Nädala esimest poolt iseloomustab "taastumine pekist priiks" üritusest. Tegelikult oli nii, et kuigi tol õhtul ja järgmisel päeval olid jalad ikka ülikanged ja ma "avastasin" uusi lihaseid, siis taastumine oli tegelikult tunduvalt kiirem kui näiteks sel ajal, kui ma esimest korda jõusaali läksin. Mäletan üsna selgelt, et paar päeva pärast seda oli üsna suur piin ja siis mõned päevad veel väiksem piin.
Teisipäeval - jõusaal, ülakeha, sest jalgu polnud plaanis mõnda aega teha. Soojendust tegin trenažööril alla 10 minuti ja üldiselt tegin säästlikumat trenni, sest tundusin, et keha on väsinud. Ja käega on ka nii nagu on.
Kolmapäval oli aastavahetus. Trenni eijõudnud, mingit suurt söömist-joomist ka ei olnud. Olime Härraga rõõmsalt ja mõnusalt kodused, kahekesi ja keskööks jalutasime kesklinna rakette vaatama.
Neljapäeval oli 1. jaanuar ning alustasin veidi uue toitumisega. Mitte sellepärast, et ette tuli uus aastanumber või et ma oleks mõne sellise lubaduse andnud, aga tundus hea aeg, sest jõulud said lõpuks mööda ja kadusid igasugused kiusatused (meil on endiselt piparkooke ja piparkoogitaigent).
Reedel läksin pärast tööd jõusaali, olin otsustanud ikka jalgadele ka veidi trenni teha. Väike soojendus trenažööril ja tavapäraste raskustega alakeha trenn. Valetaksin, kui ütleksin, et oli kerge, üsna raske ja väsitav oli. Mul endal oli tunne, et viimane jõusaali trenn alakehale enne seda oli ka üsna ammu...
Laupäeval jalutasin veidi ja puhkasin.
Täna, pühapäeval, käisin lõuna ajal jõusaalis. Ideaalis mõtlesin 60minutit jooksu-kõndi teha viie minuti kaupa ja siis jõusaal peale, aga sain üsna ruttu aru, et energiat on vähe võitu, keha vajab harjumist. Tegin 20 minutit sooja: kõnd-jooks-kõnd-jooks ja selle peale tavalise ülakeha trenni tavapäraste (!) raskustega. Lisaks tegin juurde ühe seeria selga ja kolm kordust triitsepsile hantliga.
 |
| Rinnalt surumise asendasin käte tõttu sellega. Tunduvalt raskem oli .. aga täna oli kõik raske. |
No comments:
Post a Comment