Totu

Juba mõnda aega olin mõelnud helistada ühele tuttavale, kellega pole viimasel ajal eriti suhelnud, aga kes mul ikka meeles mõlgub. Küll aga oli kell liiga hiline (mõeldes, et tal on kaks väikest last) või ei saanud muud moodi mahti. Lõpuks mõtlesin, et helistan talle tema sünnipäeval. Olin kadunud telefoninumbrid hotmailist välja võtnud ning printinud, paber oli minuga käekotis kaasas.
Eile oligi helistamiseks sobilik päev. Pühapäeva hommikul väga helistada ei tahtnud, seejärel olin sõbranna pool mitu head tundi ja otsustasin, et helistan, kui teev peatuse koju sõites ehk umbes Mustvee tanklas.
Tanklas otsisngi numbri, valin selle telefonis ja jään ootama. Vastab üks meeshääl.
Mina: "Tere, kas S-ga saaks ka rääkida?".
Meesterahvas, kes oli ilmsegelt veidi segaduses: "S-'i? Ei saa, sellel numbril ei ole."
Mina: "Ahsoh, et ei olegi enam S-'i number. Nojah. Vabandust."
Ja katkestasin kõne. Jäin mõtlema, et kuidas ma nüüd küll õige inimese kätte saan ja olin kergelt öeldes nördinud.
Hakkasin juba autoga edasi sõitma ja siis helises telefon. Sama number helistab mulle tagasi.
Mina: "Jaa"
Meesterahvas: "Mis S-i sa tahtsid?"
Mina: "Praegune (perekonnanimi) ja endine (neiupõlvenimi)." Hakkasin juba lootma, et ehk saan temaga ikka rääkida!
Meesterahvas: "Kas sa tead ka, kellega sa räägid." mina küll võõraid ei sinata..
ja siis tuli selgushetk
Mina: "S. SINA või?....... ...." ehk siis üks hea sõber, kellega ma jah, telefonis räägin harvem.


Oli jah tuttav hääl. Üldse ei pannud pilti kokku. Tema arvas, et ma teen selle S.i otsimisega mingit nalja ei saanud kohe asjale pihta.
Mul oli veidi piinlik.
Aga itsitasin veel tükk aega ... ja ilmselt itsitan siis ka, kui se nädalal temaga kohvi lähen jooma.


PS: koju jõudes sain siiski õige numbri ka ja sain ka sünnipäevalapsele helistada.