Esmamulje

Ma ootasin täna lõuna paiku transporti ja sattusin kokku ühe noormehega, kes meil töövarjupäeval käis. Seline sõbralik ja avatud loomuga teine. Ajasime veidi niisama juttu ja erialast juttu, kui ta järsku rääkis mulle, milline oli tema esmamulje minust. 

Nimelt tegin mina oma tavapärast tööd ja küsisin teise inimese käest tavapäraseid küsimusi. Aga ma olin suhteliselt tuim, emotsioonideta, "silm ka ei pilkunud". Ta ütles, et esimese hooga ehmatas ta ära, arvas, et ma olengi selline ja minuga ta küll rääkida ei jõua. Kuid hiljem mõtles veel koduski selle peale ja soovis, et ühel päeval suudaks tema ka nii. 

Ma sattusin veidi segadusse. Ma tea küll, et aeg-ajalt ma olengi tööl selline tuim tükk (aga muud moodi ei saagi), aga ma ei osanud oodata, et keegi võiks selle peale öelda, et "tahaks ise ka selline olla, see oli nii äge". (sellist asja ma ei oodanud)

Tegelikult ma olen ikka empaatiline ja näitan emotsioone ka välja, aga ju siis tema sattus täpselt sellise momendi peale, kui mul erilisi emotsioone ei olnud, aga töö oli vaja kiiresti ära teha (olles tuim tükk, ei tähenda, et ma küsimustesse ja vastustesse ei süveneks). 

Ma tean, et kõrvalt vaatajale ei pruugi esmamulje minust eriti sümptaane olla. Mul on "minu inimesed" ja võõrad, võõrastega ma olengi võõras, aga viisakas. Ja kui erilist miimikat ei ole, siis näin üsna kuri. 

Mäletan, et põhikooli viimases klassis olles käisid meil kooliga tutvumas ja tundides osalemas ühe teise kooli õpilased, kes plaanisid keskkooli sinna tulla. Tol päeval oli mul endalgi muresid küll ja mina nendega väga (või üldse mitte) ei suhelnud. Hiljem nad rääkisid ka, kui kurja ja ülbe mulje ma neile jätsin. Päris hirmutav. Keskkoolis saime nendega jällegi väga hästi läbi ja nad olid ise ka üllatunud, et ma sellise mulje neile jätsin. Ma ise olin ka üllatunud.

Töökaaslased ka ikka räägivad, et ma näin alati nii rahulik, samal ajal kui mu kabinetikaaslane ikka aeg-ajalt "põlema" lähen. Ma lähen ka põlema, aga ma ei ela seda väga välja. Pea igal kolmapäeval põlen seal veidi, aga seda näeb vaid mu armas kabinetikaaslane. Ja muidu ma olengi rahulik - kuulan jutud ära, noogutan, naeratan ka vahepeal, ja lõpetuseks ütlen lihtsalt "ei". 

Loomult olen ma ikka sõbralik ja empaatiline. Aga ju siis ma ei taha seda kohe inimestele näidata?

PS: küll on tore, et Härral minust sellist esmamuljet ei jäänud, muidu ma võib-olla ei istuks täna ja praegu siin. ;)