Puhkuse I ja II päev

Lõpuks puhkus, mida sai pikalt oodatud. Tegelikult olen mina arvamusel, et suvel võiks iga töötaja saada puhkust kolm nädalat jutti, lisaks veel üks nädal sügisel üks nädal talvel ja üks nädal kevadel. Inimesed töötavad liiga palju ja vajavad puhkust. Mul on tegelikult isegi hästi - saan puhata viis nädalat, aeg-ajalt teenib välja ka lisapuhkusepäevi (mida ei ole mõtet üksikult välja võtta, sest rahaline kaotus on väga suur, lisaks lõpetan ma võimalusel puhkuse reedega mitte pühapäevaga).

Hommikuti saadan Härra ikka tööle, aga äratus on tunduvalt hilisem (kell 7, möödunud nädalal ärkasin juba enne 6) ja siis poen ise tagasi voodisse. Seejärel on hetked, kui on tunne, et und ei tulegi ja lesid seal niisama, kõige magusam uni on muidugi siis, kui äratuskell heliseb (ei taha riskida, et terve puhkuse maha magan). 

Eile hommikupoolikul toimetasin kodus, vaatasin ilmateadet ja otsustasin, et lähen järve äärde. Ilm oli Eesti moodi suvine ehk +20C. Tahtsin ka sporti teha, niisiis järve äärde läksin tõukerattaga, korvi mahtus vajalik kraam ära, lisaks paar asja pisikesse kotti. Järve ääres olin kolm tundi, päikest küll kogu aeg ei paistnud, sest mõned pilved olid päris suured ja liigusid väga aeglaselt. Korralikum sinine  ja päikseline taevas tuli alles kell 15. 

Koju minnes läksin automaadist raha välja võtma ning leidsin ühe kõrvalt ühe pangakaardi. Googeldasin kiirelt nime, mille selle pealt leidsin, aga suurt midagi ei leidnud (ehk telefoninumbrit), aga facebookisin ka ja leidsin vähemalt mõne sama perekonnanimega inimesed, kelle elukohad ka sobisid. Kirjutasin ka neile. Olin õhtul just Härrale öelnud, et näe, leidsin kaardi, otsisin inimest, aga keegi ei vasta, ning siis mulle kirjutati. Kui seda poleks olnud, siis oleksin selle täna panka viinud. Aga kõik sai kenasti korraldatud ja sain kaardi tagastatud. Mina muud moodi ei oska, kui püüan inimest otsida, mitte ei jätta kaarti niisama vedelema (enne mind oli keegi selle kaardi automaadist välja võtnud ja selle sinna kõrvale siis pannud... kes teeb nii? oleks võinud ju vähemalt poodi viia). 

Õhtul vaatasime Härraga True Detective viimase hooaja osad ära. Lisaks jooksevad taaskord Under the Dome, Beauty and the Beast, Falling Skies ja Penny Dreadful. 

Täna käisin korraks linnas. Raamatud unustasin maha, niisiis homme lähen uuesti ja viin need raamatukokku tagasi. Täna ütles üks sõbranna, et luges ühte raamatut ja kohe tuli mõte, et mina võiksin ka seda lugeda. 

Täna käisime sõbranna juures kohvitamas. Esialgne plaan oli kohvikus istuda, aga läks veidi teisiti. Hiljem jalutasin Liisukese juurde, sest laenasin temalt redelit, et homme aknad ära pesta. Seda peaks tegema kohe hommikul (enne kui päike akendele paistma hakkab). 

Nüüd õhtul käisime veel jalutamas. Minul oli ikka jakike peal ehk päris sooja, sumedat suveõhtut veel ei ole. Norra ilmateade ütleb, et soojalaine hakkab 20.juulil.. siis kui ma tööle lähen. 

Hetk enne tõukerattamaratoni starti

Foto: Võrumaa Spordiliidu galerii. 

Trennipäevik 22.06.-28.06.2015

Taaskord postitus alles esmaspäeval, aga nagu pildilt näha, siis ei olegi suurt midagi kirjutada. Täielik puhkenädal oli, seda nii trenni mõttes kui ka töö mõttes.

Esmaspäev - oli kiire, kuid lühike tööpäev. Parema jala säär andis endiselt tunda, teisel jalal valutas hematoom. Jalad olid väsinud. Seetõttu tegin jõusaalis ülakeha treeningu. Oh, kui hea, et oli ka jõusaalis puhkenädal, ma ei tea, mida ma oleks seal mingi 5 ringiga peale hakanud (ilmselt minema jalutanud). Puhkenädal tähendas siis 2-3 ringi ja raskused 40-50% maksimumist. Pooltetl harjutustel tegin 3 ringi, teistel 2 ringi.

Teisipäeva ja kolmapäeval puhkasin tööst ja trennist, olin Virumaal, magasin pikalt.

Neljapäev - jalad ei valutanud enam, hematoom oli juba rohekaks muutunud, pärast tööpäeva taaskord lühike, kerge jõusaalitreening, alakeha. Kuigi treening oli kerge, siis selle käigus väsisid jalad ikka korralikult ära. Tegin kõike 3 ringi.

Reede - puhkasin ja sõitsin õhtul autoga Pärnumaale.

Laupäev - pärastlõunal tegin metsas jõutrenni ehk viskasin/heitsin/loopisin/tassisin lõhkumata puid, tehnikat ei kiida, aga trenn oli korralik.
Hiljem tegin väikese sörgi koos koeraga. Koer tegi pigem kiirkõndi, jõudsime ka mere äärde. Sörki oli kokku 6,5km ja aega läks tervelt 53 minutit.

Pühapäev - pärast hommikusi toimetusi maal (nt kopratammi lõhkumine ja aiamaa rohimine) sõitsin Pärnusse ja õhtuks jõudsin koju ka.


Nüüd on taaskord esmaspäev ja mul algas puhkus, kolm nädalat ei pea tööle minema, tööle mõtlema. Kuigi esialgne plaan oli seal ikka jõusaalis käia, siis praeguseks mõtlesin, et suurem osa harjutusi saan kodus ka tehtud (hoiaks lihtsalt töökohast eemale :D) ja kui tuleb veidi kergem trenn, siis nii ongi õige. Aga tunduvalt rohkem tahan tõuksiga ringi kärutada (kui ilm lubab). Ja ehk jõuab sörkima ka (algne mõte oli minna hommikul, kui olin Härra tööle ära saatnud, aga siis läksin tagasi voodisse ja ärkasin alles tunnike tagasi).
Ja kui üldiselt puhkusest rääkida, siis on see juba väga ära planeeritud ja tundub, et puhata ei saagi? Kurba nooti lisab see, et Härra, kelle puhkus pidi algama 22. juunil, läks täna tööle, läheb ka järgmine nädal tööle ... ei tea, kas me ühe nädala üldse saame koos puhata... ?

kaitstud parooliga: Pildipostitus

Show encrypted text

Trennipäevik 15.06.-21.06.2015

Jõusaal: 2x, kokku 2h40min

Tõuks: kerge-mõõdukas 6x5km; raske 1x28km

Sörkimas/jooksmas ei käinud.

Puhkepäevad: 3

Esmaspäev: tõuksiga tööle ja koju ehk ikka 5kmx2, aga põhitrenniks oli jõusaal, kus oli alakeha päev ja 5 seeriat. See oli raskealguses oli tempo hea, aga aina aeglasemaks vajus... aga sai tehtud. Ja midagi ei jäänud valusaks!

Teisipäev: tõuskiga tööle ja koju (5km +5,9km), koju sõitsin veidi teist kaudu, sest ei tahtnud mõeldagi, et pean Sepa tänavalt taas üles ronima (seal on tuul alati vastu ja tee on halb). Lõuna ajal polnud aega trenni minna, õhtul polnud jõudu. 

Kolmapäev: natukene vaevaliselt, aga läksin siiski tõuksiga tööle ja õhtul koju (2x5km). Pärast tööpäeva oli jõusaal ja ülekeha. Hoidsin head tempot, sest muidu oleks terveks õhtuks sinna jäänud. Esimene pool läks üsna kergelt, teine pool tuli ikka vaevaliselt. Lugemine läks ka sassi ja swungimist tegin äkki hoopis 6 ringi? Peaks hakkame linnukesi tõmbama, kui nii palju ringe tuleb teha. Võtsin 2-3 harjutust ette ja tegin nende ringid ära, siis võtsin järgmised. Eriti raskeks osutusid kõhulihased. 

Neljapäev: puhkasin.

Reede: puhkasin. Esialgu mõtlesin õhtul sörkima minna, aga mul on hea meel, et ma seda ei teinud. Kopp oli ees, tööst sel hetkel villand, kodus oli hea olla, midagi teha ei tahtnud... vaatasime sarja ja jäin korduvalt magama, aga Härra isegi ei pahandanud. :)

Laupäev: ärkasin juba kella 7 ajal, et käia hommikul vara turul ning hiljem suundusime siis IV Pärlijõe Tõukerattamaratonile, millest juba veidi kirjutasin. Aga kirjutan veel. 

Minu ametlik aeg oli siis 1h42min39sek, kirjas oli küll rada 30km, aga tegelikult oli kuskil 28km (ja ega see nii oluline polegi). Mu uus maksimumpulss oleks laupäeva järgi üle 200x', aga ma veidi ikka arvan, et äkki kell sellega pani pange.. keskmise pulsiga pange ei pannud, seda ma tundsin. Lisan siia "väljavõtted" endomondost. 

Kohe esimesel kilomeetril oli see killer tõus. Teine killer tõus oli 27.km. Aga miks on kõige aeglasem kilomeeter 17.?- see oli see metsatee, mis oli väga mülkane, porine, vesine. Kõige kiiremaks tuli viimane kilomeeter, kui tuhisesin mäest alla... 

Õhtul jutustasin veidi esikolmikuga, kes kõik on väga suured tõukeratta fännid ja tõukajad. Uurisin neilt, kui kaua nad Rattralli pikka distantsi on sõitnud. Miks? Sest mul ikka on väike mõte, et ühel ilusal aastal tahaksin lühikesi distantsi tõukekal läbida ja see pole üldse võimatu, aga väga palju oleneb ilmast (tuul!) ja teest... Täna Tartu poole sõites mõtlesin, et ei tea, mis tunne oleks siit Tatraorust üles vurada... või mis kiirus tuleks sealt alla sõites? Nad uurisid siis veidi, mis ajaga ma täna sõitnud olin ja ütlesid, et naisterahva kohta oli mu aeg tõesti hea ning ma ei peaks pelgama rallit või rattamaratoni. Nagu ma hiljem aru sain, siis üks korraldajatest (naisterahvas) on tõukekal rattamaratoni läbinud (lühema distantsi, u 40km). Aga sealgi oleneks palju ilmast - kui pikalt on enne lödistanud, siis on tee väga vesine (ja enne sind on sealt sadu rattureid läbi sõitnud), et korralik pingutus, aga ei midagi võimatut.
Ja ma ikka ei väsi imestamast, et ma võrreldes möödunud aastaga ikka nii palju kiirem olin!

Pühapäev: puhkan. parem säär on veidi valulik, seda pole varem tõuksimisel juhtunud, vasakul jalal on korralik hematoom, mis on valulik.

IV Pärlijõe Tõukerattamaraton

Pärlijõe ääres asub selline kena koht nagu seda on Kaugu Veski Puhkemaja ja juba neljandat aastat korraldati seal Tõukerattamaraton. Koht on tõeliselt imeilus, keset loodust ja rohelist, kõrvus on linnulaul ja veesolin. 

Hakkasime Härraga liikuma veidi enne kella poolt 10 hommikul. Tegelikult tuli meil teisigi kaasa, aga kuna meil kõigil oli erinev kojuminemise aeg, siis ei saanud sõite ühendada ja igas autos oli lõpuks kaks inimest. Osulast võtsime töökaaslase endale sappa ja vurasime edasi Kaugu poole. Olime esimeste seas, kes kohale jõudsid, veidi enne kella 11, mis minu arvates oli igati hea aeg. Saime endale numbrid (Härra mul siiski ei sõitnud, tema läks võistluse ajaks sõbraga teed turvama eks nad ei lasknud autosid läbi) ja mina sain number 1. Ma ise mõtlesin, et ju ma siis registreerin end niivõrd vara. Seejärel läksime ratast valima. Suurem osa olid kõik ühte tüüpi Kickbike Cross Max'id. Minu jaoks olid amordid veidi harjumatud, rehvidki umbes 2x laiemad kui minu rattal, aga kiiresti harjusin ümber, sest liigutus on ju siiski sama. 

Minu number ja medal. :)

Alguses oli ilm veidi vihmane. Kui hommikul ärkasin, siis kallas ja kallas ja kallas... vaatasin erinevaid ilmateateid ja kõik ütlesid, et vihm jääb järgi, ainult mina ei näinud seda otsa kuskil. Pakkisin isegi vihmakeebi kaasa, et kui peaks väga sadama, siis panen selle endale peale. Sportimiseks on mul muidu õhuke tuulekas, mis vihma muidagi ei pea. Kaugusse jõudes oli vihm järgi jäänud, aga oli piisavalt niiske. Samas pilved muutusid hõredamaks, õhk läks soojemaks ja tuju aina paremaks. 

Mulle endale tundus, et sel aastal oli pikal distantsil rohkem osalejaid kui muidu. Aga oli ka neid, kes lõpuks ei tulnud, kuigi olid end registreerinud, samuti ei andnud nad sellest teada. Minu arvvates väga inetu käitumine, sest neile oli ju ratas kinni pandud. Aga ise nad jäid suurepärasest üritusest ilma.

Kell 12 anti start pikemale distantsile (varasemalt on start olnud ühel ajal). Esimene hoog oli väga hea! Küll see ratas alles lendas seal teel, tundus, et minek on väga hea. Ja siis tuli killer tõus. Ma teadsin, et see on seal, aga ma ei arvanud, et see niimoodi mõjub. Esialgu oli mõte sealt ikka tõugates üles minna, aga nägin liidreid, kes kohe maha hüppasid ja jooksid. Nii sai tõesti kiiremini edasi ja see väsitas palju vähem. Samas jalad sõitsin ma esimesega hooga kinni, hingamine oli ka raske ja pulss näitas üle 180x'. Aga pärast hullu tõusu tuli mõnus laskumine. Varsti pärast laskumist (ja järgmist tõusu) pöörasime asfaltteelt ära. Olid toredad külavaheteed, mõned inimesedki ergutasid teeääres, väga vahva! Ja siis metsateed, mis olid head, kui lahtist liiva ei olnud, sest lahtine liiv peatas aega. Ja päris metsateed, kus oli oksi ja juurikaid. Peab ütlema, et möödunud aastal oli mul hulga kauem aega loodust nautida, sel aastal mitte. Minu eesmärk oli ikka naiste seas jõuda esimese kolme sekka. Sel hetkel olin naistearvestuses esimene (kui 10km oli sõidetud), aga tundsin, et järgmine hingab juba kuklas. Ilmselt ma olingi talle jänes. Joogipunktis jõin mitu topsi vett, sõin rosinaid ja banaane (süsivesikuid eks) ja siis tuli tee, kus ma varem polnud sõitnud. Mõnus oli! Ka siis, kui oli justkui ühe metsasihi tee, kus oli piisavalt sõidetud metsatraktorite vms, kus  olid roopad, mis olid vett ja pori täis, pea põlveni rohi, aga ikka tõukasid ja olid rõõmus (vähemalt ei olnud ühtegi tõusu). Sellist teed oli umbes 2km, siis tuli jälle tavaline pinnasetee ja tulid ka pääsukesed paremini välja. Kui ma teist korda joogipunkti jõudsin (u 22.km-l), siis oli endiselt naistearvestuses esimene, aga teine oli kohe minu kõrval. Natukene sõitsime veel nii, et kuulsin ta hingamist kuklas ja mööda ta läkski. See oli koht, kus mul tekkisid mõtted, kas oleks läinud teisiti, kui oleksin alustanud rahulikumalt, kui ma kodus oleks söönud nii nagu suurem osa inimesi? Ma ei saagi seda teada. Aga natukene kurb oli vaadata, et seal ees läheb see esikoht. Silmasin teda pea kogu aeg, aga kuidagi järgi ei jõudnud. 

Viimased kilomeetrid olid samad, mis olid alguses ehk oli taaskord üks killer tõus ja seejärel laskumine, kus sain keskmiseks kiiruseks 53km/h (ja ma natukene isegi pidurdasin, sest poole mäe peal oli ka kurv). Ja siis võiduka lõpuni. :)

Minu ajaks tuli 1h42min39sek ja sain selle ajaga naiste arvestuses II koha. Minu arvates suurepärane (ja mu õde sai lühemal distantsil teiseks ja Liisukese härra võitis lühema distansti meeste arvestuses)! Parim mees oli peaaegu 30minutit kiirem, aga nad on ka puhta sportlased, käivad tõukeratastega nii Rattarallil, Rattamaratonil, uuel nädalal pidid Saksamaale EM-ile minema. 

Hiljem mõtlesin, et kuidas ma möödunud aastal küll nii aeglane olin! Ma sõitsin lühemat maad (u20km) 1h34minutit ja jäin selle ajaga väga rahule. Olin tol ajal esimest korda sellise ratta "seljas". Järelikult olen ma arenenud ja harjutanud, möödunud aastal ei läinud ma ka sinna võistlema, sel aastal ju läksin. 

Hiljem tegime muidugi pilte (küll ainult telefoniga, sest digikas oli mul kaasas, aga aku tühi), sõime suppi, kringlit, toimus autasustamine ja käidi jupikaupa saunas.  Kõik, kelle olin kaasa endaga võtnud, olid üritusega väga rahul, seda oli vaid rõõm kuulda ja näha. Meie viiene seltskond mängis võrkpalli (mina pikutasin pingil, sest ei saa ega tohi seda mängida), nautisime päikest ja ilmas. Suurem osa seltskonnast hakkas koju liikuma, aga meil oli plaan sinna ööseks jääda, sest puhkemajas on ka ööbimisvõimalus. Niisiis jõudsime sauna alles õhtupoolikul, aga olime seal ka üsna kaua, Vahepeal hakati grillima ja saime ka süüa. 

Sõit ise oli raske, aga mitte meeletult raske, eks ikka on tunne, et oleks võinud ühes või teises kohas veidi rohkem pingutama pidanud, samas oli mu pulss väga kõrge ja sain ka uue maksimum pulsi. Ma ei tea, kas ma neid numbreid siia panna julgen, väga ei julge, konsulteerisin just oma treeneriga ja küsisin, kas ma endale sellega liiga ei teinud. Ma siis usun seda, mis ta ütles, aga annan endale nüüd puhkust. :)

vali milline tahad, valikus oli 100 ratast.

lõin teise jalga end korduvalt.. tänaseks see rohkem sinine, väga valus ja tihke, aga küll paraneb (u6x3cm)

lebotamise koht

Pärlijõgi ja puhkemaja.

Ja Võrumaalt tõime ka koju rukkililli. 

Üks suve parimaid üritusi!

emakeelest ja trotsist...

Mul ei ole erilist keelevaistu. Või pigem ei ole mul seda üldse. Kooliajal tuli kõik raskelt, tuleb siiani. Inglise keelega saan ma hakkama, saab reisitud ja asjad aetud, aga sõnavara on kesine ja häälduski (vahel) kehv, niisiis ma liiga sügavatesse vestlustesse ei lasku, aga see pole ka vajalik (neid vestlusi saan pidada oa kodumaal oma emakeeles). Tegelikult mulle ei meeldi võõrkeeli rääkida, teen seda ainult siis, kui muud üle ei jää. 

Aga mind teeb kurvaks, et ma ei saa oma kodumaal hakkama oma emakeelega, eestikeelega. Ja ma mõtlen seda nii, et elan tavalist inimeseelu (mitte ei ole näiteks klienditeenindaja kuskil, kus palju välismaalasi käib (või töötaksin kuskil alal, kus oleks palju välislähetusi vms)). Ma tahan rääkida eesti keeles. Ma tahan oma emakeelega saada hakkama nii Narvas, Valgas kui ka Tallinnas, Tartus. Ja siis tekib mul trots. Trots vene keele vastu. 

10.klassi lõpus mulle vene keel täitsa meeldis. Sain uue õpetaja (tegelikult meeldis ka vana), kes oli alguses väga karm ja ma pelgasin teda, aga aasta lõpuks sain aru, et tegelikult tuleb juurde sõnavara ja pole see nii hirmus midagi. Ja pärast seda aastat elasin 11 kuud välismaal a tagasi tulles ei tulnud isegi "ei", "jah" vene keeles... pärast kohanemist tulid ikka mõned sõnad tagasi, aga üldiselt oli raske, kõik tuli raskelt. Ajanappuse tõttu tegelesin ka vaid sellega, millega oli vaja tegeleda ja üleliia midagi ei õppinud. Kõrgkooli ajal ootasin väga vene keele valikainet, aga ma jäingi seda ootama (siiani ei tea, kuhu see jäi). 

Vanem generatsioon, kes vene keelt räägib, ei saa justkui aru, miks see noortele külge pole hakanud. Aga see mis me koolis õppisime, oli ikka hoopis midagi muud, see ei olnud igapäevane keel. Küll me õppisime Peeter Esimese elulugu veidi, siis Moskva vaatamisväärsusi jne. Ja ma ei kasvanud selles keelekeskkonnas. Ma kasvasin üles keset emakeelt. 

Ma mäletan üsna hästi oma esimest valvet haiglas. Toimus valve üleandmine, kõik teised kõnelised vene keelt ja hakkasid selles keeles ka valvet üle andma, olin veidi kohkunud, üks enam-vähem minuvanune õde märkas seda ja mainis seda teistele (et ma ei oska ilmselt vene keelt). Sain korraliku pahameele (ja sõimu?) osaliseks, et mis mõttes ma seda ei oska ja ma pean oskama... Ma ei osanud midagi öelda, olin kohkunud. Rohkem mul selliseid probleeme ei esinenud. Eks vene keelega oli aeg-ajalt ka töökäigus raskusi, aga pea alati leidus toredaid kolleege, kes sellega aitasid. Paraku mulle vene keelt väga külge ei hakanud, sest mina purssisin ikka eesti keelt.

Praeguses töökohas asi enam nii roosiline ei ole. Kui sinna CV saatsin, siis kirjutasin ausalt, et vene keele oskus on kesine (kergelt öeldes kesine). Intervjuul juhataja muidugi küsis selle kohta, vastasin täitsa ausalt. Eks nende kolme aastaga on mulle seda veidi ikka külge hakanud, aga siiski vähe, sest ilmselt ma ise ei ole nii avatud loomuga ja pursin ikka eesti keelt. 

Ma olen üldiselt selline rahuliku loomuga ja pigem tasane, häält eriti ei tõsta, kellegi peale ei karju. Aga kui minu juurde tuleb taaskord üks noor inimene, kes on eluaeg elanud Eestis ja õppinud näiteks Tartus ning ta ei ütle mulle isegi mitte "tere", vaid tema esimene lause on, et tema eesti keelt ei räägi ja temaga on vaja vene keelt rääkida, siis lööb minu hinges välja patriotism Eestimaa ja oma emakeele vast ning ma podisen tükk aega (st räägin üsna tõsiselt ja juba kurjemalt), et me elame Eestis, me räägime siin eesti keeles ja mis pärast tema nüüd eesti keelt ei räägi. Mul kohe tuleb sisemusse see trots. Kuidas on nii, et sa elad siin sünnist saati, sa oled noor inimene, aga sa lihtsalt ei räägi seda keelt, kus maal sa elad. Ja mis nad vastavad? Et neil pole seda vaja! Kuidas ei ole vaja, kui sa elad EESTI riigis?

Podisen oma podisemised ära a alustan siis uuesti vene keeles (selle kesise sõnavaraga, mis mul on) ja seejärel tuleb trots, et kuigi ma ütlen, et minu vene keel on halb, siis sellest hoolimata räägivad nad selles nii kiiresti, pikkade lausetega ja absull neid ei huvita, kas ma saan aru või mitte. Kui keegi ütle mulle, et ta ei räägi eriti eesti keelt, aga püüab, siis minul on ikka tarkust rääkida aeglaselt ja kerge sõnavaraga. Aga ei tohi ilmselt öelda vene keeles lauset, et ma ei räägi eriti vene keelt... kui juba see lause öelda, siis on nad kindlad, et sa ikka oskad küll. 

Ma leebun kohe, kui minuga vähemalt üritatakse eesti keelt rääkida. Kui ma kuulen oma emakeeles sõna"tere" .. aga suurem osa, kellega ma kokku puutun, ei ütle seda, ei tule sealt ka "ei'd" ega "jah'i". 

Jah, ma võiksin ja peaksin olema avatud meelega, suurepärane koht ju õppida vene keelt, aga tegelikult on töötempo väga kiire ja üldiselt püüan hakkama saada sellega, mis ma oskan, sest pole aega küsida ja arutleda, kuidas oleks õige öelda või mis asi mis nüüd tõlkes on. 

Ärge saage valesti aru, ma ei arva üldse halvasti vene rahvusest inimestest. Mul on väga palju toredaid tuttavaid, kolleege, mõned sõbrad, kes on venelased, nendega on kõik hästi, temperamenti on rohkem, aga see rikastab. Trotsi tekitavad need 15-30 aastased, kes on siin sündinud, kasvanud, elanud ja ei räägi minuga sõnagi minu emakeeles. Ma ei mõista seda. Kuidas sa elad aastaid ja aastaid riigis, mille emakeelt sa isegi ei taha rääkida, sa ei taha õppida rääkima?! 

Täna olen ma trotsi täis, sest käisin ühel koolitajate koolitusel, kus lõpuks selgus, et meie, kes me seda koolitust teistele edasi teeme, peaksime tegema seda vene keeles... ehm mismõttes? 

NB: umbes 2 aastat tagasi pakuti tööl vene keele kursust... ma tahtsin sinna minna, juhtaja oli ka igati nõus, aga lõpuks mina sinna ei saanudki, põhjust ma ei tea, ilmselt sellepärast, et ma olen siiski "abipersonal"... teistel see koolitus siiski toimus.

Samas ajan mina ikka omajoru ja räägin nii palju eesti keeles, kui vähegi võimalik, ja nad pursivad ja oskavad küll... ma kohe rõõmsam :) 

Kell kuus hommikul on kodutänav vaikne, ainult üks üksik auto sõidab mööda, sedagi ehk ehk ei kuuleks, aga asfalt on märg ja esineb poriloike. Linnud laulavad, oksad sahisevad vaikses tuules. Õhk on niiske ning tunduvalt soojem kui möödunud hommikutel. Tegelikult sajab vihma, aga see loob värskust. 

Tavaliselt ma veel magan praegusel kellajal veel viimaseid minuteid. Täna mitte. Täna lähen tunduvalt varem tööle, et saaks enne hommikust koosolekut paberitööd teha. Möödunud nädalala alguses olin liiga optimistlik, et jõuan kõik valmis vaid lõuna arvelt. Aga kõike on juurde tulnud, ma ei näe otsa, äärt. 

Ma olen väsinud.

Trennipäevik 08.06.-14.06.2015

Ma peaks oma tabeli kuidagi ümber tegema, sest see lõunane lahter on pea alati tühi. Nüüd suvel, eriti puhkuse ajal, võib see muidugi muutuda. Aga üldiselt on see kuidagi kohmakas. Tegelikult mulle meeldib nii jälgida ja saan ise hästi aru, mis tegelikult ongi peamine. Kui tulevad uued ja paremad ideed, siis proovin midagi muud.

Sörk/jooks: 2x, kokku 14km
Tõuks: 7x, 40.9km, 3h6min
Jõusaal: 2x, kokku 2h15min

Teisipäeva hommikul oli võimalus ärgata veidi hiljem ja seetõttu unustasin hommikused harjutused sootuks.

Esmaspäev: pärast väsitavat tööpäeva seadsin sammud ikka jõusaali poole, plaanis oli nagu ikka alakeha treening. Soojenduseks tegin sörki lindil ja soojendusharjutusi. Plaani järgi oli 3-4 seeriat. Ma teadsin, et saab raske olema, aga võtsin ikka selle 4 seeriat, sest areneda on vaja. Toss oli lõpuks ikka täitsa väljas. (NB midagi valusaks ei jäänud)
Lisaks tööle ja koju tõuksiga: kokku 10km. Koju minek oli raske ja vaevaline...

Teisipäev: käisin pikemal arstivisiidil, tööle jõudsin alles kell 11, seetõttu ei jõudnud ka lõuna ajal trenni (töö oli vaja ka ära teha) ja pärastlõunal käisin loengut pidamas. Puhkasin.

Kolmapäev: väsimus aina kasvas, aga endalegi tundub kummaline,e t käisin õhtul sörk-jooksu tegemas. Kokku tuli 6km, pulss oli ikka kõrge (avg 158, max 174), lõike vms ei teinud.
Lisaks tõuksiga tööle ja koju: kokku ikka 10km.

Neljapäev: jõusaalis ülakeha ja kõhulihased, viimased harjutused tulid väga raskelt, seeriaid oli ikka 4.
Tööle ja koju jõudsin ikka tõuksiga (kokku 10km), aga õhtuks oli täiesti läbi omadega.

Reede: tundsin, et ei jaksa tõuksiga tööle minna. Trennis puhkasin. Tööl oli rakse.

Laupäev: õhtul läksin jooksu/sörki tegema, Tammel oli mingi võistlus, niisiis sinna ma ei jäänudki, tegin osaliselt ringi ümber Tammelinna. Kokku tuli 8km ja 59,5minutit. Esimeses pooles (esimesel 4 kilomeetril) tegin ka lõike, kokku oli 6x20sek. Kodus tegin veel tavalist planku 90sekundit, mis oli ikka palju lihtsam kui see 55sek hommikul.
Hommikupoolikul jalutasin u 6km linnas.

Pühapäev: pärastlõunal tuli selline väsimus peale, et jäin magama, arvasin, et ei jõua enam midagi teha. Lisaks oli paremal säärel üks valus koht,, mis kõndides andis veidi tunda ja oli katsudes valus. Ilm kiskus ka nadiks. Lõpuks, pärast kella 18, võtsin ikka tõuksi ja läksin ringile. Suurem osa oli linnasõitu, tempo oli keskmine, selline mõnus aeroobne treening tõukerattaga. Kokku tuli 10,9km 45min, pulss oli keskmiselt 134.


Selline nädal, mis väga väsitav oli. pigem ikka töö tõttu, just see kurnaski ära. Täna (esmaspäeva) hommikul oli raske silmi avada ja voodist välja saada. Üldiselt olen ma väga kohusetundlik ärkaja. Pärast seda ajavahe asja (-7h ja kui olin harjunud, siis juba +7h) läksid õhtud nässu, ma läksin muidu pool 11 magama, aga nüüd ei ole sel ajal enam und. Väsinud olen, aga und ei ole (nii ootasin laupäeva öösel und kella kaheni).

Kokkuvõtlikult

Nüüd, pühapäeva õhtul, tunnen end veel väsinumalt kui reede õhtul pärast seda tohutult pikka töönädalat. Täna pärastlõunal tegin isegi pea kahetunnise pikutamise ja jäin päris magama, ärgata oli muidugi eriti raske. 

Eile oli ilus plaan käia linnas (turul) ja seejärel minna Rahinge järve äärde päikest nautima ja lihtsalt puhkama.Kui mina õue jõudsin, siis oli taevas pilves. Linnast koju jõudes hakkasin hoopis koristama. Päike tuli välja ja lõõskas taas alates kella viiest. Laupäevane koristusobjekt oli elutuba. Õhtul tegin veel jooksutiiru, vaatasin viimased osas Chasing life ja ühe osa Pilvede all seriaali. Seejärel ootaisn mitu tundi und... 

Täna hommikul jalutasime korra Härraga linna, sest olin unustanud eile Loitsukelleris käia. Päikes paistis, oli mõnusalt soe. Edasi läksin üksi Rahinge järve äärde. Sain seal vaevu olla veidi, kui juba tekkisid pilved... ja varsti oli kõik pilves. Kokku olin seal kuskil tunnikese, sinist taevast ei paistnud kuskilt ja seetõttu läksingi minema. Kusjuures Tele2 pole seal endiselt absoluutselt levi... Lõunakeskus jäi teele, niisiis ostsin sealt hädavajaliku toidukraami, sest polnud me teinud nimekirja ega menüüd. 

Meil on kõik sarjad otsas! Ma vahepeal olen üritanud leida uusi, mida vaadata... aga tundub, et ma pole neid meeldejätnud või kuskile salvestanud ja nüüd ongi tühjus...

Trennipäevik ilmub ilmselt homme, sest täna olen selleks liiga kutu...

Mõttekoht

Miks on nii, et kui käin arstil siis vaevusi/kaebusi praktiliselt polegi... ja pärast visiiti alles tulevad.
Ehk teisipäeval käisin arstil.. ootan et analüüside vastused ja kõik luu digilukku läheks, siis muljetan veidi analüüsidest ja uuringutest. Aga võib-olla läheb järsku kehvaks hoopis stressi tõttu, mida on piisavalt... Aitaks see valuvaigisti siis...?

Jõusaali treeningkava

Et mitte voodisse lugema minna (ja magama jääda) kirjutan hoopis treeningkava siia. 

Hetkel on jõusaalis üks päev alakehale ja teine päev ülakehale. Minu prioriteet pole jõusaalitreeningud (ma ei teagi, mis hetkel on...), siis usun, et kaks korda nädalas on täitsa piisav. Kui teisipäeval lõuna ajal trenni jõuan, siis on ka tegu lihastreening, niisiis on mõnel nädalal ka kolm jõusaali päeva. 

Seeriate arv sõltub nädalast, teen nii nagu treener mulle kirjutas. Möödunud nädalal oli 2-3 seeriat (tegin 3), sel nädalal 3-4 (tegin 4), järgmisel nädalal 4-5 ja seejärel taas 2-3 (puhkenädal?). Ja siis tulevad treeningus muudatused (ma ei tea millised). Hetkel on raskused 65-70% maksimumist, puhkenädalal 40-50%. Raskuseid ma siia kirja ei pane. 

Õlg, triitseps, kõht

1. Selili kangiga või hantlitega küünarvarte kõverdamine (kasutan hetkel eestkangi(?), sest seda on mul mugav käes hoida ja ei tee randmetele liiga); kang ees hoitud ja kõverdad ainult küünarnukkidest; 12-16x.

2. TRX rihmaga seljatõmme T+Y =1x; kokku 8-10x (rihmad on koguaeg pinges!)

3. Swungimine (hetkel kasutan sangpommi, kui vaja raskuseid tõsta, siis ilmselt võtan hantli, sest järgmine sangpommi raskus on kohe 4kg võrra suurem) 1 käsi korraga, jalgadega võib hoogu anda. Algasend: hantel või SP ees õlal (nukid peegli poole)->surud üles lakke (sõrmed peegli poole); 8-12x käest

4. Istudes hantlite surumine õlgadelt; 12-14x

5. Kummi taha tõmme koos väljaastesammuga taha (pöidlad näitavad selja taha (Y)); 8+8x jalast (käed liiguvad alles siis ette, kui jalad on jälle koos)

6. Selili vastaskäsi+jalg (V-istesse) ühe poolega 20, teisega 20; täheke 20 

Alakeha

1. Kükid kang ees; 12-16x (kasutan taas seda eestkangi, sest mugav käes hoida)

2. Astumine pingile hantlitega küljeti; 12+12x (maas oleva jalaga ei tohi tõugata, jõud peab tulema jalast, mis on pingil ja üks jalg on kogu aeg pingil)

(midagi sellist ehk, aga raskustega)

3. Reie tagumine: punase palliga puusatõste->jalad ette sirgeks->tõmme tagasi; 16-20x

4. RDL sirgete jalgadega hantlitega või z-kang (lased ülakehast ette mitte põlvedest; pead tunnetama tuharat ja alaselga; seljahoiak!!);16-20x

5. Swingimine sangpommiga; 20-24x (mina teen ikka üles välja mitte poole kõhuni..)

6. Väljaaste taha ketas ees + kerepööre; 12+12x jalast

(minul ketas siis)

7. Jalapress (lisandus alles möödunud nädalal) (meil on see nurk palju väiksem..)

NB: youtube'i videod ei lae enam välja ja ei saa rohkem otsida...

Sidruni tunne

Kolleegil oli täna kolmas puhkusepäev. 1,5 nädalat puhkust on tal veel ees. Minul kiskus päeva lõpuks naer peale: olen ümbritsetud paberikuhjadest ja kaartidest; arvutis lahti tabelid, programmid; teised küsivad midagi või vajad abi; ukse taga on järjekord, kõik ootavad; telefon heliseb... Kui vastuvõtt oli läbi, siis panin ukse kinni ja üritasin paberitöösse keskenduda... kuni keegi ukse vahelt sisse piilus. 

Ja see on alles algus. Jah, eile ja üleeile olid veidi lihtsamad päevad. Aga juulis ja augustis on mitmeid tööpäevi, kui lisaks sellele teen veel ühe teise kolleegi tööd.. kuskile peaks enda töö ka mahtuma. 

Päeva lõpuks ei jaganud enam asjast midagi. Kõik käekirjad olid ebaselged. Järg oli käest ära. Jah, kui ma tahaksin kogu töö valmis saada ja laua puhtaks teha, siis võiksin seal tunde ja tunde veel veeta. Aga ei, kui kiired asjad on tehtud ja süda jääb rahule, siis tulen mina koju. Sest tööpäev on läbi (ületundide eest niikuinii ei maskta, asenduste eest samuti mitte). Ja siis on aeg endale, Härrale, kodule, elule. 

Aga tekkis korralik tühjaks pigistatud sidruni tunne... 

Kassiülesanne

Selle aasta 9. klassi matemaatikaeksamil oli järgmine ülesanne:

Kassinäitusel olid angoora, siiami, pärsia ja siberi kassid.
Siiami kasse oli 2 korda rohkem kui angoora kasse, aga 3 korda vähem kui pärsia kasse.
Siberi kasse oli 13 võrra vähem kui pärsia kasse.
Mitu kassi igast tõust osales, kui kokku osales 47 kassi?

Mina hakkasin võrrandit mõtlema, kui Härral oli see juba lahendatud ...

Aga ema rääkis, et tema koolis sai viis õpilast eksami "1" ja neli õpilast "2"...


NB kui võrrandit ei oska koostada, siis saab ju kuskilt huupi alustada ja jõuad ka õigete numbriteni (kui arvutada oskad) ja saad punktid vähemalt vastuste eest.

Trennipäevik 01.06.-07.06.2015

23. nädal.

Muu intensiivne treening: 40min
Tõuks (kerge treening) 40km; (intensiivne treening) 30km
Jõusaal: 2x60min
Jooks/sörk: -

Hommikuti ikka harjutused seljale ja plank. Sel nädalals eda viimast siis 55sekundit. Kas tuleb ka päev, kui teen neid puhkapäevadel?

Esmaspäev: jõusaal alakeha 60min. Soojenduseks tegin 1km sõudmist (4,5min) ja natukene harjutusi. Treening oli kokkuvõtlikult raske, suurt rolli mängis selle see, et viimasest intensiivsemast trennist oli möödas juba 3 nädalat (ehk 2 nädalat tagasi oli jõusaalis puhkenädal ning raskused 40-50% maksimumist ja möödunud nädalal rändasin maailmas). Lisaks oli juurde tekkinud jalapressimasin. Ausalt öeldes ei ole ma kummalisemat jalapressi masinat näinud. Meestel on probleem, et sinna ei mahu piisavalt raskusi, seda probleemi minul pole :D. Küll aga on masin ise naljakas... see nurk on lihtsalt nii väike, et asend on ebamugav. Ja meil on see pandud kõige madalaks... ma ei oska seda kirjeldadagi. Peaks homme vaatama, mis firma masin on, siis ehk leian Internetist mõne pildi (ma ei saa seal pilte teha). Ja kuna jalapress on olemas, siis tuli kavva mul see harjutus juurde. Jalad hakkasid värisema juba kolmanda harjutuse juures, aga vedasin end ikka lõpuni välja. 

Teisipäev - kerge aeroobne treening tõuksiga (2x5km), tuul ei teinud just elu lihtsamaks. Hommikul tundsin juba vaikselt jalalihaseid, arvasin, et see tuleb... ja mida tund edasi, seda hullemaks läks. Aga see ei seganud mind lõuna ajal trenni minemast, mõtlesin, et teen veidi peale, siis läheb kergemaks. Ma ei tea, kas kergemaks läks, aga trenn oli hea. Selline lühike, kuid intensiivne treening ning võttis täiesti läbi, minul mängis rolli ka kindlasti väsimus eelmise päeva jõusaalist. Lõppu tegin 3min (0,7km) sõudmist (teistel oli üks harjutus burpeega, mida ma ei saa ju teha). Koju minek oli üsna vaevaline (ja tuul oli üsna tugev).

02.06.15

paaris, üks harjutus 3min

mõlemad rippes; üks tõstab jalgu 5x (teine niisama rippes), siis vahetus

madalas kükis, käes sangpomm 12kg; teine tuleb kükist tõstab sangpommi üles (sirged käed) 10x, vahetus

rihmadega, üks hoiab, teine tõmbab 10x keha lähedalt, vahetus

üks istub seina ääres, alaselg vastu seina (kätt ei saa selja ja seina vahele panna), teine teeb hüppeid sangpommiga (mul 12kg), vahetus

Kolmapäev - hoolimata tormituulest läksin ikka tõuksiga tööle, taaskord kerge aeroobne treening tõuksiga (2x5km). Reielihased olid valusad, tuhar oli valus, parem jalg oli hullem kui vasak ja see võttis isegi lonkama. Kui küsiti, mis juhtus, siis ei muud, kui paus treeningutest. Kui olin juba püsti, siis istuda ei tahtnud ja vastupidi. Küll aga peab ütlema, et kui lõpuks koju jõudsin, siis oli parem.

Neljapäev - jõusaalis ülakeha 60min. Kõik oli kuidagi väga raske. Soojenduse tegin corsstraineril 5min ja lisaks ikka harjutused. Käed oli väsinud. Aga mul olid kindad, nendega oli palju parem! Vaatasin just ka raksuste tabelit ja ühte raskust olin hoopistükis vähendanud (ja siis oli ka raske). Tegelikult ma ei kurda.
Lisaks kerge aeroobne treening tõuksiga (2x5km). Jalad hakkasid juba ellu ärkama. Ei longanud enam.

Reede - kerge aeroobne treening tõuksiga (ikka 2x5km). Jalad tundsid end juba väga hästi. Aga õhtuks olin kutu.

Laupäev - käisime maal, puhkasime, nautisin päikest.

Pühapäev - ärkasin kella 8 paiku ja läksin kohe turule. Korraks oli mõte, et lähen autoga, aga ei, läksin ikka jala. Jalutamist tuli kuskil 3km.
Lõuna ajal läksin pikemale tõuksi tiirule. Jah, eilne ilm soosis seda palju rohkem, aga eilne läks juba mööda. Mõtlesin, et sõidan Jõgeva poole, vaatan, kuidas tuul on, pööran ehk Vasula poole, käin läbi õe juurde ja jõuan Tartusse tagasi. Salamisi lootsin sõita 30km.
Jõudsin linnapiirile vähem kui 20 minutiga. Edasi oli tuul küllaltki palju külje pealt, aga kui kergliiklustee oli maanteest madalam, siis oli sõita üsna mõnus.

Enne Võiblat pöörasin Vasaula poole, tuul oli tagant ja minek oli hea, ainult asfalt oli krobelisem ja see võttis hoogu maha. Arvasin, et sain seal oma kiireima kilomeetri, aga kodus selgus, et ei saanudki. Ristmikult keerasin Kõrveküla poole, seal oli jällegi korralik tõus, sel hetkel arvasin, et sellest saab mu aeglaseim kilomeeter, aga ka see ostus valeks. Mäe otsa jõudes oli tuul ikka tohutu ja sain aru, et Tartu poole minnes kohtun vastutuulega.

Kõige kiirem kilomeeter oli aga Vasulast Kõrveküla poole sõites mäest alla kulgedes, ma ei arvanud seda, sest tuul oli tugev ja veidi vastu. Kõige aeglasemaks kilomeetriks pidasin ma Kõrvekülast Tartu poole minekut. Tuul oli metsik. Kõndides oleks ka kiiremini saanud. Aga ei, kilomeetri ajad jäid täitsa alla 5 minuti, pulss oli muidugi seal 175x' juures. Kõige aeglasem olin nagu ikka linnas, ikka Kassitoome poole ja edasi Näituse tänava poole rühkides. Kusjuures, enda meelest olin väga tubli ja polnud sel hetkel enam üldse nii väsinud. Tähtveres tegin veidi lisaringe, et saaksin oma 30km ikka kätte. Lõpuks tuligi - 30km 1h57min. Sellise tuule kohta väga hea! Lisaks tuli lõpuks ikka pea 10km linnasõitu.
NB: enda jaoks tegin ka uued rekordid - 1h 16km. Endomondos ma kahjuks neid ei näe, sest kasutan seal tõuksiga sõites cycling'it, kahjuks seal kickbike'i ei ole.

Tänane ring. 

Kutu

Mul oli suurepärane idee hakata täna õhtul veel loengut kokku panema ja kergelt öeldes ma ei suuda. Terve see nädal on nii kiiresti möödunud, aga ometi ei ole tööasjadega üldse seal, kus oleks vaja. Esmaspäeval tahtsin juba järele jõuda, aga tuli üks kiire asi, mille tegemist alustasin pool 10 ja lõpetasin kella 15 paiku. Vahepeal käisin lõunal ja enne tööpäeva lõppu jõudsin ka muuga tegeleda, aga terve päev läks selle ühe asja peale. Teisipäeval läks juba paremini, aga tulid siit ja sealt asjad, mis on vaja ära teha, abipalved, millest ma keelduda ei oska. Sellest hoolimata käisime lõuna ajal trennis pead tuulutamas. Kolmapäeva hommikul oli meil koosolek ning tööle asusime alles kell 11. Märkamatult oli tööpäev läbi. Neljapäeval käisin teisel koosolekul, lootsin, et see saab kella 10ks juba läbi, aga läks 30 minutit kauem. Pidin tegelikult asendama töökaaslast, kes arstil oli, aga olin hoopis ise ära. Ja reedel tegin e-õppes ühe koolituse ja selle eksami läbi. Ja tegin möödunud nädala tegemata tööd... 

Ja nüüd olengi selles seisus, et teisipäeval pean loengut pidama, aga mul pole seda veel valmiski. Puudub igasugune reaalne võimalus, et jõuaksin selle koostada esmaspäeval tööl, niisiis pean seda tegema homme kodus (sest esmaspäeva õhtuks seda jätta on liiga riskantne). Lisaks mulle meenus, et ma isegi ei tea, kuidas ma seal ruumis saan arvutisse logitud, sest mõni nädal tagasi oli mul profiil jälle katki ja IT abi tegi uue profiili. Katki läks profiil sellepärast, et kui see möödunud korral oli katki läinud, siis keegi ei maininud mulle, et teise arvutisse logides peaksin ma enne neile helistama ja neile seda ütlema. Nüüd siis tean, aga mul pole aimugi, mis selle arvuti number on, kuhu ma logida kavatsen. 

Ja teisipäeva hommikul on pikk arstivisiit, loodan ikka ennelõunal tööle jõuda. 

Kergelt öeldes hakkab nüüd see hullumaja pihta, mis meid ikka suvel saadab. Põhjuseks on endiselt puhkused. Aga minu puhkuseni on kolm nädalat ja kaks päeva. 

Härra tuli eile koju paberid näpus. Tuleb välja, et tema peab ka kodus veidi tööd tegema. Teooras peaks tal jaanipäevanädalaga puhkus hakkama, aga ta arvas, et praeguses tempos ta sel ajal puhkama ei saagi. Oeh. Aga sain ta juuli alguses meie suvepäevadele kaasa  (kui me majakeses või toas ööbida saame)... loodan, et selleks ajaks asjad laabuvad ja ta saba puhata. Mõtleisme veidi Ida-Virumaad ka omal käel avastada. Näiteks Narvas käisin ma viimati 2008 suvi, aga siis vaid jaanipäeval tööd tegemas, enne seda käisin seal ikka väga ammu...

Loodan, et me mõlemad olema siis homme tublid ja teeme oma tööasju.. keset ilusat pühapäeva, mis on puhkepäev!

Täna käisime maal. Esialgu arvasin, et ma ei lähe, et teen need teised toimetused ära, aga polnud ammu käinud ja lubas väga ilusat ilma. Käisime veel Obinitsas surnuaias, päeval lesisin veidi päikese käes, kõik oli ilus ja roheline ... koer käis ujumas ja raputas end muidugi minu lähedal kuivemaks. 

Teised toimetused, mida teha oleks vaja, on koristamine, poes ja turul käigud, sport, tööasjad. Koristamisega alustasin natukene juba eile. Tegin vannitoa korda va põrand. Täna õhtupoolikul koristasin köögi (va põrand) ja mõned riiulid magamistoas (vaatasin kosmeetikaasjad üle ja viskasin mõned minema). Seejärel planeerisin puhata.. aga pea valutab ja silmad on väsinud ehk panen mõne minuti pärast arvuti kinni ja poen teki alla. 

Nädala esimestel öödel oli uni üsna halb, olin öö jooksul korduvalt üleval, hommikuks ikka väsinud. Ilmselt mängis see ajavahe rolli. Õnneks on see nüüd korda läinud ja hetkel tunnen, et kogu see nädal on ikka pööraselt ära väsitanud. 

4. juuni

Peale selle, et täna on selle nädala viimane neljapäev ning Eesti lipu päev, on täna ka kassikallistamise päev! Justnimelt kassikallistamise päev! 

NB: naabrikass pole julgenud end täna näidata.

... see suhkur

Peaaegu terve möödunud nädala sõin ma saia ja magusaid puuvilju. Ma ei ole nõus näljas istuma. Ja kalleid restorane endale lubada ei saanud. Korraliku poodi läheduses ei olnud ja kui sai poes käidud, siis sellist korralikku toitu, mida saaks kohe süüa, mis valmistamist ei vaja, ma ei leidnud. Tagasi koju jõudes ja pärast 12h und oli kaalul paras üllatus - isegi mõni sada gramm vähem, kui nädal tagasi (ju siis kaloraaž oli nõnda väike). Ma teadsin, et uus nädal saab natukene raske olema ja iseenesest oleks suurepärane mõte kohe julmalt ja rangelt toituda nii nagu enne. Aga organism sai seda suhkrut ja ei taha minuga sugugi sama meelt olla. Pühapäev läks hästi, jõin kohvi*, nautisin kodus olemist, sõin suitsukana, jõin veel kohvi, enesetundel ei olnud viga. Esmaspäevaks saabus see kohutav peavalu (nõrkus, keskendumisraskused..), mida tabletid ära ei võta. Ja selles peavalus pidi tööd tegema (tööl on üldiselt hullumaja, vaja kuidagi järjele saada). Õhtuks oli juba enesetunne parem, lisaks tegin trenni. Trenni sai ka eile ja täna. Aga kui õhtul tuleb isu veini juua, siis teen endale jälle karuteene. Tegin endale just rasvapallikesi, siis on homme lihtsam. Ma loodan. See läheb mööda. Mõne päeva pärast on kõik jälle normis. Need päevad tuleks üle elada. Kindlasti oleks abiks see, kui teeks õhtul mõne korraliku trenni, aga mu jalad ei kannata ühtegi jooksuliigutust (ehk esmaspäeval käisin jõusaalis intensiivset trenni tegemas). 

Suhkruta on elu ilusam ja lihtsam. 

* minu moodi kohvi.

Bubble Witch Saga

Bubble mängu põhilevelid said tehtud juba mitu kuud tagasi. Kui aus olla, siis viimases maailmas mängis pigem Härra, mina tegin aeg-ajalt saareleveleid ja päevaleveleid (kas sobib üldse niimoodi levelid kirjutada?). Muutus toimus siis, kui Härra möödunud augustis oma tööd alustas. Varasemalt ärkasin ma hommikuti pigem üksi ja hommikusöögi kõrvale mängisin. Siis aga läksid minu hommikud kiiremaks, arvuti taga enam ei istunud ja sinna kadus ka see mängimine. Aga Härra asus töö poole teele minust 30 minutit hiljem ehk siis tema tegigi hommikused mängud (ja vahepeal kulutas hullult "minu" punkte). 

Saarte omadega jõudsime ka juba vääääga mitme nädala eest lõpule (kui just mõnda nüüd juurde ei tule). Aeg-ajalt (kui meelde tuleb), siis päevalevelit ma ikka mängin, aga üsna harva. Just nüüd, kui saab igast lisapalle kogu aeg. Aeg-ajalt aitan ka facebooki sõpru, kes abi. Samas on nemad hädas levelites, mida ma pole mänginud, nii et minul on ka põnev. 

Kohvioad

Kui me veel pätikat jõime, siis oli meil alati Paulingi kohvipuru (Tavaline Pauling või President). NIi et kui vahepeal kohv üsna kallis oli (võib-olla on siiani?), siis oli päris kurb, kui soodushinnaga oli kõike muud, aga mitte seda õiget. Mingi aeg läks Härra aga kohviubade peale üle, jahvates neid veskis ja tegi endiselt pätikat. Tol ajal ostsime Arabica kohviubasid. 

pilt Internetist

Nüüd on meil juba 1,5 aastat olnud JURA kohvimasin. Alustasime ikka nende Arabica kohviubadega (eks need olid kõige soodsamad), aga kohv ei olnud nii hea. Vaikselt hakkasime teisi proovima ja Arabica jäi seisma (paar pakki kinkisin pika peale ära inimestele, kes neid kasutasid). Üldiselt ostsime kohviubasid siis, kui oli sooduses, sest teinekord maksavad need ikka üsna palju. Praeguseks oleme aga valivamaks muutunud ja kõike, mis sooduses on, enam ei osta. 

Gala caffe crema ubasid kasutasime üsna pikalt, küll sai neid 10 euro eest Rimist ja Prismast. 

Sinna kõrvale Jacobs Momente, mis oli ka mingi aeg pidevalt sooduses.

Vahepeal jõime ka odavamat kraami - Rimi sildiga kohviubasid. Need olid joodavad, aga mitte nii head. 

pilt kriisis.ee

.

Minu lemmik on see paremal olev Jacobs. 

Selle olen äkki kunagi Maximast ostnud, ei kujuta ettegi, kas see ka kõlbab?

Selle ostis Härra kunagi Selverist, olevat hea hind olnud, hiljem selgus, et alghinda oli selleks ajaks tunduvalt kõrgemaks aetud... Nii nagu nad poodides ikka teevad. Kui mingi aeg oli Rimis kõik kohvid miinus 25-30% (täpselt ei mäleta), siis mitte ühtegi normaalset asja polnud osta ja mis vähegi meeldis, siis nende hind oli lakke aetud ja see -30% ei olnud sugugi soodne. 

 Hetkel on masinas oad, mis on Eestis röstitud (kirja järgi), Härra ostis need joogieksperdist, kui masin seal käis. Hetkel on meil kodus siis "varuks" 5 pakki kohviube. Järgmisena läheb käiku ilmselt Jacobs ja need viimased kaks jäävad mustadeks päevadeks. 

Ma ei oska isegi öelda, kui pikalt me ühe pakiga läbi saame. Alguses tundus mulle, et neid kulub ikka väga palju, aga siis käis Härral rohkem sõpru külas, kes ka pidevalt kohvi jõid. Praeguseks joome me mõlemad päeva jooksul kaks tassi kohvi - üks hommikul, üks õhtul. Vahel harva tuleb õhtul ka kolmas tass. Ka nädalavahetusel jääb see kahe kuni kolme tassini. Ja tööl ei joo me enam kumbki kohvi, mõlemad võtame hoopis teed. Linnas kohtudes või niisama käes me ikka mõne Latte kuskilt haarame. Vahepeal mulle meeldis McCafe latte, aga viimasel ajal ei ole see väga hea olnud. Üldse on latte kuidagi kehvemaks muutunud, aga väljas on tavaline kohv liiga kange. Kodus joon ma ju hoopis teistsugust kohvi, minu kohv täidab kõhu mitmeks tunniks. 

Lühidalt reisimuljetest

NB: pildid on muidugi nutitelefoni ja seebikaga tehtud. Lisaks ei kippunud teised väga pilte tegema ja nii saigi need käigu pealt tehtud. 

Lühikesele USA reisile Washington Dc-sse viis meid HIV ja hepatiidi teemaline konverents. Tegelikult peatusime Washingtoni kõrval olevas Alexandria linnas. Hotell asus ilusas vanalinnas. Paar korda käisime metrooga Washingtonis, kui selleks aega oli, konverents võttis oma aja ning reis oli tegelikult väga lühike - jõudsime ju esmaspäeva hilisõhtul ja lahkusime hotellist reede keskpäeval. 

Algasid kohe korraldamise poolsete jamadega. Hotelli broneeringut oli korduvalt muudetud ja sellega oli paras segadus. Osadele oli tuba, teistele ei olnud. Küll olid üksikud toad, pidi olema kahekohalised.  Kesköö paiku, kui ärkvel oli oldud juba 24h, ei olnud see väga vahva. Lõouks näiteks tuli välja, et ühed meist sattusid kaheinimese tuppa, kus oli vaid üks suur voodi. Ma ei tea, kuidas üks hotell saab lasta sel ka nii juhtuda, korralik 4* hotell ja Tripadvisoris ning Booking.com lehel väga hästi hinnatud. Lisaks selgus, et järgmisel hommikul me süüa ei saagi, sest see ei ole hinnas. See oli vist pigem meie korraldaja poolne viga. Tegelikult ei olnud seal hotellis mingit hommikusööki hinnas. 

Teisipäeval tegime Washingtoni tiiru, sest konverents algas alles kell 16. Kusjuures uni läks juba kell 6 aeg ehk oli täielik üleväsimus ning magada ka ei saanud. Washingtonis käisime kuskil muuseumis ka söömas. Aga küll see kohv maitseb seal kummaliselt ja süüa ka midagi ei pakuta. Ehk vaid kiirtoit või siis muffinid või sõõrikud või imelikud salatid. 

Ilm oli palav, vähemalt 30C või rohkem. Päike lõõskas, taevas oli sinine. Vaatasime mõned vaatamisväärsused üle, sh näiteks Valge Maja. Hiljem otsisi tasuta wifit, et otsida, kas kuskil ka mõni kaubamaja ja toidupood on. Aga nagu suurlinnades (kasjust Washington just nii suurlinn on, aga Eesti linnadega võrreldes ikka on ka) ikka, siis kesklinnas suurt midagi ei asugi. Niisiis sõitsin metrooga poolele teele Alexandriasse, Pentagon Citysse, kus pidi olema kaubanduskeskus. Üks keskus oli tõesti, aga sealt ei olnud midagi osta, kogu rahvas oli ka 1. korrusel, kus olid kiirsöögi toidukohad. Ühtegi normaalset poodi ma ei leidnud. Käisin ka ületee, kus oli üks outlet ja spordipood. Esimesest oleks ehk midagi osta olnud, aga see otsimine ja sobramine... oeh. Võttis igasuguse isu ära. Lisaks olid jalad endiselt paistes, kõndimisest väga valulikud. 

Pärast konverentsi läksin veel ühte toidupoodi, mis asus 3km kaugusel, mõistagi ma jalutasin sinna, aga see oli nagu meie väike miniRimi. Ega sealt suurt midagi ka osta ei ole, kui tahad midagi, mida saaks kohe süüa, aga kiirtoitu ei taha. Tagasi kõndides oli väljas juba pime (kell 9 läks pimedaks). 

Valge Maja.

Wifi oli tasuta muuseumites. Ja konverentsi ajal sai ka parooliga sisse. Tubades oli tasuline. Esialgu olevat räägitud, et meil on tasuta, aga mina sellel hetkel seal polnud ja asjast aru ei saanud, sest sisselogimiseks pidi ikkagi midagi valima. Küsisin järgmine päev üle, kinnitati, et meile kui grupile on tasuta. Aga ma olin ikka kahtlev. Kolmapäeval läksin uuesti küsima ja siis öeldi, et ei-ei, tasuta kindlasti ei ole. Aga et all fuajees on ju tasuta, ma kasutagu seal. Vahepeal tahtsin kirju vaadata, siis kiiresti käisingi mõne minuti kaupa. Ja kui neljapäeva õhtul tahtsin veel minna (siis kui konverents läbi oli ja nende paroolidega enam sisse ei saanud), siis lõi ka fujees ette, et üks tund on tasuta wifi, aga edasi maksad... Ja siis tekkiski mul küsimus, kas juba varem salvestas see minu seadme kuskileja võttis see 1h juba algusest peale ja nüüd logides läheb kohe tasuliseks? Keeruline värk. 

Kolmapäeva hommikul pidi meil enda teada olema tasuta hommikusöök hotellis. Läksimegi restorani. Oli tavaline menüü. Kõik valisime midagi - sealt ei olnud suurt midagi valida. Lõpuks esitati muidugi arved ja ei olnud tasuta midagi. Meie korralda pööras seda nähes otsa ümber ja ütles hiljem, et ei pidanudki tasuta olema, me saime ju täispäevaraha! Mina olin tagasihoidlik - kohvi ja mahla ka ei tahtnud, nii läks mul kuskil 10 eurot mingi müsli. Teised võtsid toidu ja lisaks kohvi, mahla. Kohv juba ise maksis 5 dollarit, väike tass ja mitte kõige maitsvam. Nelja pöeale oli toiduarve umbes 84 dollarit ja kogu arve 104 dollarit ehk koos maksu ja tipiga. Pärast hommikusööki läksime konverentsi saali (toimus samas hotellis) ja seal oli kontinentaalne hommikusöök ehk kohv/tee, puuviljad, magusad keeksid ja sai. 

Hiljem sõitsime taksoga outlettide juurde (metroo sinna ei läinud). Oli küll rohkem poode, suured poed, aga midagi osta ikka ei olnud. Seal oli ka üks korralik toidupood, sealt saime sooja toitu ja kõht sai täis. Tagasitulekuga oli rohkem probleeme - taksot kuskil ei ole, numbrit ka ei tea, aga üks vanem proua, kes oli ratastoolis, nägi meie muret, pakkus ise oma abi ja tellis meile takso. 

Päris õhtul käisime veel kuskil kaubanduskeskuses (sõitsime jälle taksoga), seal olid veidi paremad poed, aga ikka ei midagi. Vahepeal mõtlesin, et kui mujalt ma midagi ei leia, siis H&M ikka leian .... eiiii, see pood oli juba nii segamine, et kadus igasugune tahtmine seal üldse ringi vaadata. Lõpuks ma leidsin ühe kleidi (põlveni), ühe seeliku (põlveni, saab tööl ka käia), mingi õhukese pusa ja ühed trennipüksid. Proovisin ka jooksutosse, aga päris õigeid ei leidnud ja jäidki ostmata. Sellist pudipadi ostsin ka, natukene ka küpsist ja šokolaadi. 

Kolmapäeva õhtul tegin jõusaalis väikese tiiru. Aga see oli lastest pungil, niisiis ma eriti pikaks ajaks sinna ei jäänud. 

osa jõusaalist

pardid... seisid pikalt paigal ja arvasin, et need on kujud.

Neljapäeval jõudsime veel korra Washingtonis käia. tahtsime rohkem muuseumites käia. Aga juhtus selline päev, et lapsed olid linnas ja neid oli väga palju! Ilmselt olid koolilõpu puhul ekskursioonid. Neid oli kõikjal!

Hiljem sattusime veel Alexandrias Kings tänavale. Seal sõitis troll ühest tänava otsats teise. Tegelikult oli see ikkagi buss. Istusime veidi jõe ääres. Käisime kohvikus kohvi/õlut joomas ning saime ka head vett.

Nimelt oli seal vesi kloorina. Kõikjal. Pärast duši all käiku oli tunne, et oleks basseinist tulnud. Ja seda vett joodi ka. Konverentsi ajal olid laudadel suured klaaskannud jääga. Mõtlesin, et lõpuks ometi korralik vesi ja valasin seda enda klaasi. Jahm, see oli seesama kloorine vesi, mis tuli kraanist, lisaks oli ka jää sellest veest (hotelli koridoris oli jäämasin). Kergelt öeldes pettusin. Niisiis ostsin vett korduvalt poest, aga ka pudelivesi maitses väga kummaliselt. Niisiis jõin ma enda tavalise 2,5-3liitri asemel päeva jooksul umbes 0,5l vett ja veidi kohvi. 

kaktused

kaktused

nii nunnud

äge muuseumihoone

Botaanikaaias ... ja taga paistab Kapitoolium.

Koju jalutades jäime äikesevihma kätte. Vihm jäi muidugi järgi siis, kui olime hotelli jõudnud. Olime läbimärjad. 

'

Õhtul käisin veel poes, sest tahtsime hommikuks midagi süüa - mida muud kui saia! Üks taksojuht oli soovitanud 7-elevenit, ütles, et see soodsam pood. Leidsin üles, aga see oli nagu R-kiosk ehk nii väike. Ma ei hakanud isegi sisse minema, pöörasin otsa ringi ja läksin teise poodi, kus müüdi rohkem ökotoodangut. 

See rataste süsteem mulle meeldib (nagu Londonis).

Reede hommikul pakkisime asjad, sõime hommikust, kutsusime naabrid ka saia sööma ja kell 12 hakkasime ära liikuma. Vahepeal jõudsime veel väikese uinaku teha. 

Minul oli tõesti imelik, et inimesed nii palju kiirtoite söövad. Tänavatel olidki autoputkad ja muudkui osteti. No ja paljud inimesed olid ikka tõesti ... suured. Koolibussid olidki kollased. Oli kõiksugu kummalisi liiklusmärke - no on kummaline, kui märgi asemel on kõikjal ka tekst juures. 

Muid muljeid ei oskagi öelda. Konverents oli üsna.. teaduslik. Uut ja huvitavat infot muidugi sai. Aga mina olen selline lihtne inimene ja ei tea nendest asjadest midagi molekulaartasandil, niisiis oli keeruline. Aga tore ikka, et sai minna ja käia.

Kuskil teises linnas oleks ilmselt teisiti olnud. Selle lühikese ajaga mingit erilist pilti ei jää. Mingist Ameerika fenomenist ma ka aru ei saa, miks inimesed sinna kipuvad, mida nad sealt otsivad, seal ei ole rohi rohelisem, taevas sinisem. Mina ei kipu. 

Koolibuss.

Orav - vähem sõbralik kui Londonis.

Orav number kaks.

sõduritele..

ja tavainimeste..

Siis kui on 1cm lund.

väline jõusaal

väline jõusaal 2

väline jõusaal 3

üks süsivesikute rikas hommikusöök

mingi osa New Yorkist