Kell kuus hommikul on kodutänav vaikne, ainult üks üksik auto sõidab mööda, sedagi ehk ehk ei kuuleks, aga asfalt on märg ja esineb poriloike. Linnud laulavad, oksad sahisevad vaikses tuules. Õhk on niiske ning tunduvalt soojem kui möödunud hommikutel. Tegelikult sajab vihma, aga see loob värskust. 

Tavaliselt ma veel magan praegusel kellajal veel viimaseid minuteid. Täna mitte. Täna lähen tunduvalt varem tööle, et saaks enne hommikust koosolekut paberitööd teha. Möödunud nädalala alguses olin liiga optimistlik, et jõuan kõik valmis vaid lõuna arvelt. Aga kõike on juurde tulnud, ma ei näe otsa, äärt. 

Ma olen väsinud.