Tuulepea

Täiesti tavaline esmaspäev. Öösel (enda meelest) tirisin teki rohkem peale, et soojem oleks, samuti läksin Härrale lähemale ja järgmisel hetkel helises äratuskell. Ei olnud öö. Kuigi autoga startisin tavapärasest 8 minutit hiljem, siis puudus sisenemisel järjekord ja jõudsin 2 minutit enne kaheksat osakonda (kuigi nad olid koosolekuga just alustanud ehk enne täistundi). Liisukest ei olnud, aga oli üks sünnipäevalaps, mõtlesin, et tema saadeti lilli ostma. Kell läheb, teda ikka ei ole. 20 minutit hiljem tormasin lõpuks alla, mõtlesin, et viin need paberid ära, kes teab, millal ta tuleb. Üles tagasi jõudes sain aru, et lilled on ammu olemas ja Liisukest ei tulegi, sest tal on vaba päev. Kirjakastist leidsin tema poolt ühe meili, mis ma teadsin, et on oluline, aga erilist tähelepanu ei pööranud, sest aega ju on. Hommikupoolik läks ikkagi kuidagi kiirelt, tuli lõuna ja veidi pärast kella 13 istusin uuesti tööarvuti taha ja varsti vilgub töö-messenger. Küsitakse, kas Liisukest pole täna tööl. Alles siis lõi lambike mu peas põlema. Ma olin jätnud tegemata hommikupooliku kõige tähtsama asja. Uskumatu! Kirja lugesin ja teadsin, kuid ei teadvustanud. Vähemalt sel korral (hkm, varasemad minu tegemata jätmised on sellised, et ma pole outlookis näiteks "send" nuppu vajutanud) kirjutati otse mulle, mitte ülemusele.

PS: võib-olla jõuan selle nädala jooksul veel nn "kõhugripi" (see pole üldse meditsiiniline termin ja sellist asja nagu kõhugripp ei eksisteeri) endale külge saada. Võimalus on üsna suur.