Teate, et kell 16 ei ole enam kottpime? Ma tean, et see on veidi põhjustatud ka lumest, aga siiski on seda rõõm tõdeda. Ja kui 7:45 tööle jõuda, siis on taevas roosa-lilla-oranž-punane, õhtuti 16:30 aga lõpetates roosa-oranž, kui parasjagu lund ei tuiska. Kuigi mulle meeldib autoga sõita, siis hommikuti auto "välja kaevamine" ja soojendamine ei kuulu minu lemmiktegevuste hulka, samas õhtuti, kui pärast tööd koju kiirustada, siis tahaksin, et auto kiiremini soojeneks, aga diiselmootor vajab oma aega. Täna olid lausa "super" teeolud, kui ma koju sõitsin. Ühtegi sahka ma ei näinud. Mitmes kohas (pööretel) oli tükk tegu, et teele jääda. Samas peab tõdema, et liiklus oli rahulik ja mulle tundus, et üleliia kiirustajaid ja närvilisi inimesi ei olnud, sest arvestati ilmastikuoludega. 

Olen viimasel ajal (täiskuu oli!) näinud mitmeid kummalisi unenägusid, nägin ka täna öösel, aga selle unustasin ärgates. Üks öö sattus mingi analüüsi tõttu mulle käe peale väävelhapet (ma ei saanudki aru, miks me analüüsi väävelhappesse panime?!), kuigi hirmus valus oli, siis parema käeseljale tekkis mul söövitusest armas süda. Üks teine õhtu oli justkui minu esimese kooli klassikokkutulek, aga samas istusid seal ka mu keskkooliaegsed klassikaaslased ning parim sõber istus hoopis inseneride lauas ning ei rääkinud minuga sõnagi. Üldiselt polnud sõbralikku õhkkonda. Justkui toimus see Virumaal, samas aga Tartu südalinnas. Sellistest kummalistest öödest tulenevalt olen ma hommikul väga väsinud ning mõtlen, et nüüd väsin õhtuks veel rohkem ära ja saan lõpuks paremini magada... aga siis kummitab mind öösel taas mõni veider unenägu. 

Toitumise osas läheb hästi. Igasugune magusa isu on kadunud ja tööl ei ole mingit probleemi puhkeruumist mööda minna. Kabinetikaaslane on ka juba aru saanud, et mulle pole mõtet ühte-teist-kolmandat pakkuda, vaatab mind vahepeal veidi veidrat ja küsib "kuidas sa suudad?!". Nõrkus trennides on kadunud. Poenimekirjad minu jaoks on muutunud. Härra on toetav, kuid viskab aeg-ajalt kummalisi pilke ja imestab vahel "seda sa ka ei söö??!". Samas toidude tegemisel ei ole mingit probleemi, saame mõlemad söönuks. Hommikuti on ta taas hakanud putru sööma, tundub, et omletiralli sai selleks korraks läbi. Minul on aga selline periood, et ma ei taha eriti ulukiliha. Kuigi ma olen seda juba kuus aastat söönud ja see maitseb mulle, siis tekib mul ikkagi tahtmine süüa sea- ja loomaliha, sest need maitsevad minu meelest paremini. Tegelikult on see ilmselt harjumus ja kuue aastaga ei ole see minust kadunud. Näiteks praegu ma mõtlesin liha praadida, ilmselt metssiga, ma ei ole kindel, sest ma endiselt ei tee seal-põdral-sokul vahet (kui ma neid kõiki just järjest degusteerida ei saa), aga lõpptulemus sarnaneb minu jaoks hetkel maksaga (ja ma ei söö maksa). Isegi Härra proovis ja ütleb, et on jah maksa maitset. Aga võib-olla ma ei oska lihtsalt liha teha. Midagi pean ma välja nuputama, sest homme ma siiski süüa tahaks ja külmkapis muud lihakraami ei ole. 

Sarjadega on täielik kriis. Võtan varsti ette ja täiendan meie loetelu. 

Kuigi mul on detsembri kulude-tulude postitus mustandites olemas, siis tekitas see liiga palju kurvameelsust, et seda uuesti lugeda, täiendada ja avaldada. Loodame, et uus kuu on parem. Ja kui tulumaks läks 1% võrra väiksemaks, siis saab mõned eurod ka palgale juurde :D.
Meil on taas tunne, et korter on tavalisest jahedam ja kui väljas oli -13 C, siis radiaatorid ei olnud sugugi nii kuumad nagu möödunud aastatel.