Minna blogi: IV Pärlijõe Tõukerattamaraton

Pärlijõe ääres asub selline kena koht nagu seda on Kaugu Veski Puhkemaja ja juba neljandat aastat korraldati seal Tõukerattamaraton. Koht on tõeliselt imeilus, keset loodust ja rohelist, kõrvus on linnulaul ja veesolin.

Hakkasime Härraga liikuma veidi enne kella poolt 10 hommikul. Tegelikult tuli meil teisigi kaasa, aga kuna meil kõigil oli erinev kojuminemise aeg, siis ei saanud sõite ühendada ja igas autos oli lõpuks kaks inimest. Osulast võtsime töökaaslase endale sappa ja vurasime edasi Kaugu poole. Olime esimeste seas, kes kohale jõudsid, veidi enne kella 11, mis minu arvates oli igati hea aeg. Saime endale numbrid (Härra mul siiski ei sõitnud, tema läks võistluse ajaks sõbraga teed turvama eks nad ei lasknud autosid läbi) ja mina sain number 1. Ma ise mõtlesin, et ju ma siis registreerin end niivõrd vara. Seejärel läksime ratast valima. Suurem osa olid kõik ühte tüüpi Kickbike Cross Max'id. Minu jaoks olid amordid veidi harjumatud, rehvidki umbes 2x laiemad kui minu rattal, aga kiiresti harjusin ümber, sest liigutus on ju siiski sama.

Minu number ja medal. :)

Alguses oli ilm veidi vihmane. Kui hommikul ärkasin, siis kallas ja kallas ja kallas... vaatasin erinevaid ilmateateid ja kõik ütlesid, et vihm jääb järgi, ainult mina ei näinud seda otsa kuskil. Pakkisin isegi vihmakeebi kaasa, et kui peaks väga sadama, siis panen selle endale peale. Sportimiseks on mul muidu õhuke tuulekas, mis vihma muidagi ei pea. Kaugusse jõudes oli vihm järgi jäänud, aga oli piisavalt niiske. Samas pilved muutusid hõredamaks, õhk läks soojemaks ja tuju aina paremaks.

Mulle endale tundus, et sel aastal oli pikal distantsil rohkem osalejaid kui muidu. Aga oli ka neid, kes lõpuks ei tulnud, kuigi olid end registreerinud, samuti ei andnud nad sellest teada. Minu arvvates väga inetu käitumine, sest neile oli ju ratas kinni pandud. Aga ise nad jäid suurepärasest üritusest ilma.

Kell 12 anti start pikemale distantsile (varasemalt on start olnud ühel ajal). Esimene hoog oli väga hea! Küll see ratas alles lendas seal teel, tundus, et minek on väga hea. Ja siis tuli killer tõus. Ma teadsin, et see on seal, aga ma ei arvanud, et see niimoodi mõjub. Esialgu oli mõte sealt ikka tõugates üles minna, aga nägin liidreid, kes kohe maha hüppasid ja jooksid. Nii sai tõesti kiiremini edasi ja see väsitas palju vähem. Samas jalad sõitsin ma esimesega hooga kinni, hingamine oli ka raske ja pulss näitas üle 180x'. Aga pärast hullu tõusu tuli mõnus laskumine. Varsti pärast laskumist (ja järgmist tõusu) pöörasime asfaltteelt ära. Olid toredad külavaheteed, mõned inimesedki ergutasid teeääres, väga vahva! Ja siis metsateed, mis olid head, kui lahtist liiva ei olnud, sest lahtine liiv peatas aega. Ja päris metsateed, kus oli oksi ja juurikaid. Peab ütlema, et möödunud aastal oli mul hulga kauem aega loodust nautida, sel aastal mitte. Minu eesmärk oli ikka naiste seas jõuda esimese kolme sekka. Sel hetkel olin naistearvestuses esimene (kui 10km oli sõidetud), aga tundsin, et järgmine hingab juba kuklas. Ilmselt ma olingi talle jänes. Joogipunktis jõin mitu topsi vett, sõin rosinaid ja banaane (süsivesikuid eks) ja siis tuli tee, kus ma varem polnud sõitnud. Mõnus oli! Ka siis, kui oli justkui ühe metsasihi tee, kus oli piisavalt sõidetud metsatraktorite vms, kus olid roopad, mis olid vett ja pori täis, pea põlveni rohi, aga ikka tõukasid ja olid rõõmus (vähemalt ei olnud ühtegi tõusu). Sellist teed oli umbes 2km, siis tuli jälle tavaline pinnasetee ja tulid ka pääsukesed paremini välja. Kui ma teist korda joogipunkti jõudsin (u 22.km-l), siis oli endiselt naistearvestuses esimene, aga teine oli kohe minu kõrval. Natukene sõitsime veel nii, et kuulsin ta hingamist kuklas ja mööda ta läkski. See oli koht, kus mul tekkisid mõtted, kas oleks läinud teisiti, kui oleksin alustanud rahulikumalt, kui ma kodus oleks söönud nii nagu suurem osa inimesi? Ma ei saagi seda teada. Aga natukene kurb oli vaadata, et seal ees läheb see esikoht. Silmasin teda pea kogu aeg, aga kuidagi järgi ei jõudnud.

Viimased kilomeetrid olid samad, mis olid alguses ehk oli taaskord üks killer tõus ja seejärel laskumine, kus sain keskmiseks kiiruseks 53km/h (ja ma natukene isegi pidurdasin, sest poole mäe peal oli ka kurv). Ja siis võiduka lõpuni. :)

Minu ajaks tuli 1h42min39sek ja sain selle ajaga naiste arvestuses II koha. Minu arvates suurepärane (ja mu õde sai lühemal distantsil teiseks ja Liisukese härra võitis lühema distansti meeste arvestuses)! Parim mees oli peaaegu 30minutit kiirem, aga nad on ka puhta sportlased, käivad tõukeratastega nii Rattarallil, Rattamaratonil, uuel nädalal pidid Saksamaale EM-ile minema.

Hiljem mõtlesin, et kuidas ma möödunud aastal küll nii aeglane olin! Ma sõitsin lühemat maad (u20km) 1h34minutit ja jäin selle ajaga väga rahule. Olin tol ajal esimest korda sellise ratta "seljas". Järelikult olen ma arenenud ja harjutanud, möödunud aastal ei läinud ma ka sinna võistlema, sel aastal ju läksin.

Hiljem tegime muidugi pilte (küll ainult telefoniga, sest digikas oli mul kaasas, aga aku tühi), sõime suppi, kringlit, toimus autasustamine ja käidi jupikaupa saunas. Kõik, kelle olin kaasa endaga võtnud, olid üritusega väga rahul, seda oli vaid rõõm kuulda ja näha. Meie viiene seltskond mängis võrkpalli (mina pikutasin pingil, sest ei saa ega tohi seda mängida), nautisime päikest ja ilmas. Suurem osa seltskonnast hakkas koju liikuma, aga meil oli plaan sinna ööseks jääda, sest puhkemajas on ka ööbimisvõimalus. Niisiis jõudsime sauna alles õhtupoolikul, aga olime seal ka üsna kaua, Vahepeal hakati grillima ja saime ka süüa.

Sõit ise oli raske, aga mitte meeletult raske, eks ikka on tunne, et oleks võinud ühes või teises kohas veidi rohkem pingutama pidanud, samas oli mu pulss väga kõrge ja sain ka uue maksimum pulsi. Ma ei tea, kas ma neid numbreid siia panna julgen, väga ei julge, konsulteerisin just oma treeneriga ja küsisin, kas ma endale sellega liiga ei teinud. Ma siis usun seda, mis ta ütles, aga annan endale nüüd puhkust. :)