Aeg-ajalt meenuvad kooli psühhiaatria loengud ja seminarid, mis olid väga huvitavad. Õppejõud oskas tuua palju häid näiteid, mis oli päris elus enesest. Käisin just materjale otsimas, aga ei leidnuki, ilmselt olen need kuskile kindlasse kohta ära pannud või õe juurde hoiule saatnud (korteris ruumi vähe). 
Kui hästi uurida, saaks pea igale inimesele mõni sellelaadi diagnoosi panna. Tööl puutun ma kõige rohkem kokku F70-F79 diagnoosidega ehk vaimne alaareng
F70 Kerge vaimne alaareng - debiilik
F71 Mõõdukas vaimne alaareng - imbetsill
F72 Raske vaimne alaareng
F73 Sügav vaimne alaareng  - idioot

Minu jaoks tundub ikka kummaline, et debiilik on targem kui idioot. Debiilik saab igapäevaeluga hakkama, idioodi kohta seda öelda ei saa. 

Kaks fakti antidepressantide kohta:
- esiteks nad ei tekita sõltuvust (kuigi inimene võib psüühikaga selle ise teha endale ... aga see on pikem jutt)
- ja teiseks nad ei ole mürgised isegi üleannustamisel

Aga tegelikult meenub mulle õppejõu juttudest see, kus mitmed psühhiaatrilised probleemid (ärevushäired, paanikahood, obsessiiv-kompulsiivne häire). Ja just see viimane võib olla põhjustatud mingist "pisiasjast": näiteks inimene viskas üks kord kogemata mingi väga tähtsa paberi ära ja sellest ajast saati ta kontrollib ja sorteerib kõiki paberilehti rohkem kui paar korda või üks kord kodust lahkudes jäi pliit/triikraud/vms sisse ja kas midagi juhtus või mitte, aga pärast seda ühte korda võibki kodunt lahkumine minna väga pikaks, sest kõik on vaja korduvalt ja korduvalt üle kontrollida..

Sagedasemad sundteod on: puhastamisrituaalid; kontrollirituaalid; loendamine; korralikkusega seotud rituaalid (näit. kindlasse järjekorda panek, hügieenitoimingute tegemine kindlas järjekorras ja kindel arv kordi); primaarne obsessiivne aeglus.

Ma mäletan, kuidas õppejõud rääkis, et kerget laadi häirele viitab ka see, kui pannakse riided näiteks värvide järgi kappi, pesu nöörile pannes valitakse pesupulk riidevärvi järgi, rahatähtede panek raha kotti suuruse järgi (!). See viimane tundub nii absurdne, sest on ju praktiline panna rahatähed suuruse järgi. 

Mina näiteks kontrollin, kas uks sai lukku. Kui ma kodunt lahkun, siis on vaja mul see hetk, kui ma linki katsun ja see kinni on, endale meelde jätta. Aeg-ajalt (üsna tihti) on see nii automaatne tegevus, et see justkui ei jää mulle meelde ja sellisel juhul jalutan ma tagasi ja kontrollin selle üle (töölt pole tagasi koju tulnud, üle mõne saja meetri tagasi jalutama ei pea). Aga kui koos Härraga välja minna (tema lukustab siis üldjuhul ukse), siis ma ei kontrolli. 

Pärast seda, kui üks tüüp meie trepikoja ukseklaasi ära lõhkus (see oli ikka väga hirmus), ei meeldi mulle ösel üksi kodus olla. See tüüp oli ju tegelikult kõrvaltrepikojast, aga oli omadega nii sassis, et ei teadnud, kus ta elab ja otsustas ukse ära lõhkuda. Ja tegelikult enam ma ju rahulikus linnaosas. Võib-olla tundub hoopis esimene korrus hirmus? Ma ei taha ööseks elutoas "rõdu" ust ülevalt lahti jätta, magamitoaust ei taha päris kinni panna, aga lahti ka ei taha jätta. Ja üldse on imelik.. kuni ma magama jään. Väike ärevus on sees. Aga see tuleb lihtsalt sellest, et mingi hull lõhkus trepikojas. Ärevus- või paanikahoogusid see siiski ei tekita