Kolleegil oli täna kolmas puhkusepäev. 1,5 nädalat puhkust on tal veel ees. Minul kiskus päeva lõpuks naer peale: olen ümbritsetud paberikuhjadest ja kaartidest; arvutis lahti tabelid, programmid; teised küsivad midagi või vajad abi; ukse taga on järjekord, kõik ootavad; telefon heliseb... Kui vastuvõtt oli läbi, siis panin ukse kinni ja üritasin paberitöösse keskenduda... kuni keegi ukse vahelt sisse piilus.
Ja see on alles algus. Jah, eile ja üleeile olid veidi lihtsamad päevad. Aga juulis ja augustis on mitmeid tööpäevi, kui lisaks sellele teen veel ühe teise kolleegi tööd.. kuskile peaks enda töö ka mahtuma.
Päeva lõpuks ei jaganud enam asjast midagi. Kõik käekirjad olid ebaselged. Järg oli käest ära. Jah, kui ma tahaksin kogu töö valmis saada ja laua puhtaks teha, siis võiksin seal tunde ja tunde veel veeta. Aga ei, kui kiired asjad on tehtud ja süda jääb rahule, siis tulen mina koju. Sest tööpäev on läbi (ületundide eest niikuinii ei maskta, asenduste eest samuti mitte). Ja siis on aeg endale, Härrale, kodule, elule.
Aga tekkis korralik tühjaks pigistatud sidruni tunne...
No comments:
Post a Comment