Hommikul helises äratus kell 06:00, panin selle kinni, mõtlesin, et olen veel korraks pikali. Vaatasin kella 30 minutit hiljem ja kargasin voodist püsti. 07:15 olin valmis, et tõuksiga tööle minna, vaatasin aknast välja, vihma tibas. Vahetasin jope, hakkasin välja minema ja tuli ikka korraliku paduvihma. Seisin mõned hetked trepikojaukse juures, ohkasin, viisin tõuksi tagasi tuppa, jõudsin juba ise välja tulla ja ukse lukustada, kui meenus, et autovõtmeid on ka vaja.
Eile hommikul jäi Tige mulle vahele. Tundub, et ta külastab kõiki majaelanikke, kes palkoneti ust lahti hoidavad. Kui ma eile tööle läksin, siis hüppas just ühest uksest sisse. Esmaspäeva õhtul tegi ringkäigu siin korteris - vaatasime Härraga sarja, uks oli lahti, ühel hetkel tuleb kardina alt üks pea; ta tegi korterile tiiru peale ja läks ise välja (ehk ei saanudki tigedaks).
Mõtlesin tööl korduvalt, et lähen õhtul poest läbi, sest tahaks marineeritud kurki. Mõtlesin mitmeid kordi ja jõudsin järeldusele, et tegelikult on mul kogu toidukraam kodus olemas. Homme (kui ma taaskord kavatsen õhtul 3 tassi kohvi juua!! - mis mul viga on?) pean minema kohvikoort ja vahu- ostma, võib-olla ka peekonit. Aga praegu ei taha ma mõeldagi, et peaksin homme poodi minema, tahan pärast tööd koju tulla ja kodus olla.

Ma olen igaks õhtuks väsinud, tüdinud. Tahaks lihtsalt kodus olla. Mitte kuskile minna. Eile õhtul kutsus üks töökaaslane enda juurde vaarikaid korjama. Läksime kabinetikaaslasega. Tore oli. Aga vaikselt mõtlesin, et saaks vaid koju. Saaks vaid võtta selle ühe tassi head kohvi, panna selga hommikumantli ja lihtsalt olla. Ilmselt ons ee stress. Ma väsin õhtuks ära. Eriti inimestest. Ja suhtelmisest. "Sõnade arv saab täis." Ma ei taha, et keegi kogu aeg küsiks või tahaks midagi. Tahaks asjaga, millega alustan, jõuda lõpuni nii, et keegi vahele ei segaks, eriti tööl, aga see on võimatu. Ma teadsin, et kabinetikaaslane läheb kohe uuesti puhkama, aga ma ei teadnud olin unustanud, et tema järgmine puhkus on 3 nädalat.

Kui sõprade-tuttavatega midagi teha, siis ma tahaksin reaalselt midagi teha. Aga on ikka need, kellele see "midagi teha" tähendab "joome alkoholi". Ma ei taha. Ma tahaks näiteks lauamänge mängida. Või minna bowlingut/piljardit mängima. Läheks käiks kuskil looduses, jalutaks mõnel matkarajal, kiiguks külakiigel... Ma ei taha (ja ma ei jõua) istuda üleval poole ööni. Minu jaoks on öö magamiseks. Ma tahan, et oleks tore ja lõbus ilma alkoholita, aga tundub, et igasse seltskonda ma nii ei sobi. Ma tahaks rääkida ka lihtsalt elust, tõsiselt. Teine osa sõpruskonnast on see, kes on hetkel lapse/lastega kodused/kellega kohtumegi kohvikus/käime jalutamas ja räägimegi elust. Ja meil on tore.

Ilmselt oleks meeleolu rõõmsam, kui puhkusegraafikut oleks Härraga rohkem sobinud. Iseenesest oligi ju nii planeeritud, aga läks teisiti. Aeg tõttab nii kiiresti eest ja mina lihtsalt mõtlen, et kas ma jõuame ka üks kord seda või teist teha. Mitmel aastal oleme mõelnud, et peaks ka ilusat Eestimaad vaatama (ma pole näiteks Hiiumal käinud) ja seda rohkem kui üks päev, aga reaalselt me tegudeni ei jõuagi. Ilm on selline nagu on. Ma tean, et on juuli lõpp, aga vaadates tööd ja tihedaid graafikuid nädalavahetustel, on tunne, et suvi on läbi. Kuskil võiks olla väike puhkusreisi ärevus, mis meid augusti lõpus ootab, aga seda pole ollagi. Pigem käib läbi peast mõte, kas jõuame kõik teised asjad enne tehtud, kas Härra ikka puhkama saab? Iseenesest tundub, et Eestist eemal olek on ainus reaalne võimalus, kui on tunne, et saab ka puhata, sest kodumaal olles tormad ühest kohast teise.

Täna tuli palgaleht. Mul on avaldus, et tahan puhkuserahasid koos palgaga. Kevadel oli mul sellega üks suuuur jama. Ma ei mäleta, kas ma kirjutasin sellest, aga rahad kanti üle puhkust ja mu päevatasu oli umbes 6 eurot (võtsin tol ajal kaks lisapuhkusepäeva välja). Arvutusviga tuli seal, et umbes alates märtsist olen ma 1.0 kohaga, enne oli 0,5+0,5 ehk olin "kahel real", seejärel kaotati üks number ära, aga puhkuserahasid vaadati ka vaid selle ühe numbri järgi. Vaatasin täna seda palgalehte ja mõtlesin, et see ei ole võimalik. Kui viimase kuue kuu keskmist arvutada, siis kindlasti tuleb puhkuserahadega kuupalk veidi väiksem, aga ei ole ju võimalik, et kaotan palgas üle 200 euro??!! Pikemalt mõtlemata kirjutasin kohe tädile vastu. Temagi vastas kiiresti. Viga oli tõesti sees. Taaskord oli arvestamata see, et aasta alguses (ja möödunud aastal ka) olin ma kahe erineva "numbri all". Summa muutus palju ilusamaks. Aga vot, kui ise näpuga järge ei aja, siis tehaksegi sulle tünga. MA ei hakanud ka kohe ütlema, et arvutuskäik on vale, esimeses kirjas palusin lihtsalt, et ta kirjutaks mulle puhkuserahade arvutuskäigu.

Nädalavahetus sain õe juurde hoiule viia mõned marjad sügavkülmast. See oli nii tore, sest mul olid sahtlid taas täis, aga külmkapis olid veel pühapäeval korjatud mustikad. Ja nüüd lisandusid veel vaarikad. Õnneks jäi sinna õe juurde ühte sahtlisse veel veidi ruumi, et saan midagi veel sinna viia. No mul ei ole seda väikest sügavkülma siin korteris mitte kuskile panna! Köögis on laua all üks koht, kus oleks hea ja mugav, aga vot ei mahu, kõik pisikesed on laiuselt laiemad. Muidu ma ostaks selle ühe väikese ära. Ja siis koputab miski pähe, mis samas ütleb, et pole mõtet raha raisata, kulutusi on piisavalt ja küll see tuleb... kõik omal ajal. Korter on kõik: kodune, ilus, mugava asukohaga. Aga süda ja hing ihakavad ikkagi majja. Tahan oma väikest aiamaad. Tahan aeda, kus paljajalu käia. Tahan privaatsust. Tahan rohkem loodust. Tahan ruumi ja õhku. Ja äkki võiks õue aeda ühe kassimaja ehitada ja me saaks endale isegi ühe õuekassi võtta. Seda viimast just Härra ei usu... ilmselt ta ei usu, et ma suudaks kassi õues hoida, ma vist ise ka 100% ei usu.