Mul ei ole erilist keelevaistu. Või pigem ei ole mul seda üldse. Kooliajal tuli kõik raskelt, tuleb siiani. Inglise keelega saan ma hakkama, saab reisitud ja asjad aetud, aga sõnavara on kesine ja häälduski (vahel) kehv, niisiis ma liiga sügavatesse vestlustesse ei lasku, aga see pole ka vajalik (neid vestlusi saan pidada oa kodumaal oma emakeeles). Tegelikult mulle ei meeldi võõrkeeli rääkida, teen seda ainult siis, kui muud üle ei jää.
Aga mind teeb kurvaks, et ma ei saa oma kodumaal hakkama oma emakeelega, eestikeelega. Ja ma mõtlen seda nii, et elan tavalist inimeseelu (mitte ei ole näiteks klienditeenindaja kuskil, kus palju välismaalasi käib (või töötaksin kuskil alal, kus oleks palju välislähetusi vms)). Ma tahan rääkida eesti keeles. Ma tahan oma emakeelega saada hakkama nii Narvas, Valgas kui ka Tallinnas, Tartus. Ja siis tekib mul trots. Trots vene keele vastu.
10.klassi lõpus mulle vene keel täitsa meeldis. Sain uue õpetaja (tegelikult meeldis ka vana), kes oli alguses väga karm ja ma pelgasin teda, aga aasta lõpuks sain aru, et tegelikult tuleb juurde sõnavara ja pole see nii hirmus midagi. Ja pärast seda aastat elasin 11 kuud välismaal a tagasi tulles ei tulnud isegi "ei", "jah" vene keeles... pärast kohanemist tulid ikka mõned sõnad tagasi, aga üldiselt oli raske, kõik tuli raskelt. Ajanappuse tõttu tegelesin ka vaid sellega, millega oli vaja tegeleda ja üleliia midagi ei õppinud. Kõrgkooli ajal ootasin väga vene keele valikainet, aga ma jäingi seda ootama (siiani ei tea, kuhu see jäi).
Vanem generatsioon, kes vene keelt räägib, ei saa justkui aru, miks see noortele külge pole hakanud. Aga see mis me koolis õppisime, oli ikka hoopis midagi muud, see ei olnud igapäevane keel. Küll me õppisime Peeter Esimese elulugu veidi, siis Moskva vaatamisväärsusi jne. Ja ma ei kasvanud selles keelekeskkonnas. Ma kasvasin üles keset emakeelt.
Ma mäletan üsna hästi oma esimest valvet haiglas. Toimus valve üleandmine, kõik teised kõnelised vene keelt ja hakkasid selles keeles ka valvet üle andma, olin veidi kohkunud, üks enam-vähem minuvanune õde märkas seda ja mainis seda teistele (et ma ei oska ilmselt vene keelt). Sain korraliku pahameele (ja sõimu?) osaliseks, et mis mõttes ma seda ei oska ja ma pean oskama... Ma ei osanud midagi öelda, olin kohkunud. Rohkem mul selliseid probleeme ei esinenud. Eks vene keelega oli aeg-ajalt ka töökäigus raskusi, aga pea alati leidus toredaid kolleege, kes sellega aitasid. Paraku mulle vene keelt väga külge ei hakanud, sest mina purssisin ikka eesti keelt.
Praeguses töökohas asi enam nii roosiline ei ole. Kui sinna CV saatsin, siis kirjutasin ausalt, et vene keele oskus on kesine (kergelt öeldes kesine). Intervjuul juhataja muidugi küsis selle kohta, vastasin täitsa ausalt. Eks nende kolme aastaga on mulle seda veidi ikka külge hakanud, aga siiski vähe, sest ilmselt ma ise ei ole nii avatud loomuga ja pursin ikka eesti keelt.
Ma olen üldiselt selline rahuliku loomuga ja pigem tasane, häält eriti ei tõsta, kellegi peale ei karju. Aga kui minu juurde tuleb taaskord üks noor inimene, kes on eluaeg elanud Eestis ja õppinud näiteks Tartus ning ta ei ütle mulle isegi mitte "tere", vaid tema esimene lause on, et tema eesti keelt ei räägi ja temaga on vaja vene keelt rääkida, siis lööb minu hinges välja patriotism Eestimaa ja oma emakeele vast ning ma podisen tükk aega (st räägin üsna tõsiselt ja juba kurjemalt), et me elame Eestis, me räägime siin eesti keeles ja mis pärast tema nüüd eesti keelt ei räägi. Mul kohe tuleb sisemusse see trots. Kuidas on nii, et sa elad siin sünnist saati, sa oled noor inimene, aga sa lihtsalt ei räägi seda keelt, kus maal sa elad. Ja mis nad vastavad? Et neil pole seda vaja! Kuidas ei ole vaja, kui sa elad EESTI riigis?
Podisen oma podisemised ära a alustan siis uuesti vene keeles (selle kesise sõnavaraga, mis mul on) ja seejärel tuleb trots, et kuigi ma ütlen, et minu vene keel on halb, siis sellest hoolimata räägivad nad selles nii kiiresti, pikkade lausetega ja absull neid ei huvita, kas ma saan aru või mitte. Kui keegi ütle mulle, et ta ei räägi eriti eesti keelt, aga püüab, siis minul on ikka tarkust rääkida aeglaselt ja kerge sõnavaraga. Aga ei tohi ilmselt öelda vene keeles lauset, et ma ei räägi eriti vene keelt... kui juba see lause öelda, siis on nad kindlad, et sa ikka oskad küll.
Ma leebun kohe, kui minuga vähemalt üritatakse eesti keelt rääkida. Kui ma kuulen oma emakeeles sõna"tere" .. aga suurem osa, kellega ma kokku puutun, ei ütle seda, ei tule sealt ka "ei'd" ega "jah'i".
Jah, ma võiksin ja peaksin olema avatud meelega, suurepärane koht ju õppida vene keelt, aga tegelikult on töötempo väga kiire ja üldiselt püüan hakkama saada sellega, mis ma oskan, sest pole aega küsida ja arutleda, kuidas oleks õige öelda või mis asi mis nüüd tõlkes on.
Ärge saage valesti aru, ma ei arva üldse halvasti vene rahvusest inimestest. Mul on väga palju toredaid tuttavaid, kolleege, mõned sõbrad, kes on venelased, nendega on kõik hästi, temperamenti on rohkem, aga see rikastab. Trotsi tekitavad need 15-30 aastased, kes on siin sündinud, kasvanud, elanud ja ei räägi minuga sõnagi minu emakeeles. Ma ei mõista seda. Kuidas sa elad aastaid ja aastaid riigis, mille emakeelt sa isegi ei taha rääkida, sa ei taha õppida rääkima?!
Täna olen ma trotsi täis, sest käisin ühel koolitajate koolitusel, kus lõpuks selgus, et meie, kes me seda koolitust teistele edasi teeme, peaksime tegema seda vene keeles... ehm mismõttes?
NB: umbes 2 aastat tagasi pakuti tööl vene keele kursust... ma tahtsin sinna minna, juhtaja oli ka igati nõus, aga lõpuks mina sinna ei saanudki, põhjust ma ei tea, ilmselt sellepärast, et ma olen siiski "abipersonal"... teistel see koolitus siiski toimus.
Samas ajan mina ikka omajoru ja räägin nii palju eesti keeles, kui vähegi võimalik, ja nad pursivad ja oskavad küll... ma kohe rõõmsam :)