Lõpuks tagasi kodus. Home, sweet Home, Tartu.
Eelmisest postitusest võis aru saada, et veetsin mõned päevad üle ookeani. Mind ei ole kunagi sinna eriti tõmmanud, kuigi on kohti, kus tahaksin väga käia (näiteks Suur kanjon), aga sellist võimalust, et saab konverentsile minna ju käest ei lase. Töötan küll riigiasutuses, aga ühegi maksumaksja raha eest ma ei käinud, kõik oli ühe Põhjamaa projektiga seotud ja läks selle kuludesse.
Sihtkohaks oli Washington DC, kuid tegelikult konverents toimus kõrval asuvas Alexandrias, mis jääb Virginia osariiki.
Kirjutan lühidalt lendudest, sest need muljed on veel värsked, kuigi tegelikult olen ma juba pea 36h järjest üleval olnud ja suhteliselt sooda omadega. Aga kuna ma hetkel joon head kodust kohvi, siis kasutan seda aega targasti (lisaks töötab pesumasin ja muidu jääksin ma lihtsalt magama).
Startisin esmaspäeva hommikul kell 8 Lux Expressiga Tartust Tallinna leenujaama poole. Ehk oli nagu tavaline tööpäevahommik, aga kella 8ks läksin bussile mitte tööle. Lennujaamas saime teistega kokku (meid oli kokku 12), saime piletid, andsime pagasi. Selgus tõsiasi, et pagasi peame vahepeal välja võtma.
Tallinn -> Helsingi - vaevalt oli lennuk õhus, kui juba maandusime teisel pool Soome lahte. Aga pärast maandumist läks kiireks, sest meil oli 40 minutit järgmise lennu väljumisele ja juba käis pardale minek. Värv oli praktiliselt teises lennujaama otsas, lisaks veel passikontroll, mis suuremal enamusel läks küll elektroonselt läbi, aga võttis veidi kiirust maha. Jõudsime õnnelikult järgmisele lennule.
Helsingi -> New York - ma ei ole elus eriti palju lennanud (kuni 15x) ja see oli minu jaoks uus suur lennuk. Istekohaga olin väga rahul, sest see oli keskmises reas, aga vahekäigupoolne ehk vahepeal sain mõnusalt jalgu sirutada. Esimest korda, kui lennuks pakutav toit oli maitsev (kuigi tänapäeval pakutakse toitu üha vähem). Olin ennast juba mõttes ettevalmistanud, et pean veidi teistsuguse toiduga leppima, kui olen viimastel kuudel harjunud, aga kuni sai, andsin endast parima. Vahepeal vaatasin filmi "This means war", lõpuks muidugi meenus, et olin seda näinud. Üritasin vaadata veel üht teist filmi, aga ka seda olin näinud. Minu jaoks oli valik kasin, sest oleksin eelistanud selliseid lihtsalt romantilisi komöödiaid mis ei võta väga mõtlemist. Lugesin läbi ühe õhukese noorteka "Nohik". Üritasin ka tukastada, aga ju oli elevust liiga palju ja see ebaõnnestus.
Maandusime ja suundusime tollikontrolli. See oli õudne. Seal ruumis, selles järjekorras oli kuskil 400-500 inimest, kui mitte rohkem. Kõik seisime sabas. Okei, seltskond läks kaheks, meie olime pikemas sabas (ESTA saba oli vast?). Kui ametnikke oli kokku 30, meie poolel u 20 kohta, siis töötas ainult 6-7 inimest. Teised kohad olid tühjad. Järjekord oli ilmatuma pikk. Seal polnud ühtegi tooli. Kahju oli lastest, vanematest inimestest. Lihtsalt seisime ja seisime. Esimese tunni jooksul liikusime väga vähe, siis hakkas saba kuidagi kiiremini liikuma ja saime sealt veidi vähem kui 3h tunniga välja. Kogu üldine saba jäi ka aina lühemaks. Esimeste käest küsiti rohkem küsimusi. Minult ei küsitud midagi, võeti vaid sõrmejäljed ja pilt. Ülejäänud kontroll läks kiiremini.
Saime pagasi kätte, et sellega ümber kahe nurga kõndida ja see uuesti lindile panna. Tehti uus check in, saime uued piletid.
New York -> Washington DC - ma jäin lihtsalt magama. Lend oli üsna lühike ehk uni oli ka lühike.
Washington Reagan lennujaama jõudsime kuskil pool 11 õhtul. Kui pagas oli käes, siis otsustati, et tellime suuremad taksod ja sõidame kahe taksoga hotelli. Algselt öeldi, et läheb umbes 20 minutit, aga tegelikult tuli üks takso kohe, viis esimese grupi ära ja teine grupp (sh mina) ootas ja ootas ... sama takso tuli lõpuks tagasi, aga aega läks üle 30 minuti. Ühe sõidu hind oli 69 dollarit.
Hotellis oli jamasid, millest teinekord, aga kella 1 öösel, kui Eestis oli kell juba 8 teisipäeva hommikul, sain ma voodisse. Reis võttis 24h. Ajavahest (7h sassis).
---
Taksojuhid olid viisakad. Ma mõtlen viisakad ka liiklsus, ka teiste liiklejate vastu. Nemad lasid vahele, neid lasti vahele, ei kihutanud üleliia. Kogu liiklsuses kuulsin ma signaalitamist vaid ühe korra. Ja muidugi kõik jutustasid. Eelkõige küsiti, kus me pärit oleme, sest meie omavaheline keel kõlas võõralt. Üks luges pikalt sõnu peale, kuidas me kindlasti mõne neegripoisi taksot ei võtaks, sest nad võivad ohtlikud olla. Olime outlet'tide juures ja seal polnud ühtegi taksot. Meil polnud ka ühtegi numbrit. Üks vanem proua, kes liikus ratastooliga, jäi lihtsalt seisma ja küsis, mis meil mureks on. Otsis välja oma telefoni ja tellis meile takso. See oli temast tohutult armas. Rääkis veel telefonis pikalt, et me oleme Eestist ja ei tea, kuidas asjad toimivad. Takso oli paari minutiga kohal.
---
Reedel alustasime hotelli juurest sõitu kella 12 paiku päeval. Taheti jälle suured taksod tellida, aga tulid lõpuks 3 väiksemat. Minu arvates oli teekond lennujaama tunduvalt lühem ja sirgem kui öösel tulles. Ühel seltskonnal läks kokku 22 dollarit (ehk kokku u 66 dollarit, eks tariif oli ka päevani, aga usun, et saabudes oleks ka nii odavamalt ja kiiremini hotelli saanud).
Taksojuht küsis, kust me pärit oleme. Pärast vastuse saamist vaikis... tundus, et mõtles. Aga lõpuks ta küsis, mis keelt me räägime. Vastuse peale oli imestunud. Mõtles veel. Ja küsis, kas see on itaalia keelega sarnane. Pidavat olema sarnaselt laululine.
Esimene grupp (6 inimest) hakkas check in'i tegema ja sai oma piletid, teine grupp (3 inimest) sai. Ja siis jäime meie kolm - Tartust, automaat meie pileteid, broneeringut ei leidnud. Läksime ametniku juurde, kes oli samuti väga hädas. Temagi ei leidnud pikalt mitte midagi. Lõpuks ta võlus meile kuskilt välja piletid New Yorki, aga edasi mitte....
Washington DC -> New York - Lend pidi väljuma 14:55. Boarding pidi olema alates 14:25, aga sel ajal oli tablool ainult teave, et lend on graafikus ja ei midagi muud. 20 minutit hiljem leidsime teise tabloo, mis väitis muud... jõudsime. Väljusime umbes 45 minutit hiljem. Tekkis taaskord väike paanika, sest lendude vahe oli meil umbes 1,5 tundi. Aga tundus, et ka kõik teised hilinesid. Järjest olid lennukid ootel, et hoovõturajale minna, aga ju siis oli mingi tõrge. Lend oli iseenesest lühike, sõitsime alla tunni. Vaatasin aknast välja ja lugesin veidi raamatut.
Ja maandudes ja hoonesse jõudes panime taaskord jooksma, sest oli taaskord vaja hoone teise otsa jõuda. Lisaks ei olnud pileteidki. Jõudsime hästi. Miskipärast hilines ka see lend. Saime ka piletid - alguses ei leitud, aga siis tulid need kuskilt välja. Pagasisildid olid meil kolmekesi vahetusse läinud.
New York -> Helsingi - Startisime kuskil 25-30 minutit hiljem. Taaskord oli rajale ootel mitmeid (täpsemalt 10) lennukeid. Taaskord istusime vahekäidupoolsel kohal ja sain ühe noormehega kohad ära vahetatud ning istusin tartlaste kõrvale. Vaatasin filmi "Wild", mis mulle erilist muljet ei jätnud. Hiljem vaatasin veel "Still Alice", mis oli kurb, aga elust enesest... Kõrvaklapid olid nööbid ehk veidi kehvad, kuidagi ragises see hääl, mul endal on ka nööbid ja kasutasin hoopis neid (ei ragisenud) aga nii oli heli vaid ühes kõrvas.
Toit ei olnud nii hea kui minnes. Raamatut lugeda ei jõudnud. Üritasin suikuda rohkem, et peaks ka laupäeva Eestis vastu.
Helsingi -> Tallinn - tekkis juba üsna kodune ja hea tunne. Kodu oli nii lähedal, aga samas nii kaugel. Lend oli taaskord väga lühike ja siis lõpuks tuli mul uni. Aga kuna lend oli õhku tõussmine, 10-15min õhus, laskumine, siis oli see uni väga lühike.
Tallinnas sai kohvi kenasti kätte (üks läks seltskonna peale kaduma). Ja juba oligi sõbranna vastas. Nimelt oli veidi asjatamist ehk edasi tulin rongiga.
Rongis üritasin väga üleval olla - lugesin Naistelehest artiklit sõbranna kohta, lugesin blogisid, aga lõpuks andsin alla ja sulgesin silmad. Tukastasin vaid Tapalt Tamsaluni, aga see andis piisavalt jõudu.
Sellised muljed ja mõtted transpordist täna.
No comments:
Post a Comment