Kuigi ma seda siin veel otse välja kirjutanud ei ole, siis inimesed, kes midagi erinevatest toitumissuundadest teavad, on ilmsetl aru saanud, et mina toitun
LCHF järgi. Minul on tunne, et selles lühendis jääb tihti inimestele kõlama vaid "
high fat" ja kujutatakse ette, kuidas selle järgi toitujad endale palju rasva suust sisse ajavad. Ehk on see mõte veidi ülepaisutatud, aga kui ma sellest 2-2,5 aastat tagasi esmakordselt lugesin, siis mina mõtlesin, et inimesed on ikka kummalised...
Minu kirjutaks selle toitumise lahti nii: low carb, moderate protein, high fat. Tegemist ei ole no carb toitumisega või high protein toitumisega.
Ma olen mõelnud sellest kirjutada juba kuus kuud, viimastel nädalatel eriti, aga ma ei oska sõnu õigesti seada, et ennast hetkel selles vallas piisavalt hästi väljendada. Aga ma proovin. Tahan selle kirja panna.
Toitusin üsna pikalt toitumiskava järgi, mis mulle meeldis. See ei muutunud üksluiseks ega tüütavaks, seda ei olnud raske jälgida, aga ühel hetkel tahtsin ma midagi muud. Nagu ma juba kirjutasin, siis LCHF olin kuulnud ka varem, aga ei ma ei teadnud sellest midagi (ja ei uurinud ka) ja olin eelarvamustega. Jõudsin aga
Kadi blogini ja lugesin korduvalt ja korduvalt läbi
LCHF algajate materjali. Lisaks lugesin tema teisi blogipositusi, retsepte, mida rohkem ma lugesin, seda loogilisem ja lihtsam mulle kõik tundus. Aga ma ei olnud nüüd ja kohe, homne päev, valmis alustama, küll aga tegin selleks väikeseid plaane. Ma täpselt ei mäleta, aga see oli kuskil detsembri esimeses pooles. Jõulude ajal sõin praadi ikka kartuliga, sõin ka piparkooke. Põhjus, miks ma ei tahtnud ka kohe alustada, oli see, et 17. detsembril osalesin
Pekist Priiks 2014 üritusel, ma ei kujutanud ette, et võiksin sellega toime tulla, kui keha on alles üleminekufaasis (ja tagant järgi tean, et ma ei oleks ka toime tulnud). Pärast seda üritust andsin kehale taastumiseks mõned päevad ning 1. jaanuaril algaski süsivesikuvaesem, kuid rasvarikkam toitumine.
Algus oli raske. Ma olen magusahoolik. Kui ma avasin kommipaki, siis sõin selle pea alati lõpuni.. kui oli kaks pakki, siis sõin mõlemad ära. Samas poest ma mingit jama endale kokku ei ostnud, aga kui tühja kõhuga sai poodi mindud, siis see kiire, mida sai ampsatud, oli muidugi suhkrurikas. Lihtsalt öeldes mulle maitses magus. Õnneks ma tegin ka trenni, muidu oleks ma vist üsna ümaraks muutunud. Kindlasti on palju suuremaid suhkrusõltlasi, kes ostavad poest endale ka kõike kokku, iga inimene on erinev. Aga mind häiris see. Häiris see, et kui tööl oli mingi pidulaud, siis sai ikka sealt proovitud üht ja test, kuigi kõht oli ju ometi täis. Magusat mahtus alati... Ja raske oli öelda ei. Isegi kui see vahepeal mõnda aega väga hästi õnnestus, siis ühel hetkel oli jälle libastumine, kasvõi selle pärast, et teised käisid väga peale sõnadega, et võta ikka see üks tükike, see ei tee sulle midagi, proovi ometi... Nüüd olen ma sellest prii ja see tunne on imeline.
Nagu ma ütlesin, siis algus oli raske. Sõin seda, mis oli lubatud: muna, peekon, või, kookusõli, liha, kana, kala, maapealsed köögiviljad ja muu roheline, pähklid, vahukoor, kodujuust... jne. Kõht oli täis, aga ometi oli kogu aeg tunne, et midagi, kasvõi natukene, tahaks veel. Esimstel päevadel esines nõrkust, peavalu, keskendumishäireid. Trennis, mida ma ikka tegin, kuigi võtsin kergemalt, oli raske. Magusaisu oli selline, et roni mööda seina üles. Olek natukene ärev ja närviline. Aga iga päevaga läks olemine paremaks ja kergemaks.
Esialgu olid mu söögikorrad üsna pirakad. Mul oli lihtsalt tunne, et ma ei saa kõhtu täis. Hommikuti jõin kohvi vahukoorega, sõin kõrvale 3 muna ja peekonit, lisaks veel vahukoort marjadega (marju just igapäev süüa ei tohi.. range LCHF jälgijad ei söö üldse). Aga umbes kell 10 oli ikka kõht tühi, täpselt sel ajal, kui ma muidu vahepeala sõin. Võtsin selle tõttu kaasa veidi juustu või pähkleid. Lõunat sõin kell 12, kõht oli tõesti tühi, toidukorraks oli mingi rasvane liha (või kana) ning salat (või hautatud köögiviljad õliga). Vahel sõin peale veel kreeka jogurtit. Kui ma pärast tööd trenni läksin, siis enne seda sõin ka veidi jogurtit (vahel marjadega). Ja õhtul sõin kodus jälle sarnaselt lõunaga. Õhtusse mahtusid veel kindlasti pähklid või juustutükid, kohv ka muidugi. Ma sõin ja sõin. Ja kaal langes. Ma arvasin, et mu isu ei muutugi väiksemaks, aga tasa ja targu läks väiksemaks. Üsna varsti jätsin menüüst selle vahukoore (marjadega) ja kreeka jogurti välja. Õhtusöögid muutusid väiksemaks. Ma ei vajanud ampsu kell 10 ja kell 15.
Hommikusöök oli mul pikalt praemunad (pigem isegi munavalged, sest ma ei ole eriti suur munakollaste sõber) peekoniga, kõrvale kohv. Vahel panin pannile ka juustu. Kui seda vahepeal ei tahtnud, siis tegin keedumuma ja sõin seda või ja majoneesiga. Kõrvale ikka kohv. Pärast väikest munapaastu viskas muna üle ja vahukoore kohvi asemel hakkasin jooma rasvakohvi (kohv + u 30g võid + kookusõli + vahukoor) ja juurde keefir seemnete ja kaneeliga. Praeguseks olen jälle vahukoore kohvi ning muna ja peekoni peal (kujutate ette, kui palju meil nädalas kanamune läheb? Härra sööb ka hommikuti omletti kolmest kanamunast), mingis suve värk vist.
Lõunasöögid on samad, mis olid jaanuaris. Kogused on muutunud väiksemaks. Ei, ma ei tüdine ära. Pealegi mulle meeldib süüa ikka sooja toitu (kuigi ma soojendan seda mikrolaineahjus). Minu lemmik on lihtsalt praetud sealiha.. nii nagu lapsepõlves, ikka pekise äärega. Küll teen kõrvale rohelisi aedubasid võis (põldoad oleks väga kehv variant, aga neid ma ei söö, rohelised oad on parem variant), brokkoli-lillkapsas (püree või hautatud, ikka võiga), toorsalat. Või täidetud paprika (majonnes, hakkliha, juust). Suitsukana. Lillakpsapõhjaga pitsa. Harva söön kala ka. Mingit muud moodi sealiha.
Õhtusöögid on muutunud pisemaks. Reegeliks on see, et koju jõudes joov kohvi. Rasvakohvi ajal tegi see jälle kõhu paariks tunniks täis, vahukoore kohv annab lihtsalt mõtlemisaega juurde. Õhtusöögi püüame ikka Härraga koos teha - tema sööb lihtsalt selle kartuli/pasta/riisi/leiva kõrvale, aga mina ei söö. Samas tuleb tihti ette ka seda, et mul ei olegi kõht nii tühi ning minu õhtusöök läheb lõunakarpi.
Pähklite vaimustus on muutunud veidi väiksemaks, aga tundub, et see ei kao kuskile. Hetkel on mul isu täis kreekapähklist, küll aga olen avastanud parapähkli ja makadaamiapähkli (aitäh sõps, et neid mulle ikka tood
Gemoss'ast), pekaanipähkli samuti. Küll aga ei söö ma neid enam igal õhtul või ei jookse poodi, kui need otsas on. Tavapoodidest vaatan neid ikka siis, kui on soodushinnaga.
Mis siis muutunud on? Kõik? Kui kaalus rääkida, siis esimesed kolm kilo kadus väga kiirelt. Astusid hommikul kaalule ja kaal näitas jälle vähem. Seejärel tuli pikem kaaluseisak. Mina ei saagi oodata, et minul nüüd kaal müdinal langeks, sest mul ei ole neid lisakilosid väga palju. Olin aasta alguses KMI järgi normkaalus (selle väga ülemises otsas, aga ikkagi), olen praegu ka. Lisaks teen ma jõutrenni - ehk kaotan küll hetkel väga vaikselt veel kaalu, aga lihaseid ma kaotada ei taha. Niisiis on täiesti normaalne, et mu kaalulangus on nüüd väga aeglane ja ilmselt on organism ise vahepeal väga rahul ja ei taha enam midagi kaotada. Aga sellega mul aega on, kiiret ei ole, ideaalis tahaks veel 3-4kg alla võtta, aga ma võtan asja mõistusega. Kõhulihased võiksid ka end paremini ilumatama hakata (ma ei taha olla lihastes naine, ma tahan toonuses olla).
Muutunud on enesetunne, tervis. Mul puuduvad isud! See on tohutult hea, vaba tunne. Mind ei isuta absoluutselt mingid magusad asjad, on selleks siis šokolaad, kommid, tordid, saiakesed.. isegi puuviljad mitte. Ma arvasin, et see ei ole võimalik, aga see on! Mind jätab täiesti külmaks, kui inimesed minu juuresolekul midagi söövad, mu käsi ei sirutu selle poole. Mul ei ole pidavat tunnet, et ma tahaks veel midagi. Kui kõht on tühi, siis ma ei haara käega kiirete süsivesikute poole. Mul puudub suur või pidev näljatunne, sest mu veresuhkur ei kõigu (ja tõesti ei kõigu, mul on kodus glükomeeter, olen katseid teinud). Mul ei ole tööl pärastlõunasel ajal seda meeletut väsimustunnet, uimasust, keskendumisraskusi. Mul on energia ja tahe! Ma olen õhtuti energilisem. Mul on hea uni (ma püüan magada 7-8h korraga). Ma ei ela selleks, et süüa, ma vahepeal söön selleks, et elada. Toit ei valitse mind. Ma söön siis, kui mul on kõht tühi, mitte siis, kui mul on tunne, et peaks sööma või kui inimesed pakuvad midagi või kui mul on igav või kui teised söövad või... Kui varasemalt jäi toidukordade vahe liiga pikaks, siis oli kohe kohal nõrkus. Praegu võivad ka toidukorra vahed olla 5-6h, joon vett ja elan edasi, kui kõht hakkab tühjaks minema, siis ei teki tunnet, et ma nüüd sööks ükskõik mida, kui seda saaks vaid kohe. Paljude inimeste arvates on need toidukordade vahed siis liiga pikad ja see on organismile ebasoodne, aga kui olla rasvkütusel, siis ei pane see organismi mingit põntsu.
Mu nahk on parem, üksikud punnid tekivad vaid see üks kord kuus, rääkimata seljast, mis on mul aaaaastaid probleemiks olnud. Trennis on energiat. Jõudu on. Jah, alguses oli raske, kirjutasin ka treeningpäevikutes sellest, aga see on möödas. Ainus tagasilangus ongi see kõrge pulss. Organismil on raskem energiat kätte saada, see viib pulsi kõrgeks (minu loogika, aga peaks ju tõele vastama?). See on ka põhjus, miks jooksmine ei ole sel hooajal mu nr.1 olnud (aga trenni ja spordi prioriteetidest kirjutan eraldi). Kui ma pidevalt jooksmas käiksin, siis tuleks ka pulss alla tagasi, aga hetkel on mul teised eesmärgid... sellest teine kord.
Tervis. Mu tervis on parem. Eks see oleneb ka teistest faktoritest ja nende koosmõjudest, aga ma tunnen ja tean, et on parem. Tegin aprilli alguses sünnipäevalauas erandeid sünnipäevalaste rõõmuks ja seejärel olin mitu päeva valudes (lisaks siis juurde suhkrupohmakas, mis ka eriti meeldiv ei olnud). Niisiis olen mina leidnud otsese seoses ja minu jaoks on oluline, et tervis on parem. Lisaks sain aru, et teiste pärast ei ole mõtet mingeid erandeid teha ja kui keegi solvub, siis on see tema probleem, aga mitte minu.
Härra on mul väga toetav, aga ise ta nii toituda ei taha Natukene keerulisem on mõne teise inimesega. Mõned arvavad, et ju see mingi hoog mul peal on ja läheb mööda ja kohe ei taha aru saada sellest ei'st, mis ma ütlen kookidele, kartulile, pitsale... Ja solvuvad. Aga mis teha. Minu pärast ei pea keegi oma toitumisplaane ümber tegema. Ja keegi ei pea solvuma. Tegu on minu elu ja minu otsusega. Ja ma tahan, et inimesed austaksid seda (samamoodi nagu austatakse taimetoitlasi või inimesed, kes ei talu laktoosi...). Samas on ka väga toredaid ja toetavaid, kes teavad minu kiiksu ja mõtlevad lauale midagi, mis ka mulle sobib. See ei ole vajalik, aga see on nende poolt väga armas. Kui me õhtul kuskile külla lähme, siis ma söön enne kõhu täis ja külapeal joon teed-kohvi.
Ei, ma ei tunne puudust magusast. Mul ei ole vaja ennast millegagi premeerida. Eile olin sõbrannal külas, kes paraku on võtnud endale väga kindla mõtlemisviisi ja teinud sellest omad järeldused. Ma võisin kümme korda öelda, et mul ei isuta magusa järele, ma ei vaja seda, mul ei ole vaja end premeerida või midagi nautida, mul ei ole seda vajadust. Sain alles lause ära lõpetatud, kuid tema alustas jälle uuesti ja ütles, et tahtejõud peab ikka väga suur olema. See jätab mulje nagu ma kogu aeg keelaksid endale midagi ja rääkisin mõtetes, et ei tohi üht ja teist süüa, aga see ei ole nii. Ma ei söö magusat, sest ma ei taha. Kui toituda low carb, siis isud kaovad. Igal juhul loobusin sellest lõpuks ja temale jäi ikka arusaam, et tahtejõu küsimus ja ma söön pea ainult liha.
Ma ei ole range LCHF jälgija. Piimatoodetega, eriti vahukoore ja juustuga, võib paljudel juhtuda ületarbimine ja kui eesmärgiks on ikka kaalu alandamine ja see ühel hetkel enam ei toimi, siis tulebki toidulaud veidi kriitilisema pilguga üle vaadata. Mina olen veidi liberaalsem - söön vahel keefiri marjadega ja kavatsen ka sellel suvel palju marju sügavkülma panna, piimatoodetest loobumise peale ma ei mõtlegi (ma ei tarbi neid mingi ülipalju ja juustu söömised käivad hooti). Ja kui tahan porrusalatit süüa, siis panen sinna selle tüki õuna ja elan ka edasi (hoian samas teised süsivesikud madalad, et asi ikka tasakaalus oleks). Ja ma luban endale vahuveini (mitte igapäevaselt või ülepäeva või üle kahe päeva.. aga kui tahan, siis luban). Ehk ma vahel harva teen mõnda LCHF magustoitu, ma tarbin piimatooteid (va piim), söön pähkleid ja süsivesikud hoian ikka seal u 20gr päevas, kuigi ma toite kuskile kirja ei pane ja täpselt seda ei teagi. Magustoitudest olen teinud toorjuustukooki, mis oli vist mandlijahu põhjal,
bounty'sid, sidrunikooki (ka vist toorjuustuga) ja tegin ka
lchf browniet, aga kuna ma sinna panin steviat (tilkadena), siis mina seda süüa ei saanud (Härra ka mitte) ja jagasin ära. Mõnes poes on saadaval ka peaaegu sobivad jäätised -
Coppa Maga, mida olen proovinud ja hetkelgi külmkapis, hind on üsna krõbe. Ma ei ole väga suur jäätisesõber. Odavam (ja parem?) on teha ise jäätist. Igasuguseid
rasvapallikesi ja ketoosipallikesi olen ka üsna palju teinud, need on hea võimalus saada piisav kogus rasva kätte, kui on tunne, et päeva jooksul on kuidagi väheks jäänud. Lisaks maitsevad hästi, saab kõiksugu trikke teha!
Ma võin inimestega vaikselt arutelda nendel toitumisteemadel, aga ma ei aja igapäevaselt mööda Interneti erinevaid uuringuid ja uudiseid taga. Jälgin aktiivselt Kadi blogi ja LCHF Eesti fb gruppi, kus kogu vajalik info läbi jookseb. Ma olen selle toitumisega rahul ja õnnelik. Ma ei tule siin väitma, et ma nüüd eluaeg toitungi nii, ma ei tea, mis on kuue kuu pärast või kümne aasta pärast, aga hetkel ma tean, et see sobib mulle ja ma olen sellega õnnelik. Ja vot see ongi minu jaoks oluline.
Elu on ilus. Enesetunne on hea.
Seda tahtsingi täna öelda.
