Üks hea päev.

Käisin möödunud nädala reedel Tallinnas. Taaskord oli selline kiirkäik (+ haige olek), aga see oligi nii planeeritud, sest minu eesmärk oli parima sõbra lõpetamisele minna. Kui ma tema lõpetamise kuupäeva teada sain, siis tuli kõige pealt tööl asjad nii korda ajada, et ma saaksin selle päeva vabaks. Saingi, selle nädala pühapäeval teen järgi, nii ei pidanud ma lisapuhkusepäeva välja võtma. Temale ma oma tulekust rääkida ei soovinud, tahtsin teha üllatuse, küll aga suhtlesin tema emaga, sest saime juba keskkooli ajal hästi läbi. Tema emal oli väga hea meel, et ma tulemas olen, sest nende suguvõsa on väike ja polnudki nagu kedagi lõpetamisele kutsuda. Nimelt on ta mu parim sõber juba aastaid (kui alates 12.klassist saab nii öelda), aga mõni aeg tagasi kolis ta välismaale (tal on seal imetore ja armas kihlatu). Nii tuligi ta Eestisse vaid lõpetamise ajaks, tegelikult umbes nädal enne. Õnneks oli mul tööl väga kiire ja temal tegemist, sest muidu oleks ma kindlasti oma tuleku välja lobisenud. 

Ja ta oli nii rõõmus, nii õnnelik, kui mind ka aktust ootamas nägin. Planeerisin end küll varjata akuse lõpuni, aga ei tulnud hästi välja. Tohutult hea oli näha, kuidas ta silmad särama läksid ja näole naeratus tekkis: "tegelikult ka tulid?" Muidugi läksin, kuidas siis muidu. Ma võiks mitu tööpäeva järgi teha, kui ma seda õnnelikku emotsiooni veel näeks. 

Päev oli korda läinud.

Pärast aktust taidlesin mina veidi kesklinnas, sest temal oli ärikohtumine ning ta ema läks sõbranna poole. Aga hiljem saime veel koos kohvi juua. 

Sõpru on selliseid, kellest saavad ajapikku lihtsalt tuttavad. Räägite ära igapäevased teemad, mis on muutunud, kuidas üldiselt läheb, mis ehk hakkab juhtuma, aga selle sügavama jutuni ei jõua. Mul on piisavalt selliseid tuttavaid. Aeg-ajalt on tore jutustada, aga mitte liiga tihti, teemad saavad ju otsa ja ometi sügavutti minna ei taha (ju siis ei ole seda õiget tunnet ja usaldust). Aga tema kohta võin käsi südamel öelda, et ta on mu parim sõber, sai selleks minu jaoks keerulisel perioodil, pärast keskkooli me näeme küll tõesti vaid mõne kuu tagant, aga see ei ole seda muutnud. Kui oleme oma igapäevased teemad ära rääkinud, siis sellele järgneb see, kuidas meil tegelikult läheb. Mitte lihtsalt, et planeerin seda või teen seda, aga teen ning selle juures tunnen ma seda või teist, mõtlen niimoodi, kardan seda... See on see päris vestlus. See on see, et inimest päriselt huvitab. Ja see on südantsoojendav tunne. 

Mõnda inimest sa püüad hoida enda kõrval, aga mõned lihtsalt jäävad su kõrvale.