka teha. 

Reede -  oli jõusaalis ülakeha päev. Raskuseid ma taaskord ei muutunud, sest saan praegustega hakkama, aga liiga lihtne ei ole. Samuti tahaks mõne korduse juurde panna, aga hetkel tundub võimatu. Ainult kerepöördeid tegin teisel masinal ja raskustest ei saanud aru. Edusammud olid soojenduse juures, tegin seda tõesti 10 minutit elliptical.

Laupäev - koristuspäev kodus, üsna väsitav.

Pühapäev - läksin plaaniga 30 minutit sörkida-joosta ja 30 minutit elliptical olla. Esimesed viis minutit lindil olid endiselt meeletult rasked, aga elasin selle üle, võtsin rahuliku temp (8,4km/h) ja pulss hüppas üle 180, võtsin tempot aeglasemalt kuni oli lõpuks 7,0km/h, aga pulss jäi ikka sinna 177-179x' juurde. Õudne! Jooksin need 2km ära 15 minutiga ja loobusin. 

Läksin elliptica peale, alustasin rahulikult, tempot liiga kiireks ei ajanud, kuid tegin ka mõned kiriemad minutit. Lõpuks oligi pulss 155-172, keskmine 162x'. 35 minuti jooksul tuli tollel kokku 8km, level oli 5 ja 6. 

Ma tean, et pulss on selline, sest ma olen oma toitumist täielikult muutnud, aga kaua see kestab? Ma ei saa niimoodi sörkida. Hetkel on selline tunne, et kui lumi ära sulab, siis alustan sörkimisega sealt, kust alustasin mõned aastad tagasi. Tegelikult peaks järgmine nädalavahetus (kui ilma on) proovima väljas veidi sörkida, äkki püsib pulss veidi paremini kui lindil. 

Aga üldiselt kirjutan ühele inimesele, kellel on kogemust sellega ja vaatan, mis ta ütleb. :)

PS: varem käisin ühe armsa sõbrannaga jalutamas, kes minu kandis elas, aga ta kolis ju Tartu teise otsa. :/

Peaaegu suurpuhastus

Eile õhtul nägin jõusaalis Härra sõpra, rääkisime veidi juttu. Muuseas küsis mis Härra nädalavahetusel teeb, aga ma ei osanud väga vastata. Küsis, mis mina teen. Vastasin: "Koristam." Nägu oli üllatunud sellise vastuse peale, ootas ilmselt midagi muud, aga siis ütles: Ma tahaks kuulda, et L. (tema elukaaslane) sellele küsimusele nii vastaks."

Tegelikusses oligi nii, et möödunud nädalavahetusel olin ju Virumaal ja jäi suurem koristus tegemata. Nädala sees on õhtutel endiselt pime ning siis samuti suuremat koristust ette ei võtta. Kööki saab küll igapäevaselt koristatud, aga mitte ilmatuma põhjalikult.

Alustasingi köögist, riiulid, kapid. Köögikappide peale oleks vaja midagi, äkki vakstut, sest need on lae all ja lähevad ikka tolmuseks ja selle puidu(?) pealt on tolmu küllaltki raske kätte saada. Mõtleme selle probleemi lahendamise peale.

Köök oli pooleli, aga vahepeal tegin suurpuhastuse arvutilaua ja teleri juures. Härra sorteerisin samal ajal enda kooli pabereid. Dokumentide ja tähtsate paberite kohad jäid siiski sorteerimata. Eemale tõstsin ka need enda paberid (sh kooliasjad), mida peaksin sorteerima, sest muidu oleks päev kiiresti õhtusse saanud.

Vahepeal jõudsin vannituppa. Ma ei mäleta, kas ma kirjutasin, aga meil on uus peegel, ilusam ja suurem. Koristamine läks küll veidi keerulisemaks. Tahtsin ka korralikult vannitoa põrandat küürida, aga sellest pidin loobuda, sest tahtsin ülejäänud koristuse ka ikka lõpuni viima (ehk pärast põranda küürimist oleks parem käsi sellises seisus olnud, et midagi enam teha ei saa). Aga tegin nii palju kui sain ja jäin tulemusega rahule.

Koristasin köögi lõpuni. Ja elutoa vaip sai ka asjadest puhtaks. Tõstsin kokaraamatud klaaskappi ja seetõttu viisin elutuppa teisi raamatuid ning selle tulemusena koristasin magamistoas raamaturiiulid ära. Niisiis lõikasin vahepeal Härral juukseid. Läheb veidi lihtsamini kui alguses, aga minu meelistegevus see veel ei ole.  Pärast seda oli kell juba peaaegu kolm ning me otsustasime linna sööma minna. 

Käisime Kapriisis - mina sõin endiselt tandoorikanasalatit ning Härra omletti. Hiljem käisime veel Lõunakeskuses. Ostsin Jyskis paar plastikust karpi ning Rimist ostsime pärmitaignaks vajalikku. Taignani me siiski täna ei jõua, see jääb homseks.

Koju jõudsin üsna väsinuna, jõin teed, vaatsime ühe osa "Grimmi".

Ja jätkasin koristamisega magamistoas. Mul ei ole meikimistarvikuid üldse palju, need, mida igapäevaselt kasutan, on vannitoas ja need, mida harvem, magamistoas. Neid on vähe, aga mul on tunne, et ikkagi liiga palju. Midagi polnud ära ka visata. Tegin ravimite kapi ka korda. Lisaks selgus, et mul on jälle meeletult kogunenud šampoone-kreeme. Tahan kogu aeg kindlatele asjadele üle minna, aga kuskilt tuleb ikka uusi asju (st kingitakse). Koristasin enda kummutit (ja tegin lõpuks ühe riiuli tühjaks....)

Tahaksin suvel alustatu projekti lõpuni viia, aga ma pole juba kuude viisi tikkinud. Ja elutoas on selleks ka liiga pime. Üks väike laualamp meil on (lisaks arvutilaual olevale lambile), aga diivanil istudes saab selle vaid ilvese naha külge kinnitada, aga tundub, et ka siis on valgust vähe (või jäävad minu silmad viletsaks?).

Teiseks projektiks on fotod ja albumid. Veebruaris ostan suure albumi, kuhu tõstan ümber enda lapsepõlve fotod, hetkel on mul nende fotode jaoks väiksemat albumit. Lisaks plaanin leida inimese, kes teeb fotoalbumeid personaalsemaks. Ehk ostan ka meile ühe (ilmselt läheb juba kahte vaja) suure albumi ning lasen selle kellelgi personaalseks ning ainulaadseks muuta. (Kui tead inimest, kes sellega Tartus tegeleb, siis palun anna mulle teada.)

Kirja sai kuidagi vähe, aga tegelikult sai nii palju tehtud, aga siiski mitte kõik. Riideid sorteerisin juba varem, täna said üksikud sokid (mis paarilist ootasid) kilekotti pakitud (õde saab need ära lõikuda). Näiteks nende paberite sorteerimine. 

Võõras "tere"

Kui ma vanasti rohkem Rakvere linna vahel liikusin, siis alatasa juhtus, et keegi ütles mulle "tere", mina teretasin viisakalt vastu, naeratasin, kuid üsna tihti jäin mõtlema "kes see oli?". Mulle ei meeldinud see teadmatus, aga kui miski oli mälust kadunud, siis see ka nii oli. See ei olnud ka midagi üllatavat, sest ühel või teisel moel kohtusin mingil ajal paljude inimestega. 

Rakveres käin ma nüüd vähe, kui Põhjakeskuses käin, siis tavaliselt ikka mõnda koolikaaslast näen, aga see on ka kõik. 

Tartus on kergem - suhteliselt harva sattunud selliste tere-tuttavatega kokku, veel harvem ütleb keegi võõras mulle tere. 

Eile olin lõunajal peaaegu töökoha uksest väljas, kui pilk kohtas ühte meesterahvast, kes kindlasti ei olnud samast hoonest. Ei pööranud sellele tähelepanu ning läksin välja autot ootama. Mõni hetk hiljem tuli temagi uksest välja ning ütles mulle "tere". Teretasin teda veidi arusaamatult vastu ning siis ta kostis:

"Te ravisite mind poolteist aastat tagasi."

Hakkliha-kapsahautis

Ma avastasin endale jaoks uue toidu! Miks ma küll varem seda ei proovinud? Sest ma ei teadnud, et see nii hea, aga samas imelihtne on!

Ostsin poest 250g Rakvere hakkliha, mõtlesin, et teen väikese portsjoni, aga kodus avastasin, et sügavkülmas ka ulukihakkliha olemas ja nii läks pannile 1kg hakkliha. Selle praadisin ning maitsestasin.

Olin ostnud ühe keskmise peakapsa, lasin Härral seda veidi sektoriteks lõigata ja ise tükeldasin ise väiksemaks. 

Kuna mulle tundus imelik, et panen kapsa kohvikoorega podsema, siis põhja panin ikka veidi keenud vett ja veidi hiljem valasin koore ning hakkliha peale.

Lasin 30 minutit podiseda ja hakkasin sööma. 

• 1 kg hakkliha
• 1 keskmine kapsapea
• 400ml vahukoort

Sõin eile, sõin täna lõunaks ja õhtuks, söön homme lõunaks... ja siis kas homme õhtul või reedel lõunaks. 

Hambaarstil

Käisin hambaarstil linnast välja. Arsti juures, kus mitmed tuttavad ja mõned sõbradki käivad juba aastaid, teda väga kiidavad ning hinnadki linna omadest veidi soodsamad. Esimese visiidiga jäin igati rahule. Täna vahetas ühe plommi, mis ei olnud enam hermeetiline, jäi üks auk ja üks tuleb veel lahti võtta. Mul on üks hammas, millega maadlen juba aastast 2009 ja sain halba kogemuse Stomatoloogia kliinikus ning sinna enam tagasi ei lähe. Järgmiseks ajaks tahtsin hommikust aega - suhteliselt nõutud ajad, niisiis lähen alles märtsis. Aga mulle sobib. Arst oli sõbralik ja rääkis, mis ta teeb, see mulle meeldib.

Kui ukse taga ootasin, siis tuli ootama veel üks naisterahvas, veidi vanem, aga mitte veel pensionil. Selgus, et meil mõlemal peaks aeg olema kell 17. Mina muutusin juba kahtlevaks, kas ma olen õiugel ajal õiges kohas, sest aja panin endale novembris. Jutustasime veidi maaelust, poliitikast (olin raadiost kuulnud sotside lubadust hambaravi kohta), palkadest ja sellest, kuidas meedia palkade kohta valetab. Sain teada, et tal on maal viis lehma, mõned jänesed ja metssead. 

Kui arst tuli ja teda nägi, siis lõi peaaegu käsi kokku ja küsis, mis ta teeb seal, sest tal pole täna aega. Tuli välja, et proual on aeg alles nädala pärast. 

PS: kui tagasi linna sõitsin, olin rõõmus, et ma sõidan Jõhvi-Jõgeva poolt linna, sest kaubamaja ristmikul oli avarii ja teisel suunal oli ummik vähemalt Pauluseni. 

Tige

Tegin "kss-kss" ja Tige hakkas kohe alla silkama..

Lähenes otse uksele..

Tegi käpaga ukse lahti..

Ja oli üllatunud (ja veidi solvunud), et ma teda sisse ei lasknud. 

Auto rõõmud

Auto on ikka üks hea asi. Saad liikuda täpselt siis, kui sa ise seda tahad. Saad planeerida kõik nii nagu ise tahad. Vajadusel saad teha põiked ühte kohta ja teise kohta. Tuleb vaid arvestada teeoludega ja teiste liiklejatega. Sellel talvel saan mina ka lõpuks talviseid "rõõme" nautida, süda kipub ikka aeg-ajalt värisema, aga usun, et see on pigem hea ja tuleb kasuks. Üldiselt olen ma rahulik liikleja, kihutada pole mul vaja. Aga vahel juhtub nii, et kui nihu läheb, siis juba läheb.

Suvel lõi mul autol korra põlema akutuli, vähemalt nii ma arvasin, ühtegi teksti ekraanile ei tulnud. Laadisime öösel akut ja rohkem seda tuld ei tulnud... eilseni. Tegelikult oli tookord see tuli ilmselt see, mis viis auto remonti detsembris (kuna tuld nägin vaid ühel päeval, siis ma ei kiirustanud ja arvasin, et üleliigne müra ja kolin on normaalne... (nii arvavad vaid need, kes ei taha vist tunnistada, et see pole normaalne)). Enne jõule sai auto korda, maksis omajagu, aga kõik toimis. Majanduslikult tekitas see detsembrisse väikese augu, aga tundus, et jaanuaris saan selle tasa ja ei pea hoiuse kallale minema. 

Eksisin. 

Möödunud nädalal hakkas viskama teksti, et peaks kontrollima õlitaset. Härra kontrollis. Oli nagu vähe, aga mitte liiga vähe. Vahel viskas selle kirja, aga mitte alati. Mõtlesin, et lasen kodus vennal õli juurde kallata (õlide ja filtrite vahetused said ju 7 kuud tagasi tehtud). Virumaal aga selgus, et õlidega ei ole ka nii lihtne, neid on mitut sorti ja kui ma ei tea, mis õli seal on, siis ei tasu niisama juurde valada. Ja ma ei teagi. Auto ei ole mul esinduses remondis käinud, niisiis ei ole mul ka täpseid andmeid, mida valati või ei valatud. 

Ja siis eile sõitsin Tartu poole. Olin just Jõgevalt välja jõudnud ja tekin veidi äkilisema kiirenduse möödasõiduks (olin mõni sekund veidi otsustusvõimetu ja sellest see äkilisem kiirendus). Ja sel hetkel lõi põlema mootorituli ja ekraanile kiri "depollution system faulty" ja see võib tegelikult tähendada kes-teab-mida. Sõitsin veidi arglikumalt koju ja Härraga rääkides jõudsimegi järelduseni, et ega muud ei ole, kui minna diagnostikasse ja asi kindlaks teha. Võib-olla on tahmafiltris häda, aga v-o läks mõni süüteküünal läbi või kes teab, mis veel võis juhtuda. 

Helistasin täna tuttavasse kohta ja homme lõuna ajal viin auto sinna. Hakkaski sel kuul väike ülejääk palgast tekkima (ja kolmapäeval ootab mind veel hambaarst).

Puhketoas tuli auto ning mootorituli korra ülemustega jutuks. Juhataja ütles, et ma hull olen, et põleva mootoritulega sõidan. Aaaga mis ma siis tegema peaksin? Ütles, et ma jätaks auto ööseks sinna parklasse ja ta viib mu ise trenni (sõidab niikuinii sealt kaudu koju). Ja nii oligi. 

Nädalavahetus (teeolud ja ökopood)

Sõitsin reedel Rakveresse. Palusin end töölt veidi varem ära, et ikka õigeks ajaks kohale jõuaksin, sest teeolusi ei või iial teada. Startisin kell 16 ja 15 minutit hiljem olin linnapiiril - see läks hästi, sest kui oleks startinud 16:30, siis on linnapiir alles 17:00. Jõgevani sain lausa lähituledega sõita. Rahulikku kulgemist segasid vaid suured rekkad, mis esiklaasi kõik vett täis pritsisid ja tohutu tuulekoridori tekitasid. Jõudsin kenasti kohale ja teatrist kirjutan teinekord. Kui mõned tunnid hiljem Tallinn-Narva trassilt maha keerasin, siis vaatas vastu vaid liuväli, võib-olla tundus pimedas hirmsam, sest kõik peegeldas vastu, aga libe oli ikka ka. Nagu kevad. Maal oli eriti vahva vaadata, kuidas koer jää peal ukerdas, kahjuks ma sellest ühtegi pilti ei saanud (ta arvas, et tahan ta palli ära võtta ja läks minust hoopis kaugemale). 

Laupäev möödus koristustähe all. Pahandasin juba, et mul on mõned väga olulised asjad ära visatud ja põletatud, sest need olid ühes teises hoones, aga hiljem õde ütles, et minu kastid on täitsa alles. Sai aga sorteeritud ning kriitiliselt mõeldud. Ja lõunast (ärkasin alles kell 11) sai ruttu õhtu. Midagi muud teha ei jõudnudki. 

Pühapäeval oli mul natukene tihedam graafik. Plaan oli juba kell 10 maalt startida, aga sujuvalt lükkus see 10:45 peale. Palusin emal enda tööpüksid ära lappida, lõpuks palusin veel ülepeapatsi ka. Alustasin Aasprest, sealt läksin Viitna kõrtsi kohvile, edasi Põhjakeskusesse. Sinna viimasesse tahtsin minna vaid ökopoodi, aga tegin lõpuks suurema ringi peale. Seal on Bio4you pood, enda arvates läksin sinna esimest korda, Tartus meil seda pole (Tartus on meil Biomarket ja Lõunakeskuses käin Looduspere's), Pärnus või Tallinnas pole ka ma seal käinud. Ostsin sealt kookosjahu, materjali kastmete paksendamiseks (et asendada kartulitärklist või jahu) ning liha paneerimiseks (et asendada riivsaia) ja lõpuks leidsin ka psülliumi. Müüja oli väga tore, küsis kas ma ka püsiklient olen, vastasin ei, aga pakkus, et ID-kaardi põhiselt on see võimalik ning tasuta. ID-kaardi põhised kliendikaardid mulle meeldivad, aga kui olin enda ID-kaardi lugejasse pannud, siis selgus, et mul on juba kliendikaart. Mis? Kuidas? Ma ei tea. see oli meeldiv üllatus, aga ma endiselt arvan, et eile tegin ma ise alles esimese ostu sealt poest. 

Lisaks kiidaksin veel aktiivsöe oopiumi seepi. Üks endine blogija väga kiitis seda, tahtsin ka proovida ja palusin õel selle endale jõuludeks kinkida. Ta ostis enda perele ka selle seebi ning on samuti väga rahul. Näonahk jääb nii mõnusalt pehme ja üldse mitte kuiv. Alles alustasin selle kasutamisega, aga olen juba väga rahul!

Pärast Põhjakeskust käisin veel Rakvere N-trendis ning hiljem veel õe juures. 

Tuulepea

Täiesti tavaline esmaspäev. Öösel (enda meelest) tirisin teki rohkem peale, et soojem oleks, samuti läksin Härrale lähemale ja järgmisel hetkel helises äratuskell. Ei olnud öö. Kuigi autoga startisin tavapärasest 8 minutit hiljem, siis puudus sisenemisel järjekord ja jõudsin 2 minutit enne kaheksat osakonda (kuigi nad olid koosolekuga just alustanud ehk enne täistundi). Liisukest ei olnud, aga oli üks sünnipäevalaps, mõtlesin, et tema saadeti lilli ostma. Kell läheb, teda ikka ei ole. 20 minutit hiljem tormasin lõpuks alla, mõtlesin, et viin need paberid ära, kes teab, millal ta tuleb. Üles tagasi jõudes sain aru, et lilled on ammu olemas ja Liisukest ei tulegi, sest tal on vaba päev. Kirjakastist leidsin tema poolt ühe meili, mis ma teadsin, et on oluline, aga erilist tähelepanu ei pööranud, sest aega ju on. Hommikupoolik läks ikkagi kuidagi kiirelt, tuli lõuna ja veidi pärast kella 13 istusin uuesti tööarvuti taha ja varsti vilgub töö-messenger. Küsitakse, kas Liisukest pole täna tööl. Alles siis lõi lambike mu peas põlema. Ma olin jätnud tegemata hommikupooliku kõige tähtsama asja. Uskumatu! Kirja lugesin ja teadsin, kuid ei teadvustanud. Vähemalt sel korral (hkm, varasemad minu tegemata jätmised on sellised, et ma pole outlookis näiteks "send" nuppu vajutanud) kirjutati otse mulle, mitte ülemusele.

PS: võib-olla jõuan selle nädala jooksul veel nn "kõhugripi" (see pole üldse meditsiiniline termin ja sellist asja nagu kõhugripp ei eksisteeri) endale külge saada. Võimalus on üsna suur. 

Trennipäevik 12.01.-18.01.2015

Selline toimekas nädal oli, et aeroobse trennini ei jõudnudki.

Esmaspäev - sain sõbrannadega kokku ja sõin Kapriisis hoopis tandoorikanasalatit ja jõin lattet.

Teisipäeval - lõunapaasi ajal ringtreening, treenerit ei olnud, mõtlesime ise endale jõukohased harjutused. Treener mõtleb teinekord üsna keerulisi harjutusi, me lähme lihtsamat teed pidi ehk teeme seda, mille puhul oleme kindlad, et teeme seda ka õigesti. Möödunud nädalal veel treener rääkis, kuidas ta öösel unetu oli ja mõtles, mis alternatiivseid harjutusi mulle teha.

Kolmapäev - alustasin jõusaaliga, alakeha. Jälle oli kuidagi raske, ma ei tea miks. Aga jalapressil panin lõpuks ometi 5kg juurde!  Üldiselt tegin kuidagi kiirtrenni.

Neljapäev - jälle jõusaali (kolmas trennipäev järjest!), ülakeha. Tegin tavapäraste raskustega ja midagi suurt ja huvitavat polnudki. Rahvast oli väga palju (uusaastalubadused?).

Reedel - käisin teatris ja sõitsin maale, tegin tasakaaluharjutusi jääl. Seda viimast tegin ka eile ja täna.

Hommikud endiselt väga unised ja võimlemiseni ei ole jõudnud, kuid selga ikka venitan. Nüüd, nädalavahetusel, andis mitte-venitamine kohe tunda ja selg kohe kange.

Lühidalt

---

Nii tore, et lumi vahepeal ära sulab, sest muidu uus ei mahuks kuskile ära. Kuid tänavad on enneolematult libedad ja nii ka meie töökoha parkla. 

---

Viimastel päevadel on kallal kohutav väsimus. Magan tunduvalt paremini kui möödunud nädalal, öösel ei ärka, aga hommikul ikka väsinud. Tööpäevad on kuidagi pikad, eriti venib pärastlõunane aeg. Kella 14ks on silmad arvutiekraanist väsinud (kuigi kogu mu töö ka ekraani taga ei ole). Täna tuli kella 14 paiku tõeline väsimus, täpselt selline nagu oli siis, kui käisin tööl söömas ja sõin ka magustoitu. Mäletan seda aega, sest miski ei peletanud seda eemale, silmad lihtsalt tahtsid kinni vajuda ja midagi teha ei jõudnud. Täna oli see aga teistmoodi ja kestis pikemat aega. Tegin endale lausa pool tassi kohvi (ma ei joo tööl kohvi), lõhn oli hea, lõpuks võtsin ka ühe lonksu, see ei olnud nii hea. Kui pätikat jõime, siis oli meil alati Paulingi classic või President, midagi muud me ei ostnud. Tööle toob aga iga üks (kes joob seal päevast päeva kohvi) seda sorti, mis neile meeldib. Minu jaoks liiga mõru.. või olen end masinakohviga lihtsalt ära hellitanud. Niisiis nautisin veidi seda lõhna ja pärast ühte lonksu viskasin kohvi ära. 

Arvasin, et trennis läheb paremaks, korraks ehk väsimus kadus, aga kõik oli niii raske. Samas lõpetasin trenni 10-15 minutit varem kui tavaliselt (u 3 minutit näpistasin ka soojenduse arvelt). 

---

Nädalavahetusel sorteerisin veidi riideid, sest olin ostnud ühe pluusi, lühikesed püksid, kampsuni ja kampsunkleidi. Kõik olid soodsad ja mul polnud üldse plaanis neid osta, aga näiteks kampsunkleit oli täpselt see, mis ma olin pikalt otsinud. Ning kuna neli uut asja tuli koju, siis pidin olema ka kriitiline ja midagi ära viima. Leidsin rohkem kui neli asja ja suurem osa neist juba Rakvere Vahejaamas. 

---

Trennipäevik 05.01.-11.01.2015

See on esimene kord, kui ma "kirjutan" seda mitu tundi ehk panen pildi ära ja justkui alustan, aga ei ole tulnud seda õiget tunnet, et nüüd kirjutaksin. 

Kõikidel tööpäevadel oli mul halb uni st kummalisi unenägusid ja korduvaid ärkamisi terve öö jooksul ning lõpuks olin hommikul ikka veel väsinud. Ise kahtlustan, et see on seotud täiskuuga, mis nüüdseks peaks üsna kaugel olema ja ei tohiks enam unekvaliteeti mõjutada. Eile ärkasin kell 10 ja täna poole 10 paiku, mis nädalavahetuse kohta on üsna hea. Muidugi oleks võinud kauem voodis vedeleda, aga see on näidanud, et siis ei tule mul pühapäeva õhtul und. 

Tööpäevade hommikutel venitasin ikka selga, aga päris hommikuvõimlemiseni ei jõudnudki. 

Esmaspäeval olin ma totu - olin väsinud ja üsna halvas tujus, tahtsin minna trenni, aga riietusruumis avastasin, et oleks kaasa võtnud 2 trennipluusi, aga mitte pükse. Muidugi oleks võinud kodust läbi käia ja tagasi minna, aga linnas oli tipptund ja ma tahtsin ainult koju minna. Ülejäänud õhtu veetsin ka kodus.

Teisipäeval alustasime töökaaslastega uut trennihooaega. Korralik soojendus (jooks + harjutused) ning üldtreening. Mina sain kohati personaalseid harjutusi (näiteks kätekõverduste asemel) ja tundus, et kohati olid need raskemadki. Aga sain hakkama. Pärast oli palju parem olla. Aga kolmapäeval oli tuharalihas valus, ikka üsna valus :D.

Kolmapäeval läksin jõusaali alakeha tegema. Kogu trenn tundus raske ja vaevaline, aga sain hakkama ja olin endaga rahul. Lihased olid pärast trenni ka hulga paremad. Soojendust tegin paraku vaid 5 minutit sõudeergomeetril... soojendus on see, millele peaksin rohkem aega pühendama. 

Neljapäeval ma puhkasin. 

Reedel läksin jõusaali ülakeha treeningut tegema. Sain kõik tehtud tavapäraste raskustega (ei ole saanud neid veel suurendada). Kerepöörded jäid küll tegemata, selleks ajaks olin juba täiesti läbi ja ei jõudnud ka ootama jääda. Pärast tegin väikese sauna. 

Laupäeval puhkasin ja käisin sõbrannal külas. 

Täna, pühapäeval, läksin aeroobset osa tegema. Kuigi vahepeal oli väljas kevad ja mõtlesin, et saba jooksma minna, sisi tuli taas vesine lumi ja ma oleks esimeste meetritega märg. Mul oli jälle ilus plaan umbes tunnike sörkida-joosta. Algas kõik hästi, aga 5-10minut oli üsna raske, korraga oli kuum ja külm ja kohati niii halb. Kannatasin selle ära ja edasi oli veidi lihtsam. Kiirelt mõtlesin plaani ümber - tegin 2x10min jooksu + 1x5min jooksu ning nende vahele 3x5min kiirkõndi. Kokku tuli 40 minutit ja 5km. Pulss läks kogu aeg lakke (u 175x' jooksu ajal ja kõnni ajal kuni 150x'). Pärast väike saun.

NB: mul ei ole trenni tõttu halb ja raske, vaid elustiili muutuse tõttu ja keha vajab aega, aga ma ei leia, et kuni organism harjub ei tohiks ma trenni teha, muidu alustan uuesti algusest. Lihtsalt pean oma piire teadma ja ära tundma. Samas täna oli näiteks palju parem kui möödunud nädalavahetusel. Enne trenni söön tavaliselt vahukoort või kreekajogurtit marjadega. 

*tähistab seal kaalu juures langust võrreldes 1.jaanuar 2015. 

PS: Tegime täna ühepajatoitu ahjus. Niii hea! Eriti see suitsuliha. Vanasti mulle selline kapsas ka ei meeldinud, aga nüüd naudin. Paistab, et ulukiliha ma niisama praadida ikka ei saa.. neljapäeval praadisin, et reedel kaasa võtta, võtsin ka kaasa, aga lõpuks ei söönud, sest mulle hakkas see maksalõhn ja maitse vastu. 

Sarjad, update 2014/2015

värviliselt selle hooaja uued sarjad (meie jaoks)

Forever - 1. hooaeg. Alustasime täna. 
The Flash - 1. hooaeg
The Blacklist - 2. hooaeg

The 100 - 2. hooaeg, üks minu lemmikuid

The Mentalist – 7. ja viimane hooaeg; üks minu lemmikuid
Supernatural – 10. hooaeg
Arrow – 3. hooaeg ; üks lemmikuid
The Vampire Diaries – 6. hooaeg; jaburdus, aga vaatame lõpuni
Grimm – 4. hooaeg

Constantine - 1. hooaeg

Gotham  - 1. hooaeg

Misfits – 5. hooaega vaatame, kõige jaburam sari üldse, vaatame, sest muud pole.  Lõpetasime reedel sellega. järgmist hooaega ei tulnud - kändseldati. 
Bones - 10.hooaeg .. 9. vaatamata

Allalaetud ja ootel:

Resurrection - 2. hooaeg algas, katkestasime hetkel vaatamise

The Musketeers - vaatasime veidi, 

Juba pausil ja ootame uut hooaega:

Falling Skies – ootame 5.hooaega
Under the Dome – ootame 3. hooaega

Mina vaatan (tahaksin vaadata) veel:
Switched at Birth – algselt pidi ainult 1 hooaeg olema, mina ootan 3.
Waterloo Road School – ETV-s hakkasin kunagi vaatama... ja peaks rohkem aega leidma, et see lõpuni ära vaadata. Hetkel 10.hooaeg!
Pilvede All
Kartulid ja Apelsinid
Kodus ja Võõrsil - hakkas uuesti kanal 11 pealt jooksma, püüan vaadata.

Chasing life - ootel, ootab aega. 

Härra vaatab veel:

Game of Thrones – mina loobusin 2. hooaja lõpus vist. Härra ootab 6. hooaega
Vikings – ootab 3. hooaega
The Walking Dead – ootab 6. hooaega
The Originals – 2. hooaeg. Huvitav miks ta seda üksi vaatab?!
Sleepy Hollow – 2. hooaega
Agents of S.H.I.E.L.D – 2. hooaeg

Minevikus:

Defiance – kändseldatud pärast 2. hooaega

Believe - kändseldati lihtsalt pärast 1. hooaega

Almost Human  - kändseldati pärast 1. hooaega

Revolution – kändseldati pärast 2. hooaega

Sons of Anarchy – mina viimast hooaega ei vaadanud.

Beauty and the Beast – ?? kändseldatud?

Heroes – 4. hooaega, siis kändseldati ära.
Robin Hood – 3 hooaega
Lost – 6 hooaega, läks jaburaks ära…
Legend of Seeker - ainult 2 hooaega oli?!
Stargate Atlantis - 5 hooaega; tunduvalt ägedam, kui lihtsalt Stargate
Privileged – 1 hooaeg ja lihtsalt kändseldati ära.
The Event – 1 hooaeg ja lihtsalt kändseldati ära.
Knight Rider – oli ka ainult 1 hooaeg?!
90210 – 5 hooaega; lõpuni vaatasime, sest hakkasime kunagi vaatama.

Pooleli jäid:
Las Vegas
Buffy the Vampire Slayer
Gossp Girl

Üritasime vaadata:
Dexter
True Blood

Teate, et kell 16 ei ole enam kottpime? Ma tean, et see on veidi põhjustatud ka lumest, aga siiski on seda rõõm tõdeda. Ja kui 7:45 tööle jõuda, siis on taevas roosa-lilla-oranž-punane, õhtuti 16:30 aga lõpetates roosa-oranž, kui parasjagu lund ei tuiska. Kuigi mulle meeldib autoga sõita, siis hommikuti auto "välja kaevamine" ja soojendamine ei kuulu minu lemmiktegevuste hulka, samas õhtuti, kui pärast tööd koju kiirustada, siis tahaksin, et auto kiiremini soojeneks, aga diiselmootor vajab oma aega. Täna olid lausa "super" teeolud, kui ma koju sõitsin. Ühtegi sahka ma ei näinud. Mitmes kohas (pööretel) oli tükk tegu, et teele jääda. Samas peab tõdema, et liiklus oli rahulik ja mulle tundus, et üleliia kiirustajaid ja närvilisi inimesi ei olnud, sest arvestati ilmastikuoludega. 

Olen viimasel ajal (täiskuu oli!) näinud mitmeid kummalisi unenägusid, nägin ka täna öösel, aga selle unustasin ärgates. Üks öö sattus mingi analüüsi tõttu mulle käe peale väävelhapet (ma ei saanudki aru, miks me analüüsi väävelhappesse panime?!), kuigi hirmus valus oli, siis parema käeseljale tekkis mul söövitusest armas süda. Üks teine õhtu oli justkui minu esimese kooli klassikokkutulek, aga samas istusid seal ka mu keskkooliaegsed klassikaaslased ning parim sõber istus hoopis inseneride lauas ning ei rääkinud minuga sõnagi. Üldiselt polnud sõbralikku õhkkonda. Justkui toimus see Virumaal, samas aga Tartu südalinnas. Sellistest kummalistest öödest tulenevalt olen ma hommikul väga väsinud ning mõtlen, et nüüd väsin õhtuks veel rohkem ära ja saan lõpuks paremini magada... aga siis kummitab mind öösel taas mõni veider unenägu. 

Toitumise osas läheb hästi. Igasugune magusa isu on kadunud ja tööl ei ole mingit probleemi puhkeruumist mööda minna. Kabinetikaaslane on ka juba aru saanud, et mulle pole mõtet ühte-teist-kolmandat pakkuda, vaatab mind vahepeal veidi veidrat ja küsib "kuidas sa suudad?!". Nõrkus trennides on kadunud. Poenimekirjad minu jaoks on muutunud. Härra on toetav, kuid viskab aeg-ajalt kummalisi pilke ja imestab vahel "seda sa ka ei söö??!". Samas toidude tegemisel ei ole mingit probleemi, saame mõlemad söönuks. Hommikuti on ta taas hakanud putru sööma, tundub, et omletiralli sai selleks korraks läbi. Minul on aga selline periood, et ma ei taha eriti ulukiliha. Kuigi ma olen seda juba kuus aastat söönud ja see maitseb mulle, siis tekib mul ikkagi tahtmine süüa sea- ja loomaliha, sest need maitsevad minu meelest paremini. Tegelikult on see ilmselt harjumus ja kuue aastaga ei ole see minust kadunud. Näiteks praegu ma mõtlesin liha praadida, ilmselt metssiga, ma ei ole kindel, sest ma endiselt ei tee seal-põdral-sokul vahet (kui ma neid kõiki just järjest degusteerida ei saa), aga lõpptulemus sarnaneb minu jaoks hetkel maksaga (ja ma ei söö maksa). Isegi Härra proovis ja ütleb, et on jah maksa maitset. Aga võib-olla ma ei oska lihtsalt liha teha. Midagi pean ma välja nuputama, sest homme ma siiski süüa tahaks ja külmkapis muud lihakraami ei ole. 

Sarjadega on täielik kriis. Võtan varsti ette ja täiendan meie loetelu. 

Kuigi mul on detsembri kulude-tulude postitus mustandites olemas, siis tekitas see liiga palju kurvameelsust, et seda uuesti lugeda, täiendada ja avaldada. Loodame, et uus kuu on parem. Ja kui tulumaks läks 1% võrra väiksemaks, siis saab mõned eurod ka palgale juurde :D.
Meil on taas tunne, et korter on tavalisest jahedam ja kui väljas oli -13 C, siis radiaatorid ei olnud sugugi nii kuumad nagu möödunud aastatel. 

Ootame jaanipäeva?

Kogu ootus saigi läbi. Terve sügis, kõik see pime aeg sai oodatud jõule, mis ühe hooga ja nii kiirelt möödusid. Valge lumevaip oli tõeline ime. Jõuluõhtu oli imeilus. Teisel jõulupühal oli mets imeline - need lumevaipadega puud ja metsloomade jäljed lumel, see puutumata lumi ja säravavad ja tagasipeegelduvad päikesekiired. Ma ei oota jõule sellepärast, et siis saab palju süüa või kuuse all on kingitused. Väikeseid, armsaid kingitusi on alati hea saada, aga neid saab teha ka muul ajal. Süüa sai, aga mitte üleliia. Mulle meeldib see tunne, et on jõulud, see aeg, et pered on üldjuhul koos. Mulle meeldib surnuaed, kus põlevad küünlad. Mulle meeldib kirikus jumalateenistus, kus on tavapärasest rohkem rahvast. Mulle meeldib, et inimesed püüavad ja tahavad olla paremad. Sel ajal naudin linnades ilusaid tulesid ja hõõgveini lõhna. Ja tööinimesena meeldivad mulle vabad päevad. Töölgi oli pühade meeleolu. 

Ja siis tuli aastavahetus. Kuigi pooliku tööpäevaga ei suuda eriti miskit ära teha, siis ma ikkagi naudin neid, eriti talvisel ajal, sest näeb päevavalgust (ja kui hästi läheb ka päikest). Nii hea on kallistades töölt ära minna. 

Ja siis lähevad mõned tunnid mööda, kukub kesköö... taevasse lastakse tuhandeid eurosid... ja tegelikult ei muutu justkui midagi. Kui kuskile kuupäeva kirjutada, siis tuleb kirjutada usu aastanumber (täna ma veel eksisin... korduvalt). Osadel inimestel on mitmeid uusaasta lubadusi ja on neid, kes peavad seda naeruväärseks ja ütlevad, et nad ei suuda neid niikuinii pidada (NB: täna hommikul oli Terevisioonis üheminutiloeng). 

Ja nüüd ootan jaanipäeva. Ei, tegelikult pole nii. Ma ootan kevadet. Linnulaulu ja rohelist muru, lehte minevaid kaski ja sinililli metsatukas, soojendavat päikest ja pikemaid õhtuid a valgemaid hommikuid. Ma ootan seda tunnet, et läheb tõesti valgemaks ja mõnda aega on jälle kergem. 

Jaanipäev ei ole nagu jõulud. Mulle meeldib taaskord see, et on vabad päevad, kui on soe ja sume suveõhtu, siis on mõnus lõkke ümber istuda. Aga siis jõuab alati kohale ka see teadmine, et nüüd lähevad päevad jälle lühemaks...

Trennipäevik 29.12.14.-04.01.2015

Nädala esimest poolt iseloomustab "taastumine pekist priiks" üritusest. Tegelikult oli nii, et kuigi tol õhtul ja järgmisel päeval olid jalad ikka ülikanged ja ma "avastasin" uusi lihaseid, siis taastumine oli tegelikult tunduvalt kiirem kui näiteks sel ajal, kui ma esimest korda jõusaali läksin. Mäletan üsna selgelt, et paar päeva pärast seda oli üsna suur piin ja siis mõned päevad veel väiksem piin.

Teisipäeval - jõusaal, ülakeha, sest jalgu polnud plaanis mõnda aega teha. Soojendust tegin trenažööril alla 10 minuti ja üldiselt tegin säästlikumat trenni, sest tundusin, et keha on väsinud. Ja käega on ka nii nagu on.

Kolmapäval oli aastavahetus. Trenni eijõudnud, mingit suurt söömist-joomist ka ei olnud. Olime Härraga rõõmsalt ja mõnusalt kodused, kahekesi ja keskööks jalutasime kesklinna rakette vaatama.

Neljapäeval oli 1. jaanuar ning alustasin veidi uue toitumisega. Mitte sellepärast, et ette tuli uus aastanumber või et ma oleks mõne sellise lubaduse andnud, aga tundus hea aeg, sest jõulud said lõpuks mööda ja kadusid igasugused kiusatused (meil on endiselt piparkooke ja piparkoogitaigent).

Reedel läksin pärast tööd jõusaali, olin otsustanud ikka jalgadele ka veidi trenni teha. Väike soojendus trenažööril ja tavapäraste raskustega alakeha trenn. Valetaksin, kui ütleksin, et oli kerge, üsna raske ja väsitav oli. Mul endal oli tunne, et viimane jõusaali trenn alakehale enne seda oli ka üsna ammu...

Laupäeval jalutasin veidi ja puhkasin.

Täna, pühapäeval, käisin lõuna ajal jõusaalis. Ideaalis mõtlesin 60minutit jooksu-kõndi teha viie minuti kaupa ja siis jõusaal peale, aga sain üsna ruttu aru, et energiat on vähe võitu, keha vajab harjumist. Tegin 20 minutit sooja: kõnd-jooks-kõnd-jooks ja selle peale tavalise ülakeha trenni tavapäraste (!) raskustega. Lisaks tegin juurde ühe seeria selga ja kolm kordust triitsepsile hantliga.

Rinnalt surumise asendasin käte tõttu sellega. Tunduvalt raskem oli .. aga täna oli kõik raske.

"Mandariinid" ja "Gone Girl"

Ma ei oska filmide ohta adekvaatset kriitikat jagada. Minul on lihtne: film meeldib või ei meeldi. Ja ongi kõik. Mind (üldjuhul) ei huvita näitlejad (kuigi jah, on mõned, kes mulle väga ei meeldi). Mulle ei meeldi liiga ulme või täielik komöödia, samas romantilisi komöödiaid käiks aeg-ajalt ikka vaatamas. Mulle ei meeldi sõjafilmid, sest need kisuvad veriseks, teised verised filmid ka ei meeldi, kuigi actionit vaatan aeg-ajalt hea meelega.

Viimastel aastatel olen ma Eesti filmides küllaltki palju pettunud, sest need, mida ma näinud olen on taaskord verised ja minu jaoks depressiivsed. Tahaksin rohkem näha selliseid filme nagu "Lammas all paremas nurgas" ja "Viimne reliikvia" ja "Kevade". Samas ei m ole mu hinnang eriti adekvaatne ja see põhineb ainult nendel filmidel, mida ma viimastel aastatel näinud olen, näiteks "Punane elavhõbe" ja "Pangarööv". Tegelikkuses on Eesti filme palju rohkem ja ma võiksingi neid rohkem vaadata, siis ehk muutuks ka arvamus.

Eile õhtul võtsime kätte ja vaatasime ära filmi "Mandariinid". Ja mulle meeldis. Härrale meeldis ka (Härra on Eesti filmide suhtes tunduvalt skeptilisem kui mina). Kas me just kõigest päris nii aru saime nagu oleks pidanud, seda ei tea, aga meil oli tore õhtupoolik.

Ning mõned päevad tagasi vaatasime filmi "Gone girl". Tahtsin seda sügisel kinno vaatama minna, aga ei olnud sobilikku aega ja inimest, kellega minna. Kummaline film oli, aga üldiselt meeldis. Vahepeal üsna sürr.  Ja peakirjast... pigem oli tegu ikka naise kui tüdrukuga. 

Ja ongi kõik, mis ma nende filmide kohta öelda oskan. Ei oska ma hinnata näitlejatööd või midagi muud, minule on vaid oluline, kas mulle meeldib või ei meeldi. Mõned asjad vot nii lihtsad ongi. 

PS: vahepeal tungis ninna üks kummaline kärsakas, täpselt pärast seda, kui olin laptopi laadima pannud. Tõmbasin kiirelt seinast välja, lülitasin välja ja aku võtsime ka ära. Ei teagi nüüd, mis see oli. Aku on tagant ära ja hetkel ei kärssa, võtsin ka teise laadija. 

Juuksed

Mulle tundub, et lõpuks ometi on mul juuste väljalangemine normaliseerunud. Kasvab ka üsna palju "väikseid juukseid". Soenguga ei ole ma 100% rahul, aga pole viga, praegusel (talvisel) ajal kannan juukseid niikuinii tavalisest rohkem kinni (+ tööl peavadki kinni olema). Tegelikult selgus, et ülepeapatsi saab mulle ka teha, võib-olla peab veidi juuksenõelu abiks võtma. 

Lisaks ma näiteks ühel laupäeva õhtul olin üksi kodus ja mõtlesin, et "ah, toonin juuksed ära", see oli juba kuu tagasi. Pidi oleme ilus pruun nagu ikka, jäi tunduvalt tumedam pruun ... nagu ikka. Nalja tegi see, et kui sõbranna elukaaslane mind järgmisel päeval nägi, siis tema teine küsimus oli, kas ma olen juukseid värvinud, aga minu Härra küsis mult kaheksa päeva hiljem, miks mu juuksed taas/ikka veel nii punased on. Tegelikult oli siis ka esimene päev, kui ta mind päevavalguses nägi. Mulle endale tundub, et punane läige on mul juustes vaid kodus olles, võib-olla kollaseid seinad mõjuvad nii?! Tegemist oli muidugi kergvärviga, mis peaks praeguseks mu juustest juba kaduma, aga ... nagu veidi arvata võis, siis tuleb mul hakata seda lihtsalt välja kasvatama. 

Juuste hoolduses olen ma šampooni ja palsamis pea täielikult üle läinud Placent Active toodele ja olen nendega ülirahul. Ampulle kasutasin ka mitu karpi, aga nüüd on pikem vahe jäänud. Ampullide kasutamisest jäi mulle sisse see ülepäeva juuste pesemine, millest ma proovin lahti saada, sest juuksed harjusid küllaltki ära ja tahavadki nüüd ülepäeva "mustad" olla. Aga küll see üle läheb, ei tohi "järgi anda" (kui trennipäevad lubavad). 

NB: Tartu inimestel soovitaksin Placent Active tooteid otsida Eedenist. 

D-vitamiin

Targa jutuga link.

Mina olen täiesti D-vitamiini usku ehk ma usun, et suurem osa põhjamaa inimesi peaks vähemalt pimedal ajal igapäevaselt seda juurde võtma. Mina olen veel sellest east, et mina seda imikuna ei saanud ning kui koolis räägiti, et kõik lapsed peavad seda saama, sest muidu tekib rahhiit ja sellega seoses teised probleemid, siis olin ma üsna skeptiline, sest mina ei saanud D-vitamiini ja ei arva, et ma sellepärast teistest parem või halvem oleksin. 

Samas ei ole mingi saladus, et pimedal ajal olen ma kordades rohkem väsinud, aga seegi on põhjamaa inimesele vist iseloomulik. Ainult, et minu väsimust ei peleta miski eemale. Või ei peletanud ...

Kui ma kord töötervishoiuarstil käisin, siis määrati mul veres ka D-vitamiini sisaldust. Oi, seda oli vähe. Mõni aeg hiljem hakkasingi seda juurde võtma ja peab tõdema, et järgmine talv tuli mulle veidi lihtsamalt. Suvisel perioodil ma nii tubli ei ole, kipun unustama, aga kui ma siin vahepeal seda ka kolmveerand aastat manustasin, sest kevadeks ei olnud ma endiselt normi saavutanud. 

Selletõttu muutsin taktikat - kui varem võtsin 400 TÜ, siis edaspidi otsustasin seda rohkem võtta. Ainus kurb asi oli see, et pudelid said palju kiiremini tühjaks. Ma olen üldiselt kasutanud neid, kus on 1 tilgas 400 TÜ ja kindlasti just õli, ei mingid dražeesid, veel vähem tablette. D-vitamiin on siiski rasvlahustuv. Viimasel ajal on perearstid ka seda meelt, et täiskasvanud inimene võiks päevas seda võtta siiski umbes 1000 TÜ. Mõnes kohas levib info, et D-vitamiini on ületarbimisel "kõige mürgisem" vitamiin üldse ja kindlasti ei tohiks seda üle päevanormi tarbida. Viimasel ajal on hakatud tõestama vastupidist.

Mul on üks armas sõbranna, kes on D-vitamiini juba aastaid regulaarselt tarvitanud ning näitajad on nüüdseks normis, kuid ta võtab seda siiski edasi. Alguses kasutas ta tilkasid, aga umbes 2 aastat tagasi olevat ta apteegist leidnud pihustava. Tegemist on DLux 1000 IU oral spray'ga (www.betteryou.uk.com)- väga mugav kanda käekotis ja manustaminegi on lihtne, maitse on meeldiv. Ma olin alguses veidi kahtlev, kas sellest spreist saab ikka oodatud annuse kätte, aga tema vereanalüüsid näitavad, et saab. 

Mulle hakkas see sprei meeldima, aga enne kui ruttasin apteeki, kolasin veidi Internetis ringi ja lõpuks tellisin UK-st endale DLux 3000 IU. Sain eile pakikese kätte ja kasutan nüüd rõõmuga. 

Kui soov vaadata, kus apeegist saab, siis on leht www.ravimiinfo.ee -> detailine otsing ning nimetuse alla kirjutada "D lux", lisaks saab valida regiooni. Saadaval on ka lastele mõeldud spreid. 

Mida toob 2015?

Varasemalt olen ikka uueks aastaks lubadusi andnud, ilmselt ka kuskile kirja pannud, aga me ei hakka vanas blogis ringi kolama, et mingit aimu saada. Otseselt ei anna ka mingeid lubadusi. Tegelikult on täna tavaline päev nagu oli ka eile, ainult tööl ei pea olema ja kalendrist vaatavad vastu uued numbrid. Mul ei lubadusi, mida anda, mul on soovid ja unistused, mille täitumist ma tahan, mille poole ma püüdlen... ehk 2015 on just see aasta? 

Muu hulgas plaanin jätkata trenniga jõusaalis, jooksmisega, ootan kevadet, et tõukerattaga sõita. 

Toitumise osas on samuti muudatusi, mitte sellepärast, et täna on 1.jaanuaris 2015 ja nüüd on just parim aeg alustada, ei, üldse mitte, alustasin juba mitu nädalat varem, aga kui ma jõulude ajal ikka tahan piparkooki süüa, siis ma söön ka. Sellest kirjutan kunagi hiljem, ootan veidi, et vaadata, kuidas mul läheb. 

Jätkan tulude-kulude tabeli pidamist, mis on õnnestunud üsna hästi, aga aeg-ajalt teeb meele kurvaks, kust tulevad kõik need kulud? Vaikselt mõtlen, et oleks kuskilt vaja mingit lisasissetulekut, aga ma ei taha töötada rohkem kui 1.0 kohaga, tahan vabu õhtuid, tähtpäevi, pühasid, nädalavahetusi...

Suvel tahaksin selle vähese puhkuse ajal tõeliselt puhata, ma ei tea, kuidas ja kas ma selle võimalikuks teen. Tahaksin Härraga samaaegselt puhata, aga minul graafik paigas (mida saan muuta vaid lükates puhkuseid kevadess või sügisesse). Tahaksin käia kuskil välisriigis, aga hetkeline rahaline seis ei luba midagi (võime ju autoga korra üle piiri Lätis käia).

Tore oleks leida lahendus terviseprobleemile, aga meditsiini uskudes seda ei ole. Kõik peavad võiksid olla "head" päevad, sest kui on "halvad" päevad, siis koputab miski mõistusele ja küsib: mis nõnda tööst saab? 5 aasta pärast? 10 aasta pärast?. Kas peaks minema õppima, magistrisse, see oli ju plaanis, aga see lööb tulud taas sassi?

Aastast 2014

Ma ei ole enam eriline kokkuvõtete kirjutaja, aga tooksin siiski välja mõned punktid, mis jäävad möödunud aastast ehk rohkem meelde.

  - veebruaris käisime Londonis. 

- 21. märtsil sai meil Härraga viis ilusat aastat. Täpselt sel päeval esines Püssirohukeldris Terminaator, sobis ilusti meie ajaloo ja traditsioonidega. 

- aprillis sain mina 25 aastaseks, ise eelistan endiselt 17+8.

- juunis lõpetas Härra magistri cum laude'ga; juunis ostsin endale uue (kasutatud) ökonoomsema auto; vahetatult enne jaanipäeva vähendasin töökoormust ja jätkasin vaid 1.0 kohaga.

- augustis käisin Helsingis ja sain üle väga mitme aasta külastada lõbustusparki.

- oktoobris jooksin elu esimese poolmaratoni; oktoobris ostsin endale tõukeratta,

olen endiselt vaimustatud ja ootan kannatamatult kevadet; oktoobris alustasin uut hooaega spordiklubis ja olen keskendunud jõusaalile.

- detsembris käisin üritusel Pekist Priiks 2014, oluliseks teeb selle see, et läbisin järjest 48,1km.

detsembris olid mul tööst vabad pühad.


-