Peaaegu terve möödunud nädala sõin ma saia ja magusaid puuvilju. Ma ei ole nõus näljas istuma. Ja kalleid restorane endale lubada ei saanud. Korraliku poodi läheduses ei olnud ja kui sai poes käidud, siis sellist korralikku toitu, mida saaks kohe süüa, mis valmistamist ei vaja, ma ei leidnud. Tagasi koju jõudes ja pärast 12h und oli kaalul paras üllatus - isegi mõni sada gramm vähem, kui nädal tagasi (ju siis kaloraaž oli nõnda väike). Ma teadsin, et uus nädal saab natukene raske olema ja iseenesest oleks suurepärane mõte kohe julmalt ja rangelt toituda nii nagu enne. Aga organism sai seda suhkrut ja ei taha minuga sugugi sama meelt olla. Pühapäev läks hästi, jõin kohvi*, nautisin kodus olemist, sõin suitsukana, jõin veel kohvi, enesetundel ei olnud viga. Esmaspäevaks saabus see kohutav peavalu (nõrkus, keskendumisraskused..), mida tabletid ära ei võta. Ja selles peavalus pidi tööd tegema (tööl on üldiselt hullumaja, vaja kuidagi järjele saada). Õhtuks oli juba enesetunne parem, lisaks tegin trenni. Trenni sai ka eile ja täna. Aga kui õhtul tuleb isu veini juua, siis teen endale jälle karuteene. Tegin endale just rasvapallikesi, siis on homme lihtsam. Ma loodan. See läheb mööda. Mõne päeva pärast on kõik jälle normis. Need päevad tuleks üle elada. Kindlasti oleks abiks see, kui teeks õhtul mõne korraliku trenni, aga mu jalad ei kannata ühtegi jooksuliigutust (ehk esmaspäeval käisin jõusaalis intensiivset trenni tegemas).
Suhkruta on elu ilusam ja lihtsam.
* minu moodi kohvi.
No comments:
Post a Comment