Kui ma vanasti rohkem Rakvere linna vahel liikusin, siis alatasa juhtus, et keegi ütles mulle "tere", mina teretasin viisakalt vastu, naeratasin, kuid üsna tihti jäin mõtlema "kes see oli?". Mulle ei meeldinud see teadmatus, aga kui miski oli mälust kadunud, siis see ka nii oli. See ei olnud ka midagi üllatavat, sest ühel või teisel moel kohtusin mingil ajal paljude inimestega.
Rakveres käin ma nüüd vähe, kui Põhjakeskuses käin, siis tavaliselt ikka mõnda koolikaaslast näen, aga see on ka kõik.
Tartus on kergem - suhteliselt harva sattunud selliste tere-tuttavatega kokku, veel harvem ütleb keegi võõras mulle tere.
Eile olin lõunajal peaaegu töökoha uksest väljas, kui pilk kohtas ühte meesterahvast, kes kindlasti ei olnud samast hoonest. Ei pööranud sellele tähelepanu ning läksin välja autot ootama. Mõni hetk hiljem tuli temagi uksest välja ning ütles mulle "tere". Teretasin teda veidi arusaamatult vastu ning siis ta kostis:
"Te ravisite mind poolteist aastat tagasi."
No comments:
Post a Comment